Mis te arvate, kas vanaemale on sobilikum sünnakingitus naba- või kulmuneet? Nii raske on valida.
Kätelseisuinimesed on internetis tülli läinud, sest KEEGI ütles, et tugevad õlad on olulisemad kui kerelihased. Terve hulk veidi vähem kogenud inimesi kiunuvad üsna sarnaselt kiviga pihta saanud koertele (eelduslikult, mul tegelikult pole kombeks koeri kividega pilduda, nii et ega ma ei tea) ja ütlevad, et kerelihased on kõige alus, sest näiteks maast aeglaselt kätelseisu surumist sa ikka ilma jõuta ei tee. Ja neid, kes ütlevad, et jõud on ülioluline, on tunduvalt rohkem kui neid, kes ütlevad, et põhirõhk on ikka tehnikal. Ja mulle tuleb kogu see kino väga tuttav ette, sest no ronimises kuuleb igapäevaselt sama hala.
Olgu öeldud, et ma olen üsna tugev. Suisa nii tugev, et Reet armastab öelda, et minu suurim tugevus on tugevus – kuigi see võib käia muidugi ka niipidi, et muud on mul suisa nii vähe, et see pisike tugevus lihtsalt on muust üle. Igatahes ei tähenda see sugugi seda, et ma jaksaksin keskmisest suvalisest mehest ilmtingimata rohkem lõuatõmbeid teha, kuigi mul on tõenäoliselt parem kehakontroll, lihtsalt keskmise naisterahva kohta olen üsna tugev. Ja kui ma saaksin ühe apelsini iga korra eest, kui mõni tüüp on mulle öelnud, et “no see oli sulle lihtne, sest sa oled tugev”, oleks mul juba päris mitu apelsini.
Tegelikkuses on nii (nii kätelseisus, ronimises kui ka ilmselt igas teises spordis), et jõuga on võimalik päris suures ulatuses tasa teha tehnika puudumist, nii et loomulikult on jõust kasu – aga kui sa suudad selle tehnika omandada, on sul HULGA vähem jõudu vaja. Ja tehnika on tunduvalt püsivam kui jõud. Minul on tuntavalt see häda küljes, et ma olen tugevam kui kasulikum oleks (too strong for my own good) ja see annab tunda – kui ma näiteks ära väsin, siis mu ronimine ei lähe tehnilisemaks, vaid just jõulisemaks, sest ma TEAN, et toore jõuga tavaliselt rabeleb välja. Ja rabelebki. Aga targem oleks leida lahendus, et ei oleks vaja nii palju rabeleda. 😀 Üleeile näiteks vaatasin, kuidas noored soomlased üritasid teha rada, mida ma oma teatud puuetest lähtuvalt proovinudki ei ole (seal on oranž ja punane rada koos ning ma pean ka maa peal seistes korralikult pingutama, et aru saada, milline neist magneesiumitolmustest nukkidest millist värvi on, tean ette, et nii kui ma horisontaalis oleksin, ei saaks ma seal midagi aru), aga no kurb oli vaadata, kuidas tegu oli lihtsa tehnilise rajaga ja nad ei saanudki kuidagi tippu jõuda, sest enamuse ajast nende jalad lihtsalt rippusid täiesti kasutult. Jalad määravad sinu liikumissuuna. Inimene ei ole ahv, ta ei pea ainult käte toel edasi rühkima, kasuta nüüd neid jalakesi natuke. Aga kuna ma teadsin, et ma seda ette näidata ei saa, kui ma just ei palu imbetsilli kombel kellelgi kõrval seista ja osutada, milline järgmine nukk oleks, siis ma ei hakanud midagi ütlema ka, las poisid müravad, ehk õpivad selle käigus kogemata tehnikat ka. Isegi mina olen natuke õppinud, küll õpivad ka nemad.
Aga väike näide kellestki, kes ütles selle kätelseisuvaidluse käigus, et kui ta keskendub õlgadele, siis tal kerelihaseid põhimõtteliselt vaja ei lähe (jah, me kõik teame, et sellel tüübil on selline keha, et ta ei tunne enam ammu asju, mis lihtsurelikele rasket pressimist tähendavad, aga siiski, vaadake seda tehnikat):
Ja sama asi ronimises (tegu on ühe parima naisronijaga, kelle üks treeningpõhimõtetest on see, et kui ta tunneb, et ei roninud rada ideaalselt, ronib uuesti):
Imelisi inimesi on ilmas, ainult vaata ja inspireeru.
