Kui jõudu on, pole mõistust vaja

Mis te arvate, kas vanaemale on sobilikum sünnakingitus naba- või kulmuneet? Nii raske on valida.

Kätelseisuinimesed on internetis tülli läinud, sest KEEGI ütles, et tugevad õlad on olulisemad kui kerelihased. Terve hulk veidi vähem kogenud inimesi kiunuvad üsna sarnaselt kiviga pihta saanud koertele (eelduslikult, mul tegelikult pole kombeks koeri kividega pilduda, nii et ega ma ei tea) ja ütlevad, et kerelihased on kõige alus, sest näiteks maast aeglaselt kätelseisu surumist sa ikka ilma jõuta ei tee. Ja neid, kes ütlevad, et jõud on ülioluline, on tunduvalt rohkem kui neid, kes ütlevad, et põhirõhk on ikka tehnikal. Ja mulle tuleb kogu see kino väga tuttav ette, sest no ronimises kuuleb igapäevaselt sama hala.

Olgu öeldud, et ma olen üsna tugev. Suisa nii tugev, et Reet armastab öelda, et minu suurim tugevus on tugevus – kuigi see võib käia muidugi ka niipidi, et muud on mul suisa nii vähe, et see pisike tugevus lihtsalt on muust üle. Igatahes ei tähenda see sugugi seda, et ma jaksaksin keskmisest suvalisest mehest ilmtingimata rohkem lõuatõmbeid teha, kuigi mul on tõenäoliselt parem kehakontroll, lihtsalt keskmise naisterahva kohta olen üsna tugev. Ja kui ma saaksin ühe apelsini iga korra eest, kui mõni tüüp on mulle öelnud, et “no see oli sulle lihtne, sest sa oled tugev”, oleks mul juba päris mitu apelsini.

Tegelikkuses on nii (nii kätelseisus, ronimises kui ka ilmselt igas teises spordis), et jõuga on võimalik päris suures ulatuses tasa teha tehnika puudumist, nii et loomulikult on jõust kasu – aga kui sa suudad selle tehnika omandada, on sul HULGA vähem jõudu vaja. Ja tehnika on tunduvalt püsivam kui jõud. Minul on tuntavalt see häda küljes, et ma olen tugevam kui kasulikum oleks (too strong for my own good) ja see annab tunda – kui ma näiteks ära väsin, siis mu ronimine ei lähe tehnilisemaks, vaid just jõulisemaks, sest ma TEAN, et toore jõuga tavaliselt rabeleb välja. Ja rabelebki. Aga targem oleks leida lahendus, et ei oleks vaja nii palju rabeleda. 😀 Üleeile näiteks vaatasin, kuidas noored soomlased üritasid teha rada, mida ma oma teatud puuetest lähtuvalt proovinudki ei ole (seal on oranž ja punane rada koos ning ma pean ka maa peal seistes korralikult pingutama, et aru saada, milline neist magneesiumitolmustest nukkidest millist värvi on, tean ette, et nii kui ma horisontaalis oleksin, ei saaks ma seal midagi aru), aga no kurb oli vaadata, kuidas tegu oli lihtsa tehnilise rajaga ja nad ei saanudki kuidagi tippu jõuda, sest enamuse ajast nende jalad lihtsalt rippusid täiesti kasutult. Jalad määravad sinu liikumissuuna. Inimene ei ole ahv, ta ei pea ainult käte toel edasi rühkima, kasuta nüüd neid jalakesi natuke. Aga kuna ma teadsin, et ma seda ette näidata ei saa, kui ma just ei palu imbetsilli kombel kellelgi kõrval seista ja osutada, milline järgmine nukk oleks, siis ma ei hakanud midagi ütlema ka, las poisid müravad, ehk õpivad selle käigus kogemata tehnikat ka. Isegi mina olen natuke õppinud, küll õpivad ka nemad.

Aga väike näide kellestki, kes ütles selle kätelseisuvaidluse käigus, et kui ta keskendub õlgadele, siis tal kerelihaseid põhimõtteliselt vaja ei lähe (jah, me kõik teame, et sellel tüübil on selline keha, et ta ei tunne enam ammu asju, mis lihtsurelikele rasket pressimist tähendavad, aga siiski, vaadake seda tehnikat):

View this post on Instagram

Advanced aignment action. Overrated for beginners but there are good reasons to develop it. The proper stack of the torso on top of the shoulders is practical mainly because of the muscle work it allows and disengages. You will need to trust the upper back to do almost all the work of keeping the shoulder stable. Since you are stacking your bones as well as they can, it becomes more of a stabilizing work that needs to be done, but this doesn't take strength out of the equation, it merely changes which groups are taking the main responsibility. It is really hard to say exactly what muscle does what and I usually find it helpful to keep some focus on the trapezius simply because it's tangible and a prime mover for shoulder flexion and elevation. This kick up here is of course very advanced but it can work with some degree of consistency because I immediately place my arm, shoulder and upper body where I need it, and then roll the hips and legs into position. #tucklife #handstand #handbalance #handbalancing #circus #calistenics #gymnastics #yoga #notyoga #oahs #equilibre #circuseverydamnday #cirque #presstohandstand #pushharder #alignment #handstandfactory #onearmhandstand

A post shared by Mikael Kristiansen (@mikaelbalancing) on

Ja sama asi ronimises (tegu on ühe parima naisronijaga, kelle üks treeningpõhimõtetest on see, et kui ta tunneb, et ei roninud rada ideaalselt, ronib uuesti):

Imelisi inimesi on ilmas, ainult vaata ja inspireeru.

Advertisements

Eneseharimisest

Iga jumala kord, kui ma mõne tõlke vastu võtan, lõppeb see sellega, et ma kirun end ja mõtlen, et selle aja oleks võinud progemise õppimisele kulutada. Ja iga kord, kui tuleb huvitav pakkumine (sest see viimane tekst oli täiega huvitav), mõtlen, et “ah, nagunii passin tühja”. Nii et maksin taas Codecademy kuutasu ära, et oleks rohkem motti tuupida – kuigi Sirru üsna osavalt söödab mulle pisikesi tööasju ka ette, mis on ometi kõige lahedam variant, sest päris elu rakendused on ju (vähemalt minu jaoks) kõige motiveerivamad.

Lisaks olin hetkeks natuke ving, sest pidin käima reedel Tartus üht eksamit tegemas. Eksam oli lihtne ja avatud materjalidega, kuigi aeganõudev, aga no täpselt selline, et mitte keegi ei hakkaks seal maha kirjutama – või kui keegi tõesti maksaks kellelegi, et selline aine tehtud saada, siis ma ütleks küll, et jumal temaga, keda huvitab. Lihtsalt natuke mossi võtab teadmine, et VABALT võiks see eksam netis tehtav olla, sest üks asi on ajakulu edasi-tagasi liikumise peale, aga teeolud olid sellised, et mul oli konkreetselt hirm peal. Neljapäeval möödusin enne bussile minekut kolme autoga õnnetusest, reedel sõitsime maanteel mööda autost, mis oli kummuli kraavis, kiirabi kõrval. Vähemalt oli kiirabi, mitte päästeamet, asi seegi, aga teeolud olid tõesti KOHUTAVAD. Ja ma saan aru, et ma lähen Tartusse kohale, et oleks selge, et ma ikka ise relatsioonialgebrat teen, aga protsessidiagrammide tegemise kursusel tundub natuke overkill. Jah, jah, ise olen ma selle risti endale kaela võtnud, eks ma tassin.

Muidu on senised eksamid kenasti läinud (üks veel ees), ainult selle tarkvaratoodete juhtimise, mida siin varemgi kirunud olen, saan vist D. Kusjuures alguses ma mõtlesin, et ma olen äkki ikka ise loll, aga siis kuulsin, et projekti eest (mis oli väärt kuni 20 punkti), millega me täiega vaeva nägime, et 11,5 punktiga koju minna, saadi maksimaalselt 13. Ehk siis ei usu mina, et meil ei olnud klassis mitte ühtegi ninast verd välja pingutavat taibut. Kui Rents feilib, siis Rents on loll. Kui MITTE KEEGI head tulemust ei saa, on asi siiski selles, et õppejõud ei ole suutnud oma ootusi piisavalt selgelt esitada. Kuigi tuleb tõdeda, et selles aines tumba olen ma ikkagi, sest päris mitmed saavad sealt kokkuvõttes siiski B kätte, minu hetkeskoor on selline, et kui tolle ümberhinnatud testi pärast kurtma läheksin, jääks C-st TÄPSELT 0.1 punkti puudu. 😀 Nii et olgem ausad, ju ma siis pole seda väärt ka (kuigi hetkel on see kõik teoretiseerimine, tulemusi pole veel avalikuks tehtud).

Kusjuures see polnud isegi minu jaoks kõige ebameeldivam aine, sellest oli mul lihtsalt üsna ükskõik. Üllataval kombel oli minu jaoks kõige vastikum aine ühtlasi ka minu lemmikaine – meil on andmebaaside alused jagatud nii, et on praktiline osa ja teoreetiline osa. Ja ma konkreetselt NAUTISIN seda praktilist osa, see oli minu jaoks nii huvitav, õppisin iseseisvalt juurde, õpin siiani. Ja teoreetilist osa annab sama õppejõud ja no ma EI SAA sellest nii hästi aru, kui võiks. St ma saan aru, mis on teine ja kolmas normaalkuju jne, aga relatsioonialgebrast ja sellest konkreetsest notatsioonist ei saa ma siiani aru. Kuigi tuleb tunnistada, et ega ma seal praktilises osas ka õppejõu abiga hakkama ei saanud, ikka ise õppisin internetimaterjalide põhjal (erinevalt teistest, kes tundusid väga kenasti õppejõu käe all asjast aru saavat), nii et ilmselgelt mulle hästi ei istu see konkreetne selgitamisstiil. Ma isegi ei tea, kas ma julgen nii öelda, mul on tunne, et mulle jõuavad suulised selgitused väga kenasti kohale ja jäävad meelde, kui räägitakse ajaloost või poliitikast või kas või sellest, kuidas mootor töötab (eeldusel, et sel viimasel on visuaal kõrval), aga nii kui on tegu abstraktsemate asjadega, PEAN ma seda infot lugedes tarbima, et oleks võimalus lugeda oma tempos, vajadusel mõnda osa kolm korda jne. Nii et korrektsem on öelda, et mulle ei sobi sellise info tarbimisel verbaalne lähenemine. 😀 Relatsioonialgebraga üritan jätkuvalt sina peale saada, reedel on eksam, loodetavasti selleks ajaks olen juba targem. Õnneks olen praktilise osaga ja teoreetilise osa seniste ülesannetega piisavalt punkte kogunud, nii et kui eksamist kuidagigi läbi saan, peaks üldhinne ikkagi üsna normaalne tulema.

Kurat, see lugu kõlab täpselt nii, nagu ma ütleksin, et ma olen üks kõva peaga karu. 😀 Tegelikult on vist pigem nii, et need asjad, mis mind huvitavad, jõuavad hulga kiiremini ja paremini kohale. Igavate asjadega ei viitsi nii palju tegeleda. No ja vihm on märg ja lapsed kipuvad täiskasvanutest lühemad olema.

P.S. Muide, lugesin just üsna huvitavat artiklit selle kohta, kuidas vanemaealistel pole tegelikult õppimisega üldse probleemi, eriti uute asjade õppimisega – nö “kivistunud seisukohad” pidid prevaleerima ainult neis valdkondades, millega nad pikalt tegelenud on (no et kui vanainimene on kuus last tolleaegsete seisukohtade järgi üles kasvatanud või nõukaajal elektrikuks õppinud, siis ta ei taha leppida sellega, et nüüd on uued tuuled ja uued seisukohad (minu oma vanemad pole sugugi nii vanad, aga leiavad ikka näiteks, et kuna meie väikevennaga saime lapsena aspiriini ja pole ajukahjustusega, siis järelikult on jama see arstide jutt, et väikelapsele ei tohi aspiriini anda), aga uusi asju pidid õppima igati avatud meelega). Samuti olevat mälu ja õppimisvõime tervel inimesel ka täiskasvanuna igati okei. Nii et ei ole põhjust meelt heita, ehk saan ühel hetkel pensionärina siiski ka doktorikraadi tehtud.

Minu kõige lemmikum joogavideo

Mulle kirjutas üks inimene ja küsis, kas ma oskan soovitada algajatele mõnd joogaäppi. Ma muidugi ei teadnud sellest midagi, sest ma teen ju ainult ühte joogastiili – nii et ehk oskate teie inimesele midagi soovitada, et ta saaks kodus omaette joogat teha?

Aga nagu öeldakse, iga … poliitik kiidab oma valimisplatvormi, nii et ma kasutan kohe juhust, et öelda, et mulle jääb tavaline jooga, kus poose kaua hoitakse, natuke aeglaseks, samas igasugu sportjoogad ja fitness-joogad jällegi veidi liiga sportlikuks, nii, et ma olen väga kindlalt ashtanga-usku. Piisavalt jõuline ja arendab ülakehajõudu, aga samas ka painduvust, lisaks tavapärane stressimaandav efekt.

No ja tänaseks olen ma seda juba nii kaua teinud, et ma üldiselt ei vaata mingeid videosid, kui ise rahulikult kodus teha tahan – aga kui tunnen, et tahan vaheldust, siis otsin lihtsalt youtube’ist vastavalt midagi (näiteks “yoga for stronger core” või “better flexibility” vms). Aga algajatele oleks minu lemmik ashtangavideo raudselt see, sest mulle täiega meeldib see, kuidas siin näitab (ja selgitab) nii edasijõudnute kui algajate varianti mingist asendist:

Siin on ainult see häda, et enne peaks juba teadma, et see joogastiil meeldib, muidu ilmselt tundub veidi kuiv. 😀 Mulle tundub, et tavaliselt natu-natukene tehakse ikka kiiremini ka, siin on ilmselt oluline, et inimesed jälgida jõuaksid (kuigi mulle heidavad õpetajad kogu aeg ette, et ma hingan liiga kiiresti). Aga kui juba TAHTMINE olemas on, siis väga hästi selgitatakse, millal kuidas hingata või mida suruda jne. Kui õigesti mäletan, siis mõned lõpuasendid on puudu, aga põhilise saab kätte. Ahjaa, ashtangat on kombeks tegelikult nii teha, et kui ei jaksa enam vinyasasid teha (iga isteasendi järel tagasihüpet + seljapainutust), siis järelikult selleks päevaks aitab ja järgmist poosi enam ei võeta, aga ma arvan, et kõike võib tunde järgi teha. Kui ma tahan venitada, siis ikka venitan edasi ja siiani pole joogapolitsei veel ukse taha tulnud.

P. S. Et kael kogu aeg kangeks ei jääks telekasse kõõritades, on muidugi võimalik asendite järjekord välja ka printida ja mati kõrval hoida, et õige järjekord meeles püsiks. Alguses tundides käies on kõigil need vähemalt paar nädalat kõrval, muidu oleks kogu aeg kõik sassis.

Kui juba eksamite lainele sai

Tegin täna muu sessi vahelt ära ka ronimise punase kaardi eksami – peaaegu neli tundi valu ja vaeva, aga nüüd on mul õigus Tallinna ronihallides ka instruktorita altjulgestuses ronida ja julgestada. Ütleme nii, et praktiline osa oli üsna okei, teoreetiline osa natuke raskem, aga kõige raskem oli hiljem Sirrule selgitada, miks Eestis on ametliku eksami osa see, et tuleb treeneriga riietusruumi minna. Või noh, me ikka läksime kolmekesi, selles mõttes kõik oli hästi, aga ta oli seisukohal, et tavaliselt tehakse see osa ette ära ja siis on selle arvelt muud osad veidi lihtsamad.

Neile, kes midagi aru ei saanud: ma olen nüüd veel lahedam kui enne ja võin suvalisel hetkel Tallinna ronihallides kaardi letti lüüa ja ronima minna. Kuni ma selle eest maksan, that is.

Kas asi on selles, et ma olen vana?

Raske on elu. Nagu. Ma ei ole rahul. Olen siin teinud igasuguseid harjutusi oma talumusläve nihutamiseks, et õlgu ja küünarnukke jne tugevdada ning nii kaua, kui ma teen rahulikult ülepäeviti trenni on kõik okei. Kui teen veidi rahulikumalt, saab isegi nii teha, et vahel kaks päeva järjest, enamasti ülepäeviti. Aga kogu aeg on see, et ma TEAN, et nii kui ma natukenegi karmimalt teen midagi, on õlad valusad, küünarnukid valusad vms. Näiteks lõuatõmbeid ma enam eriti ei tee just selle pärast, et tundus nagu aus vahetus – kui ma nendega õlgu ei väsita, saan selle võrra ronides rohkem rahmeldada ja tunnen, et läheb rohkem asja ette, st tugevdan neid just nii, nagu mul päriselt ronides vaja on.

No ja kuna praegu on kiire aeg, siis mõtlesin, et okei, karmimast trennist taastub kauem, aga hetkel nagunii nii palju aega ei ole, teeks siis nii, et vähe karmim trenn (st sama pikk, kui tavaliselt, aga punnitan raskemaid radu ja mugavustsoonist välja jne). Nüüd on teise päeva õhtu, ikka veel küünarnukid tundlikud. Ja kui ma ütlen, et “teen raskemaid radu”, siis ma tegelikult ei mõtle, et ma METSIKULT rassiksin, enda arust on mul see trenn ainult ehk 20-30% raskem kui tavaliselt (seda on keeruline täpselt hinnata, nukid on veidi väiksemad, asendid veidi ebameeldivamad, füüsilist jõudu polegi otseselt nii palju rohkem vaja, kuigi eks ma iga kord teen lõpetuseks veits negatiivi all ka midagi). Et nagu what gives? Kas ma ei tee piisavalt sooja?

Tunnistan ausalt, et viimati tõesti nii juhtus, et ma “soojenduseks” tegin saalitraaversi, st seda, et üritad maha astumata saalile traaverdades ringi peale teha – sest ma üllatasin iseend sellega, et sain üle sellest kohast, kus ma enamasti kukun, nii et pidin ju edasi punnitama. Aga ma ei saa normaalselt trenni teha, sest lihasvaluga ma lähen küll kohale, sest no mis seal ikka, aga valusa küünarnuki või sõrmega ei riski. No aga samas pole nii ka normaalne ronida, et ühe päeva tagant ronid hoopis iga kolme päeva tagant, aga see-eest siis raskemaid asju – tahaks ikka tihedamini ju.

Pealegi … Mul vanasti oli näiteks see häda, et ma ei saanud hommikuti normaalselt kolme seeriat kätekõverdusi teha, pidin tegema nukkide peal, sest muidu jäid randmed valusaks. No ja siis hakkasin kätelseisu harjutama, mis tähendab randmetele ju ROHKEM lisakoormust, nii et olin alguses pisut mures – ja vaata imet, tulemus oli hoopis see, et randmed enam ei valutanud. Taluvus lihtsalt arenes nii palju, ilma et ma selle käigus midagi ära lõhkunud oleks. Nii et kes see mulle nüüd ütleb, kas ma tegelikult just peaksin rõõmuga edasi rühkima ja küll need küünarnukid harjuksid suurema koormusega? Ah?

“Roheline raamat”

View this post on Instagram

Race To Award Season Reviews #25: Green Book (2018). With strong lead performances and a very well written script, this film is shaping up to be a very big hitter at the Oscars this year. However, was it's material strong enough to make it a Best Picture contender? ● Green Book follows the story of Dr. Don Shirley (Mahershala Ali), a world-class African-American pianist, who is about to embark on a concert tour in the segregated Deep South in 1962. In need of a driver and protection, Shirley recruits Tony Lip (Viggo Mortensen), a tough-talking bouncer from an Italian-American neighbourhood in the Bronx. Despite their differences, the two men soon develop an unexpected bond while confronting racism and danger on their journey. ● The film itself is actually very excellent which surprised me. I wasn't quite looking forward to seeing it at first as it looked like just another biopic, however it was thoroughly entertaining and respectful towards their story. You get to witness not only Tony Lip change as a human being, but also the uptight Dr. Shirley as the film progresses, and it becomes something of a beautiful journey to witness. Viggo Mortensen completely transforms himself for this character, and it's so hard to imagine that that's actually him under the character. It's easily one of the best performances of the year, and if the Best Actor race wasn't so tough, he'd deserve to win. Mahershala gives a strong performance as well, dealing with a singled toned yet layered character. Linda Cardellini and the supporting cast are brilliant, but these two leads truly carry the film throughout. There are some powerful moments in Green Book that truly make this story effective: moments when Dr. Shirley segregation, when he plays the piano passionately, and moments when the two protagonists just do life with one another. The characters propel this movie and make it worth seeing; the dialogue between them is golden. The score by Kris Bowers is very notable. Do I think Green Book will win Best Picture? At this rate, it might be between this and Roma. Yet while I don't think it is the best of the year, I liked this film and say it's a must watch this year. 8.5/10 – B+

A post shared by Best Movie Scenes (@moviebestscenes) on

Vaatasin ikka selle ka ära ja mul on nii hea meel, et me seda vaatama läksime. Osaliselt tundus see kindlasti eriti hea juba selle pärast, et kui ikka kohutav sitamaitse suus on, maitseb ka tavaline vesi pärast selle mahaloputamiseks lausa imeliselt (ja tahtsin natuke Sirru ees vabandada selle eest, et ta Aquamanni vaatama vedasin), aga see oli ka niisama väga hea film.

Lühidalt öeldes on tegu päriselt toimunud sündmuste alusel valminud filmiga, kus neile sündmustele on ilmselt natuke värvi lisatud. Loo kaasautoriks on peategelase poeg, kes isa lugude põhjal filmi tahtis teha. Ja kuna peategelane on itaallane, kes ise ütles, et ta hüüdnimi on Lip (huul), sest ta oli klassi osavaim lõuapoolik, kes suutis ka musta valgeks rääkida, siis ilmselt juba need lood, mida ta poeg kuulis, olid kõik pool juurde saanud. Minu jaoks oli väga üllatav, et Don Shirley sugulased seda nii raevukalt kritiseerisid – nende põhikaebus oli, et ta polevat tegelikult sugugi oma perest ja rassist nii kaugenenud jne, aga ma olen üsna kindel, et ega Lip ka tegelikult NII harimatu ja loll ei olnud, karaktereid muudetakse ikka päris elust värvikamateks, et inimestel huvitav vaadata oleks.

View this post on Instagram

🎬 #혜진리뷰 관계에 있어 가장 중요한 것은 서로에게 갖는 존중이 아닐까? 상대방이 지금껏 살아온 방식을 또 지금을 살아가는 노력을 존중해주는 것. . . 우리 모두 각자 다른 모습, 다른 삶을 품고 있기에 그 복잡미묘한 개인의 삶을 타인이 온전하게 이해한다는 것은 애초에 불가능하고도 어려운 일 일거다. 다만, 어렴풋이 누구나의 삶에도 소중하고 지켜내고 싶은 것 그리고 아픈 구석이 있다는 것을 떠올린다면.. 저마다 그것들을 위해 다른 선택 다른 방식으로 노력하고 있을 뿐이라고 생각한다면.. 우린 누구나 서로에게 위로가 되고 용기가 되어줄 수 있다 #영화#movie#그린북#greenbook#영화리뷰#영화추천

A post shared by 💋 작가의 사생활 (@p.sunset__) on

Loo point on siis see, et väga elitistlik mustanahaline muusik Don Shirley otsustab teha ringkäigu lõunaosariikidesse, kus tema muusikal juba palju austajaid on. Häda on aga selles, et aasta on 1962, kõigest kuue aasta eest on Nat Cole seal 4000 inimesele esinedes haledalt tappa saanud, sest osadele publiku seast ei istunud see, et ta “valgete inimeste” muusikat mängis. Nii et Don Shirley mõtleb, et ole loll, aga ole kaval, ja palkab Itaalia jõmmi/turvamehe  nimega Tony Lip endale autojuhiks/ihukaitsjaks. Täiega naljakas on kusjuures see, et päris Tony Lip, kellest see lugu räägib ja kes pärast selle tööotsa tegemist tagasi ööklubisse tööle läks, jäi seal silma Francis Ford Coppolale ja Louis DiGiamole, kes talle näitlejatööd pakkusid – alustuseks kuulsas filmis “Ristiisa”, kus tal väike kõrvalroll oli, aga huvilised mäletavad teda ehk Sopranodest, kus ta oli maffiaboss Carmine Lupertazzi. Filmi tegevus õnneks toimub hulk aega varem, nii et siin saame tema rollis nähha Viggo Mortenseni, kes on ikka HULGA seksikam ja minu salaarmastus. Olen valmis isegi andestama selle, et ta “Rohelise raamatu” jaoks endale pisikese õllekõhu ette sööma pidi.

Ja nagu täitsa tõsiselt, siin filmis ei toimunud suurt midagi, aga see oli megahea film. Algas aeglaselt ja rahulikult (kestis üle kahe tunni, nii et aega neil oli), võeti aega karaktereid näidata – ja nagu road-movie’d (teekonnafilmid?) ikka, keskmes ei ole mitte niivõrd sündmused, vaid karakterite siseelu ja areng. Ja mulle meeldis see, et näidati, et kahel mustanahalisel ei ole “must olemisega” sama kogemus ainult selle pärast, et nad mõlemad juhtumisi mustanahalised on. Ja muidugi asi, mida paljud tänapäeval ära kipuvad unustama, et tollases äärmiselt rassistlikus Ameerikas, oli itaallane ka poolte inimeste arust ikkagi mingi murjan. Aga no turvamees ise oma Itaalia taustaga oli muidugi alguses parajate eelarvamustega ja pidi natuke harjuma sellega, et ta uus klient on eelkõige siiski (üsna ennasttäis, aga siiski) inimene.

“Roheline raamat” on raamat (mille autor oli Green ja sellest ka nimi), mis põhimõtteliselt tutvustab kohti, kus mustanahalisel inimesel ohutu liikuda võiks olla, sest lõunaosariikide reaalsus oli tol hetkel, et enamik hotelle/restorane jne mustanahalisi lihtsalt sisse ei lubanud. Nii et see raamat on nende teejuhiks, selle abil leitakse vajadusel turvalised peatuspaigad ja toidukohad. Noh, erinevus tänapäevast on ilmselt see, et enam ei ole vastavat raamatut. 😀 Okei, päris nii hull ei ole, aga rassistid on nad lõunaosariikides tänagi.

Aga mulle väga meeldis see, et lugu ei olnud liiga mustvalge, vastupidi, näidati üsna hästi, kui palju erinevaid värvitoone sinna vahele mahub – ja kuidas mõni inimene võib end tõrjutuna tunda ka siis, kui ta ehk suuresti ise selle eraldusjoone maha on märkinud. Või teiselt poolt, kui raske võib olla omaks saada, kui sa miskipärast enam reeglitele ei vasta, pole piisavalt valge või piisavalt must. Või kuidas vahel väikesena tunduvad asjad, nagu muusika või kirjandus võivad kõiki piire ületada.

Ja jumal hoia, see dialoog tuleks kohustuslikus korras Aquamani stsenaristidele saata, las näevad ka, kuidas kirjutamine käib. Samas, ehk teen ma Aquamanile liiga ja nende eesmärk oligi teha film, kus kõik ka sõnadeta selge on, mühatuste ja uratuste kaudu. Siin igatahes oli keel kohati suisa kaunis. Soovitan soojalt.

“Aquaman” + robootika

Teeme teisipidi ja küsime robootikaküsimuse kohe alguses ära – kui sa ise robootikaekspert ei ole, kutsu julgelt vanaema, mees või koera naaber appi. Nimelt pean ma kuidagi eesti keele panema fraasi collaborative robot system – häda on selles, et collaborative robot on koostöörobot, aga robot system on robotsüsteem, aga koostöörobotsüsteem või koostöörobotite süsteem ei kõla nagu päris nii. No ja kohe sinna otsa on ka mobile collaborative robot platform, mis tähendab liikuvat platvormi, mis näiteks sõdurite elu ohtlikul pinnasel lihtsamaks teeb (tihti kasutatakse seda väljendit demineerimisrobotite kohta, aga siin on tegu mitmefunktsionaalse ja eriti ägeda robotiga). Nii et kui kellelgi on häid mõtteid, siis olen üks suur silm.

Muidu tahtsin kirjutada sellest, et ma käisin kinos. Nimelt suutsin piisavalt usin olla ja võin uhkelt öelda, et praeguse seisuga on mul kolm ainet viiest selja taga, nii et otsustasin end premeerida. Mõtlesin pikalt, kas vaadata “Rohelist raamatut” (sest Viggo meeldib mulle väga) või “Aquamani”, aga olin üsna väsinud ja tundus, et esimesele peaks kaasa mõtlema. Nii et Aquaman it was.

Mis ma oskan öelda, emotsioon on umbes selline:

Tõsiselt, selle filmi ainsad boonused olid ilusad visuaalid (imekaunis ja detailselt väljatöötatud veealune maailm) ja SEE (meestele ilmselt siis Amber Heard):

Põhimõtteliselt ei olnud ei süžeed ega head dialoogi ega suurepärast näitlejatööd. Näitlejad olid kuidagi kanged (pean ütlema, et peaosalised tegid head tööd, aga materjal, millega nad töötama pidid, oli, nagu see oli, st ei olnudki seda õieti). Oleks ma seda filmi kodus vaadanud, oleksin pooleli jätnud, ausalt.

Aga kooliga ma ei tea, mis saab. St enamvähem tean. Kui ma pärast järgmist semestrit tasuta kohale ei saa (eelmisel aastal ei vabanenud pärast esimest semestrit ühtki kohta, nii et selle peale ma väga ei looda), ei näe ma vist mõtet sellega jätkata. Meil nimelt on ette nähtud 24 punkti eest praktikat + siis pea sama palju lõputöö ja sellega seonduvate asjade eest. No ja ma tõesti ei taha maksta kodus lõputöö kirjutamise või töö juures praktika tegemise eest. Niigi nende ärijuhtimise ainetegi eest maksan suure hingepiinaga, kuigi kõik minu ümber kinnitavad (ja ise saan ka aru), et minu valdkonnas tulevad need teadmised kindlasti kasuks.

P.S. Kommenteerisin eile Malluka blogis. Telefonist, ehk siis no käsi südamel, keegi peale minu seda ei kasuta. Ja nime koha peal pakkus mulle autofilliga Rentsi ja … Chloet. Nagu päriselt, ma pole IIAL selle nime all kuskil kommenteerinud, veel vähem käiks ma tuttavate/sõprade blogis võõra nime all kommimas. Kas ma olen lõhestunud isiksus? Uneskommija? Mis toimub?

  • Kategooriad