Aasta lõppes ikka korraliku pauguga

Ei, mingit suuremat joomat ei toimunud, sest külla tulema pidanud sõbrad olid haiged ja ka meie ise. St Sirru oli haige, aga mina … Mina tundsin end igati suurepäraselt. Energiatase täiega super, jõudu on, teen treeningplaane, räägin töökaaslastega nädalavahetusest – ja järsku lõin käed suu ette ja jooksin lihtsalt oksendama. Mul pole ELUS sellist asja juhtunud. Kuni selle hetkeni oli kõik suurepärane ja kohe pärast seda ka läks elu igati kenasti edasi. Nii et ostsin 32aastaselt elus esimest korda rasedustesti, ise mõeldes, et see oleks ikka aasta lõpetuseks väga korralik pauk (ja et kuidas ma nüüd küll sünnitama peaksin hakkama, kui isegi 7a veel käes pole, et tuleks kähku veel üks varakevadine reis planeerida). Aga ei, test oli negatiivne ja seekord peavad potentsiaalsed vanavanemad igatahes veel pettuma. Küll aga tegi aastavahetuse adrenaliinirohkeks.

Muidu … Hakkasin hirmuga vaatama, mida kõike ma siis eelmise aasta alguses suure suuga kokku lubanud olen, sest ise tunnen küll hetkel, et sel aastal ei taha ühtki asja lubada, plaanid ja prioriteedid on pidevas muutumises – aga mul on ka aasta eest piisavalt mõistust olnud, et öelda ainult seda, et tahaks puhkeajal rohkem puhata ja tööajal rohkem tööd teha, et oleks vähem sellist tühjapassimist, kus mõtlen, et “kohe varsti päriselt hakkan tööle”. Seda tahaks täna ka, ei ole midagi muutunud, eks näis, kas õpin ka seda saama. 😀

Tagasi vaadates on tunne, et terve aasta oli üks pidev nühkimine, et kõik õigeks ajaks tehtud saaks, aga tegelikult on siin pigem see, et viimased asjad on ikka rohkem meeles. Kooli läksin ma ju alles sügisest, enne seda õppisin rahulikult omas tempos. Lisaks on siia aastasse mahtunud meeldivalt palju aktiivset puhkust, üks üritus lõbusam kui teine, nii et tegelikult ei ole siin midagi kurta. Tore aasta on olnud. Ettepoole vaadates olen veidi ebalev, sest karta on, et tulevane aasta toob palju muutusi, aga ma olen juba selles vanuses, et mis seal ette ikka muretseda, ootame ja vaatame.

Ainus asi, mida ma saavutada tahaks, meelerahu ja keskendumisvõime. Mis on väga otseselt selle eelmainitud sooviga seotud – et suudaks rahus keskenduda käimasolevale toimingule, olgu see siis telekavaatamine, ronimine või töötamine. Ehk siis mindfulness on vist põhimõtteliselt see, mida ma igatsen. Kõik muu tuleb ja läheb. Suhtumine jääb. Aga eelmise aasta kogemuse põhjal tundub, et ega see päris ilma tööta ei tule, Ilmselt tuleks selle edendamiseks igapäevane mediteerimine taas plaani võtta ja töötades/õppides näiteks pomodorosid teha. Ja puhates internet välja lülitada.

Head uut aastat, kallid sõbrad ja niisama stalkerid!

29 kommentaari

  1. Head uut aastat! Aga miks tahad rohkem mindfulnessi (mind is full). Kas mind less ei oleks pigem parem.:)

    • Mkm, mind ennast kohutavalt häirib see, et ma olen pool ajast mindless – praegugi peaksin esseed kirjutama, aga väga vähe püsib mind essee juures, jookseb sealt muudkui minema, kuni teda on less ja less ja less. Ma tahaks ta kokku koguda ja kõik sinna tagasi suunata. 😀

  2. Mina tahan ka sedasama. Olla rohkem kohal ja keskenduda just sellele, mida parasjagu teen, olgu see või Netflixi seriaali vaatamine. Aga ilma tööta ei tule, päris kindlasti mitte. Ja tahaks mediteerima õppida.

  3. Mul tuli su oksendamislooga meelde, kuidas ma esimest korda exile ja ta uuele naisele külla läksin. Istusime kõik viisakalt laua taga, järsku „lõin käed suu ette“ ja tormasin vannituppa oksendama. Ei tundnud end enne halvasti, ei tundnud ka pärast. Veini olin vist ainult pool klaasi joonud. Aga esmamulje suutsin muidugi jätta meeldejääva.

    Mindfulnessiga kusjuures ongi see asi, et iga issanda päev tuleb tööd teha. Paraku enamik inimesi ootab, olles vastava eneseabiraamatu läbi lugenud või nädalavahetusel valgustaval koolitusel käinud, et mindfulness on jäädavalt külge hakanud.

    Vaatasin pilti. Kuhu kõht pannakse, kui lõpurasedana ronitakse ja tarvis vastu seina liibuda?

    Ja head uut aastat ka muidugi!

    • Ma rohkem nagu imestan, et 9 kuud rasedal nii pisike kõht??? Pole reaalne. Ütleme, vinged kõhulihased, esimene rasedus jne, aga ikkagi mitte kuidagi üle seitsme ei annaks.

      • See ju nii inimeses kinni, ma olen näinud nii selliseid, kes paisuvad nii suureks, et mõtled, et nüüd tulevad kolmikud (ja just ainult kõht paisub, muidu ikka peenikesed, nagu tikud), kui ka selliseid, et ma näen iga lõuna ajal selline välja, kui pole veel vetsus käinud.

        • Jaa, ma tahtsin enam-vähem sama öelda. Olen näinud naisi, kellest vaat et arugi ei saa, et rase, aga paari nädala pärast sünnitab väljakantud, normaalkaalus lapse. Kusjuures mitmel puhul on tegemist olnud väikesemõõduliste, vintskete, sportlike naistega, kellel loogika järgi peaks rasedus rohkem välja paistma kui suurematel suguõdedel.

        • Ma pean uskuma, kui ise oled näinud.

        • Seda, et keegi arvaks, et kõhuhäda, pole näinud. 😀 Aga minu eelmises treeningklubis oli treener, kes ilmselgelt oli just sellises vormis, nagu treenerid ikka on, ja tal oli tõesti kõht ca seitsmenda kuuni megapisike ja lõpuni välja väiksem, kui ma harjunud olen. Ma ise mõtlesin, et äkki kõhulihaste alt ei pressinud kohe läbi vms, sest netist olen näinud ka selliseid kõhulihastega naisi, kellel mingi hetk tundub suht, et alien pressib läbi end sealt. 😀

    • Üldiselt lõpurasedad enam ei roni, nii et vat ei oska vastata. Aga eeldan, et ronitakse ikkagi nii palju lihtsamaid radu, et ei ole vaja ilmtingimata suruda end kuskile, see vajadus tekib pigem siis, kui vaja miskipärast raskuskeset lähemale saada, negatiivi all näiteks. Teine variant on muidugi külg sees ronida, taas pole probleem lihtsamatel radadel.

      • Riietega annab palju teha (ma kunagi umbes 7 kuud rasedana seletasin õppejõule, et ma vist eksamit ei jõua teha, ise kindel, et ta ju näeb, et rase, aga tema küsis selgitust ja põrnitses siis hämmeldunult mu kampsunit), aga see kõht on ju PALJAS.

    • Jaa, isegi mina ja ilmselgelt mitte-ekspert, imestan nende kuude üle. 9 kuud on … teistsugune.

  4. no mu perepärimuses räägitakse kellestki, keda tuhud tabasid üllatusena, sest… ma ei mäletagi, kas ta pani päevade ärajäämise lihtsalt tsüklihäirete kirja või tal käis mingi välisel vaatlusel päevi meenutav toode raseduse ajal edasi (seda pidi vahel harva juhtuma), igatahes mõõtmete järgi poleks keegi aru saanud, sh ta ise.

    • pikemal meenutamisel tundub, et oli vist nii, et eluaeg oli ebaregulaarne tsükkel olnud, nii et see ei pälvinud tähelepanu.

    • Nii juhtub inimestega, kel ON juba omajagu kõhtu. Et mitte öelda “paksudega”, aga tegelt nii juhtub paksudega. Mitte kleenukestega, kel paistab kõht alati välja puhtfüsioloogilistel põhjustel.

  5. Meestel on tõepoolest kergem elu, üks mure vähem kui oksele ajab 😀

    Ma just vaatasin tänapäeva laisa inimese “tarkusevaramust” wikipeediast mis asi see mindfulness on:
    Mindfulness is the psychological process of bringing one’s attention to experiences occurring in the present moment.
    Et nagu mida, kas peab õppima pöörama tähelepanu asjadele mis momendil toimuvad. Kurat isegi autot ei saa ju muidu juhtida 😉 Või mindfulnessi puudumise tõttu ongi tüüpe, kes suunda ei näita või poolviltu seitsmenda seeria bemariga invaliidi kohale pargivad 😀
    Ise järgin Bob Marley eneseabi: “Do’nt worry, be happy” – funksib ja Isegi ilma kanepita teeb elu mõnusaks.

    Uueks aastaks soovin sulle 7a ja veel paar tähte seitsme taha.

    • mul on küll tihti hajameelse professori sündroom. Sel sügisel jäin korra tantsutrenni hiljaks, sest läksin vale bussi peale, sest mu sisim autopiloot ütles, et “buss peab kohe tulema – buss tuli – mine bussi peale”, aga oleks siis ka numbrit vaadanud.

      • hajameelse professori sündroom on halva silmanägemise kõrval mõistagi jälle üks põhjus, miks autojuhtimisest hoiduda. Jala ei jõua eksliku autopiloodiga üldse nii kaugele valesse kohta sattuda kui autoga.

        Aga sellest on kasu ka, nt kui mul on õnnestunud mingisse tööasja süveneda, siis võivad teised kõrval lämiseda ja omast arust minuga isegi vestelda, ma suudan neile piisavalt veenva häälega “mhmh” ja “mkmm” öelda nagu karupoeg Puhh Ökulile, nii et mul isegi eri registreeri ära, et keegi midagi ütles.

        • *ei registreeri*.

      • Ma arvan, et hajameelsus ja keskendumisvõime on kaks ise asja. Täpselt sama olen kogenud, mida kirjeldad. Samas kui vaja keskendun ilma märgatava pingutuseta käesolevale ja olulisele toimingule. Ma pole tugev multitaskingus, tegelen asjadega ükshaaval aga süvenenult. Natuke nagu suure keerulise probleemi lahendamine on palju lihtsam kui see osadeks lammutada ja siis need oluliselt väiksemad ja lihtsamad osad ükshaaval ära teha.

        • Kui väga huvitav ülesanne pole, läheb mul mõte KOHE jalutama, avastan, et olen hoopis blogis jne.

        • Rents, ma ei tea, kas see kellelgi peale minu võiks veel töötada, aga mul on nii, et kui ülesanne on igavavõitu ja ei suuda kogu keskendumisvõimet ära sisustada või umbes nii, siis mingid segajad kõrval lausa aitavad. Ma olen mingid nürimad tõlketööd selle abiga rahulikult ära teinud, et sõbrad vaatavad kõrval eurovisiooni.

          No ja kui töö huvitavamaks läheb ja tähelepanu ära suudab hõivata, siis sõidan ma oma tunnel visionisse ära ja nagunii ei kuule, mis kõrval toimub.

        • Kusjuures oma tõlketöödega ma olengi niimoodi teinud, et teen tuimalt sõpradega ajaveetmise kõrvalt, üks lause nüüd ja üks natuke hiljem ja … Kui on juba paar lõiku tehtud, hakkab kergemini minema.

        • Vanasti, kui kodus vaadati filme ja sarju teleka taktis, oli lihtsalt hämmastav, kui palju tööd ma suutsin ühe reklaamipausi ajal ära teha. See kontsentreeris väga hästi ja kontsentreeruda aitas ka teadmine, et ega ma kaua ei pea, varsti lebotan oma filmi vaadates edasi.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad