Dahab

View this post on Instagram

Combining modern and traditional #solarpanels

A post shared by Rents (@rrrents) on

Oli teine mul dräfti jäänud, nii et saate nüüd väikese hilinemisega kogu selle suhtetargutamise järele hoopis linnakirjeldust lugeda. Kuna tegu on megahuvitava kohaga, ei tahtnud avaldamata ka jätta, muidu eestlased arvavadki, et Egiptus on ainult Kairo ja Sharm El Seikh. Dahab on kuurortlinn, Sharmist ca 45 minutit sõitu, ning kuulus eelkõige sukeldujate seas – aga selle hiilgeajad on VÄGA selgelt minevikku jäänud. Isegi turistide linnaosas on mitmeid lagunenud ja mahajäetud maju. Meie hotell on seest väga kena, aga väljast pisut räämas (me valisime muidugi eelkõige selle järgi, et ronimisklubile võimalikult lähedal oleks). Ja see on siin kuidagi tooniandev, kõik on soe ja sõbralik ja kodune, aga luksusest on asi kaugel. No näiteks hotelli puhul ilmestab seda see, et tuba on megapuhas, kôik asjad korralikud, toonid kokkusobitatud jne – aga kui paksemat tekki tahad, saad kapist Tomi ja Jerry piltidega teki veel peale võtta. Mulle see suhtumine täiega meeldib, function over form pluss armas on ka, aga ma kujutan ette, kuidas mõni blogija teeks kriiskavaid postitusi teemal “tekikott ei sobinud kardinatega kokku”. Sarnaseid tendentse on märgata inimeste juures (mood ei huvita neid nii väga kui meid, vähemalt meeste puhul, aga käitumine on sõbralik) ja mõnede autode puhul on raske aru saada, KUIDAS need sõidavad, kui roostet on rohkem kui sellest puutumata osa, aknaid pole, üks uks on eest ära jne. Kõrbes saab näha nii onne kui ka päikesepaneele, tihti isegi korraga. Ehk siis näeb äärmusi, juba selle pärast tasus tulla.

Lisaks tundub, et kuulsuse kadumine tuli neile endile üllatusena, sest igal pool on pooleli jäänud ehitisi, mis ilmselgelt on olnud plaanitud uhketeks hotellideks. Ca kümme aastat tagasi oli see aeg, kus kõik talveks Egiptusesse tulid, et hotellis istuda ja kogu kohalikku kultuuri silmad kinni ignoreerida. No ja siis tuli teatavasti Araabia kevad, mida egiptlased ilmselt sama vähe ette nägid kui meie, ja pärast seda ei julgenud eurooplased siin enam sajalisi luhvtitamas käia. Kohalike sõnul on turism alles sel (ja natuke ka eelmisel) aastal vähehaaval taas elavnema hakanud. Nii et nad üritavad hetkel väga aktiivselt oma leivapalukest kätte saada.

Samas on mulle vähemalt üsna raske see üritus turistidele hästi aktiivselt kõike pähe määrida. Ma lähen põhimõtte pärast kohta, kus kõige vaiksemad müügimehed on (ja mul on tunne, et ma pole ainus, nii et võiks arvata, et nälga ei jää neist keegi), sest ma tahan esiteks ise menüüst valida midagi, mitte kuulata, kui hea on see kala, mida ma nagunii ei söö, ja no teiseks olen ma eestlane. Mulle meie roniklubi väga meeldib, sest nad ei suru midagi peale, aga kui huvi tunned, pakuvad võimalust. Muuhulgas tähendab vaiksemate müüjate eelistamine seda, et suveniire ostsin ma pigem naistelt, nad ei ole nii pealetükkivad – ja samas tähendab see, et nad üldse tänaval on, seda, et nad on ilmselt suuremas rahahädas, sest üldiselt on igasugune kauplemine siin meestetöö.

Aga samas on mul kohati häbi selle pärast, kui kiiresti ma hakkasin tänaval “ei aitäh” ütlema, ilma juttu hetkekski kuulamata. Selles mõttes, et tegelikult toimub siin ju kahepoolne inimesetustamine – mina ei näe ühel hetkel neid enam indiviididena, vaid potentsiaalsete tülitekitajatena, ja nemad ei näe mind indiviidina, vaid kõndiva rahakotina. Ja samas ei pruugi see kummalegi osapoolele mugav ega meeldiv olla. Üks tüüp ilmselgelt solvus, kui ta üritas meile mingit flaierit pakkuda ja me mõlemad kohe “ei” ütlesime ja edasi kõndisime. 10 minutit hiljem tagasi kõndides avastasin, et nüüd ta üritas vaikides inimestele pakkuda neid, ei ühtki sõna enam. Tahtsin pärast veinipoes käimist tagasi minna ja vabandada, sest mul oli nii häbi ja nii kahju temast, aga selle kümne minutiga oli ta juba kadunud. Ehk siis ma päriselt rikkusin kellegi päeva ära oma osavõtmatusega – ja vaevalt ta mõtles lapsena, et tahaks flaieripakkujaks saada. Läks paar päeva, enne kui ma ära harjusin sellega, et nad eeldavad tegelikult mingit viisakat lõõpi või väikest valet – kui ikka keegi teele ette astub, ütled, et just sõid või plaanid tehtud ja naeratad laialt ning on kõik okei ja kedagi pole solvatud. Kui oled naissoost, on ootuspärane ka väike flirt, kuigi vähemalt minu kogemus oli küll selline, et keegi ei tee isegi nägu, et neil väga tõsi taga oleks, lihtsalt peetakse viisakaks sellist pisikest lõõpi. (Muuhulgas pidin lennujaama turvakontrollis natukene tegema kaasa mängu teemal “neiu, teie ei saa küll päevagi üle 20 olla, mis mõttes 32???”, aga see-eest aitas sama mees mul köie viimasel hetkel tavapagasisse saada (see on iga kord käsipagasis olnud probleemideta, sh teel Egiptusesse, aga tagasiteel lasti esimesest kontrollist sellega läbi, teises teatati, et nii küll ei lähe) – nii et nad tahavad natuke suhelda, aga on siis see-eest väga abivalmid. Ja räägivad turismipiirkonnas kõik vene keelt!) Kui juba poes sees oled, siis on raskem rahulikult minema saada, sest kui näiteks püksid ei sobi, üritavad nad muudkui uusi ja uusi asju pakkuda, nii et siis peab ikka ühel hetkel karmi EI tegema lihtsalt. Ehk siis seekord keegi mult kingitusi ei saa, sest ma ei kannatanud vaimselt sellist poodlemist lihtsalt välja.

Nagu ma korra olen juba maininud, on tegu täieliku sukeldumismekaga ning just selle pärast 90% neist inimestest Dahabis on. Sellest ei oska ma aga täpsemalt midagi rääkida peale selle, et see on odav ja eksperdid on tõesti eksperdid, ma ühe mehega ajasin natuke juttu, ta rääkis väga huvitavaid lugusid sellest, kuidas ta vanades laevavrakkides on käinud jne. Aga kuna ma ei tea sellest midagi, siis jagan ainult Liisi sõnu, kes ütleb, et eestlased käivad seal ka seda tegemas, nii et ju siis on piisavalt usaldusväärne koht. Meie tulime muidugi ronima, mitte sukelduma, ja tuleb öelda, et mingi ronimispealinn see muidugi pole (isegi reklaamid on stiilis “kui tahad sukeldumisest puhata, tule proovi ronimist”, rääkimata sellest, et linnas on miljon veespordiasjade poodi, aga mitte ühtki ronimisasjade oma jne), aga väga huvitav on ikka ning lühikese reisi jaoks ronimist kindlasti jätkub. Kivi on kohati pude, nii et tasub kindlasti kiivrit kanda ja märgistatud radadel püsida.

Ronimiseks pakutakse nn “pakettreise”, kus esimesel päeval tutvustab giid kohalikke ronimisalasid ja siis saad ise valida, kuhu jääd. Samas ei tähenda “pakettreis” ilmtingimata seda, et kõik läigiks, vaid see on ikka Egiptuse moodi, väga sõbralik, aga lihtsakoeline (mille üle mina tänulik olen, ma ei oskaks reageerida kuidagi, kui nad portselani välja rebiksid ja vaip punasest sametist oleks). Selle autoga oli eriti naljakas see, et kui Sirru tahtis mõne aja eest kastiautot osta, öeldes, et Atu võiks ju kastis sõita, teatasin ma, et MINU MUSIRULLIKE ei hakka küll kastis reisima. Arvake ära, kes ise kastis ronima viidi. 😀 Teisel päeval lubati kabiinis istuda, tundsin end nagu kunn. Kui kiiresti ikka edu mõiste ümber defineeritakse. Meie tellisime teisteks ronimispäevadeks ka beduiini, kes teed ja lõunat tegi – inglise keelt ta ei rääkinud, aga väga lahe vanamees oli ning arvestades seda, kui palju kõrbes igasugu turismigruppe kolab, oli mul hea meel, et meiega on ka üks kohalik, kes vajadusel ise nendega sotid selgeks ajab, nii et keegi meile pinda ei käi. Seda enam, et kogu see lõbu oli nii odav, et oleks me hommikul taksoga kõrbesse ja õhtul koju sõitnud, oleks see meile rohkem maksma läinud, kui terveks päevaks kaaslase palkamine.

View this post on Instagram

Adventure time ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Oh jah, tahtsin lihtsalt kohalikku elu tutvustada, aga jõudsin ikka ronimiseni. Igatahes soovitan soojalt siia puhkama tulla. Mugav ja odav ja turvaline. Ronimine pole kohustuslik, aga sukeldumist soovitan küll proovida.

P.S. Liis hoiatas ette, et normaalse kohvi saamiseks tuleb ise vaeva näha, aga vat seda probleemi mul küll ei olnud. Hotellis jah joodi mingit Nescafe pakikohvi, aga kohe hotelli juurest üle tee oli kohvik, kust sai ka oma topsiga kaasa osta ükskõik millist moodsa maailma jooki, cappuccino, flat white, white americano, black americano (ma tglt pole neid viimaseid kunagi kuulnud, eeldan, et valge on see, mida tavaliselt mistoks kutsutakse, ja must siis see, mille kohta me lihtsalt americano ütleme), kõik olemas, ainult vali. No ja mina joon lattet, seda tehti küll igati normaalselt absoluutselt igas restoranis, kuhu sattusime (ei, valetan, ÜHES seda ei olnud, aga seal ka küsiti viisakalt, kas Nescafe sobib, nii et sain midagi normaalsemat valida). Meie hotellis näiteks oli alguses hommikuti Rootsi laud – ja teisel päeval ilmus üles silt, et tehakse ka pannkooke ja omlette, küsige ainult. Nii et nad kohandavad end väga kiiresti klientide maitsele ja tõesti üritavad oma parima anda, et inimesed rahul oleksid.

3 kommentaari

  1. Huvitav lugeda kohtadest kuhu ise pole jõudnud. Neis niinimetatud 3’nda maailma maades tuleb mul väga kiiresti ja ilma süümekateta “No, Thank You” keelele, vahel enne kui ligi astunud tüüp suu lahti jõuab teha. Minu arust on aus hoida kokku nii minu kui tema aega kui ma niikuinii miskit osta ei kavatse.

    Hmm…, kostab just selline koht, mis mullegi meeldiks: ronimine ja sukeldumine. Muslimimaades polegi seni käinud, piinlik tunnistada, aga kõhklusi tekitab massimeedia inf turvalisuse nurga pealt. (Alles oli Marokos juhtum) Samas muidugi saab Mehhikos ka inimesi surma, seal küll pigem traditsioonilise kuritegevuse läbi.

    Mul tuleb reisides praktiliselt alati mõte, et küll on ikka hea Eestis. Natu irooniline muidugi kuna ise veedan vaid paar kuud aastas kodumaal. Paraku alles mujal olles õpid hindama asju, mida Eestis loomulikuks pead. Su lugu lõppes kole äkki, kas järge ka oodata?

    • Ära väsisin ilmselt kirjutamisest ja tundus, et läheb pikale. Kohalikega jutustasin seal, need leidsid, et “väga turvaline kant, kui venelaste linnaosast eemale hoiad”. 😀 Ehk siis väga kodune tunne, eks. Kairo külje all oli just pomm, mis tappis neli – mille peale valitsus vastas ja tappis 40 mässulist, nii et ilmselgelt nad võtavad üsna tõsiselt seda asja. Sõduritega kontrollpunktid on igal pool, nii et nad ON valvel. Sharm El Sheikhi ja Dahabi vahel oli mitu tükki ja taksojuhil oli paber, kus olid kirjas meie passiandmed (üks sõdur tuli uurima, mis kuradi maa see Eesti sihuke on, aga kui mu valget näolappi ja lühkareid nägi, rahunes kohe maha). Samas kohalikud kehitavad tõesti õlgu ja leiavad, et igasugused vägivaldsused on pigem Kairo probleem ja et Dahab, Sharm jne on pisikesed ja ohutud. Statistika põhjal tundub ka nii, Dahabis pole juba tükk aega midagi juhtunud.

      • “Dahabis pole juba tükk aega midagi juhtunud” tuletab meelde kui Kariibi meres ujudes nalja pärast kohalikult vees sulistavalt neegripoisilt küsisin kas neil haikalu ka on: Too vaatas ringi ja rahustas “Ei, praegu ei näe ühtegi” 😀

        Aga tõsisemalt muidugi, kui kaine peaga statistika peale mõelda ja ise spetsiaalselt mitte tikkuda ohtlikesse kohtadesse (nagu vene linnaosa 🙂 ) pole risk palju suurem kui kodumaal auto alla jääda. Vaatamata mu ratsionalismile tekib momendiks mõttepaus muslimiriikide külastamise peale mõeldes.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad