Mõtlen ikka veel iseseisvuse peale

View this post on Instagram

that “paying your bills” feeling

A post shared by Real World Playbook (@realworldplaybook) on

Alustan taas kohustusliku disclaimeriga, et see, et mina nii ei ela, ei tähenda, et ma mõistaksin hukka koduseid emasid vms. Aga mulle on siit ja sealt neid kommentaare lugedes jäänud mulje, et kui need “karjääritegevad linnainimesed” (miskipärast pole keegi kommenteerinud, et “töötan Maxima kassas ja mulle meeldib ise raha teenida”) ütlevad, et “mina elan nii, sest ma vajan sõltumatusetunnet, aga ei mõista hukka ka teisi”, siis teine pool kipub väga ründavalt tulema suhtumisega “MIS MÕTTES SA EI USALDA OMA KAASLAST???” Peamine asi, mis mulle ebameeldivalt silma jäi seoses tolle eelmise postituse kommentaaridega, oligi see, et tagala kindlustamist võrdsustatakse armastuse ja usalduse puudumisega. Ma ei saa sellest loogikast üldse aru. Ma näiteks usun, et keskmine autojuht ei taha kedagi ära tappa, aga ma kannan ikka helkurit, sest nii saan ma ise oma ellujäämisele kaasa aidata. Pealegi ei ole enamus meist ju 50 aastat järjest kooselus, ikka on noorena mingeid põgusamaid suhteid jne – ja ikka üritad ju leida töö, mis päriselt meeldib, et ei peaks 40 tundi nädalas liini ääres seisma, vaid et natukenegi naudiksid seda, mida sa teed. Ja kui sa naudid oma karjääri, siis sa ju ka tahad seda edendada, ei v? (Jaa-jaa, siin on taas see maainimene vs linnainimene, aga ka maainimene võib väga nautida oma majapidamise/loomade eest hoolitsemist, mis ei tähenda, et ta oma piimakarja ainult tagala kindlustamiseks suurendaks)

Kõigile ei pea karjäär ka hobi olema, aga kui mõnele on, siis ei peaks teda naeruvääristama suhtumisega, et ta on kindlasti kehvas usalduseta suhtes ja usub kapitalistliku ühiskonna ajupesu, et igaüks peaks 40 tundi nädalas tööl käima – ma võiksin vabalt käia vähem, ütlen ausalt, et töötan selleks, et elada, mitte vastupidi, aga samas mulle meeldib mu töö, mul on siin päriselt huvitav ning ma tõesti tahan siin kasvada ja areneda. See ei ole ju häbiasi või on? Mina ei mõista hukka neid, kelle hobi on viis last saada, kuni nad minu käest söögiraha ei küsi (ja vaata imet, siiani pole veel ükski küsinud), miks siis peaks keegi hukka mõistma minusuguseid, kelle hobi on karjääriga seotud, kuni ma ei palu neil tasuta mu kodu koristada või 40aastaselt mulle laps teha (ja vaata imet, siiani pole sedagi veel ette tulnud).

Teiseks, inimene valib üldiselt endale ikka endasuguse kaaslase (või mõni karm inimene valib endale armsa kassipoja või mõni armas/pehme inimene valib tugeva seljataguse ning tunneb end turvaliselt, aga mulle meeldivad omasugused). Ei ole ilmselt väga saladus, et ma olen … ma ei tahaks öelda, et keskmisest ambitsioonikam, sest ma ei taha presidendiks või kosmonaudiks saada, aga ütleme, et eesmärgipärasem. Mul on alati mingid eesmärgid, mille poole ma püüdlen, ja mulle meeldivad mehed, kellel on samasugused omadused – Sirru töövõime (eelkõige märkan seda, kui ta ronib, aga see iseloomustab teda ka tööelus, ta võib teha ka 15tunniseid tööpäevi, kui vaja on) on minu jaoks ÄÄRETULT seksikas, sest see keskendumisvõime on miski, mille poole ma ise püüelda üritan. Ma ei usu, et naine peaks mehele alt üles vaatama, ma usun, et heas suhtes teavad mõlemad oma väärtust, aga samas hindavad oma kallima teatud väärtusi väga kõrgelt, nii et teatud valdkondades ma vahingi teda jätkuvalt lollaka armunud näoga ja õnneks tema mind ka. Nii et minu puhul igasugune plaani puudumine ei toimiks, sest sihikindlus on üks asi, mis ka talle minu puhul meeldib. Ja see ei ole teooria, ta on korduvalt öelnud, kui äge see on, et ma sean endale eesmärke ja siis olen valmis kas või läbi kiviseina (no eelistatult ikka ÜLE) minema, et neid saavutada.

Kolmandaks. Tagala kindlustamine EI tähenda valetamist EGA ole kuidagi isegi otseselt mehega seotud. Miskipärast räägitakse sellest alati valguses “saad suvalisel hetkel mehe juurest ära kolida”. Mul on armastavad sugulased ja armastavad sõbrad, ma võiksin täna õhtul ka oma kohvriga mõne juures maanduda ja saaksin peavarju, kuni uue korteri leian, see ei ole probleem. Tagala kindlustamine tähendab seda, et ma ei pea kunagi näiteks kümne küünega kinni hoidma sitast tööst, sest ma saan vajadusel mõnda aega ka ilma selleta hakkama. Ma saan lubada endale kas või erialavahetust – omal ajal Vali IT programmis osaledes oleksin ma kindlasti sellest tunduvalt rohkem kasu saanud, kui mul oleksid veidi suuremad säästud olnud, juhtus aga nii, et pidin ikka pea täisajaga selle kõrvalt töötama ka, sest olin alles kuus kuud enne seda korteri ostnud ja pea kõik oli sinna ära kulunud ja uut puhvrit polnud jõudnud veel koguda. Aga te ei tea, kui mitut inimest ma tunnen, kes ongi IT-sse jõudnud nii, et nad on esmalt aasta aega raha kõrvale pannud ja seejärel elanud ehk 10-20 tundi nädalas töötades ema keldris ja seal iseseisvalt õppinud ja õppinud ja õppinud, kuni on piisavalt oskusi, et kuskile tööle kandideerida. Kui inimesel on ambitsioonid, mis jäävad lastest kaugemale, siis raha ANNAB võimaluse neid teostada. Ja no sa ei tea, millal tekib mõni hea mõte, mis natuke raha tahab – või millal koer haigeks jääb või on vaja hambaarstile minna. Ega sitt mees see ainus oht ei ole siin elus, ma ütleks suisa, et minu jaoks ei tule see mõte sääste planeerides üldiselt pähegi. Kui koos korterit ostaks, siis muidugi ajaks paberid nii, et me seda ühiselt ikka omaks ka, aga muidu pole nagu põhjust olnud väga sügavalt teise inimese rahakotis sobrada.

Neljandaks. Ma olen väga analüütiline inimene, nii et ma arutan potentsiaalsete peigmehekandidaatidega alati olulised kooselu puudutavad asjad läbi, sh kuidas nad näevad rahade jagunemist, kui kaua oleks nende meelest okei lastega kodus olla jne. Minu praegune on seisukohal, et ole kodus, kaua tahad, EELDUSEL, et sul on ka mingi muu tegevus – vahet pole, kas käid trennis, oled vabatahtlik, teed kaheteistkümnendat magistrit või korraldad pensionäride kudumisringi, peaasi, et oleks mingi tegevus, mis sunniks kodust kaugemale ja hoiaks su elus eesmärgid, mis pole seotud titelappidega. Sest me mõlemad väärtustame teatavat individualismi ja oma mina säilitamist ka suhtes. No ja nende vestluste käigus tulevad muidugi jutuks ka igasugused säästukontod jne. Eelmisel semestril juhtus nii, et ma sain nädal enne maksetähtaega teada, et ma pean maksma korraga suurema summa, kui ma arvestanud olin – ja peiks ise pakkus, et võib toetada, et ei peaks säästuarve kallale minema. See ei osutunud vajalikuks, sest sain kähku mõned tõlked teha ja need paarsada eurot juurde teenida, aga me oleme üldiselt mõlemad seisukohal, et mõlema säästuarve on SÄÄSTUarve, me ei lähe nende kallale lihtsalt selleks, et puhkusele minna vms. Ja see on meie ühine otsus. Kui mu kaaslane oleks hädas, siis loomulikult, sest seda perekond tähendabki, kui asjad on halvad, siis ei ole see enam ainult minu raha, vaid meie raha. Aga see, et see raha olemas on, ei ole sugugi ainult temaga seotud, vaid vastupidi, see konto oli olemas enne teda – tänu sellele kontole sain ma lubada endale erialavahetust ja hetkel tähendab see seda, et kui minuga peaks midagi juhtuma, ei jää mul pangalaen maksmata jne. Tagalat ei kindlustata ju selle pärast, et “äkki mees petab”, vaid igaks elujuhtumiks. Kui ma kedagi armastan, siis ma ei taha talle lisakoormust peale panna, ja ootamatus olukorras talle ütlemine, et kuule, hädaolukorras pead sa minu pangalaenu ka maksma, oleks just see, lisakoormus. Rahaline ainult hädaolukorras, aga vaimne iga päev. Ma armastan teda, ma tahan ta elu lihtsamaks teha, mitte raskemaks.

Advertisements

47 kommentaari

  1. Mhmh, jälle olen kõigega nõus.

    Mul on üks tuttav mees, kes on peres peamine rahateenija. Naine käib ka tööl, aga poole kohaga ja teenib miinimumpalka (küll mitte Eestis, aga ikkagi). Ehk et naise panus pere eelarvesse on olematu.

    Kõik oleks ju hästi, kui mõlemad pooled selle korraldusega 200% rahul oleksid, aga ma juhtumisi tean, et mees ei ole. Muidugi nad saavad hakkama kenasti, võivad endale lubada ka reisimist ja inimväärset elu, aga mees tunneb, et tal on ikka räme pressure peal. Tal on oma äri, mistõttu ei ole tegemist konkreetse igal kuul pangaarvele kukkuva summaga, vaid sissetulekuga, mis sõltub sellest, kui palju tööd on. Ja ta töötab 6 päeva nädalas.

    Minul on ausalt öeldes temast kahju. Mina selle naise asemel ei tahaks, et minu mees niimoodi soolikad välja peaks pungestama, et kogu seda tsirkust üleval hoida. Aga nad on abielus, laps on ka olemas. Statistiliselt jällegi kvalifitseeruvad sinna õnnelike abieluinimeste hulka, kuna pole ju lahutanud. Teades mehe kohusetundlikkust ilmselt ei lahuta ka. Huvitav, kas see ongi see mees PEAB, aga naine VÕIB olukord, millest Hundi Ulg rääkis?

    • Täitsa õigesti said aru.

      Minu eelmise sajandi mehelikkuse vaatenurgast on suhtumine, et mees PEAB ja naine VÕIB, kokkuvõttes mehelik armastus naise vastu.

      Kui mees PEAB ja naine PEAB, siis see on eelmise sajandi mehe arusaamise kohaselt ratsionaalne abi-elu.

      Kui mees VÕIB ja naine PEAB, siis on see mehe mölaklikkus või kaasaegne eidestumine.

      Kui mees VÕIB ja naine VÕIB, siis laste olemasolu korral oleks sinna peresse asja lastekaitsel.

      Mõistagi ei ole elus kõik nii lihtne, kuid skemaatiliselt minu seisukohta kõige paremini iseloomustav.

      • Aga kus on “naine TAHAB ja mees TAHAB, sest armastus”? 😀

        • TAHAB ja TAHAB polnud ülesande lähtetingimustes 🙂

          Kuid ma arvan, et see vist ongi kahjuks harva esinev armastus, mida lahutada saab vaid surm.

      • Aitäh, et lõpuks valgustasid 🙂 Kas need üksikemad, kes on lõpetanud suhte, kus nad VÕISID, on pärast automaatselt lastekaitse huviorbiidis või ei olegi soovitatav neil enne lahku minna, kui uus PEAB-mees välja vaadatud? Või ei mahugi sellesse maailmapilti lahutused?

        Vabanda, ma üldse ei nori, ma lihtsalt üritan enda omast täiesti erinevast maailmapildist sotti saada.

        Ma olen PEAB-naine ja mul on juba ette kahju sellest “eidest”, kes kunagi minuga koos elama peab 🙂

        • Mehelikkuse mõiste on ka meeste endi hulgas erinev. Sõna PEAB omandab peale lahutust mehe jaoks pisut teise tähenduse, kuid ei kao kuhugi, eriti laste suhtes.

          Rentsi eelmises postituses toonitasin, et naise VÕIB tähendab võimalust käia tööl, teha karjääri, õppida, elada aktiivset elu väljaspool kodu jne. Mees PEAB seda igati toetama. Kui VÕIB naine ei osanud/viitsinud neid võimalusi kooselu jooksul kasutada, siis on asi kurb.

          Minu enda lastel on kooseludes erinevad mudelid. Minu õpetussõnad kõigile poisslastele on olnud, et naised tulevad ja lähevad, kuid mees peab kõigis asjades omadega hakkama saama. Pluss veel – lahkuminekute korral ei mingit nugade-kahvlite jagamist. Mees astub üksest välja kaks kätt taskus ja nii ongi. Punkt.

          Tüdruklastele olen aga annud isalikke soovitusi, mitte kunagi jääda sõltuvusse mehest. Naine peab arukalt kasutama oma VÕIB positsiooni.

        • Huvitav. Mind on kolm põlvkonda naisi kasvatanud õpetussõnadega, et mehed tulevad ja lähevad, aga naine peab kõigis asjades omadega hakkama saama. 🙂

          Arvasin, et meil eestlaste omapärade tõttu, kasvavad kõik tütarlapsed sellise õpetusega.

        • Sellised õpetussõnad just poistele on muutuvatel-segastel aegadel kohased. Rollijaotused on ähmastunud ja õiglaselt piire kaotanud. Tänapäeva mees peaks lisaks traditsioonilistele meeste asjadele saama hakkama ka kõige muuga – kodu korrashoid, söögitegemine, laste hooldamine, vajadusel riiete parandamine jne. Naised tulevad ja lähevad, aga ega seepärast sea moodi elama pea 🙂

        • naistele ka, mida segasematel aegadel seda enam – segase aja valvenäide on sõda ja siis kipuvad mehed pildilt üldse ära kukkuma, nende kohalolule ei saa plaane rajada.

  2. “Kui inimesel on ambitsioonid, mis jäävad lastest kaugemale, siis raha ANNAB võimaluse neid teostada.”
    Ma lisaks siia, et isegi kui ambitsioonid EI jää lastest kaugemale, kulub lastekasvatamiseks ikkagi päris hea hulk raha. Ma ei pea silmas pere suusareise või kalleid erakoole, vaid elementaarseid asju: kui kolm last korraga talvesaabastest välja kasvavad ja uued on vaja osta, annab ikka eelarves tunda küll.
    Lasteaialastega on selles mõttes lihtsam, et saab kanda suurema lapse peetud riideid ja väga pole vahet, millise kombekaga õues lompides püherdada. Koolis aga on vaja viisakamaid riideid, ülikonda, peokingi, korvpallitosse, ekskursiooniraha, trenniraha, uut arvutit, viisakat talvejopet jne jne.
    Mul mees pidas 6 aastat meid üleval, kui lastega kodus olin. Töötas nagu hull, koju jõudis ainult magama. Kui mina lõpuks tööle sain, oli see pere-eelarvele tuntav kergendus. Ma ka ei tahaks, et mees pere nimel peaks rabama, nii et ninast veri väljas.
    Aga vbla see on kehvikute probleem ja nutikas ärimees teenib nii palju, et toidab mitu kärgperet ära (Sõõrumaa, Toots jt).

    • No meil annaks kindlasti ka kolm last kõvasti tunda, kasvõi selle koha pealt, et lapsi jaksaks kasvatada, aga nii mõnigi puhkus jääks ära. Ja oma kogemust ei ole, aga väidetavalt kipuvad lastel kõik asjad ühel ajal katki minema. 😀

      • Laste puhul kipub mitte niivõrd raha kuivõrd aeg osutuma ressursiks mida õpid hindama. Kui tarid neid varakult endaga igale poole kaasa (matkad, reisud, … ) on edaspidi elu palju lihtsam. Me käisime mõlematega matkamas enne kui plikad jalgu alla võtsid, osaliselt ehk tänu sellele käivad nüüd 20 aastat hiljem kindlalt omal jalal 🙂

      • Mitte asjad ei lähe korraga katki, vaid aastaajad vahelduvad kogu pere jaoks korraga. Lumi tuleb maha ja kõik lapsed vajavad saapaid. Jopet. Sandaale. Ujumispükse.

        Kolme lapse puhul töötab enamasti riiete peresisene taaskasutus. Kui on kehv pere, siis ka suguvõsa-sisene või sõpruskonna-sisene.

        • Ei pruugi olla kehv pere, et sõpruskonna sisene vahetus toimiks. Torontos vahetasime sõprade-tuttavatega ikka nii riietust kui spordivahendeid: rattad, suusad, … . No kahju ju ära visata korralikku asja, mille tarbimisväärtusele laps mõned korrad kandes või kasutades pole jõudnud erilist kahju tuua.

  3. “Ma armastan teda, ma tahan ta elu lihtsamaks teha, mitte raskemaks.” – see on nii tore. Ja tore, kui kaaslane ka nii mõtleb.

  4. Mina olen vist hoopis teistsugune, kui kodune ema või karjäärinaine. Olen hetkel valinud hoopis kolmanda tee, kus naudin lihtsalt elu ja vaatan mis saab, kusjuures enda meelest üsna edukalt. Praegusele eelnenud ajal tegin aastaid tööd, mis oli ka mu kirg, aga võttis kahjuks enamiku mu ööpäevast ja selle tõttu purunes ka minu jaoks väga oluline suhe, Ühel hetkel sain aru, et töö ei ole siiski nii oluline. Ilmselt ei ole ma kunagi eriliselt ambitsioonikas olnud. Töö oli oluline oma sisu ja selle tõttu, mida sellega teistele anda sain, mitte selle tõttu, kuhu sellega ise oleksin võinud jõuda – kuigi jõudsin ka ise üsna kaugele. Praegu olen vabakutseline ja töötan siis kui tahan ja kui tunnen, et oleks vaja jälle rahalisi vahendeid juurde hankida. Selle kõrvalt on mul väga oluline kultuurialane hobi, mis küll teoreetiliselt võib tuua tulevikus ‘raha ja kuulsust’, kuid see ei ole prioriteet. Oluline on see, et oleks võimalikult palju aega endale. Ja piisavalt raha, et seda kõike nautida. Samas olen oma vajadustes üsna tagasihoidlik. Õnneks suutsin end varasema elu jooksul ka kindlustada ja mingeid laene ega muid kohustusi ei ole, kinnisvara on olemas. Mehest ei sooviks iialgi sõltuda ja lapsi enda ellu ei taha.

    • Kusjuures ma saan su suhtumisest täiesti aru, mul on see lihtsalt juhus, et hetkel on töö selgelt ka hobi. Ümberõppe perioodil arvestasin ma teadlikult sellega, et võib juhtuda, et mu hobi ei hakka mind toitma – ja tõlkisin täpselt nii palju, kui vaja, et selle kõrvalt hobile pühenduda (kahjuks oli vaja üsna palju, ka minu muidu tagasihoidlike vajaduste juures). Lihtsalt mul on ka see tunne, et peab olema MINGI eneseteostus, olgu see siis “kultuurialane hobi” või töö, sest ei oska niisama olla.
      Täiendus: ja mul on väga hea meel, et ma hakkasin omal ajal kooli kõrvalt tõlkima, sest see on täpselt selline asi, millega hoiab end vajadusel vee peal või teenib kähku lisaraha, kui midagi juhtub. Selles mõttes üks parimaid skille, mida omandada annab.

  5. Ei oskagi midagi lisada, täiega nõus. Kui kõik inimesed selliste põhimõtetega elaksid oleks finantsprobleeme ja vaesust palju vähem. Paraku funksib pärismaailm veidi teisiti, tihtipeale olen sunnitud silmi pööritama kui muidu haritud ja targad inimesed ei suuda finantsasjades isegi algkooli matemaatikat rakendada. Peaaegu nagu religiooniga, mille puhul tavakäitumises ratsionaalsed inimesed kiriku poole astudes kaine mõistuse koju unustavad 🙂

    • Tom, ei ole mingit mõtet loota, oletada, tahta või unistada, et kõik inimesed oleks nagu sina või käituks (sinu seisukohast) ratsionaalselt. See lihtsalt ei juhtu. Paljud inimesed EI oska matemaatikat, EI ole usaldusväärsed, EI ole töökad. Samas nad ka EI ole egoistlikud, EI peta, EI ole kõik usklikud, jne.

      Sa ei saa defineerida mingit sulle meeldivat või ratsionaalsena tunduvat inimest ja siis imestada, et oh, miks küll maailm üldse minu fantaasia moodi ei ole.

      • Ma ei unista, kaugel sellest, lihtsalt kommenteerin ja imestan. Ega eeldagi ja tahagi, et maailm minu fantaasia järgi oleks. Tegelikult on ju väheste ratsionaalselt mõtlevate inimeste korral vähem konkurentsi ja lihtsam, sest ühiskonna kulude kinnitagumisel osalevad ebaproportsionaalselt tugevalt just irratsionaalselt käituvad tüübid.

      • Mis sa üldse ratsionaalselt mõtlevate inimeste all silmas pead? Ratsionaalsuse kasutusvaldkond on teadupärast kaunis kitsas – kui jõhkraid näiteid tuua, siis ratsionaalsuse toel ei saa vastata küsimusele “miks mitte ennast / kedagi teist ära tappa”, küll aga küsimusele “kuidas ennast/teist kättesaadavate vahendite abil ära tappa” (ja teise tapmise puhul ehk ka “kuidas mitte vahele jääda”, eeldusel et täiesti mitteratsionaalselt, enesealalhoiuinstinkti pealt on otsustatud, et ei taha vahele jääda). St ratsionaalsuse abil ei saa vastust küsimusele “mis on hea” üldises tähenduses (nt kas elamine vs suremine või nauding vs kannatus on väärtus), vaid ainult küsimustele “mis on hea iks asja saavutamiseks”.

        Pead silmas inimesi, kes vahetevahel on “kuidas teostada”-küsimustes ratsionaalsed? mingi kvantitatiivne erinevus siin inimeste vahel on, möönan. aga kvalitatiivse vaheni see mu arust ei küüni.

      • Kui eesmärk on elus hästi läbi lüüa, siis “elada teiste kulul” võib olla selle ülesande täiesti ratsionaalne vastus. Samuti piisavalt osav kuritegevus. Ühiskondlikult ei ole see heakskiidetav, aga sa räägid ratsionaalsusest, mitte moraalist.

        (sellega ei väida ma, et inimesed, kes panustavad mitterahaliselt, elaks teiste kulul. Tõin praegu hüpoteetilise näite).

        • Ratsionaalse definitsiooni ei mõelnud nii filosoofilisest ja küünilisest vaatevinklist 🙂 Rohkem ikka tavakodaniku nurga alt. Lühidalt: inimene kes teeb kaalutletud ja läbimõeldud mitte emotsionaalsel hetkeimpulsil põhinevaid majanduslikke ning elulisi otsuseid. Eelnev ei välista halbu lõpptulemusi, sest kunagi pole võimalik kõiki faktoreid objektiivselt hinnata või isegi teada, küll aga vähendab nende tõenäosust.

          Tõid möödaminnes ka teise momendi mängu. Igaüks tahab olla edukas aga igaühe jaoks tähendab edukus iseasja: 100 milli pangaarvel, viis last, karjäär, võim, täis kõht, rahulolu, … Seetõttu pole ka teiste inimeste hindamine enda kriteeriumide järgi ei õige ega objektiivne.

        • Ratsionaalse definitsiooni ei mõelnud nii filosoofilisest ja küünilisest vaatevinklist 🙂 Rohkem ikka tavakodaniku nurga alt. Lühidalt: inimene kes teeb kaalutletud ja läbimõeldud mitte emotsionaalsel hetkeimpulsil põhinevaid majanduslikke ning elulisi otsuseid. Eelnev ei välista halbu lõpptulemusi, sest kunagi pole võimalik kõiki faktoreid objektiivselt hinnata või isegi teada, küll aga vähendab nende tõenäosust.

          Tõid möödaminnes ka teise momendi mängu. Igaüks tahab olla edukas aga igaühe jaoks tähendab edukus iseasja: 100 milli pangaarvel, viis last, karjäär, võim, täis kõht, rahulolu, … Seetõttu pole ka teiste inimeste hindamine enda kriteeriumide järgi ei õige ega objektiivne.

        • jah. Erinevatele väärtustele ratsionaalset lähenemist rakendades võib väga erinevad tulemused saada.

          Loogiline oleks arvata, et isegi erinevamad kui impulsiivse lähenemisega, on raske ette kujutada, kuidas impulsi pealt saaks oma ette võetud raja peal piisavalt kaua püsida, et teiste sama impulsiivsetega mingid suured erinevused jõuaks tekkida.

          Siin allpool ep just kirjeldas inimest, kelle põhieesmärk on olla teistega võimalikult seotud. Ma arvan, et on võimalik kaitsta argumenti, et liiga suur rahaline sõltumatus oleks tema eesmärkide saavutamiseks kontraproduktiivne.

          Samamoodi võib regulaarne kirikuskäimine olla ratsionaalne vastus ülesandele “leida võimalus regulaarselt teiste inimestega kohtuda ja rahustavaid rituaale läbida”.

        • Haa, siin tuleb mängu veel üks põnev moment. Motiiv. Miks me teeme seda või teist. Kui tegu pole eluliste vajaduste rahuldamisega nagu hingamine või söömine siis ikka kas seetõttu, et tunneme ühiskonna survet ja anname sellele järgi või tahame saavutada personaalset rahulolu samas loominguliselt ilusaid põhjendusi välja mõeldes. Miks ronid kaljul, jood õlut, vaatad telekast põnevat saadet, loed raamatut, käid kirikus, annad heategevusorganisatsioonile raha – sest see tekitab tänu keemilistele reaktsioonidele ajus hea tunde. Aju muidugi kibekähku produtseerib igasugu toredaid õigustusi 😀
          Pergel ma nüüd hälbisin hullult teemast välja, nii tuleb jälle üks 200 kommiga postitus Rentsil, eriti kui mõni tüüp topelt kommib 😛

        • Mul pole küll mingeid õigustusi, ronin, sest meeldib. 😀

          Sitem lugu on sellega, et neile käitumistele, mis mulle endale ei meeldi (no näiteks see, et ma olen praegu siin, kuigi hakkasin kolme minuti eest pythoni harjutust tegema), pole mul ka mitte mingit õigustust. Ohkan ainult ja ütlen, et jälle läks perse.

        • Inimesel on elulisi vajadusi ka rohkem ja kaudsemaid kui ütleme näiteks loimuril. Ühiskondliku looma värk.

  6. Ma natuke saan ka sellest teisest näitest (tagalat korras hoidev naine, kellel iseseisev sissetulek puudub) ka aru, sest ma olen oma silmaga pealt näinud, kuidas selline suhe töötab. Mul on nimelt ema selline, kellel võrdne suhe (minu isaga) ei toiminud, aga teine, ebavõrdsete sissetulekute ja rollijaotustega suhe toimis hästi, ka siis, kui ta iseseisvuse alguse muutuste keskel tööta ja koduseks jäi. Minu isaga oli tal üks tülide allikas just nimelt see, et isa heitis talle ambitsioonide puudumist ette. Ühes tülis, mida ma mäletan, oli näiteks ühe poole argumendiks “miks sina kunagi reisimas ei käi” ja teisel “miks sina mind kunagi kaasa ei võta” (mu isa reisid olid enamasti töö- või koorireisid). Mu ema tõesti ei huvita reisimine kui selline, teda huvitab talle olulise inimesega koos olemine (kasvõi reisil).

    Kusjuures kui ta uuel mehel terviseprobleemid tekkisid, õppis ta massööriks, ja see töö sobib talle ja ta teeb seda hästi, aga ta teeb massaaži ainult sugulastele ja tuttavatele, tal puudub igasugune ambitsioon teha seda palgatööna. St tema peamine huvi on suhted, ja mitte mingite abstraktsete üldistuste tasemel, vaid konkreetsed suhted konkreetsete inimestega (mehega, lastega, sugulastega, naabritega, töökaaslastega jne). Ambitsioon on pigem nagu ämblikul (et võimalikult palju infoniite jookseks pihku), mitte nagu mägironijal (kõrgemale, paremini).

    • Okei, mind on siin blogis palju solvatud, aga MÄGIronijaks pole mind veel kunagi kutsutud. Ma olen KALJUronija, tänan väga.

      • Sain hommikukohvi kõrvale suutäie naerda =) Climber vs mounatineer, eks?

        Anyway, teil on siin jälle nii huvitav. Ja põhim. olen sama maailmapildiga kui sina, Rents. Ja see on tõesti nii ilusti öeldud – “ma armastan teda, ma tahan ta elu lihtsamaks teha, mitte raskemaks.” Mitte et (jälle =) vaidlust üles kiskuda, aga partneri elu lihtsamaks tegemine on lai mõiste, mu meelest.

        Ma üldiselt väldin omaenda elukorralduse detailset kirjeldamist, aga siinkohal, et jutt vaid jutuks ei jääks, toon ennast näitena. (Igaks juhuks ütlen ära, et me oleme enamikest siinkirjutajatest ilmselt oluliselt vanemad, meil ei ole lapsi ülal pidada ega ka mingeid laenukohustusi.) Mu mehel on suhteliselt unikaalne, hästitasustatav eriala, käib tööl part time, on call, väljaspool me kodu-osariiki. Kui ta mõned aastad tagasi selle tööpakkumise vastu võttis, otsustasime koos, et mina tegelen tagala hoidmisega. Niimoodi oleme ta kodusoleku ajal vabad tulema ja minema ja olema, ei sõltu minu töögraafikust. Mul on taskuraha tootev hobi, lisaks puutumatuna seisev korralik majanduslik seljatagune mustadeks stsenaariumiteks. Sellegipoolest kvalifitseerun ma nn. koduseks prouaks, kes pere sissetulekusse ei panusta – aga seda NIMELT põhjusel, et armastan oma meest ja tahan ta elu lihtsamaks teha.

        Mis ma tahan öelda, on see, et EI OLE olemas ühte, õiget, surmkindlalt toimivat mudelit. Igaüks valib endale sobiva, sõltuvalt ajahetkest ja asjaoludest. Jaa, mistahes mudel võib mittetoimivaks osutada, aga ei pruugi. Samas – sinu blogi, otse loomulikult kirjeldad ja kaitsed sina oma mudelit.

        • Jummel. Mitte mounatineer, vaid mountaineer! Ilmselt ühest tassist kohvist enne kommenteerima asumist ei piisa =)

        • Ma isegi ei kaitse oma mudelit, saan aru, et teatud tingimustes ongi ühel osapoolel heameel, kui teine on kodune ja tal on võimalus teda toetada. Ja kui sellel kodusolijal on ka oskused, et vajadusel mitte enam kodus olla jne, on ju elu lill. Mulle lihtsalt tundus, et miskipärast on inimesed väga ründavad (vt näiteks kommentaarid teemal “kuidas sa elad mehega, kui usaldust pole?”, nagu oma kinnisvara omamine tähendaks usalduse puudumist).

          Teiseks seisukohad ilmselt muutuvad vanusega, võimalik (isegi tõenäoline), et ma ka elu lõpuni ei viitsi rabeleda ja hakkan rahulikumat elu eelistama. Või ehk rohkem füüsilist ja vähem töist rabelemist.

        • Mmm… tõsi, mõned kommentaarid on olnud tõesti pisut ründavad. Aga. Nii sinu kui Ebapärlikarbi iseseisvuse-teemalistest postitustest lugesin vähemalt mina küll välja, et (negatiivseks) näiteks toodi konkreetsed inimesed (Ebapärlikarbil kaude, sinul nimeliselt), ning te mõlema postituse kandev mõte oli “mina nii ei teeks”. Ja kes tahtis, luges sedagi välja, et kandev mõte oli “need, kes nii teevad, elavad valesti”. No ja seepeale kommentaatorid leili läksidki =)
          Aga eks kommentaariumiga blogimine ongi tugevatele ja julgetele, vaatan kõrvalt ja imetlen.

        • Ma enda meelest vastastusin inimeste ideedele, mitte neile endile, aga eks blogimaailm on karm ja terav. 🤣

  7. Mul on kogemus, kui isa läks hommikul välja ja tagasi enam ei tulnud. Veoauto versus sõiduauto. Mitte midagi ei jäänud järele. Olid tulevikuplaanid ja unistused ja järgmine hetk ei olnud midagi.
    Sellest sai minu õppetund, et alati peab suutma ise hakkama saada. Oma elu ei saa kellegi teise peale ehitada. Küsimus ei ole usalduses. Kunagi ei tea, mis võib juhtuda

    • See ongi see õudne ja karm reaalsus, mille eest keegi pole kaitstud aga mida võimalik kübekene valutumalt üle elada kui oled julgenud taolise võimaluse peale mõelda ja igaks juhuks “hädaabipakendi” ette valmistada.

    • Muidugi pole keegi kaitstud selle eest, libastub ja saab pöördumatu peaajukahjustuse ja sa pead teda, siis nagu väikest last toitma ja üleval pidama, ikka juhtub.

      • Muide, kunagi väideti ajalehes, et Eestis on sellises olukorras (ja muidugi olukorras, kus selgub, et laps on puudega) naine tunduvalt suurema tõenäosusega valmis jääma ja vaeva nägema, mehed kippuvat tihedamini tuld tõmbama.

        • Mind väga häirib siin sõna “Eestis”. Mujal on teisiti? Miks? Ei usu.

        • See konkreetne artikkel jah rõhutas just Eesti olukorda – ja mina küll ei julge väita, et mujal POLE teisiti, sest kui alimentide mittemaksmine on Eestis suht norm, aga Skandinaavias häbiasi ja ka lõunamaades oleks meestel piinlik öelda, et nad oma lapsi ei toeta, siis ilmselgelt teatud kultuurilised erinevused on, mis minemakõndimist toetavad just siin.

        • Muu maailma kohta kogemusi ei ole, aga eestis on see jah statistiline reaalsus. Mis ei tähenda, nagu siin täielikult puuduksid need mehed, kes siiski oma abituks muutunud vanema või kaaslase või puudega lapse eest hoolitseksid, see on statistika.

  8. Kirjutan kahe käega alla sellele arvamusele.

  9. […] istun. Ja ei saa kirjutatud, isegi kätt liigutada ei jaksa. Loen hoopis vahepeal Rentsi blogist iseseisvuse kohta ja tänan õnne, et mul on ainult umbes 40 lugejat, mis tähendab et sõnasõjaks […]

  10. Kui nüüd päris aus olla, siis mina suhestun küll Mir.-i kommentaariga – kas just teadlikult või alateadlikult, lausa otseselt välja ütlemata (sest mitte keegi pole minule teadaolevalt mulle konkreetselt öelnud, et “kõik mehed on sead”), aga kuidagi on see teadmine küll kogu aeg alakuklas olnud, et elada tuleb nõnda, et saab hakkama – ka üksi.

    Aga ma pole seda kunagi seostanud sellega, et nii õpetatakse konkreetselt naistele, vaid pigem võtnud seda kui midagi üldist, millega kõik arvestavad, sh mehed. Lihtsalt…kuna Eestis teenivad naised üldiselt vähem kui mehed (Euroopa suurim palgalõhe), ja ka on rohkelt palju üksikEMASID (ehk ülekaalus on tugevalt siiski naised), sh ka sellised naised, kes on jäetud üksi kasvatama puudega lapsi (kellest riik, olgem ausad, ei hooli ning pühib käed puhtaks), siis…. pigem on siiski arvamus, et kui räägitakse sõltumatusest, oma tagala kindlustamisest, siis see jutt lihtsalt suunatakse naistele. Eesti naistele, kuigi tegelikult on ju tegemist universaalse asjaga, st sa tead, et su asjad on korras.

    Ja üldse, tegelikult ei pea tagala kindlustamine olema üldse pelgalt finantsiline, lihtsalt tänapäevases maailmas suhestuvad paljud asjad pigem rahaga – keegi sureb, siis tema arved ja pärandus on otseselt seotud maksudega, rahade, võlgadega. Tegelikult peaks olema lihtsalt nii, et kui sinuga midagi juhtub, siis sinu lähedased saavad hakkama sinu asjade ajamisega; ja kui sinu lähedasega midagi juhtub, siis ei oleks kohe nii, et peab majast välja kolima, sest 1) laenuvõtja elule kindlustus puudus ja 2) sina üksi ei jaksa laenu maksta. Mis konkreetselt laenudesse puutub, siis Eestis ju rõhutakse, et laenu peaks võtma nii palju, et ainult üks osapool saaks selle maksmisega hakkama, aga Eestis on ju olnud palju näiteid, kus laenu on võetud sisuliselt nii, et 1) juhul kui laenukohustus kasvab, siis on juba jamad ja 2) laenu jõuab teenindada ainult kõrgema sissetulekuga osapool, kelleks on tihti meesterahvas. On ju olnud ka selliseid juhtumeid, kus naise sissetulek ei kata igakuiseid laenu- ja muid kodumakseid (näiteks kommunaalkulud). Eriti palju oli selliseid näiteid minu mäletamist mööda pärast krahhi, nüüd on ehk pangad muutunud ettevaatlikumaks ja inimesed targemaks.

    Võib-olla tõesti märkan ma enda ümber liiga palju neid inimesi, kes on elult jalaga tagumikku saanud, ja seetõttu olen arvestanud asjadega, et üksi peab ka olema suuteline hakkama saama. Võib-olla on asi usaldamatuses, kuigi pigem ma arvan, et asi on lihtsalt selles, et kui juhtubki MIDAGI halba, ja sel hetkel ei saa teisele osapoolele toetuda, siis see halb asi ei löö kohe minul jalgu alt. Tõsi, paljud need halvad asjad, mida olen kõrvalt näinud, on tõepoolest seotud suhete purunemistega, aga…

    – näiteks juhtum, kus mees jätab sisuliselt päevapealt pere, naised, lapsed, loomad ja läheb teise juurde. Naine vaadaku edaspidi ise kuidas maksab elamise, laste, kohustuste vms eest. Mõnel juhul on selline naine olnud ka kodune. Mõnel väga harval juhul ei ole selline naine enam üldse teadlik, mis kulud, kui suured kulud, ja kui tihti tuleb maksta. Ja need juhtumid millest mina tean, on tõesti olnud sellised, kus kõik on justkui pilvitu – probleeme pole, kõik on korras. Kuniks see pole enam korras.

    Ma ei arva, et teiste inimeste abielud või õnnelikud kooselud on muinasjutud ja ma ei halvusta ka neid, kelle arusaam sellest teemast on teistsugune. Inimeste kogemused ongi erinevad 🙂 Ma lihtsalt arvan, et teadmine, et kui midagi halba juhtudb, siis ei ole kohe jalad alt läinud, on hea teadmine – olgu see teadmine siis inimesel üksi (st individuaalselt, MINU tagala on kindlustatud) või kaksi (MEIE tagala, meil mõlemal, on kindlustatud).

  11. Tuleb tõdeda, et ma olen üksi hakkamasaamisega nii ära harjunud, et kui peaks siin loos mainitu kuidagi vajalikuks osutuma siis ma ei oskaks käituda. Selles egoismis pole mul ka elukindlustust – kui minuga midagi juhtub olen mina ju surnud ja mind ei morjenda enam. Küll õed kuidagi mu pangaarve ikka kätte saavad vms.
    Eelmises suhtes mulle oli vastumeelne isegi see, kui mulle välja tehti – mingist ühisest rahakotist vms polnud juttugi, mõlemad olime tudengid kes täiskohaga õppisid. Nüüd olen natuke leebunud sellest veendunud feminismist – kuigi kui ma viimane kord tahtsin töökaaslaste kohvikuarvet tasuda, sest nemad olid mulle juba 2x välja teinud siis selgus, et seal kaardiga maksta ei saa 😀
    Aga muidugi, tagala peab olema. Sest teise riiki tööle kolides oli küll täpselt nii, et igasugused (ette)maksud ja muu jura tuleb ju kohe, aga palk alles kuu lõpus.

  12. Ma kirjutan kahe käega alla teemapüstitusele. Põhimõtteliselt, ma hindan oma teist poolt ja suhet väga ja just seetõttu ma tahan panustada ka pereellu. Lisaks, siin eelkommenteerijate jutust tuli välja, et üksijäämiseks pole oht ainult lahutuse näol, me ei tea kunagi, mis elu tuua võib. Seega tagala kindlustamine ja iseseisvus on mu jaoks ainuõige ning seda ma õpetan ka oma lastele. Ma ei tahaks kunagi leida ennast olukorrast, kus ühel heal päeval pean ma täiel määral ise hakkama saama, aga ma olen tööturul väärtusetu, sest olen 15 aastat kodus olnud. Samas ma eeldan, et ka mu mees teab niipalju elukorraldusest, et ta saab vajadusel hakkama, teab, kust leida lastele riideid ning oskab neile midagigi süüa teha. Seda veendumust on õnneks õigustanud ka need korrad, kus komandeeringus olen olnud ja ta on hakkama saanud nii üheaastase, kui ka vanemate lastega.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad