Tahaks ka sõltumatusest kirjutada

Ebapärlikarp kirjutas enne, et sõltumatus on oluline ja hea, kui tead, et vajadusel saad ka üksi hakkama. Siis kirjutas Liivi, et tglt pole hullu, kui on hea mees, kes üleval peab. Mõtlesin, et viskan ka oma kaks senti.

Mina olen ilmselgelt Ebakaga ühes paadis – ja ma ei saa üldse aru, kuidas “aga mul on hea mees” seda hoiakut mõjutada võiks. Mul on ka mees, kes minust mõned korrad rohkem teenib ning sellest iial probleemi ei tekita – pigem vastupidi, ta on selline, kes ostab mulle kingituseks korraliku läpaka (päriselt, mul pole elus nii uhket masinat olnud) ja siis sõitleb minuga, et miks ma ometi tema kingituse peale nii palju raiskasin. Ta on ka üsna algusest peale öelnud, et kui ma tahan täiskohaga koolile pühenduda vms, siis ta ei näeks probleemi – mis on temast väga kena, aga lõppude lõpuks ei tee ma neid otsuseid ju siiski sellest lähtuvalt, mida tema meile lubada saaks, vaid oma põhimõtete põhjal.

Ma olen oma elus piisavalt näinud nii nälga, kui ka seda, kuidas raha/kingitusi kirvena sinu pea kohal hoitakse (kas või stiilis “sa sööd meie toitu, seega peaksid ka oma otsustes meie arvamustest lähtuma”), et teada, et see võimalus on olemas. Ja ma tunnen ennast piisavalt, et teada, et sellises olukorras valin ma kõhklematult nälja. Nii et tundub üsna arukas varustada end selliste oskustega, et mis ka ei juhtuks, varuvariant poleks nälg, vaid lihtsalt veidi kehvem sink leival.

Teiseks ei ole “hea mees” püsiv nähtus, ka siis, kui ta on läbinisti hea mees. Ta võib haigeks jääda, lennukiga alla kukkuda, mida iganes. Nii et ma tõesti ei saa aru naistest, kes saavad mitu last vaevumata kooligi lõpetama, sest isegi kui sul on suurepärane mees, ei ole tööturg ju stabiilne, võib juhtuda, et tekib olukord, kus sinu abi kuluks perele väga ära. Kuidas sa ei üritagi natukenegi tagalat kindlustada? Kas või ei lõpeta laste kõrvalt kooli vms. Alles see oli, kui kõik eestlased mõtlesid, et ehitajad saavad meil elu lõpuni hiigelpalka, kuni järsku selgus, et nende küünetehnikutest kaaslased peavad hakkama topeltvahetusi tegema, et laenumaksed ikka tehtud saaks.

Või kolmas variant, mees on jätkuvalt hea ja edukas, aga sina ise muutud. Avastad, et selle tolbajoobi nägeminegi ajab südame pahaks. Kannatad sellest hoolimata elu lõpuni välja, sest kuhu sul ikka minna on oma pooliku keskharidusega? Või oled veel mitu aastat surnud suhtes, kuni oled mingidki turuväärtusega oskused omandanud? Või kasutad seda ühte oskust, mis sul on, ja haagid küüned kähku toredama jõukuri taha? Kui just Liis Lass pole, ei pruugi see viimane nii hästi välja tulla (ja mul on kuri kahtlus, et tal on ka midagi muud peale välimuse pakkuda). Lihtsalt kohe üldse ei mahu minu maailma.

Muidugi on normaalne teineteist toetada ja vastastikku teineteisest “kasu saada”, kas või emotsionaalses ja intellektuaalses plaanis. Selle pärast me ju kaaslastega olemegi, et koos on toredam kui üksi. Aga ma eelistan selgelt varianti, kus see on alati valik ja mitte kunagi paratamatus. Ei ole mul piisavalt usku jumalasse, et ühtki teist varianti kaaludagi.

Advertisements

89 kommentaari

  1. Me oleme kah kuidagi nii suutnud sättida, et kumbki võimaldab teisel end huvitavaga/talle vajalikuga tegeleda, vajadusel kasvõi niisama looderdada. Kord üks töötab ja teine õpib, siis jälle vastupidi. Ja vajadusel saab ka muid elukorralduslikke muudatusi teha, elukohti vahetada jms, mailm ei ole nii jäik, et valikus on vaid a) või b).
    Igasugu draamad stiilis “pidin tast lahku minema, sest karjäär/kool/kodu” on mulle kõrvalt alati kummalised vaadata.

  2. Oehjah, ma olin ka suhtes jõuka mehega ja teenisin ise ka väga hästi (haridus ja oskused õnneks siiski on) ja see meie suhte suures osas ära rikkuski. Raha oli liiga palju – me ei teadnud enam, mida endale ometi pakkuda. Kuidagi iseendalegi märkamatult muutusin selliseks, et meees peaks kõige eest hoolt kandma ja mina siis… noh, kui viitsin (ise ka häbenen nüüd). Õudne harpüia olin. Läksimegi lahku. Kuigi ma teenisin endiselt hästi, oli ikkagi väga jube, lisaks murtud südamele pidi ka hullumoodi rabelema, et asjadega toime tulla, sest paljudest asjadest ei saanud kohe loobuda (lepingud jne). Lisaks laps rahvusvahelises koolis… jne. Nüüd on sellest neli j apool aastat möödas, olen peaaegu võlgadest vaba, ravinud end terveks ostuhullusest ja üldse palju rõõmsam ja parem inimene.

    • Mhmh, ma olen ka seda meelt, et üldiselt raha/asjadega hingeauke väga ei lapi. Aga vanusega vist ka tekib soov üleüldises plaanis parem inimene ja kaaslane olla, mitte kedagi iseenesestmõistetavaks pidada, aga samas siiski oma asja ajada ja mitte kedagi lämmatada või pea ees kaassõltuvusse sukelduda. Lõpuks teeme ikkagi ju kõik oma parima ja isegi kui välja ei tule, saab iseendale ausalt öelda, et bitch I’m doing my best here. 😀

  3. See minu vanamoodsus …

    Kui mees naise võtab, lapsed juba ka, siis mees PEAB, naine võib. Hea naine saab aru kui mehel on raske ja panustab samuti.

    Samas, mees PEAB toetama igati naise eneseteostust. Eelkõige väljaspool kodu ja perekonda, karjääri ja muud. See on naise eneseväärikuse küsimus. Ka mehe silmis.

    Ma ei pea eriti jätkusuutlikuks 40.-50.ndate lääne mudelit toredatest koduperenaistest.

    • Sellega on see häda, et isegi kui naine sinu teooriaga nõustub – kui ta nüüd on oma kolme lapse ja ehitajast mehega järsku olukorras, kus ehitamise eest enam nii ei maksta või lihtsalt ei ole ehitustööd kuskilt leida, siis ei ole ju midagi parata, ega ema lapsi nälga jäta.

    • Ma just selelst lähtusingi, et mees PEAB, naine VÕIB. Ei töötanud. Seda õppisin küll, et enam kunagi ei võta iseenesestmõistetavalt kaaslase vara. Eriti arvestades, et tegelikult oleksin ma saanud panustada küll.

      • See “ei töötanud” kehtib muidugi ainult selle konkreetse mehe kohta – tunnen isiklikult naist, kes uhkustas, kuidas ta “treenib” (tema sõnakasutus) potentsiaalseid kallimaid, et need aru saaksid, et arved on meeste rida. Ja see toimis tal väga kenasti, kuni ta ootamatult kõrvuni armus ja abiellus mehega, kellega oli valmis ka vaene olema.

        Mul on see kiiks, et ma mitte ainult ei taha, et mees mind võrdsena kohtleks, vaid ma tahan end ise ka võrdsena TUNDA, mis minu jaoks eeldab seda, et me mingiski mõttes panustame sarnaselt. Paljude jaoks ei eelda ja paljudele pole üldine võrdsus ka oluline.

        • Selle konkreetse puhul jah. Kusjuures algul ta isegi küsis, kas ma tuleksin töölt ära, kui ta paluks. See oli samas minu jaoks mõeldamatu. Tundsin end piisavalt võrdsena, panustasin ju vahel, kui meelde tuli :-). Nüüd suhtun sellesse kui õppetükki, mis tuli selgaks saada.

      • Ja teine asi muidugi see, et kui mees jagab Hundi Ulu põhimõtteid, võib ta jälle võrdset lähenemist solvavana näha. Lõppeks sõltub kõik ikka kokkulepetest ja inimesed võiksid omavahel arutada, kuidas nad maailma näevad.

        • Arutamine oleks väga teretulnud. Selles ülalnimetatud kontekstis jäi paraku tegemata.

        • Nojah, eks see nii ole, et mõne asja arutamise peale ei tule ja mõnest on raske ausalt rääkida, sest kõike ei tunnista iseendalegi.

  4. Hullult keeruline teema. Ma ise eelistaks sellist kooslust, kus mees ja naine on suhteliselt võrdsel tasemel. Sest kuidas jääda võrdseks olukorras, kus naine teenib 500 eurot, aga mees 3500? Kuidas maksta sel juhul näiteks 700-eurost kodulaenu? Mees maksab 600 ja naine 100, vastavalt oma võimalustele, eks? Okei, aga kui ükskord peaks olema vajadus vara jagada, kas siis omavad mõlemad 50% kinnisvarast? Või tegelikult ei oma? Sest, kle… Seni kuni suhe toimib, võib tõesti mõelda, et mis on minu, on ka sinu, aga siis kui sitt ventikasse lendab, hakkab tavaliselt kehtima see matemaatika, mida koolis õpetati ja kus on hästi konkreetsed vastused.

    Näiteks olukorras, kus naine teenib 2000 ja mees 4000 (või vastupidi) on veidi parem, sest 700-eurost kodulaenu saab probleemideta pooleks maksta. Kindlalt normaalsem variant. Mingit juttu, et mees PEAB…. ma isegi ei viitsi, mul pulss tõuseb pelgalt sellele mõeldes.

    Ma ei suudaks iial elada tundega, et ma olen kellelegi midagi võlgu. “Kui mina poleks sind aidanud, siis…” või “Ilma minuta pole sa mitte keegi..” või “Kuhu sul üksi minna on…” on sellised laused, mida ma ei lase endal iial öelda. Ja mitte läbi selle, et ma ei hakka koos elama mehega, kes niimoodi öelda võiks, vaid läbi selle, et taolisteks väideteks lihtsalt ei saa olema alust. Ma ei tea, kas see on ülim egoism või hoopis põhjatu umbusaldus meeste suhtes. Pigem viimane. Ma ei suudaks iial mitte ühtegi inimest nii palju usaldada, et temast rahaliselt sõltuda. Never.

    • Ma isegi nii radikaalne ei oleks, võiks lapsega kodus olla küll meest usaldades jne, aga ilma vajaduseta lihtsalt EI TAHA (aga no siin on see minu eneseteostuse kiiks ka taas). Aga olen nõus, et lihtsam on, kui enamvähemgi sissetulekud samast klassist on, endal parem tunne, kui pole vajadust sõltuda – ja ma üritan ise end kasvatada nii, et ma ei hakkaks alusetult teiselt inimeselt liigselt eeldama. See, et ta tavaliselt maksab minu lõuna eest ka, on temast väga kena, aga see ei ole tema kohustus – ja näen vaeva, et talle väikesi üllatusi teha, vahel maksan niisaama ise jne.

  5. Mõnikord ma tunnen, et ma tõepoolest ei sobitu enam selle maailmaga. Üha rohkem olen valmis selleks, et näiteks minu poolt naisterahvale ukse avamine pälvib kindlasti ühiskondlikku hukkamõistu, 🙂 Ja ega ma eriti seda tegema enam kipugi. Pensionärina saan lükata naisterahva lihtsalt ukselt kõrvale, et laske vanainimene läbi. 🙂

    • Ukse avamine ja arvete maksmine on kaks täiesti erinevat asja. Võib-olla sa ripud seal ukse küljes seetõttu, et pearinglus, põlved ja puusad… Mind ei häiri. Kui keegi mulle ukse avab, siis mind tegemist ei huvita, mis soost ta on.
      Palju halvem on, kui tullakse ütlema, et on asju, mida naised teha ei tohi ja teisi asju, mida mehed lihtsalt ei tee (enamasti lastega tegelemine ja kõik tüütud kodutööd). Või kui naiste “hoidmise” ettekäändel võetakse seisukoht, et naised nõrgemad ja rumalamad.

  6. Tõesti, nagu kristallkuul ütles, hullult keeruline teema. Ma tegelikult tahtsin juba Ebapärlikarbi juures kommenteerida, aga jõul tuli vahele. Nüüd sinu postituse peale läksin ja lugesin Liivit ka.

    Mu peamine mõte sel teemal on, et ka sõltumatusest kui niisugusest on võimalik sõltuvusse sattuda – nii materiaalsest kui emotsionaalsest sõltumatusest.

    Lisaks, elu ja asjaolud muutuvad. Ma ise näiteks olin veel mingi 3 aastat tagasi sinu ja EPKga ühes paadis, ja kuidas veel. Oleksin täpselt sellise teksti kirjutanud nagu teie, samad argumendid, sama sõnastus. Täna aga võiks Liivi postitus minu käega kirjutatud olla – jälle samad argumendid, sama sõnastus.

    Ühesõnaga, mingit nö. kuldlõiget pole neis asjus (partnerlussuhetes) olemas mu meelest.

    • Ma ei ütleks, et sõltuvus sõltumatusest, vaid pigem sõnastaks nii, et paljudel, kes elus natukenegi rohkem rabelema on pidanud ja ehk paar korda usaldamise eest vastu näppe saanud, on täieliku sõltuvuse ees surmahirm. Mina olen korra seda “ma maksan kõige eest” argumenti kuulnud suhtes, kus see sugugi nii ei olnud – võtsin pliiatsi ja paberi välja ning näitasin, et “näed, minu väiksemast sissetulekust hoolimata olen ma vajalikest kulutustest kogu aeg vähemalt poole maksnud, sinu suurem palk kulub suuresti (sinu isiklikule) meelelahutusele, mitte kõige eest maksmisele”. Ja olen sama mustrit näinud ka mujal, pm Hundi Ulu kirjeldatu vastand – naine oma palgast ostab kogu toidu, kõik lastele vajalikud asjad, kardinad jms ning mees maksab ainult eluasemega seotud püsikulud (ja lahkumineku korral jääb korter muidugi talle) ning vingub, kui naine laste jaoks raha küsib või endale mõne uue riideeseme julgeb osta. Kehvemal juhul hakkab naine ühel hetkel huvi tundma, kuhu mehe enda raha kulub, ja selgub, et teisele naisele (mis 90ndate vaestes oludes ilmselgelt ei tähendanud ainult oma naise petmist, vaid ka väga otseselt seda, et sinu peenise pärast on su lastel nigelam toiduvalik).

      Või minu enda rahaliselt kõige ebastabiilsem lähisuhe, kus teoreetiliselt pidin ma iga kuu saama toetust, et ülikooli kõrvalt ellu jääda, aga praktikas võis juhtuda, et raha ei tulnud lubatud kuupäevaks – ja kui ma helistasin (pange tähele, MITTE selleks, et küsida, MILLAL tuleb, vaid väga viisakalt uurida, KAS sel kuul tuleb, sest ma kartsin teda ja teadsin, et ta kipub plahvatama igasuguse survestamise peale), võis juhtuda, et raha tuleb hiljem, aga võis ka juhtuda, et saan vastuseks “sa ju tead, et noore naise peale kulub palju raha”. Me ei räägi siin kallimast, eks ole, vaid meessoost lapsevanemast (kes on vahepealse aja jooksul palju muutunud ja inimesena kasvanud). Nii et ma olin tegelikult sunnitud ûsna kohe täiskohaga tööle minema, sest kuigi raha oli lubatud ja ENAMASTI ka tuli, ei saanud kunagi kindel olla, kas see ka päriselt tuleb ning sellega taheti siduda igasugust manipuleerimist (mulle on näiteks öeldud, et makstakse, kui soengut muudan, mis pole minu jaoks koht, kus keegi teine peaks üldse arvamust avaldama, vaid leian ka kümme aastat hiljem, et inimene oli segisittunud kontrollifriik, kes üritas iga hinna eest kasutada seda ühte hooba, mis tal oli). Nii et mõni meist on pidanud toitva käe võimalikult vara raevukalt läbi närima, et saaks rahulikult elada ja ähvarduste peale öelda, et ära siis maksa.

      Järeldus: arenevale ajule mõjub majanduslik manipuleerimine ikka VÄGA. Mina olen veel rahulik, kui paari kuu palk pangas on, elan üsna muretult, aga mul on üks üsna hullu peretaustaga eks, kel on VAJA, et tal oleks pidevalt pangas piisav summa, et vajadusel aasta aega töötamata ära elada, sest muidu tal tekib lihtsalt ärevushäire (ja me räägime siin VÄGA haritud inimesest, valdkonnas, kus tööpuuduse tekkimiseks oleks vaja põhimõtteliselt tuumasõda).

      Olen hetkel vist elu esimeses suhtes, kus ma tõesti julgeksin vajadusel lastega viieks aastaks ka koju jääda, sest esiteks usaldan läbinisti meest (st mitte ainult tema kavatsusi enda suhtes, aga ka tema võimekust muutuval tööturul vajadusel kiiresti kohaneda) ja teiseks iseennast, sest olen oskuste poolest jõudnud tasemele, kus vajadusel MINGI erialase töö leian igatahes kiiresti. Nii et ma saan täiesti aru sinu praegusest positsioonist ja usun, et ka mina ise võin sinna jõuda, aga samas leian, et ka sinu puhul lisab teatava trumbi tagataskusse see, et elu jooksul on tekkinud piisavalt oskusi/tutvusi, et päris nälga ei jääks. Need “18aastaselt neli last ja poolik haridus” on selles mõttes hulga haavatavamas positsioonis.

  7. Skeem “vaesed paari vaestega, rikkad rikastega” võimendab ühiskondlikku kihistumist veelgi.

    • Ühes Rentsi toodud näites oli näha, et ühiskondlikust kihistumisest rikkaga paariminek tingimata ei päästa – vaene võib ka rikkaga koos elades edasi vaene olla (ja enamiku pere kulusid katta). Nii vähe, kui ma ka Perekoolis käinud olen, on sealtki selliseid lugusid silma jäänud, “mees teenib kolm korda rohkem kui mina, aga kui ma mõne laste kulutuse jaoks raha küsin, viskab kaane pealt ära.”

      • “Tingimata” mitte, aga mingi segunemine või ühtlustumine ikka toimuks, eks. Mõlemas suunas. Vähemalt mõnikord.

      • Mul mitu sama kogemust (ikka kõrvaltvaatajana), kus “vaene” naine ja “rikas” mees ning naine on nii range kontrolli all, et lihtsalt kurb vaadata…

        • See kuidas keegi kedagi kohtleb ei olene rahast, vaid inimeste iseloomust ja kasvatusest. Ka vaene mees/naine võib vaest naist/meest halvasti kohelda ja range kontrolli all hoida.

          Sama hästi saab ju siia näiteks tuua ka rikka mehe ja vaese naise suhteid, kus kõik suurepäraselt toimib (kasvõi minu enda suhet või meie mõlema vanemate suhet arvesse võttes), aga mida see annaks. Lõpuks peab igaüks ikka ise otsustama või tunnetama millisesse suhtesse ta kellegagi astub ja kuidas ta tahab et see suhe toimiks ning kui kõik on hästi, siis kes oleme meie, et seda kritiseerima või õpetusi jagama hakata. Minu arvates on eriti mõtetu veel oma nurja läinud abielu või kooselu teistele näiteks tuua ja justkui teisi sellega hoiatada. Las inimesed naudivad oma harmoonilist elu, jätkugu seda siis nii pikaks ajaks kui seda jätkub.

        • Keegi ei keela ju elu nautida, lihtsalt ei võtaks ju tükki küljest selle kõrvalt ka mingigi müüdav oskus külge haakida – olgu selleks siis traktoristiamet või kulmudisain. Ma olen maaeluga kûll ainult kuulujuttude tasemel kursis, aga traktoristid pidavat tänapäeval igati korralikult palka saama.

        • Kust sa tead, et ei võta tükki küljest? Sa ise ju ei ole nelja väikese lapse ema ja sinu abikaasa ei tööta mitu kuud aastas perest eemal. Ja kui sa ka oleks, siis tegu ei oleks ju ikkagi Liivi ja tema abieluga ning tema ja tema abikaasa omavaheliste lepetega. Sama hästi võiks ju nii Liivile, kui ükskõik kellele teiselegi igasugu ettekirjutisi kirjutama hakata ainuke probleem sellega on aga see, et need ettekirjutised oleks sel juhul mõjutatud meie endi mustritest mitte Liivi ja Liivi abikaasa omadest.

        • Mina ei räägi siin konkreetselt Liivist, vaid üldises plaanis, ja keskmisel naisel siiski pole nelja last, eriti olukorras, kus mees on 8 kuud ära.

        • Siin võib mõelda ka sellele, et KUI Liivi ka tööl käiks ja raha teeniks, siis äkki mees EI PEA 8 kuud perest eemal olema, vaid saaks ka kodus olla.

        • See on point küll, et niigi inimene nelja lapsega rebib end suht puruks, et nad õnnelikud ja heaolus oleksid, sinna juurde veel midagi teha on väga väga raske.

        • Mul on üks sõbranna “army wife”, tähendab, pere ei püsi aastate viisi ühes kohas paigal, vaid kolivad eri riikide vahet, sedamööda, kuidas meest NATO piires ümber paigutatakse. Vahepeal pole meest muidugi üldse kodus. Viimase seisuga käisid lapsed paralleelselt asukohariigi koolis ja olid oma isa-maa kooli koduõppel. Kumbki õppekeel ei ole mu sõbranna emakeel – oma abikaasa emakeelt, mis on koduõppekeel, ta vähemalt oskab ladusalt, aga asukohariigi keelt pidi ta lapsi läbi kooli aidates ise nullist õppima. Sellise ringirändava eluviisiga pole ka seda sõprade-sugulaste võrgustikku, kes aitaks vahel lapsi hoida ja nii. Ta on kirjeldanud, kuidas jääb lastega koduülesandeid tehes väsimusest laua taha magama. Mis tähendab, et kui keegi tema käest küsib “millega siis sina oma aega sisustad?”, on tal suur kiusatus plahvatada. Kusjuures tal on kaks last, mitte neli (okei, välisriikide ja nende koolid-koduõpped annab lisakoormuse). Nii et jah, alati ei jaksa.

          Ta on küll enne tööl olnud ja vahel mingeid pisikesi tõlkeotsi kodus teinud, ilmselt saaks lõpuks ka oma käe peal hakkama, eriti kui Eestisse tagasi koliks, kus ON sugulasi ja värki.

        • Peaks ehk lisama, et tal on kogu aeg olnud väga toetav kodune taust. Mis tähendab, et tal oleks teatav turvavõrk, kuhu vajadusel tagasi tulla – aga ühtlasi ilmselt seletab seda seesmist turvatunnet, mille pealt ta tegi otsuse sõjaväelasega abielluda.

        • Ma tunnen isiklikult naist, kellel on neli last ja mees poole aega kodunt ära ja kes hetkel väikelapse ja töö kõrvalt teist magistrit teeb, nii et.
          Kõik muidugi nii tublid ei ole, jääb üle ainult kadestada.

        • mulle on veidi vastukarva “tubli” kasutamine sellises kontekstis. Lapsed on erinevad, inimeste enda jaks on erinev, tugivõrk on erinev.

        • Pia kommentaaridele +1.
          Nodsu omale ka, sellele, mis puudutab sõna „tubli“.

        • Ma ei loe ise ei Liivi blogi ega ole isegi tema seda postitust lugenud. Aga mulle ikka väga, VÄGA hakkab silma, et kui suhtutakse “no võta jalad ja käed kõhu alt välja ja TEE midagi”, aga inimesel on neli last, seal võimalust midagiGI nautida enam ei taheta anda. Nagu – rebi end ikka nii tükkideks kui võimalik raha nimel, ja kui siis ära kukud, oled ise süüdi, mis võtsid endale sihukese koorma kaela.
          Phmt “mis sa siis said neist lastest, kui neid üksi kasvatadagi ei jõua”.
          Sa oled hea kolmel rindel, aga neljandal ja viiendal täielik null? Ole veel parem, VEEL PAREM, see pole piisav!
          Ja ma tahaks Liivi nimel igale poole keskmist näppu näidata, aga mul on aint kaks kätt, nii et tuleb aint kahele poole korraga.

        • Ma ei saa aru, miks siin üldse tema isikule keskenduda, ei tema ega ta lapsed ei ole paljad ega näljas ning kogu pere tundub senise korraldusega rahul olevat. Ehk vaidleks siiski ideede üle, mitte ei võitleks võhivõõraste inimeste poolt või vastu?

        • vvn etc, inimesed kirjutavad alati oma kogemuse pealt. Ju siis see kogemus ütleb, et on naisi, kes teevad nelja lapse kõrvalt kõike.

          Ma just tulen külast. Juhtumisi perest, kus on neli last. Üks neist sügava puudega. Seal peres tehakse totaalselt kõike. Aega (ja raha) jagub õppimise, hobide, laste, kodu, suvila, sõprade, kultuuri, spordi, reisimise ja üldse kõige jaoks. Aga ma saan aru, et neile inimestele on antud ka teiselt poolt – õiget haridust, pealehakkamist, töökust ja tööd, toetavaid vanemaid, ja eeskätt (nagu meie põlvkonnal üldse) õnne olla õigel ajal õiges kohas ja teha siis õigeid valikuid.

          Ma võiks tänase pererahva pealt vabalt öelda, et neli last pole mingi asi, võta end kätte ja hakka peale ja nii edasi. Ma ei ütle. Aga ma vabalt võiks. Ja mõni ütlebki.

        • Nuggan hoidku, ma ise ei tee ühe täiskasvanud ja iseseisva ja teise teismelise ja nüüdseks kah jõngavõitu peaaegu iseseisva kõrvalt veeranditki, mida need tubliduseetalonid, kade olen positiivses mõttes, no umbes nagu Rentsi ei suuda ka keegi üle trumbata. Ja sellega ma olen väga nõus, et inimesel peab elust rõõmu ka olema, lihtsalt eri inimesed leiavadki selle rõõmu erinevaid teid pidi.
          Lihtsalt et laste arv ükspäinis ei pea inimese suutlikkust alla mingi kindla numbrilise pügala pidurdama, sel ei ole nii ühest seost.

        • ma usun, et positiivses mõttes, ma lihtsalt arvan, et sina oled samuti tubli.

    • Ei ole seisuseväline kepp siiski selleks imevahendiks, mis kihistumisest päästaks (ühiskonna).

  8. Ja veel. Me räägime siin ju põhiliselt vaid linnainimeste vaatenurgast. Reklaamifirmad, IT, küünetehnikud ja muu säärane. Sel juhul tuleb tõesti elukaaslaste enam-vähem võrdne sissetulek kõne alla. Aga elu käib ka mujal kui linnas. Mul näiteks on enamik naabritest farmerid. Mees töötab põllul, sealt tuleb raha. Naine hoiab (Liivit tsiteerides) tagalat korras. Kui need naised kodused (loe: otsese rahalise sissetulekuta) poleks, ei teeniks mehed suurt midagi, sest tuba tuleks kütta ja süüa teha ja lapsi kantseldada jne. Jaa, on küll ütlus, et „behind every successful farmer is a wife who works in town”, aga reaalses (farmi)elus asjad päris niimoodi ei käi =)

    • Sinu farmielul on see nüanss, et inimesed abielluvad ja siis riik kaitseb soost olenemata seda inimest, kes on lastega tagalat hoidnud – kui teenija on palgatööl käinud, läheb isegi osa tema pensionifondist lahutuse korral tagalahoidjale. Kui abielu kestab üle kümne aasta ja tagalahoidja tööl ei käi, mõistetakse talle kindlasti mõneks ajaks mingigi rahaline toetus, mitte ainult lastele, et tal oleks aega uue olukorraga kohaneda ja töö leida. Kui abielu on kestnud veel kauem ja üks osapool on kogu aja kodune olnud, võib vabalt juhtuda, et teine toetabki teda elu lõpuni (või kuni uue abieluni), sest otsus üks koduseks jätta tehti ühiselt. Isegi siis, kui inimesed ei abiellu, loeb kohus paljudes osariikides nii pikaajalise kooselu siiski de facto abieluks. Selles mõttes on kodune mees/naine seal HULGA rohkem kaitstud.

      Kui meil Liivi näiteks on abielus (ma ei tea, kas on), siis lahutuse korral saab ta küll osa varast, aga endale mitte mingit toetust, kuigi otsus teda kümme aastat tööturult eemal hoida ja koolist kõrvale jätta tehti ju ühiselt. Kui ta pole abielus ja korterilaen pole mõlema nimel, on üldse halvasti. Nii et meie kauboikultuuris, kus pereväärtused eksisteerivad ainult EKRE märgades unenägudes, tähendab selliste otsuste tegemine naisele metsikut riski. Ma ei mõista neid kuidagi hukka, aga mina ei julgeks seda riski võtta.

      • Kui Liivi oma nelja lapsega üksi jääks (lahutaks), siis riik maksab nelja lapse pealt juba päris kobedat toetust ning lisa sinna ka nelja lapse alimendid. Lisaks toetav tugivõrgustik, mis tal on, ja maal elabki sedasi ära. Mina paneks sellises olukorras paela kaela – ilma igasuguse hariduseta ja töökogemuseta, sõltudes toetustest ja alimentidest, talle oleks see ilmselt majanduslikus mõttes täiesti loogiline asjade käik.

        • Nojah, siin on ilmselt see maailmade erinevus, et minu jaoks on maaelu juba välistatud, sest kõik võimalikud hobid (kunstisaalid, kunstisaalid) on ju linnas ning ma isegi ei kujuta ette eluviisi, kus ma õhtuti lihtsalt kodus olen. See on nii teine elustiil. Samas vaatan näiteks Kauri, kui siin teistest blogijatest rääkida, kes konkreetselt igal õhtul tõesti käib perega kuskil kunstinäitusel, filmi vaatamas, tsirkuses vms, selle kõrval olen mina täielik kodukana.

  9. Olles pidev Liivi (ja siinoleva) blogi lugeja tahaks tema kaitseks öelda, et minu meelest on tema ellu ja rahasse suhtumine värskendav! Miks peakski raha ja vägevaid kontorikohti ihaldama? Tema reaalne karjääriunistus on lapsest saati olla traktorist ja talupidaja! Minu meelest on see väga äge! Pole tal vajagi mingeid pabereid taga ajada! Keskharidust pole, on küll häbiasi, aga vähemalt oskab ta hästi kirjutada ja kui tegu pole just meigitoodete kirjeldustega, siis mind paelub küll. Kui peakski midagi tema abikaasaga juhtuma, küll ta siis leiab koha kus traktoriga ringi vurada ja vajadusel elab kasvõi toetustest, blogipostitustest, vahet pole, peaasi, et hakkama saab.
    Ise olen tüüpiline Tallinna kesklinna pangaori, riiulil seisab magistrikraad, mille üle olen uhke ja töö tegelikult ka see, mida alati tahtnud olen. Abikaasa hetkel lapsega kodune ja moodsa peremudeli kohaselt vahetame rolle – kord on üks leivatooja, siis teine. Oleme sõltumatud ja nii on meile hea, aga minu poolest ei pea keegi tööl käima, kui nad nii rahul on, tegevust ja süüa leiavad. See hakkab muide läänemaailmas aina popimaks muutuma – töötame poole kohaga, piisavalt et makse maksma ei pea ja siis elame kuidagimoodi ära. Paneme aja hoopis hobidega tegelemisse.

    • Ma igaks juhuks ütlen, et kui ma ütlen, et miski “ei mahu minu maailma”, siis ma mõtlengi seda, et minu jaoks on see väga võõras, see ei ole mingist hukkamõistust kantud – ma saan aru, et hälbin ise ka keskjoonest üsna tugevalt, arutlen niisama.

      Ja mina olen täiesti nõus, et kui vähem tööd tehes ikka ära elab, siis muidugi, kõik peaksid rohkem puhkama ja elu nautima. Töötamise nimel elada pole ka mõtet, kui töö just konkreetselt kirg pole.

    • Kontoritööst pole keegi rääkinud. Raha taga ajamisest ka mitte. Kas tööl käimine on automaatselt raha tagaajamine? Oleneb ikka tööst ja suhtumisest. Kui unistus on traktoristiks hakata, siis miks mitte 🙂

  10. Loen mõlema blogi ja tundub, et mõistan mõlemat vaatenurka. Loodetavasti ei võta L seda isiklikult, aga nagu Rentski rõhutab, ise ei julgeks nii elada. Eks me linnastunud maailmakodanikud vist natu kadestame sellist muretuna tunduvat elu. Seni kui kõik toimib on väga kena, aga ootamatuid jamasid võib ikka juhtuda. Tehnokraadi ja realistina üritan ise mõistlikkuse piires maandada riskid (elu ja haiguskindlustus, pensid, laste haridus, investeeringud, …), samas elukest võimalikult palju nautides.

    Tänapäeva maailm on juba selline, et meelerahu tagab kui tead, et saad ka üksi hakkama. Naisena (või mehena) kaaslasest liiga suurel määral sõltuvana olemine on nagu halb investeerimispoliitika – ära hoia kõiki mune ühes korvis. Ma ei pea silmas, et oleks mitu “rauda tules” pigem et mingi ootamatu jama korral ikka päästepaat varuks (kas eriala/oskuse, peretoe, äriidee, pangaarve, … jne … näol)

    Ise olen selline vana kooli tüüp, mehena kipun eeldama, et daami välja kutsudes maksan mina sealjuures eeldamata mingeid “vastuteeneid”. Ses suhtes vedanud, et raha pinnal pole suhtes kunagi eriarvamusi tekkinud. Küllap on aidanud nii võrdsena tundmine, sarnased finantsilised arusaamad kui ka mõlema oskustest tulenev kindlustunne, et alati saad hakkama.

    Kaur enne mainis kihistumist. Ilmselt paratamatu, sest kaaslase valid ju atraktiivsuse ja ühiste arusaamade järgi, mis loob eeldused võrdsusele suhtes.

    • Lisaks valitakse kaaslane ju väga tihti ühiste hobide põhjal – kui mu hobi on kudumine, pole see nii kulukas, aga kui hobi on näiteks sukeldumine või ratsutamine vms, mis eeldab märgatavaid väljaminekuid, siis see kohe paneb paika ka sotsiaalse klassi, kellega sa selle hobiga tegeledes kohtud. Iga ala pole nagu ronimine, kus ühtviisi seina ääres koos nii need, kes seal telgivad, kui need, kes igal hommikul pehmest hotellivoodist kohale tulevad.

      • Tõsi, et tihtipeale kohtutakse hobi käigus ja hulk hobisid on jõukohased vaid teatavale sotsiaalsele klassile. Meil siiski erandjuht ses mõttes, et kaasa polnud mäesuusatamist varem näinudki, minuga tuli mäele ja hakkasime koos käima. Kaldun arvama, et püsiva pikaajalise suhte eelduseks on sarnased arusaamad elust. Poolte võrdsuse puhul ei paneks nii palju rõhku teenistuse suurusele kui võimele ja oskusele hakkama saada sõltumata teenistusest.

    • Võrdsus suhtes ei tähenda üldse rahalist võrdsust.

      Meie kapitalistlik ühiskond hindab / väärtustab / tasustab eri töid hirmus erinevalt. Finants- ja IT- ja kinnisvara-maailm ühel pool, kunst-kultuuri-haridus teisel pool. Sa võid olla eelkooliealiste hariduse alal kuitahes kibe käpp ja kogend proff, esimese kursuse IT tudengile makstakse ikka rohkem. (Tundub mulle.)

      Kui ühistele huvidele, maailmavaadetele jne panna juurde, et ka pangalaenu peavad maksma mõlemad oma palgast võrdselt ja nii edasi, jäävadki need maailmad lahku. Fondijuht vaatab tantsupedagoogist kui elukaaslasest mööda. Sest ühiskonna korraldus ei luba.

      Mingi kogus usaldust ja riskitaluvust tuleb seega ühiskonnale kasuks. Võta ja abiellu oma sotsiaalsest kihist välja, või kõrvale, mistahes suunas. Vähemalt peaks seda ristki võtma osa ühiskonnast. Muidu sigib pankur ainult pankuriga ja sysadmin sysadmin’iga. Pmst tekib sama kogukonnasisese paljunemise jama, mis varem eraldatud külades / saartel.

      • “Võrdsus suhtes ei tähenda üldse rahalist võrdsust.”
        “Mingi kogus usaldust ja riskitaluvust tuleb seega ühiskonnale kasuks.”
        Olen väga nõus.

        Ja (minu) öö jooksul hulk huvitavat lugemist juurde tekkinud, kommentaaride näol. Well done, Rents!

        • Nojah, vastasin Rentsi kommentaarile enne kui siia jõudsin. Teema pani rahva kommima 🙂

    • Tom! Ma igaks juhuks ütlen, et see, kui mees maksab restoranis ühise arve, ei ole absoluutselt kuidagi sellega seotud, et maine mehest sõltub.

      • Seda ma mõtlesingi kui mainisin, et ei eelda vastuteenet, lihtsalt nii oli kombeks – kes kutsub see maksab. Naine ju tavaliselt ei kutsu (mind vähemalt mitte 😛 ) aga viisakusest vist ikka pakuksin kui kutsuks. Olen kuulnud, et tänapäeval rohkem igaühel kombeks enda eest maksta. Ajad muutuvad, mis muud, pealegi naiste töötasud lähenevad meeste omadele rääkimata asjaolust, et enamus käivad palgatööl mitte nagu ennevanasti kui enamus olid koduperenaised.

  11. Õige naine peab üleval enda ja mehe ja ma ei mäleta mitu last pidi olema. Igatahes mul on kolm last ja juba mõniteist aastat mees, kelle sissetulekuid võib üldises finantsplaanis käsitleda umbes nagu varateismelise peenrarohimise eest saadud juhuslikku summat. Mingit stabiilsust ei ole, võib olla nii et aastakese on täitsa normaalne aga siis kaks aastat on puhas nulliring. Seega on kuidagi nii kujunenud, et mina maksan arved, ostan lastele asjad, maksan laenu ja tegelen kõige muuga. Kui mehel juhtub ressurssi olema, ostab küttematerjali ja maksab mõned laste trenniarved. Kui raha pole, saadab mulle süüdimatult edasi. Välja kolimast keeldub ja ma ei taha väevõimuga visata. Nii me siis elame. Mees küsib selle peale et “Aga mis ma siis sinu arvates tegema pean?”. No kust kurat mina tean, täiskasvanud mees. Lapsed õnneks varsti suured, saan kah oma elu peale. Seniks. On nagu on. Ma ei teagi mis ma sellega öelda tahtsin, lihtsalt ventileerida.

    • Huhh, see kui vägisi sellisesse korraldusse surutakse, on küll kohutav. Mul ei oleks kannatust aastaid oodata, oleksin ammu kellegi teisega käima hakanud ilmselt, selle peale ikka koliks välja. 😀

  12. Minu arust taandub laias laastus sellele, et 1) kui inimesed on toredad ja suhted nende vahel head, siis saab elada misiganes sissetulekujaotuse valemiga – sh pärast lahkuminekut, sest kui nad on toredad, ei hakka nad üksteisele ka siis sitta keerama; 2) varaline võrdsus muutub oluliseks siis, kui asjad on halvad.

    No ja edasi oleneb sõltuvusjulgus juba sellest, kui palju keegi mõtleb võimalustele, et asjad lähevad halvaks. Mis tõenäoliselt oleneb tõesti sellest, kui palju keegi on selliste asjadega vastu näppe saanud.

    Mul oli korra suhe mehega, kes teenis (minu pilguga vaadates) päris korralikult, ajal, mil mina ei teeninud peaaegu midagi. Ja see muutus küll paari kuuga nii rusuvaks, et pärast mõtlesin “ei iial enam”. Mul oli hirm, et ma ei pääse enam sellest suhtest. Mitte sellepärast, et ma oleks vaesusehirmus kartnud minema jalutada või et see oleks võimatu olnud, vaid ta oli osav süütundeid tekitama. Mulle tundus, et kuidas ma ta maha jätan, kui ta on kaks kuud kõigi kulude, sh minu omade eest maksnud. Õnneks tüdines ta ise minust.

    • Oot, aga seda mõtet ei jõudnud tulla, et: “Ma vabastan ta enda tülika ja väärtusetu isiku ülalpidamisest”?

      • Ta tundus minust emotsionaalselt nii sõltuv olevat. Minu õnneks lülitas ta oma sõltuvuse uue inimese peale ümber.

  13. Ei teagi, mis siin veidram on, kas inimene, kes leiab, et “võrdselt jagamine” tähendab nt majalaenu poolitamist, nui neljaks (poes ka kõik arved pooleks vä?) või siis vähemalt proportsionaalselt jagamist, või Hundi ulu “traditsiooniline “mees PEAB”” suhtumine, kuhu miskipärast lisandus klassikaline “varsti ei saa naistele ust ka lahti teha” (tõsiselt ma ei saa aru, mis teema on osadel inimestel sellega; hakkad põhimõttelisest võrdsusest rääkima ja siis algab ägamine ja hala, et kas tõesti enam ei tohi UST LAHTI ja MANTLIT selga aidata, KUHU me niimoodi jõuame??? – esiteks need on viisakusnormid ja teiseks see ei ole hetkel üldse teema, jäta rahule oma ustega nüüd.)

    A tegelikult mind hakkas huvitama, et mida täpselt tähendab “mees PEAB”?

    • Mina olen reaalselt kogenud rohkem sellist varianti, kus “naine/ema peab”. Ja mees võib, sest mees teeb rasket tööd ja peab saama oma tassikest ka täita. Aga “naine ei tohi” üsna paljusid asju.

      Kolmandaks juhtusin kokku sellise variandiga, kus “mees teeb” aga peabid ei tulegi eriti jutuks. Oma lapsi – mõlemad poisid – olen kasvatanud pigem mõttega, et “inimene peab” ja “tee ära, kui vaja” ja “tee ise, kui minu tehtu ei meeldi” ja oleksin seda samamoodi teinud ka nii, kui nad oleks olnud tüdrukud. Nii et jah, see “mees peab” on võõras ja veider… ja vist pisut huvitav. Kui mul oleks pisutki usku sellesse, et see miskitpidi konstruktiivselt töötaks ka.

    • Aga mis siis on võrdselt jagamine? Nagu ma Liivi postituse all kommenteerisin, siis inimesed kipuvad lähtuma sellest, mida nad ise kogenud on. Lapsepõlves näiteks. Mis mudelid ees on. Mis ma teha saan, et minu vanemad on lahutatud ja ma tean, kuidas selles perekonnas pärast asju jagati? Ma tahan ennast selle eest kaitsta. Mingi “mina panustan 90%, sina panusta 10% ja kui lahku läheme, jääb maja sulle ja lastele” on minu jaoks utoopia. Ma ei usu sellistesse asjadesse.

      Samuti olen ise ostnud kinnisvara koos inimesega, kellega me kokku ei jäänud ja kui läks vara jagamiseks, siis toimusid konkreetsed matemaatilised tehted, et välja arvestada, kes kui palju panustanud on. Mu meelest oli see ka täiesti normaalne. Mina olin panustanud veidi rohkem ja ma poleks küll huvitatud olnud sellest, et nüüd lööme 50-50 pooleks, nalja teete v…. Loomulikult ei tähendanud see toimiva kooselu ajal seda, et tema oleks pidanud kuskil muus vallas rohkem panustama või midagi sellist. Me ei pidanud igapäevaelus arvet, kes kui palju kuskil maksab ja et kas saab ikka täpselt pooleks. Hiljem, vara (meie puhul korter ja auto) jagamise ajal oli küll täpne matemaatika. Mulle sobis.

      Minu võrrandist puudusid lapsed, aga tänu sellele, mis keskkonnas ma kasvanud olen, ei usalda ma kedagi nii palju, et oma tagalat ka laste olemasolul kuidagi teisiti kaitseksin või kaitseta jätaksin. Roosamanna minu elust lihtsalt puudub. Kui see kellelgi teisel on, siis väga kihvt, vaatan kaugelt imetlusega ja loodan parimat. Nagu Rents ütles, siis TEMA maailma selline kaitsetus ei mahuks ja minu omasse ka mitte.

      Sellegipoolest on huvitav kuulda inimeste erinevaid vaatenurki võrdsusele.

      • Sattusin nii kogemata siia blogisse. Raha teema ju põnev 🙂 Väga põnev arutelu ka – aga tahtsin rääkida teistsugusest lahku minekust. Üks tuttav naisterahvas, 40ndates, teisel ringil. Esimese mehega kaks last, esimese sünnitas 17ne aastaselt. Oli kodune. Mees leidis pärast mitmeid aastaid kooselu endale uue naise. Tuttavale jäi mehe enda kätega täielikult renoveeritud maja (ühine kodu), auto ning pool suvilast. Vot nii!

  14. See, kuidas igapäevakulud on jagatud, on minu meelest iga pere enda asi. Näen kõrvalt pikalt toimivaid suhteid, kus kriipsu pealt ka poearved pooleks jagatakse ja kus üks maksab kõik, enamuses muidugi kõik vahepeale jäävad variandid. Enda ja oma suhte jaoks on mul muidugi märksa nõudlikumad kriteeriumid.

    AGA. Onju, alati on aga. Aga nendes majanduslikult ebavõrdsetes suhetes olijate puhul mul tekib alati see mure, et kas see on jätkusuutlik? Täpselt nagu siin juttu oligi, ilus on ju uskuda, et mu kaasa mind igavesti armastab ja ülal peab, aga kui temaga midagi juhtub? Aga kui lapsed suureks saavad? Ilma erialahariduse (vahet pole, mis tasemel) ja töökogemuseta on ikka suhteliselt raske järsku 40selt tööle saada, kui kõik lapsed on kodust välja kolinud või mees veoauto alla jääb. Minu soovitus oleks ikkagi alati oma tagala kindlustada ja seda mitte teiselt saadud raha kõrvale pannes, vaid mingigi ameti omandades, mingigi oskuse omandades. Kui seda pole kunagi vaja kasutada, siis rõõm sellest. AGA. Aga äkki on.

    • Mormelar, ära palun võta mu kommentaari kui isiklikult sinuga vaidlemist, aga mulle jätkuvalt tundub, et me lahkame teemat väga kitsast spektrist – linna/kontori-inimese omast. Mis on ühest küljest mõistetav, linna/kontori-inimese inimese blogi ikkagi, enamik kommentaatoreidki samast kastist.

      Märksõnad ’majanduslik (eba)võrdsus’ ja ’jätkusuutlikkus’ omandavad aga mõnes teises kontekstis hoopis teise tähenduse mu meelest. Toon taas oma lemmiknäite, talupidajad. Mees põllul, naine kodus tagalat kindlustamas ja lapsi kantseldamas. Mida rohkem naine tagala kindlustamisele keskendub (otseselt sentigi teenimata), seda efektiivsemalt saab mees panustada (loe: pangaarve kasvab). Kasvab ka talu/farmi turuväärtus. Nüüd jätkusuutlikkuse juurde. Oletame, et a) suhe ei tööta või b) juhtub mehega midagi (ptüi-ptüi-ptüi). Naisele tagab suurema turuväärtusega majapidamine tõhusama stardipaku mõlemal juhul, saagu ta oma osa siis lahutusvarana või müügist. Minu nägemust mööda on naine jätkusuutlikkuse nimel tegutsenud. Või?

      Kusjuures ma loomulikult toetan kahel käel hariduse/oskuste/sõltumatuse olulisust, aga mu meelest ei kvalifitseeru nö. majanduslikult ebavõrdne suhe vähem või üldse mitte teeniva poole jaoks automaatselt jätkusuutmatuks.

      • kuigi teisalt: see eeldab, et farm on ka naise nimel, mitte ainult mehe. Oletades, et ainult mehe nimel, võiks see naine Eesti seaduste järgi lahutuse korral suu kõigest puhtaks pühkida, vbla lapsed saaks natuke elatist, kui hästi läheb. Küllap see kohaliku õigusruumi perspektiiv mõjutab ka mitme siinkõneleja hoiakut.

        • Mmmm… jep, ma tõesti pole Eesti õigusruumiga enam väga hästi kursis, aga seda tean küll, et paljudel mu Eesti sõprade/tuttavate peredel on vara mõlema nimel. See on ju varaomanike enda otsustada? No pangalaenudki võetakse ju tihtipeale koos?

        • “vara mõlema nimel” juba ongi üks võimalik seljataguse kindlustamise variant, sel puhul ei saa päris kindlustamata tagalast enam rääkida. aga seda ei saa nõrgem osapool muidugi ise väga hästi välja pakkuda.

        • Aa, ja nodsu, veel üks lisamärkus. Jättes kõrvale juriidilised üksikasjad, on fakt (utreerin!), et kui poleks kirjeldatud taluperenaiste tüüpi inimesi, poleks meiesugustel linna/kontori-inimestel arvuti taga midagi näkitseda =)

        • See näkitsemise osa on nüüd küll tõsi ainult teadlike hipsterkontoriinimeste puhul, teiste toit tuleb Euroopa Aafrikast, st Poolast, ja valdavalt masinatega hallatavatelt suurpõldudelt, mis ammu eraisikutele ei kuulu.

        • Nodsu! Kas mina või sina oleme end pühade ajal imelikuks söönud =) Muidu oleme tavaliselt ikka enam-vähem ühte meelt, aga nüüd loen sinu „nõrgema osapoole“ kommentaari ja pööritan silmi =) Esiteks, miks ei saa välja pakkuda? Võtame selle hüpoteetilise talunaise – teeb suu lahti ja ütlebki mehele, et sina künnad põldu, mina tegutsen tagalas, jamade vältimiseks olgu me mõlema nimed omandipaberil.

          Ja mu meelest on iganenud vaatenurk, et lastega kodus olev ema (või isa) või vähem teeniv või üldse mitte teeniv partner on „nõrgem osapool“. Ma ei tea, mu meelest on suhe juba eos surmale määratud, kui jõujooned sedasi paika pannakse. A ma olen teadagi idealist kah, ja sinisilmne teinekord, ei saa salata =)

        • Sa räägid hüpoteetilisest (või omaneda tegelikust) olukorrast, kus inimesed on toredad. Ma räägin hüpoteetilisest olukorrast, kus selgub, et see pool, kelle käes finantsid on, osutub sitapeaks, ainult et kohe ei näita välja.

          See on üks võimalikest mustadest stsenaariumidest, millest Rents rääkis. Olukord, kus selgub, et prints valgel hobusel ei ole ikka õige prints ja hädasti oleks mingit juriidilist või bürokraatlikku vms seljatagust vaja.

          Ja nagu ma eile juba ütlesin, see, kas suhtesse minnes mõeldakse ainult headele variantidele või ka halbadele, oleneb ilmselt elus kogetust. Kuigi isiksuses võib samuti kinni olla, kui usaldav keegi on.

          Paradoksaalne on see, et ma ise, kes ma 16 aastat tagasi pärast toda endast jõukama mehega suhet lubasin, et “ei iial enam”, olen praegu ise see rohkem teeniv. Vahel mõtlen ka, et ega teinepool liiga kaitseta ei ole ja et äkki peaks selle pärast abielluma (aga laiskus ja õudne ettekujutus pulmadest pole lasknud). Aga päris seljataguse ja sissetulekuta ta õnneks pole.

        • Nõrgema all pean ma silmas seda, et see pool, kellel raha ei ole, on finantsiliselt – ja tänapäeva maailmas määrab raha väga palju – teise võimuses. Kui teine on tore inimene, siis ta lihtsalt ei võimutse ja jagab kõike oma paarilisega, just nagu too jagab paarilisega oma töö vilju, mille eest juhtumisi raha sisse ei tule.

          Aga me ju teame, et on olemas neid, kes võimutsevad; on naisi, kes tahaks mehe juurest pääseda, aga ei saa, sest neil ei ole raha ega selle teenimise kogemust ega kohta, kuhu kolida. On vähe abi sellest, et ka temal on kodumajapidamises oma panus, kui ta tahaks just nimelt selle majapidamise juurest minema saada – seda laadi panust ei saa paraku majapidamisest sama lihtsalt välja kantida nagu raha.

        • ja ma ei tee taluperenaisi maha. ma isegi ei arva, et taluperenaiseks jäämine oleks eriliselt riskantne otsus, kui see otsus tuleb juba ammu tuttava paarilisega. Aga kohe 18-aastaselt niiviisi otsustada on minu arust küll julge otsus. Võib osutuda õigeks, aga risk on ikka.

        • Nt ma ise ei usu, et ma oleks 18-aastaselt nii suurepärane iseloomuhindaja olnud, et suuta vahet teha, kas on tore mees, kelle peale saab kindel olla ja kes kunagi ei hakka finantsilist vahet ära kasutama – või on hoopis keegi, kes tahab mind lõksu püüda.

        • Aga ma ei teagi, kas minus kõneleb nüüd inimene, kellel ON halb kogemus finantsilise ebavõrdsusega, või hoopis endine (?) suhtefoobik. Sest vabalt võib olla, et minus äratab lihtsalt paranoiat võimalus, et ma ei saakski kohe minema jalutada. Ma olin lõppeks oma praegust püsisuhet võimeline alustama tänu sellele, et me seda niiviisi ei nimetanud.

        • OK nodsu, ilmselt olen mina ülesöönud =) – sul on ses suhtes õigus, et Rents rääkis jah mustadest stsenaariumitest, ja ka enam-vähem kogu kommenteerimine keerleb „aga kui osutub sitapeaks“ teema ümber.

          Ma ei tea. Eks vist lõppude lõpuks sõltub, nagu sinagi ütled, eelkõige isiksuseomadustest (teinekord isegi enam kui elu jooksul kogetust), kas elad stiilis ’aga kui’ või jätad need ’agad’ ja ’kuid’ kõrvale ja lihtsalt elad.

          p.s. „Õudne ettekujutus pulmadest“ – panid mind norsatama =)

          p.p.s. Mis puudutab riski, siis see on ju iga paarissuhte alguses, oled sa 18 või vanem. Ma tunnen mitut, kellele üksiolek meeltmööda pole, aga riskida ka ei julge. Aga see läheb juba teemast kõrvale, pole otseselt sissetulekutega seotud.

        • Oma ühe pulmakogemusega ütlen, et kui ma peaks tulevikus veel abielluma, siis ainult salaja (või saavad sugulased kutsed nädal enne üritust), sest tema õudne ettekujutus on minu õudne mälestus sellest, kuidas ema oli valmis ka kartulisalati pärast nutu äärel olema.

        • Abielluda võib ilma pulmadeta ka. Põmst.

        • 18-aastaselt on riskantsem kogemuste puudumise tõttu. Vähemalt ma ise oleks küll 18-aastaselt olnud täiesti naiivne ja võimetu ohumärke ära tundma (või noh, isegi vanemast peast alanud suhetes ei osanud eri sorti ohumärke ära tunda – mitte midagi väga hirmsat, aga olid variandid a) mees, kelle käitumine kvalifitseeruks pmst vaimseks vägivallaks, v. a see, et minu arust ta tegelikult tahtis, et ma samaga vastaks, tal oli lähedusest ettekujutus, et tülitsetakse kogu aeg; b) mees, kes oli emotsionaalselt täiesti sõltuv ja elas nelja jalaga seljas, kuni ma olin tühjaks väänatud ja siis otsis ta endale uue ja seejärel jälle uue ja meie naised muudkui õestusime teda taga rääkides).

          See on tulevase paarilise hindamise koha pealt. Aga selles mõttes ka, et pole aega olnud endale haridust hankida ega mingil muul alal töökogemust.

      • Epp, aga taluperenaine on vastupidi ju palju paremas olukorras, tal on potentsiaalselt oskused olemas – maad harida, taimi-loomi kasvatada jne. Nendest annab väikese nutikusega hiljem kergelt töökoht või sissetulek leiutada. Ma ütleks, et ülalpidamisel olnud linnapreili on just haavatavamas olukorras.

        • Mormelar, olen su väitega nõus.
          Järgneb räige üldistus, aga maainimesed on vast ootamatuteks elu-olu pööreteks üleüldse paremini ette valmistatud kui linnainimesed – viimastel võtab jalad alt juba üksnes see, kui internet on maas =)

    • AGA mis saab üksikemast või isast kes küll omab nii magistrikraadi kui ka kõrgepalgalist töökohta, aga kellega peaks midagi juhtuma? Näiteks jääb pimedaks või kaotab infarkti läbi võime oma käsi kasutada, või sattub avariisse ja jääb voodihaigeks?

      • See kõlab kahtlaselt nagu “haiguste vastu pole mõtet vaktsineerida, sest surra võib ka katuselt alla kukkudes”.

        • Kõlab natuke niimoodi jah =), aga sellest hoolimata plaanisin ise ka umbes sedasorti küsimust esitada nagu Pia.

        • Vaksineerimisega ei ole siin midagi pistmist. Olen kindel, et ka Eestis eksisteerib selline asi nagu elukindlustus. Miks te kõik arvate, et peres kus üks vanem kodune on ei ole ka seda varianti kaalutletud, et mis siis kui ühe pereliikmega peaks midagi juhtuma ja seda riski siis kasvõi elukindlustusega vähendatud?

          Või kust meie teame kui suur on kellegi pere tugivõrgustik juhul kui üks vanematest peakski ootamatult surema? Äkki ema/isa koduseks jätmise otsus langetatakse ka selle põhjal, et on teadad, et mõlema vanema vanemad õnnetuse korral peret 100% toetavad nii majanduslikult, kui ka füüsiliselt.

        • Elukindlustus on omaette ja väga õudne teema. Ma julgen öelda, et enamikul eesti peredel ei ole elukindlustust. Või on?

        • Sain umbes aasta tagasi kolleegide käest teada, et elukindlustuse olemasolu on endastmõistetav nähtus ja mis mõttes minul ei olegi? Tegin siis endale ka, sest tõepoolest, “kui minuga midagi juhtub”.

        • Aga jah, enne seda, kui valgustatud sain, kasvatasin ühe lapse täitsa ilma kindlustuseta võrdlemisi üksi üles.

  15. […] maganud” järjekordse blogi-arutluse, millest kirjutasid nii Ebapärlikarp, Liivi kui Rents. Rahateema on alati nii huvitav – just seetõttu, et inimesed reageerivad rahateemadele nii […]


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad