Oodake, ma kohe räägin teile. Mul on mõte, mida ma tahan arendada, aga ma olen jätkuvalt veidi haige ja see mõte on üsna laialivalguv, nii et mul on sellega natuke raskusi. St olge kannatlikud, ma annan oma parima, eks ole. Põhimõtteliselt olen ma viimaste kuude või pea terve aasta valguses palju mõelnud kaassõltuvusest, sest elu viskab mulle PIDEVALT selle näiteid näkku. Kohati jääb tunne, et inimene on nii sügavalt karjaloom, et ta ei oskagi teisiti, nii, kui sa annad talle võimaluse, ehitab ta oma elu nii tugevalt teisele inimesele – ja on ise veendunud, et tal on selleks täielik õigus, sest eile ju sai, järelikult peab täna ka saama. Ja see algab ometi süütutest asjadest, nii et raske on aru saada, kust nüüd läheb see piir abistamise ja süveneva probleemi võimaldamise või isikliku arengu takistamise vahel. Alustan pehmematest näidetest ja liigun karmimate peale.
Näiteks. Sirrule ei meeldi tolmuimejat kasutada. Seda on vähe öeldud, ta pole ilmselt kordagi meie kooselu jooksul seda kasutanud. Mulle jälle ei meeldi putru teha, sest mul pole seda kannatust, et seista selle poti kõrval. Nii et tema teeb putru ja mina võtan tolmu – tundub aus ka, sest mina püherdan ju pidevalt põrandal ja no minu koer on see suurim karvaallikas. Kummalegi meist ei meeldi nõusid pesta, nii et peseb see, kes viitsib – ja kuidagi on niimoodi välja kujunenud, et see, kes märkab, et teine on näiteks nõud ära pesnud, või see, kes on raamatut lugenud, sel ajal, kui teine süüa teeb, tänab alati teist, sest no see on kena ju, et inimene nõusid pesi või mulle süüa tegi. Ja pole nagu probleemi, sest kui mul on vaja putru teha, siis ma teen putru. Ja Sirrust on kena, et ta tavaliselt seda ise teeb, eks? Aga samas nägin just perekonda, kus naine (taustaks: peres on kaks autot, mõlemal on juhiluba, mõlemad on üle viie aasta igapäevaselt sõitnud, kumbki pole invaliid) täiesti tõsiselt vihastas mehe peale, sest meest polnud suvalisel põhjusel kodus ja naine oli sunnitud iseseisvalt paarkümmend kilomeetrit oma asulast välja teise asulasse sõitma. Ja ta jättiski minemata ja ütles mehele, et “sinu pärast ei saanud ma minna” – sest mees on kogu aeg väljaspool nende asulat ise sõitnud ja naine usubki nüüd täiesti raudpoltkindlalt, et ta ei saa ju ometigi ise väljaspool väikelinna X sõita, nalja teete v. Ehk siis terve selle aja on mees mõelnud, et tegu on abistava ja ehk isegi kena meheliku žestiga, aga tegelikult on see võimaldanud naisel kinnistada alusetu hirmu mingi tegevuse ees ja tekitada tema enda meelest õigustatud ootuse, et keegi teine PEAB sellega nüüd tema elu lõpuni tegema. Ning see on alguse saanud täpselt sellest samast “no miks ta peaks sõitma, kui talle ei meeldi ja ma saan seda tema eest teha” põhimõttest, millest meiegi lähtume. Ja nad elavad hetkel väikelinnas, aga noored inimesed, mis siis saab, kui nad on sunnitud töö pärast kas või Tartusse kolima? Siis käib ainult bussiga tööl või, sest suur ja kole linn ning metsik liiklus?
Või trenn. Ma olen näinud nii mitmeid inimesi, kes teise partneriga hakkavad hulga paremini ronima, sest kuigi esimene partner on nende väga hea sõber (või mõnel juhul isegi romantiline kaaslane), hoiab ta ronijat konkreetselt tagasi. ERITI, kui ta on romantiline kaaslane. Sest siis ta ei julge öelda, et “proovi ikka raskeid asju”, sest äkki saab sõimu – või mõni mees näiteks tahab oma naist kogu aeg kaitsta ja hoida ning ütlebki asju stiilis “see võib sulle keeruline olla”. Ja siis näed seda naist korra ilma meheta ronimas ja piff konkreetselt paugutab kaks greidi kõrgemaid radu kui tavaliselt. Eriti hull muidugi, kui mõlemad on veidi vingatsid ja siis võimendavad teineteist. Trenn on väga selline asi, kus areng eeldabki mugavustsoonist väljaminekut – kui sulle istub mõte sellest, et ma tiksun siin sama asja peal järgmised kümme aastat, siis miks ka mitte, aga mõne puhul on konkreetselt näha, et nad on võimelised nii palju enamaks, ja siis jookseb keegi kohale ja ütleb, et “musirullike, see on sulle ehk ohtlik”. Nagu mis me siin teistest räägime, ma pean vahepeal keelde hammustama, et mitte Sirrule seda öelda. 😀 Tuletan meelde, et kui vaja, annan esmaabi jne. Väga ohtlikke asju sunnin enne ülaltjulgestuses harjutama jne, eriti kui ronime kahekesi ja autoni oleks teda murtud jalaluuga pikk tee lohistada vms. Ehk siis see on see üks valdkond elus, kus ma tunnen, et ma tõesti üsna hästi tean, kust läheb toetamise ja kust tagasihoidmise piir – sobiv kaaslane on toetav mootor, mitte ankur.
Aga näiteks raha. Pole vahet, kas blogis või päris elus. Oli kunagi üks blogija, kes pidevalt nurus oma blogis raha, sest no kuidagi ei tulnud ots-otsaga kokku. Ühelt poolt oli kahju, sest tal ilmselgelt oligi raske aeg, aga samas kirjutas ta asju stiilis “ostsin just viimase raha eest kolm apelsini ja ühe mineraalvee” (kõlab nagu Kaur Kenderi kirjeldus mingis romaanis sellest, mida narkoõhtul ostetakse, aga vannun, oli blogist) – ma olen ise vaene olnud, kui ma olin vaene, siis ma EI ostnud viimase raha eest mineraalvett ja apelsine. Kas te teate, mitu faking pakki makarone selle sama raha eest saab? No rääkimata sellest, et inimene kirjutas blogis, kuidas ostis viimase raha eest mineraalvett, ja samal ajal ühised tuttavad internetis irvitasid, et eile õhtul tellis taksoviina, eks täna hommikul oligi ilmselt vaja viimase raha eest seda vett. Ja no mu käsi ei tõuse sellises olukorras seda ülekannet tegema, sest mul on tunne, et äkki see inimene õpiks natukenegi normaalsemaid valikuid tegema, kui inimesed ei toetaks. Mis on üldiselt asjatu lootus – ta on nüüd igati iseseisev, aga mine võta kinni, kas tänu sellele või sellest hoolimata. Võib-olla kasvas lihtsalt suureks, paljud meist kasvavad. Mõned ei kasva ka. Nagu mu treener ütleb, tahaks kuidagi saada täiskasvanuks, ilma et kasvaks ennast täis. Vabandust, liiga diibiks läheb jälle.
Igatahes. Hiljuti palus keegi enne palgapäeva paar sotti laenu, sest näpud väga põhjas, just oli kolimine jne. Oli küll just kolimine, mõistsin, aitasin. Ja konkreetselt järgmisel päeval nägin teise sõbra Instas pilti sellest, kuidas nad X-iga “Eesti tarbekunsti toetavad”. Ütleme nii, et pool sellest rahast, mis ma andsin, läks julgelt sinna ära – ja see ei olekski minu asi, aga sa valetasid mulle. Öelnud siis, et tavapärase elustiili jaoks ei jätku, see on hoopis teine lugu kui “pole söögiraha”. Ja ta maksis selle ka kenasti tagasi, aga kui inimene kogu aeg küsib (sest see polnud esimene kord), siis sõbra puhul hakkad ikka mõtlema, et sa ju ei aita teda tegelikult, ta ei iseseisvugi kunagi, ta lihtsalt õpib, et ta ei peagi planeerima, sest keegi teine hoiab kogu aeg pinnal (mis on ka põhjuseks, miks ma üritan sõpradele mitte laenata, vaid pigem kingin väiksemaid summasid, lootuses, et nad teevad mõistlikke valikuid ja järgmisel kuul ei pea küsima). Ja no tuttava puhul saad potentsiaalset kasu/kahju liita ja lahutada – kui tead, et ta tagasi maksab, on laenamine selles mõttes potentsiaalse plussmärgiga, et sa ei kaotanud midagi, aga võitsid sotsiaalset kapitali. On sul seda vaja? On sul endal kuu lõpus näpud põhjas? Minule läks tookord väga hinge, sest ma olin just plaaninud annetada ühele haigele tüdrukule, kellest Postimehes kirjutas, aga kuna inimene oli näljas, tegin enda jaoks loogilise järelduse, et esmajoones toetame lähiümbrust ja seejärel liigume kaugemale – et avastada, et oleks ta vaevunud oma tarbekunstiga paar päeva ootama, oleks üks väike laps ehk natuke rohkem abi saanud.
Või tõsisemad näited, sellest, kuidas toetamine kasvab üle pidevaks õpitud abituse süvendamiseks. Vanemad ikka toetavad oma lapsi ja vähemalt minu tutvusringkonnas oli väga tavaline, et kui laps sai täisealiseks ja sai load (no üldiselt see käis ikka käsikäes), sai ta ka mingi vana auto. See on ju toetamine, eks? Nii kena ju vanematest? Isegi selliseid inimesi oli mul tutvusringkonnas, kes julgesid vinguda, et nad ei saanud päris tutikat autot – ja isegi selliseid, kes selle saidki. Mis on selline piiripealne, aga okei, ütleme siiski, et toetamine. Ja siis lähevad aastad edasi, pea kõik elavad juba omaette, juba on elukaaslane, mõnel juba laps või kaks, kõik vähemalt 25, kõik käivad tööl. Ja ikka osadel inimestel maksab (mõnel juhul pensionärist!) isa nii autoliisingu kui ka kõik võimalikud remondikulud. Ja neil inimestel pole häbi õlgu kehitades öelda, et “aga mul on ju autot vaja ja ma ise ei saa seda endale lubada”. Kas see isa teeb nüüd halba või head, kui ta jätkuvalt maksab autoliisingut inimese eest, “kellel on autot vaja, aga kes ei saa seda endale lubada”?
Blogides paistab käitumise vastuolulisus muidugi eriti eredalt silma, sest seal ei ole võimalik niimoodi gaslight’ida, märk jääb maha. Ja vahel ma ei saa aru, miks mõnes blogis käib alati kaasakiitmine, mõnes aga mitte kunagi. Näiteks ma olen raudpoltkindel, et kui Morks kiruks oma blogis seda, et tavapärane antikangelane taas ei maksa elatist, siis inimesed ütleksid, et on ikka tõbras – aga kui Morks kirjutaks sellest, et naaber on tropp, sest jalutas mööda, kui tema briketti ladus, ja ei pakkunudki abi, siis kutsutaks ta ikka väga kiiresti maa peale tagasi, eeldusel, et ta pole just eelmisel päeval kirjeldanud seda, kuidas tema omakorda naabrit aitas vms. Ning siis on mõni selline blogi, kus on näha, et inimene EI taju normaalselt reaalsust. Kõik on seal must-valgel kirjas. No näiteks inimene kirjutab tõsiselt, et “ma tahan kutsikat, aga mu mees on nii värdjas ja ei ole nõus” (ei, ma ei kirjuta praegu muudetud faktidega VVN-ist, tema ellu tundub koer ainult valgust toovat). Nädala pärast kirjutab, et ta on maailma õnnelikeim inimene, sest mees andis järele. Ja kolme kuu pärast kirjutab täiesti tõsiselt, kuidas ta vihkab oma meest, sest see on talle selle koera kaela peale toonud ja tema pole iial koduloomi tahtnudki. Ja viis kommenteerijat nõustuvad innukalt, et see on ikka nii kohutav, kui mees ei toeta. Ning mina siis mõtlen, et ma olen hulluks läinud, käin seda kolme kuu tagust postitust lugemas, et veenduda, et ma ei hallutsineeri, ning astun silmi pilgutades ettevaatlikult selg ees sealt blogist välja. Sest MUL on tunne, et need inimesed, kes talle innukalt kaasa kiidavad, tegelikult ju võimendavad probleemi, suurendavad lõhet tema ja ta mehe vahel ning takistavad teda isiklikku vastutust võtmast. Kui see pole enabling, siis mis see on? Aga samas need inimesed tunduvad teda isiklikult tundvat, äkki nad teavad midagi, mida mina ei tea? Me keegi ju ei tea, mis blogide tagatubades toimub (ja samas teame rohkem, kui tahaks teada, kui paradoksaalne).
No ja siis lisame siia vastaspoolusena selle, et me kõik võime vahel abi vajada. Mina ise pidin alles paari päeva eest paluma, et sõbrad mu koera jalutaksid, Igaüks võib kaotada töö – igaüks võib kas või kaotada hamba ja selle tulemusel Eestis olla silmitsi tuhandeeurose väljaminekuga. 😀 Ja siin ongi muidugi see selge erinevus, et kui inimesel juhtub, siis ikka aitad, aga kui hakkab tunduma, et see ei ole enam “õnnetus”, see on “muster”, siis võtab kukalt kratsima, sest kas ma nüüd aitan teda või aitan tal vastutustundetute valikute tegemist jätkata?
Ehk siis põhimõtteliselt ma lihtsalt mõtisklen õigete valikute ja nende puudumise teemadel. Kui need inimesed ilmselgelt ei soovi mingit õnge, aga on samas sügavalt õnnetud, et kala nii vähe on. Ehk on isegi võimet kalapüüdmiseks vähe – ja see ei ole ju nende süü. Kuidas aru saada, kas vähe on võimet kalapüüdmiseks või hoopis soovi? Kust läheb piir toetamise ja kasutu eneseohverduse vahel? Kuidas aidata, kui väga tahad aidata, aga saad aru, et see inimene vajab abi iseseisvaks saamisel, mitte ei vaja seda, mida ta küsib? Või nagu siingi kommentaarides selgunud – mõni inimene vajab abi mitte abi enese pärast, vaid et tunda, et temast hoolitakse.
