Ronminni matused / Treeningplaan aastaks 2019

View this post on Instagram

Již za pár dní to všechno propukne. V pátek 11. 1. v 17:00 začíná kvalifikace exhibičního závodu (píšu exhibičního, ale bude se opravdu závodit), od 20:00 pak polezeme velké finále. Jsou pozvaní nejlepší bušiči z ČR (včetně Martin Stráník třeba), přijede i pár Slováků. Od soboty odpoledne 12. 1. pak už oficiálně otevřeno pro veřejnost. Doufám, že se vám už řádně potí prsty! @hangarbrno ENG: It's coming, it's coming! On Friday, January 11 at 5pm we're starting with qualification for an exhibition competiton (I say exhibition but it will be a competition for real), the finals will start at 8 pm. We've invited the best climbers in the Czech Republic (including Martin Stráník for example), and some will come from Slovakia as well. From Saturday afternoon, the place is finally open to the public. Hope you have sweaty fingers already!

A post shared by Adam Ondra (@adam.ondra) on

Ma üldiselt ei sea endale selgeid numbrilisi eesmärke, kuigi loomulikult oleks mul hea meel sel aastal boulderdamises stabiilselt v5 peale saada (siiani on ainult mõne üksikuga õnne olnud) ja liidis esimene 7a ära fläshida (aga ma olen vähenõudlik, läheks redpoint ka, flash on selline stretch goal). Issand, kuidas ma rüvetan eesti keelt. Aga kui juba venitatud eesmärkidest rääkida, siis painduvust tahaks ka arendada – või pigem taastada põlvevigastuse-eelsele tasemele, ehk siis kui üks jalg ees jälle mõlema jalaga spagaadi maha saaks + natuke puusapainduvust edasi arendaks, oleks päris hea. Aga see on kõik siiski selline, et kui tuleb, siis tuleb, liigselt ei nuta ja päris hulluks selle nimel ei tööta.

Teatud planeerimine on sel aastal aga vältimatu ja oludest tingitud. Nimelt teavad kõik, kes Tallinnas mingilgi määral ronimisega kokku puutuvad, nüüdseks kindlasti, et aprillist on meil siseboulderdamisega kõik. Kes veel ei teadnud ja on ammu tahtnud proovida, siis noh, kolm kuud on veel aega, sest siis pannakse Ronimisministeerium kinni, sest keegi liigutas Excelis numbreid siia ja sinna ning jõudis järeldusele, et targem oleks ruumides veidi remonti teha ja see hoopis äripindadeks välja üürida. Nii et soovitan tõesti soojalt, kui olete siiani edasi lükanud, siis minge ja proovige, see on kindlasti seda väärt.

Uut kohta on otsitud, ehk ka leitud, kuigi väga konkreetseid teateid selle kohta pole, aga alguses öeldi lootusrikkalt, et kui veab, avatakse uus koht käesoleva aasta sügisel. Kes on siin ilmas juba pisut elanud, saab aru, et reaalsuses ilmselt ei hakka enne 2020. aastat midagi toimuma – KUI kõik läheb edukalt ja õnnestub uus koht leida ja käima lükata. Ma olen väga lootusrikas ja usun, et küll see tõuseb (suurema ja ilusama) fööniksina tuhast, aga siin on ikkagi omad agad. Ilmselt on suur hulk ronijaid valmis vajadusel annetama (mina sealhulgas), aga selge on see, et ronimise edendamisega hetkel Eestis rikkaks ei saa ja Mikael ei ole väga heast turundusest (firmaüritused, laste sünnipäevad jne) hoolimata Ronminniga siin miljoneid teeninud, vaid arvestades seda, kui palju ta isiklikku aega ja tööd sinna sisse on tampinud, on eelkõige siiski tegu heategevusega. Ja mina kardan küll, et see, kui ronimiskogukond on valmis kõik veidi annetama, ei ole nii suure mastaabiga plaani juures päris see, ilmselt on puudu eelkõige suurtoetajad. Hetkel ei ole ronimine veel korvpall, mida erinevad õllemargid üksteisevõidu oma nimega seostada tahaksid – kuigi võiks ju olla, ei v? (Kas see on see koht, kuhu peaks panema üleskutse, et kui sul on üle palju raha ja tahaksid, et just sinu nime uue olümpiaalaga seostataks, siis tule, ma tutvustan sind Mikaelile? Sest ma usun, et ta on valmis kas või su pildi iga suurema nuki peale panema … kui sa just väga kole ei ole, sest tal on ka standardid.)

Igatahes. Kuna treeningvõimalused seavad oma piirid, olen otsustanud, et kuni Ronminn veel lahti on, ma eraldi hangboard’il ei ripu, vaid kasutan Ronminnis lahkelt saadaolevat moonboard’i ja ronin seal ringe. Esiteks kasulikum, sest ma treenin sõrmi reaalses olukorras ja liikumises, ning teiseks treenib see samaaegselt ka kerelihaseid, tehnikat (väga sita tehnikaga kas kaua negatiivi all ei roni või saab väga tugevaks, mõlemad on head variandid) ja tunnetust. Ma alles mõne aja eest sain jälle piisavalt tugevaks, et seal mõnigi ring ära teha, see oli see koht, kus vigastusest taastumine kõige kauem aega võttis, nii et ma praegu täiega naudin seda. Suure seina peal käime hetkel eelkõige nädalavahetustel Soomes ja loodetavasti see jääb vähemalt paariks kuuks nii, sest mul on hetkel väga lõbus taas ilma oluliste valudeta Ronminni nautida.

Tulevikku vaadates on seis selles mõttes niru, et hetkel ongi ainus plaan teha ära punase kaardi eksam ja hakata kevadest lõunapauside ajal Kristiines käima (õhtuti on seal juba praegu massid, ma ei tea, mis siis saab, kui kasvõi kolmandik hetkel Ronminni külastavatest inimestest otsustab, et eks nad proovivad siis suure seina ära). See tähendab, et boulderdamine jääks ainult Tallinna lähedal olevatele päris kividele ning nädalavahetuse lõbuks Soomes. Mis omakorda tähendaks, et mul oleks üsna varsti nutt kurgus, sest kui ilus ilm on, ronime me nädalavahetustel ju ikka väljas – ja minu salaiha plastikul boulderdada saab väga harva rahuldatud. Olen sunnitud nutma ja neid 7a-sid korjama nagu lilleõisi. Ah, keda ma lollitan, olen sunnitud nutma Soome libedatel rasketel radadel, mida nad ikka 6A vääriliseks on hinnanud. 😀 No ja siis sügisel on veel üks põhjus koolis edasi käia, sest siis saab üle nädala kaks trenni Tartus, kus on lisaks muule ka miniatuurne bouldersein.

Hakka või kolimist kaaluma, tõesõna. Tomm, kuidas teil sinna Kanadasse emigreerumisega on? Vancouveris peaks üks maailma ägedamaid boulderhalle olema.

Nii et kui mõni õlletehasega seotud inimene seda loeb, siis PALUN. Ma olen MEELEHEITEL. Ja Bock Rock vms kõlaks ju nii imeliselt. Isegi Rock Rock kõlaks imeliselt. Teie võimuses on päästa mind sportronija kurvast saatusest – kõik teavad, et see on ainult esimene samm hullema saatuseni, paar hooaega sportronijana ja juba ei saa arugi, kui on kogu tradivarustus ostetud ja perel silmad vees.

Videodel on vastavalt Oslo, Brno ja Edinburghi ronimishallid. Kas poleks imeline, kui ka meil midagi sellist oleks? /Ohkab

Advertisements
  • Kategooriad