Kui ma Kerli Kõivu raamatu pealkirja nägin, teadsin ma KOHE, et tahan sellest kirjutada – sellise pealkirjaga kaante vahelt saab AINULT sulakulda tulla. Tegelikult kirjutasin juba nädalakese eest, Postimehele, nüüd avaldan ka siin – siin on siis minu originaal, eeldan, et seal on nende nuditud ja moditud versioon, aga ütlen ausalt, et ega ma vaatamas ei käinud. 😀
Enne raamatu juurde pöördumist olgu öeldud kaks asja. Esiteks. Innuka spordihuvilisena on mul see probleem, et ma joon harva ja ei kanna hästi. 84 lk pole küll eriti palju, aga ikkagi mitu tundi lugemist, oleks ma sinna pudeli kõrvale võtnud, oleks ma poole peal maganud ja pidanud hiljem valutava peaga edasi lugema. Nii et olgu öeldud, et lugesin seda üllitist täiesti kaine peaga ja kirjutasin selle arvustuse niivõrd-kuivõrd täie mõistuse juures olles, kui minu puhul võimalik on.
Teiseks lugesin kuskilt intekast, et ta kirjutas selle 9aastase suhte järel, nii et käisin kohe vikis ta vanust vaatamas, sest ta näeb noor välja, aga oleks muusikamaastikul nagu juba 15 aastat olnud. Nii et kui kedagi veel huvitab, on Kerli hetkel 31aastane, minust ainult aastakese noorem. Mis tähendab, et see pikaajaline suhe algas, kui ta oli 22, ma eeldan, et ta nõustub ise ka, et põhimõtteliselt oli ta veel laps. Nii et võtsin juba enne raamatu lugema hakkamist küünilise seisukoha, et ilmselt oli tema suurim viga see, et suhe ei lõppenud juba kaheksa ja pool aastat tagasi. Antagu mulle andeks minu kalestumus, räägin kogemusest. Vabalt võib olla, et Kerli oli minust targem, sest olgem ausad, tegelikult ei tea me temast ju mitte midagi, tal on olnud piisavalt mõistust, et aastate jooksul piisavalt intervjuusid anda, aga samas hoiduda liigselt eraelust rääkimast – ja praeguseks hetkeks ei tea keegi meist, kus lõppeb Kerli kui inimene ja algab Kerli kui bränd, võime ainult eeldada, et ilmselt ta tegelikult igapäevaselt lumises metsas poolalasti ringi ei lase.
Raamat ise oli selline … Suure kirjaga pildiraamat. Ühe asja on ta igatahes kenasti selgeks saanud. Selle, et kõik ühiskonnas natuke pahakspandavad mõtted kõlavad hulga paremini, kui neid esitada moodsas esoteerilises keeles. Näiteks võib juhtuda, et sõbrannad vaatavad viltu, kui sa otse välja ütled, et sugar daddy‘t oleks vaja – aga öelda, et sinu ellu saab kuuluda ainult selline mees, kellel on palju külluseenergiat, see on juba hoopis teine jutt. Kõik noogutavad kaasa ja ütlevad, et muidugi, energeetiline tasakaal on väga oluline.
Aga mina oleksin tunduvalt suurema huviga lugenud sellest, kuidas ta üldises plaanis elu näeb, millised viimased 15 aastat olnud on jne, seda enam, et kõik lahkuminekuraamatud on ju üsna sarnased. Hetkel oli tegu raamatuga, mille peamine väärtus seisneski fotodes – ja ainus asi, mis ma siit päriselt teada sain, on see, et on olemas üks päris äge fotograaf, kelle nimi on Jörgen Paabu (vt näiteks eelmist pilti). Ma eeldan, et Kerli enda käsi on ka fotode tegemisel mängus olnud, sest seda, et ta on visuaalide loomisel üsna osav, on ta aastate jooksul korduvalt näidanud. Kahjuks tundub, et kirjutamine pole tema tugevaim külg ja keel oli kohati väga toortõlge inglise keelest, ei jää muljet, et ta oleks harjunud end eesti keeles ladusalt väljendama. Selle koha peal hakkab lugeja paratamatult mõtlema, kas 31aastane naine ikka tõesti kasutab igapäevaselt väljendeid nagu “mõttetu kutt”, “kuum tükk”, “nunnu” (absoluutselt IGA asi on nunnu), või on tegu teadliku registrivalikuga, sest Kerli kui bränd on (vist?) eelkõige teismelistele suunatud. Mul on raske uskuda, et toimetaja või üldse keegi, kes seda raamatut enne avaldamist luges, ei suunanud tähelepanu näiteks sellele, et ühes peatükis soovitatakse loobuda kõigest üleliigsest, sest minimalism on äge, ja paar lehekülge eemal rõõmustatakse, sest nüüd, kui eksi jalus ei ole, saab rahus sõbrantsidega šoppama minna (ja osta palju uusi asju, millega oma minimalistlikku kodu täita). See, et kõik eneseabinipid on Cosmo stiilis, peab olema teadlik valik.
Mind hakkas ühel hetkel häirima ka see, et kuigi räägitakse palju sellest, kuidas iga naine on jumalanna, tegeletakse feministide keeles väljendatuna siiski kogu aeg patriarhaalsete väärtuste süvendamisega – põhirõhk on ikkagi selles, et mis sellest, et see lohh sind maha jättis, sa oled ikka NII seksikas ja NII ilus (sest naise väärtus ometi just selles peitub). Kui ma olen jumalanna, siis minu esmane huvi ei ole õppida kõige seksikamat meiki tegema, esiteks saadan ma sellele tõprale kolmeks põlveks Siberi katku kaela, seejärel hävitan nalja pärast kellegi viljasaagi või tantsin oma langenud vaenlaste kehadel ning siis lähen norin pisut mõne teise jumalaga. Isegi Aphrodite OLI ilus, aga TEGELES ta aktiivselt ringihooramise ja tülideõhutamisega – mis on korduv element paljude viljakusjumalannade juures. Ilu on siiski sekundaarne tunnus, jumaluse olulisim omadus on VÕIM. Ja mis võiks ühte inimest rohkem võimestada kui võimalus ühiskonna reegleid soovi korral ignoreerida ja uskuda, et sa oled piisav ka siis, kui sa üldse ei meigi. Või et sinu seksikus ei seisne selles, et sa hommikusöögiks rohelist smuutit tarbid. Miskipärast arvan ma, et inimene, kes eelistab pikki ajaperioode teistest eraldatult veeta, on sisimas üsna sarnasel seisukohal.
Ma olen nõus, et ennast tuleb armastada. Ja ma olen nõus, et tuleb teha teadlikke valikuid. Aga mul on üsna raske uskuda, et see raamat kedagi sellele lähemale aitab. Pildid on ilusad ikka, aga ei Kerlist ega isiklikust arengust siit tegelikult eriti teada ei saa.
Ehk siis kingikotti soovitan ma seda enne jõule panna ainult siis, kui ette teate, et lugeja tõesti Kerlit fännab. Teistele võib selle asemel siit raamatust väikese tsitaadikogumiku teha, mahub ühele leheküljele ära. Minu vaieldamatu lemmik on järgmine, kaalusin selle peale tõsiselt, kas peaks ehk hakkama isegi üsapuhastusteenusega raha tegema:
“Õppisin oma üska puhastama ja tugevduma ning maaenergiaga ühilduma.”
Kui Kerli suutis, suudad sinagi!
Pärdikute päevaraamat 
Retsept, et sa üldse sellise lektüüri ette võtsid ja läbigi suutsid töötada. Mina teadsin kohe, kui sellest (raamatust?) kuulsin, et ma ei võtaks seda kättegi.
See on nii suhteline, lugesin lennukis just Houellebecqi ja tegin pause, sest no ei suutnud korraga. 😀
Mul kohe tekkis silme ette väike vagiinapuhastussalong, kus lisateenustena võimalik pakkuda ka bikini wax-i, pidulikku jumestust, tšakrate avamist jms.
Tekitasid sportiliku huvi, kuidas see maaga ühendumine toimub? Mine või raamatut ostma!
Mul tekkis sama küsimus. Et KUIDAS neid üskasid ikkagi puhastatakse? Ja kas peaks? Et saaks paremaks nimeseks või midagi?
Minu pakkumised on, et kas survepesuri või pudeliharjaga. Ja puhastatakse ikka selleks, et puhtam, kuivem ja muretum tunne oleks.
Mõlemad tekitavad õudu 🙂
“Minu Suriname” käsitles seda üsapuhastuse teemat üsna põhjalikult (aga delikaatselt). Hea raamat muudpidi ka, lugege. Ja googeldage “dry sex”.
Kõige traditsioonilisema üsapuhastuse nimi on menstruatsioon.
Looduslik!
Töötasin pikalt andmesisestuse ja -töötlusega tegelevas firmas. Üks mu kolleeg, kellel siis ei olnud keskharidust, on nüüd interneti andmetel lõpetanud Inglismaal hüpno-regressiooni-muu mudru teraapiakooli ja puhastab nüüd muuhulgas ka üskasid.
Samas üks teine kolleeg, kes jättis natuke ullikese mulje, ei saanud väga aru, miks ja mida me teeme, on nüüd justiitsministeeriumis nõunik. Ma olen segaduses.
Üsapuhastus kõlab kahtlaselt. Pakuksin aborti.
Tuleb välja, et nii informatiivne raamat🙂Ma ilmselt poes sirvisin valest otsast, sest mulle tundus, et see on mingi “täida ise lüngad”-raamat.
mind vaevab küsimus, kas selline sõna nag “tallamatt” oli enne ka olemas või mõtles Kerli selle ise välja. googeldamine ei anna ühtegi tulemust.
Jep, mõtlesin sama lugedes. Ma tõsiselt ei saa aru, mida toimetaja tegi seal, imes näppu v? Ma olin täiega üllatunud, kui lugesin, et seal üldse OLI toimetaja, sest tõesti nii palju halba eesti keelt, sõna ‘teemant’ valesti käänatud jne.
Tundub Perekooli sõnaus olema, aastast 2014.
Äkki on mingi Kopli väljasurev dialekt? Minu kodus on sõna “tallamatt” olnud kasutusel pea pool sajandit, kuna sõna tähendus on subjekti suhtes äärmiselt alandav, siis on kasutus hõre ja ajapikku aina harvenev. Solvamiseks on emakeel värvikaid väljendeid täis.
Toimetaja võis tahta toimetada, aga kui autor vastu jonnib, siis võib toimetaja lihtsalt loobuda, sest iga pekkis sõna ja väljendi juures vaidlemine on aja- ja energiakulukas. Toimetajal on muid töid kah. Näiteks üsk tahab kasimist.