Trennist ja kristallidest (issand, ma printsessistun)

Printsessistun as hakkan ka blogima nagu Printsess, st et kuna ma ei viitsi erinevaid postitusi teha, siis on postitused stiilis “täna räägime kukesupist, grupiseksist ja lõpetuseks sellest, kuidas me kirikus jõulukontserdil käisime”. No igatahes täna räägime me esmalt trennist (sest muidu keegi ei loeks, ega ma loll ei ole, ärge te siis ainult järgmist kolme lõiku vahele jätke) ja seejärel sellest, kuidas kõik teised peale minu on vaimsest kirgastumisest valesti aru saanud.

Oleme innukalt trennile pihta andnud, sest mis võiks olla rahuldustpakkuvam, kui põlastava pilguga nende uute inimeste jõllitamine, kes aasta alguses treeningklubis tunglevad. Ainus mure on, et kui mõni juba esimesel katsel sinust osavam on, tuleb kähku pilk ära pöörata ja teeselda, et sa ei vaadanudki. Ei, tegelikult ei tundu, et ronimine aasta alguses metsikult hoogu juurde saaks kellegi jaoks, kui, siis ehk nii palju, et kõik need, kes pühade ajal pigem söömisega tegelesid, on nüüd jälle kargu alla ajanud, aga liigset trügimist pole olnud – ja minu meelest pole vahet, kas inimesed otsustavad midagi uut proovida jaanuaris või oktoobris, igatpidi tervitatav.

Igatahes otsustasime meie ära kasutada seda, et ma vahelduseks laupäeval koolis ei pidanud olema, ja läksime nädalavahetusel Soome “uut” boulderhalli testima. Nimelt avati see juba oktoobris, aga me polnud sinna siiani jõudnud. Üsna pirakas, läbi nelja korruse, ikka korralikult rõõmu. Aga seal tuli taas väga selgelt esile see, MIKS ronimises raha loeb ja kallim sein tõesti kohe parem on – seinad on valdavalt sellisest materjalist, mis päriselt haardub (mõtle liivapaberile ja tavalisele seinale ntks), mis otsekohe vähendab ebavõrdsust pikemate ja lühemate ronijate vahel, sest kogu sein on sinu jalanukk. See tähendab kohe ka seda, et ronimine sarnaneb rohkem väljas ronimisega, sest sa oled sunnitud rohkem kehapinget hoidma ja saad võtta kõige sobivamaid asendeid. Kiipeilyareena seinad on Walltopia tehtud ja kahtlemata tippkvaliteet (nende seinad on ka näiteks Austrias ja mujal uhketes ronimismaades), see vahe tuleb ikka päris eredalt esile. Rajad on muidugi ka head ja väga mitmekesised, aga siin ma ütleks küll, et Tallinnas on samuti väga head rajad, nii et siin ei tule erinevus nii selgelt välja – kuigi muidugi annab tunda, et kui on neli korrust, siis on ka hulga suurem nukivalik ning see, et radu saab teha erinevate kallete alla loob lisavõimalusi.

Aga väga huvitav oli, soovitan proovida. Samas ei oska ma seda teistega võrrelda, sest näiteks 2017. aasta sügisel avati Espoos ka uus suur boulderkeskus, kuna ma siiani jõudnud ei ole, sest põhiaur läheb tavaliselt ju sportronimisele ära. Üks tuttav kiitis seda väga ja ütles, et natuke teine stiil, kui tavaliselt, nii et üks plaan selleks aastaks on sealt läbi astuda ja seda ka proovida. 😀

Ahjaa, muidu on minu ainus selle aasta spordiga seotud lubadus või pigem üritus seotud kätelseisuga. Nimelt üritan sel aastal iga päev kasvõi ühe korra pea alaspidi olla – ideaalis tähendab see iga päev vähemalt ühte kätelseisu, aga seda võib vajadusel (randmevigastused või kehv enesetunne vms) asendada käsivarreseisuga või peapealseisuga vms. Eesmärk pole mitte ilmtingimata suurepäraseks kätelseisjaks saada kõigest ühe kätelseisuga päevas, vaid loodan tekitada harjumuse sellega igapäevaselt tegeleda ning loodetavasti teha siiski enamasti natuke rohkem – ja kui seda ei juhtu, on päris huvitav näha, kas ja kui palju muutust kõigest üks harjutus päevas kaasa võiks tuua.

P.S. Tänu Murkale avastasin artikli, kus räägitakse mediteerimise ja ärksameelsuse ohtudest sellisel kujul, nagu seda läänes turundatakse. Iseenesest väga huvitav. Mina isiklikult olen samuti seisukohal, et teadlikkus ja leppimine ei tähenda sugugi passiivsust. Ma võin leppida sellega, et ühel päeval sureme me kõik, aga siiski oma elu nautida. Või veel enam – ma võin leppida sellega, et teatud hulk elamisi põleb maha, aga tegeleda inimeste teadlikkuse suurendamisega, et näiteks suitsu või elektriga hooletut ümberkäimist vähendada. Tulemusest lahtilaskmine ei ole kuidagi seotud tegevusele pühendumisega.

Aga artikli põhiteema, ärksameelsusele või valgustusele või vabadusele keskendumine ainult individuaalsest vaatenurgast, resoneerub minu jaoks väga selgelt mõne Eesti kristalliblogijaga. Just paari päeva eest tuli sõbrannaga jutuks, nii et lugesin üle ühe sellise postitused, kus ta kirjutab sellest, kuidas ta kodus ootava mehe ja armukese vahet pendeldab ning kuidas “mees on õnnetu, aga peab aru saama, et need on tema enda tegude tagajärjed” ja “laps on pahane, aga peab õppima oma emotsioone kontrollima” – ehk siis teiste inimeste tegudel on tagajärjed ja teised inimesed peavad õppima oma emotsioone kontrollima, aga MINA … Mina naeratan sulnilt ja elan hetkes! Ja no kui ma hetkes tahan (jätkuvalt mehe pangakaarti kasutades, sest ma ise ei teeni) mingi teise tüübiga paariks päevaks peole minna, ju see siis kuidagi mu oma mehe käitumise tagajärg on. Või veel parem – ju siis universum tahab, et ma seda teeks! See on see naljakas osa selliste inimeste puhul, teistel inimestel on teod ja tagajärjed, aga kõik, mis nemad teevad, on puhas universumi tahe.

Vähemalt mulle jäi mulje, et artikkel oli suunatud eelkõige sellistele inimestele, kes otsivad valgustust samas, kui mikrokosmos selgelt ainult ümber iseenese väikese isiku keerleb. Aga samas tundsin ma jällegi, et mina tegelen ka joogaga ainult selle pärast, et mulle meeldib ja hiljem on mõnus olla – ja mediteerin selle pärast, et hea rahulik on hiljem. Vahel on isegi nii, et saan aru, et mind ajab närvi mõni asi, mis ei peaks mind närvi ajama (või mis ei peaks üldse minu asi olema) – kümme minutit vaikust ja kohe on inimese tunne ja rahulikum olla. Nii et jah, mina olen üks neist, kes mediteerib ainult omakasu eesmärgil, aga … Ega ausalt öeldes häbi ka ei ole. Minust ei saa iial inimest, kes istuks pool päeva jalad ristis ja pühiks harjakesega teed, et putukale peale ei astuks – aga ma olen üsna kenasti võimeline olla inimene, kellega lähedastel on suht hea rahulik koos elada. Üldse ei häbene, et ma kasutan selleks tööriistu, mis originaalis ehk vähe üllamateks asjadeks mõeldud olid – aga samas, kui ma selle abil saan natukenegi paremaks ja mõistvamaks ja kannatlikumaks inimeseks, siis ma aitan sellega ju ka kõiki enda ümber, ei v?