Aasta lõppes ikka korraliku pauguga

Ei, mingit suuremat joomat ei toimunud, sest külla tulema pidanud sõbrad olid haiged ja ka meie ise. St Sirru oli haige, aga mina … Mina tundsin end igati suurepäraselt. Energiatase täiega super, jõudu on, teen treeningplaane, räägin töökaaslastega nädalavahetusest – ja järsku lõin käed suu ette ja jooksin lihtsalt oksendama. Mul pole ELUS sellist asja juhtunud. Kuni selle hetkeni oli kõik suurepärane ja kohe pärast seda ka läks elu igati kenasti edasi. Nii et ostsin 32aastaselt elus esimest korda rasedustesti, ise mõeldes, et see oleks ikka aasta lõpetuseks väga korralik pauk (ja et kuidas ma nüüd küll sünnitama peaksin hakkama, kui isegi 7a veel käes pole, et tuleks kähku veel üks varakevadine reis planeerida). Aga ei, test oli negatiivne ja seekord peavad potentsiaalsed vanavanemad igatahes veel pettuma. Küll aga tegi aastavahetuse adrenaliinirohkeks.

Muidu … Hakkasin hirmuga vaatama, mida kõike ma siis eelmise aasta alguses suure suuga kokku lubanud olen, sest ise tunnen küll hetkel, et sel aastal ei taha ühtki asja lubada, plaanid ja prioriteedid on pidevas muutumises – aga mul on ka aasta eest piisavalt mõistust olnud, et öelda ainult seda, et tahaks puhkeajal rohkem puhata ja tööajal rohkem tööd teha, et oleks vähem sellist tühjapassimist, kus mõtlen, et “kohe varsti päriselt hakkan tööle”. Seda tahaks täna ka, ei ole midagi muutunud, eks näis, kas õpin ka seda saama. 😀

Tagasi vaadates on tunne, et terve aasta oli üks pidev nühkimine, et kõik õigeks ajaks tehtud saaks, aga tegelikult on siin pigem see, et viimased asjad on ikka rohkem meeles. Kooli läksin ma ju alles sügisest, enne seda õppisin rahulikult omas tempos. Lisaks on siia aastasse mahtunud meeldivalt palju aktiivset puhkust, üks üritus lõbusam kui teine, nii et tegelikult ei ole siin midagi kurta. Tore aasta on olnud. Ettepoole vaadates olen veidi ebalev, sest karta on, et tulevane aasta toob palju muutusi, aga ma olen juba selles vanuses, et mis seal ette ikka muretseda, ootame ja vaatame.

Ainus asi, mida ma saavutada tahaks, meelerahu ja keskendumisvõime. Mis on väga otseselt selle eelmainitud sooviga seotud – et suudaks rahus keskenduda käimasolevale toimingule, olgu see siis telekavaatamine, ronimine või töötamine. Ehk siis mindfulness on vist põhimõtteliselt see, mida ma igatsen. Kõik muu tuleb ja läheb. Suhtumine jääb. Aga eelmise aasta kogemuse põhjal tundub, et ega see päris ilma tööta ei tule, Ilmselt tuleks selle edendamiseks igapäevane mediteerimine taas plaani võtta ja töötades/õppides näiteks pomodorosid teha. Ja puhates internet välja lülitada.

Head uut aastat, kallid sõbrad ja niisama stalkerid!