Mõtlen ikka veel iseseisvuse peale

View this post on Instagram

that “paying your bills” feeling

A post shared by Real World Playbook (@realworldplaybook) on

Alustan taas kohustusliku disclaimeriga, et see, et mina nii ei ela, ei tähenda, et ma mõistaksin hukka koduseid emasid vms. Aga mulle on siit ja sealt neid kommentaare lugedes jäänud mulje, et kui need “karjääritegevad linnainimesed” (miskipärast pole keegi kommenteerinud, et “töötan Maxima kassas ja mulle meeldib ise raha teenida”) ütlevad, et “mina elan nii, sest ma vajan sõltumatusetunnet, aga ei mõista hukka ka teisi”, siis teine pool kipub väga ründavalt tulema suhtumisega “MIS MÕTTES SA EI USALDA OMA KAASLAST???” Peamine asi, mis mulle ebameeldivalt silma jäi seoses tolle eelmise postituse kommentaaridega, oligi see, et tagala kindlustamist võrdsustatakse armastuse ja usalduse puudumisega. Ma ei saa sellest loogikast üldse aru. Ma näiteks usun, et keskmine autojuht ei taha kedagi ära tappa, aga ma kannan ikka helkurit, sest nii saan ma ise oma ellujäämisele kaasa aidata. Pealegi ei ole enamus meist ju 50 aastat järjest kooselus, ikka on noorena mingeid põgusamaid suhteid jne – ja ikka üritad ju leida töö, mis päriselt meeldib, et ei peaks 40 tundi nädalas liini ääres seisma, vaid et natukenegi naudiksid seda, mida sa teed. Ja kui sa naudid oma karjääri, siis sa ju ka tahad seda edendada, ei v? (Jaa-jaa, siin on taas see maainimene vs linnainimene, aga ka maainimene võib väga nautida oma majapidamise/loomade eest hoolitsemist, mis ei tähenda, et ta oma piimakarja ainult tagala kindlustamiseks suurendaks)

Kõigile ei pea karjäär ka hobi olema, aga kui mõnele on, siis ei peaks teda naeruvääristama suhtumisega, et ta on kindlasti kehvas usalduseta suhtes ja usub kapitalistliku ühiskonna ajupesu, et igaüks peaks 40 tundi nädalas tööl käima – ma võiksin vabalt käia vähem, ütlen ausalt, et töötan selleks, et elada, mitte vastupidi, aga samas mulle meeldib mu töö, mul on siin päriselt huvitav ning ma tõesti tahan siin kasvada ja areneda. See ei ole ju häbiasi või on? Mina ei mõista hukka neid, kelle hobi on viis last saada, kuni nad minu käest söögiraha ei küsi (ja vaata imet, siiani pole veel ükski küsinud), miks siis peaks keegi hukka mõistma minusuguseid, kelle hobi on karjääriga seotud, kuni ma ei palu neil tasuta mu kodu koristada või 40aastaselt mulle laps teha (ja vaata imet, siiani pole sedagi veel ette tulnud).

Teiseks, inimene valib üldiselt endale ikka endasuguse kaaslase (või mõni karm inimene valib endale armsa kassipoja või mõni armas/pehme inimene valib tugeva seljataguse ning tunneb end turvaliselt, aga mulle meeldivad omasugused). Ei ole ilmselt väga saladus, et ma olen … ma ei tahaks öelda, et keskmisest ambitsioonikam, sest ma ei taha presidendiks või kosmonaudiks saada, aga ütleme, et eesmärgipärasem. Mul on alati mingid eesmärgid, mille poole ma püüdlen, ja mulle meeldivad mehed, kellel on samasugused omadused – Sirru töövõime (eelkõige märkan seda, kui ta ronib, aga see iseloomustab teda ka tööelus, ta võib teha ka 15tunniseid tööpäevi, kui vaja on) on minu jaoks ÄÄRETULT seksikas, sest see keskendumisvõime on miski, mille poole ma ise püüelda üritan. Ma ei usu, et naine peaks mehele alt üles vaatama, ma usun, et heas suhtes teavad mõlemad oma väärtust, aga samas hindavad oma kallima teatud väärtusi väga kõrgelt, nii et teatud valdkondades ma vahingi teda jätkuvalt lollaka armunud näoga ja õnneks tema mind ka. Nii et minu puhul igasugune plaani puudumine ei toimiks, sest sihikindlus on üks asi, mis ka talle minu puhul meeldib. Ja see ei ole teooria, ta on korduvalt öelnud, kui äge see on, et ma sean endale eesmärke ja siis olen valmis kas või läbi kiviseina (no eelistatult ikka ÜLE) minema, et neid saavutada.

Kolmandaks. Tagala kindlustamine EI tähenda valetamist EGA ole kuidagi isegi otseselt mehega seotud. Miskipärast räägitakse sellest alati valguses “saad suvalisel hetkel mehe juurest ära kolida”. Mul on armastavad sugulased ja armastavad sõbrad, ma võiksin täna õhtul ka oma kohvriga mõne juures maanduda ja saaksin peavarju, kuni uue korteri leian, see ei ole probleem. Tagala kindlustamine tähendab seda, et ma ei pea kunagi näiteks kümne küünega kinni hoidma sitast tööst, sest ma saan vajadusel mõnda aega ka ilma selleta hakkama. Ma saan lubada endale kas või erialavahetust – omal ajal Vali IT programmis osaledes oleksin ma kindlasti sellest tunduvalt rohkem kasu saanud, kui mul oleksid veidi suuremad säästud olnud, juhtus aga nii, et pidin ikka pea täisajaga selle kõrvalt töötama ka, sest olin alles kuus kuud enne seda korteri ostnud ja pea kõik oli sinna ära kulunud ja uut puhvrit polnud jõudnud veel koguda. Aga te ei tea, kui mitut inimest ma tunnen, kes ongi IT-sse jõudnud nii, et nad on esmalt aasta aega raha kõrvale pannud ja seejärel elanud ehk 10-20 tundi nädalas töötades ema keldris ja seal iseseisvalt õppinud ja õppinud ja õppinud, kuni on piisavalt oskusi, et kuskile tööle kandideerida. Kui inimesel on ambitsioonid, mis jäävad lastest kaugemale, siis raha ANNAB võimaluse neid teostada. Ja no sa ei tea, millal tekib mõni hea mõte, mis natuke raha tahab – või millal koer haigeks jääb või on vaja hambaarstile minna. Ega sitt mees see ainus oht ei ole siin elus, ma ütleks suisa, et minu jaoks ei tule see mõte sääste planeerides üldiselt pähegi. Kui koos korterit ostaks, siis muidugi ajaks paberid nii, et me seda ühiselt ikka omaks ka, aga muidu pole nagu põhjust olnud väga sügavalt teise inimese rahakotis sobrada.

Neljandaks. Ma olen väga analüütiline inimene, nii et ma arutan potentsiaalsete peigmehekandidaatidega alati olulised kooselu puudutavad asjad läbi, sh kuidas nad näevad rahade jagunemist, kui kaua oleks nende meelest okei lastega kodus olla jne. Minu praegune on seisukohal, et ole kodus, kaua tahad, EELDUSEL, et sul on ka mingi muu tegevus – vahet pole, kas käid trennis, oled vabatahtlik, teed kaheteistkümnendat magistrit või korraldad pensionäride kudumisringi, peaasi, et oleks mingi tegevus, mis sunniks kodust kaugemale ja hoiaks su elus eesmärgid, mis pole seotud titelappidega. Sest me mõlemad väärtustame teatavat individualismi ja oma mina säilitamist ka suhtes. No ja nende vestluste käigus tulevad muidugi jutuks ka igasugused säästukontod jne. Eelmisel semestril juhtus nii, et ma sain nädal enne maksetähtaega teada, et ma pean maksma korraga suurema summa, kui ma arvestanud olin – ja peiks ise pakkus, et võib toetada, et ei peaks säästuarve kallale minema. See ei osutunud vajalikuks, sest sain kähku mõned tõlked teha ja need paarsada eurot juurde teenida, aga me oleme üldiselt mõlemad seisukohal, et mõlema säästuarve on SÄÄSTUarve, me ei lähe nende kallale lihtsalt selleks, et puhkusele minna vms. Ja see on meie ühine otsus. Kui mu kaaslane oleks hädas, siis loomulikult, sest seda perekond tähendabki, kui asjad on halvad, siis ei ole see enam ainult minu raha, vaid meie raha. Aga see, et see raha olemas on, ei ole sugugi ainult temaga seotud, vaid vastupidi, see konto oli olemas enne teda – tänu sellele kontole sain ma lubada endale erialavahetust ja hetkel tähendab see seda, et kui minuga peaks midagi juhtuma, ei jää mul pangalaen maksmata jne. Tagalat ei kindlustata ju selle pärast, et “äkki mees petab”, vaid igaks elujuhtumiks. Kui ma kedagi armastan, siis ma ei taha talle lisakoormust peale panna, ja ootamatus olukorras talle ütlemine, et kuule, hädaolukorras pead sa minu pangalaenu ka maksma, oleks just see, lisakoormus. Rahaline ainult hädaolukorras, aga vaimne iga päev. Ma armastan teda, ma tahan ta elu lihtsamaks teha, mitte raskemaks.