Elulistes asjades saamatu ning inimestega ebapädev

Vahepeal on elu nii kiire olnud, et pole jäänud aegagi teile kirjutada, sest kool ja töö võtavad viimase kui minuti – rääkimata sellest, et kuna mõlemaga kaasneb metsikus koguses trükkimist + ronimas käin ju ka, on sõrmed parajalt valusad, nii et ega ei taha küll rohkem arvutit lahti teha kui hädavajalik – seda enam, et väljas on nii ilus ilm olnud, et vabal ajal hoopis jalutad rõõmuga natuke või kas või istud pargis. Seetõttu on seegi postitus suuremas osas telefonist pärit.

Sain eile Atu tuha kätte, kevadel matame selle maal aeda maha. Imelik mõelda, et kaks nädalat juba möödas. Igatahes pidin seal lõuna ajal käima, sest neil ei ole kogu aeg kedagi kontoris. Käisin ära ja tulin urniga tööle tagasi. No ja nagu kella peale tuleb muidugi üks kolleeg, rabab selle laua pealt pihku ja teeb: “Oi, küpsised!” Mina lihtsalt maigutasin ehmunult suud, Roju tegi teisel pool lauda: “Ei-ei-ei-ei! See on ta … koer!”

Tüüp, kes on tegelikult täiega hea poiss, lihtsalt pea laiali otsas, pani ehmunult purgi maha, ütles vabandavalt, et ta arvas, et keegi on lahkumas (siis meil kogutakse purki nänni, HOOPIS TEISTSUGUSESSE PURKI, MIS ON ALATI ÜHES HOOPIS TEISES KOHAS), ja hakkas ehmunult minema kiirustama. Ja Roju oma tuntud huumorimeelega muidugi PIDI talle järele hüüdma, et “Ei, see purk on siin selle pärast, et keegi juba ON lahkunud!” Mina lihtsalt irvitasin nagu lollakas, sest no see oli nagu absurditeater*.

Aga sellega seoses oleks ilmselt kohane siis ka oma koera saamis- ja eluloost rääkida, nagu ma rohkem kui nädala eest lubasin. Ta pole mind ju mitte lihtsalt kogu mu täiskasvanuelu saatnud, vaid temaga ALGAS mu täiskasvanuelu, nii et nüüd ei oska kohe ollagi. Hommikul siiani harjumusest panen tihti käe üle voodiserva, et talle hommikupai teha, enne kui aru saan, et pole seal enam kedagi. Aga kuidas ta tuli?

Nimelt olin ma peatselt 19-aastaseks saav titt, oli aprilli lõpp, gümnaasium oli põhimõtteliselt läbi (mais olid tollal ainult eksamid). Minu bf, kellest hiljem sai minu abikaasa, elas juba minuga koos mu ema juures, sest ta oli jõulude paiku Pärnus kooli pooleli jätnud ja Tartusse kolinud, sest armastus. Mina olin hirmus armunud, kuigi leidsin veidi, et tainapea (sest mul on teatavasti haridusfetiš), emale ei meeldinud üldse punkarid ja kaltsakad ning kindlasti mitte ei meeldinud talle noormehe tarbitav alkoholikogus. Mina ise arvasin naiivselt, et selles vanuses kasvatakse joomisest ometi välja, sest ma olin ise paar korda proovinud ja ikka väga kähku läks tüütuks (ja Mina olen ometi normaalsuse mõõdik – kui mul läks tüütuks, läheb kõigil teistel ka, eks ole, vähemalt toredatel inimestel).

Igatahes, ilmselgelt mu emale mu bf ei meeldinud, aga üsna väikese igakuise rahasumma eest oli ta tema siiski lahkelt oma katuse alla lubanud – mis oli temast tõesti väga kena, igasuguse irooniata. Ma küll ei saa lubada, kas teeksin samas olukorras sama või ütleksin, et kui iseseisvalt hakkama ei saa, pole vaja kodu mängida. Seda enam, et ütlen täitsa ausalt, et kui minu tütar sellise tüübiga koju tuleks, ei oleks mina ka kohe MITTE SUGUGI rõõmus. 😀 Igatahes julgen arvata, et ema vastutulelikkuses mängis oma rolli ka arusaamine, et me oleksime olnud valmis innukalt kohe ka oma elu peale tormama. Olen üsna varasest teismeeast peale olnud tulisel veendumusel, et Inimeseks olemise üks oluline osa on valmisolek kõhklemata läbi närida see käsi, mis sind toidab, kui tundub, et teine käsi rihma natukenegi liiga pingul tahab hoida. Ja kui täna olen ma üsna rahulik inimene, kes eelistab enne hetke mõelda, kas ehk ei annaks soovitut siiski kuidagi soojast veest ja sulepatjadest loobumata saavutada, siis tollal uskusin ma lihtsalt 100%, et kuidagi ikka saab hakkama. Saigi, nii et selles mõttes oli mul ju õigus, aga see veendumus põhines tõesti ainult nooruselollusel ja seisukohal, et väike nälg on vabaduse eest igati okei hind maksta. Mad Maxil oleks selle kohta nii mõndagi öelda.

Ma ei mäleta täpselt, miks me koera tahtsime, ilmselt lihtsalt tahtsime, nagu noored ikka (sest no taas, kodu oli vaja mängida, hea, et lapsi ei tahtnud). Igatahes teda me tahtsime ja nii me varjukasse kutsikaid vaatama läksime. See oli veel aasta või kaks enne Kirke saabumist, kes varjupaigas korra majja lõi, nii et tollal oli seal veel üsna kohutav olukord, tööl olev tüüp oli ilmselgelt purjus ja kogu see vaatepilt oli nii kurb, et nutsin põhimõtteliselt terve tee kutsikaga koju, sest nii kahju oli neist, kes sinna jäid. Kodus õnnestus mul vist suisa kaks päeva Atu eksistentsi varjata (ma ise eeldasin naiivitarina, et see on positiivne argument – “vaata, kui vaikne ta on, sa ei pane tähelegi,” – üllatuslikult mu ema ei nõustunud), kuni otsustasin, et nüüd on aeg teema üles võtta. Olin tol hetkel 100% veendunud, et emps veits vihastab ja siis annab järele, sest meil oli poolehektarine aed + elasin eraldi korrusel, st minu arust üsna ideaalsed tingimused ühe kutsika kasvatamiseks.

Dialoogi aga ei tulnud, tuli “vii tagasi või minge minema”. Mis ei ole valik eks ole, ma ei hakka ju OMA koera tagasi varjupaika viima. Nii et järgmised kuud elasime nagu tõelised hipid, paar ööd kommuunis, paar ööd ühe sõbra juures, paar ööd teise sõbra juures, suvel osaliselt bfi ema juures Pärnus, osaliselt taas ühel ja teisel põrandal. Ütleme nii, et koer sai kenasti sotsialiseeritud, käisin temaga koertekoolis jne. Ema ilmselt ei osanud muidugi oodata, et ma järele ei anna – mis on naljakas, sest mitte keegi meie tuumikperekonnast ei ole väga … kompromissialdis, ma ei tea, miks nad seda teistelt eeldavad.

Päris näljas me ei olnud, kuigi ega ma ei mäleta, mille eest me elasime. Mul oli küll kuni järjest õppimise lõpuni kindel riiklik sissetulek (st minu puhul siis esimese magistri lõpuni), aga seda üldiselt suvel ei makstud, pidi viima sügisel tõendi, et jätkuvalt õpin, ja siis sai suve eest tagantjärele. Kuna see juhtus kahe õppeastme vahel, oli kindlasti sama teema. Nii et eeldan, et ju bfi ema meid toitis ja kattis ning minu isa toetas igakuiselt pisut (ta tegi ka seda kuni ca magistri keskpaigani), aga vahet pole, olime vaesed, aga mitte näljas. Sügisel läks bf Tartusse tööle ja mina kooli, nii et sealt edasi oli juba natuke rahulikum – aga olgem ausad, ega ühte 19aastast eriti ei morjenda see, kui päris täpselt ei tea, kus sa järgmisel nädalal magad.

Atul igatahes selles mõttes vedas megalt, et kuna alguses käisin mina ainult koolis ja hiljem oli ikka vahetustega töö, ei pidanud ta kunagi päris päev otsa üksi kodus passima. Paari aasta pärast tuli juba Oskar ka ja nii me elasime. Kusjuures algusest peale oli kokku lepitud, et Atu on nö minu oma ja Oskar bfi oma, nii et kui ühel hetkel jagamiseks läks, siis selle osaga polnud mingit muret. Nii et kui ma ühel hetkel omaette kolisin, tuli Atu kaasa – alguses Supilinna ja siis Tallinnasse jne.

Nii et nüüd on ikka päris suur auk. Kaks nädalat möödas, aga ikka tahan vahepeal öelda, et “peame enne trenni kodust läbi käima ja koera välja viima”. Ja koerakarvu tuleb ilmselt igalt poolt ikka veel järgmised viis aastat. Mäletan, et kui pool aastat Austraalias olin, siis oli mul üsna vähe riideid kaasas, nii et need käisid kõik vähemalt korra kahe nädala jooksul pesus – ja koerakarvu oli siin-seal ikka lõpuni välja. Nii et need jäävad, miskigi siin ilmas on igavene.

*Sellega seoses meenub, et üks õhtu läksin mina väga pahuralt voodisse. Javaprogramm ei töötanud, ja ma olen piisavalt kaua siin ilmas olnud, et aru saada, kui probleem arvuti ja tooli vahel on. No ja Sirru hakkas pinnima, et kas ma olen ta peale pahane ja kas ma tahan sellest rääkida jne. Ma ütlesin, et olen küll pahane, aga kogu maailma peale, ning ainult selle pärast, et ma olen väsinud ja pahur, nii et poleks aus seda tema peale välja valada. Ja see tainapea, selle asemel, et hinnata seda jumalikku suhet ja mõistvat naist, küsis täiesti sirge näoga: “Miks siis varem alati on aus olnud?”

Mõni mees lihtsalt tahab sõimu saada, ausalt.

Bamboozled yet again

On lausa hämmastav, kuidas ma iseennast alati veenda suudan. Nagu ma olen sada korda selgitanud, EI SUUDA ma käia mööda kuldset keskteed. Ma nimelt olen selles mõttes nagu bipolaarne, et mul käivad peal tööhood ja laiskushood. Ja iga tööhoo ajal suudan ma juba uskuda, et oh sa jumal, minust on üleöö täiskasvanu saanud, nüüd elame niimoodi elu lõpuni ja olemegi iga päev Asjalikud. Kuni saab kaks-kolm päeva mööda, mälumaht pilgeni täis, protsessor hakkab kergelt kärssama ja mu aju võtab otsustavalt ise puhkepäeva. Ütlebki lihtsalt, et tee, mis tahad, ma siin nii kaua istun omaette. No ja kui ma olen neljandat korda näiteks ühte paragrahvi lugenud, siis saan aru, et asjalikku päeva siit vist tõesti ei tule.

Peamine erinevus tuttavate bipolaarsetega on see, et need, keda mina tunnen, on esiteks keskmisest intelligentsemad ja teiseks tunduvad aktiivsel ajal viie tunni ööunega kenasti läbi saavat (ja ühel neist võib aktiivne periood ka neli-viis kuud järjest kesta, seejärel on kuu aega audis ja ei tule toast välja). Ma olen siiski igati tavaline töllakas, kellel aktiivne periood tähendab seda, et suudan tõesti täie auruga kaheksatunnise tööpäeva teha ja ehk suisa paar tundi sinna otsa veel kodus õppida – ning slaava boogu, ei ole veel välja mõeldud sellist asja, mille nimel ma und ohverdama hakkaksin. 😀

Õnneks olen ma kogemustest nii palju õppinud, et kui on selge, et täna EI tule midagi asjalikku, tee või tina, siis ma puhkangi teadlikult, sest mida varem pidurit tõmmata, aktiivselt puhata ja näiteks uutel õpitud asjadel settida lasta, seda varem on aju valmis jälle tööle hakkama. Siinkohal tahaksin parafraseerida oma suurt guru Murcat, kes tuletab inimestele varmalt meelde, et ei saa teha mitut asja samal ajal hästi – küll saab aga vabalt kas või viis asja korraga tegemata jätta! Ja kui sa isegi ei alusta, ei saa keegi sind ka asjade pidevalt poolelijätmises süüdistada. Sama töökohustustega. Ei ole võimalik olla korraga kahel koosolekul ja lisaks ka koolis – küll aga on võimalik need KÕIK üle lasta ja selle asemel hoopis kodus magada. Vahel on tervislikumgi.

(Ma olen, muide, täiesti nõus ka ta garaažijutuga – meil on õnneks garaaž paar tänavat eemal, nii et liigselt sodi sinna ei kujune, aga muidu oleks seal raudselt juba mingi töökoda püsti. No ja samas muidugi kahjuks ka, sest kuna see on mitu tänavat eemal, ei jõua ma sinna autodokumentide järelegi.)

Muidu on selline imelik olek. Käin trennis ja tore on ja igas trennis olen juba tugevam kui eelmine kord, sest haigusest taastumine jne. Aga … inglise keeles on selline hea väljend nagu going through motions. Põhimõtteliselt harjumuspäraste tegevuste jätkamine, ilma et sa tegelikult neid väga palju naudiksid – mitte nagu kogu aeg muidugi, aga vahel on küll selline tunne, et kas ma loen nüüd seda IT-raamatut, sest on huvitav või selle pärast, et peaks. Või kas ma olen trennis, sest ma naudin hetkel trennisolekut, või selle pärast, et ma tean, et tavaliselt ma naudin seda, nii et peaks ikka edasi laskma, kuni õnn ka jälle õuele tuleb. Enamasti on ikka lõbus ka, lihtsalt samal ajal on kuidagi tunne, nagu … teeks sohki? Või nagu peaks iseennast veidi veenma hingega asja kallal olema, kuigi tuleb välja küll.

Täna igatahes tegin korraliku trenni ja tore oli. Kolmenädalase kohustusliku trennipausi boonus on see, et põlv on vist ära paranenud. Testisin seda venitamise ja ühejalakükkidega, eks homme näis, mis seis on. 😁 Sõrmejõud ja kerelihased tulevad ka vaikselt tagasi, nii et ehk saan siiski kevadeks vormi ka. Nii et elame veel, kohati on toregi.

Nii palju vastuseta küsimusi

Ehk siis sarjast “mille kõigega ma täna rahul pole”.

Sel äärmiselt kehval päeval, mis mul eelmisel nädalal oli, sain ma muuhulgas ka parkimistrahvi. Mul on sms, mis teavitab mind sellest, et parkimist on alustatud kell 15.16 – ja sellest hoolimata olen ma kell 15.47 trahvi saanud. Ma ei tea, kas märkisin tsooni valesti (kontrollisin enda arust küll) või ei saanud nende süsteem ka serveriga ühendust (sest smsi teel parkisin ma üldse selle pärast, et parkimise äpp ei saanud serveriga ühendust), igatahes trahvi ma sain. Ja tahaks vaidlustada, aga kuna ma ei ole auto omanik, vaid vastutav kasutaja, pean ma meie e-riigis vaidlustamiseks esmalt üles laadima autodokumentide koopia tõendamaks, et ma ikka olen vastutav kasutaja. Millest ma saaks nagu aru, kui nad ei teaks, kellele trahvi teha – aga trahv tuli MINU meiliaadressile, mitte Sirru omale, nii et ju nad ikka teavad, kes sellega sõidab. Ehk siis põhimõtteliselt on tekitatud olukord, kus pea iga inimene, kel räigelt aega üle ei ole, lööb ilmselt käega ja maksab selle 30 eurot ära, selle asemel, et huiama hakata, tõestamaks, et sa pole kaamel. Maksan minagi vist.

Facebookis küsis üks inimene, kas keegi saab tõestada, et tuberkuloosi vähenemine on tingitud vaktsiinidest, mitte inimeste isikliku hügieeni paranemisest. Võttis kohe kukalt kratsima. Tuberkuloos teatavasti levib õhu teel, kui inimesed, kes tihedamini käsi pesevad, just mingi ime läbi ka pool ajast hinge kinni ei hoia, siis mitte ei taipa, kuidas see isiklik hügieen siin väga olulist rolli peaks mängima. Kui tuberkuloosnikust vanaisa õuna peale köhib, siis õuna võiks enne söömist muidugi sooja veega ära pesta, aga ma ei hakkaks lootma, et siis pole vaktsineerida vaja.

Lisaks jälgin ma Instagrammis ühte ronijat, kelle eesmärk on järgmise paari (tegelikult isegi natuke vähem kui kahe) aasta jooksul v5 ära ronida. Ja noh, seda ei saa juhtuma, sest ta on paks. Mitte nagu see “paks”, mida eestlased mõtlevad, kui nad seda sõna kasutavad, vaid ameeriklaste paks (ca 130 kg). Ja mul on nii kurb seda vaadata, sest see spordiala ei ole mõeldud tugevalt ülekaalulisele inimesele, ta keha ei saa hakkama selle koormusega. Ja ma ei räägi ainult sõrmedest siin, kuigi sõrmed on nõrgim lüli, vaid ka õlad, küünarnukid jms ei pea lihtsalt vastu. Tema kaalu juures on juba raja ülemisest servast matile hüppamine probleem, sest põrutab. Meessoost tippronijad on enamasti kuskil 65 kandis, mina oma jõulise raamiga olen kuulnud sada korda, kuidas ma olen “ronija kohta suur” – ja see ei mõjuta ainult seda, mida sa teha suudad (kuigi loomulikult väga palju ka seda, sõrmejõudu on sul ju ikka ühepalju, aga keha, mida vead, kaalub rohkem), vaid ka tõenäosust, et sa seda tehes vigaseks ei jää. Olen korra kõrvalt näinud, kuidas selline inimene kahe kuuga endal randmed nii vigaseks tõmbas, et mitte ainult polnud ronimisega elu lõpuni ühel pool, vaid arst arvas, et see jääb elu lõpuni tunda andma.

Igatahes. See tüüp on üle poole aasta küllaltki püsivalt trenni teinud ja käib näiteks kestvuse saamiseks hommikul kell kuus jõukaris ratast väntamas. Mõni aeg tagasi käis ta isegi dietoloogi juures, aga nagu ta ise ütleb, siis “I’m not that psyched about dieting” või “my relationship with food is not that good“, mis maakeeli tähendab, et ilmselt ta ei kontrolli tegelikult seda, mida ja kui palju ta sööb. Ja kõik ütlevad asju stiilis “läheb-läheb!”, “pinguta edasi!” Ma tahaks lihtsalt öelda, et tehku mingit muud trenni, kuni on vähemalt 10-20 esimest kilo alla võtnud. Üks sõrmevigastus juba oli (ja sõrmed paranevad aeglaselt), aga ta ronib juba jälle ka negatiivi all, kus kogu kaal hulga rohkem tunda on (kus MINA tunnen teravalt ka kahe-kolme kilo suurust kaaluerinevust) ja ütleb näiteks, et talle ei meeldi köiega ronida, kuigi talle on selgitatud, et boulderdamine on kehale võimalikest ronimisvariantidest kõige koormavam. Köiega võiks ta vähemalt alguses võimalikult ohutult päriselt ronima õppida, saaks mingigi tehnika kätte. Ma saan aru, et inimesed teevad oma valikuid ise, aga see on põhimõtteliselt, nagu vaataks, kuidas narkomaan end järjekindlalt lõhub. Minust ei saa kunagi lendurit, sest mul on sitt nägemine. Kuni see inimene alla ei võta, ei hakka ta mitte kunagi väljas isegi V3 ronima, sest see ei ole lihtsalt realistlik. Veel enam, see trenn ei hakka talle mitte kunagi ohutu olema. Võiks ju midagi sobivamat leida. Näitaks teile kohe videot, aga niigi on mul tunne, et ma täiega kirun inimest, kui tegelikult on mul temast lihtsalt kahju.

Oeh, lõpetaks positiivse noodiga? Vaadake, kui tore ronihall on ühes Prantsusmaa väikelinnas (mis on juhuslikult väikelinn, kus elab minu tädi, mine või külla):

Ärge laske meedial endaga mängida

Uskumatu, kuidas inimesed lähevad kaasa iga teemaga, mille meedia neile ette söödab, kuigi ilmselgelt on igasugused “plagiaadiskandaalid” jms loodud lihtsalt selleks, et meie tähelepanu päris probleemidelt eemale juhtida. Hetkel muidugi on tõelised küsimused, kas vastlakukkel peaks olema moosiga või moosita, kas vegan-vastlakuklit on normaalne vastlakukliks nimetada ning mis inimene see üldse on, kes juba veebruari keskel neid mitu tükki ära sööb. Aga ehk ongi parem, et sellest avalikult ei räägita, sellised vaidlused kipuvad veriselt lõppema.

P.S. Käesolev postitus pole mitte mingil juhul katse juhtida inimeste tähelepanu kõrvale asjaolult, et ka üks minu lõputöödest sisaldas lehekülgede kaupa ühe allika tsitaate. Kuna tegu oli olemuslikult raamatuanalüüsiga, oleks seda muidugi raske olnud näiteid toomata teha, aga kes meil ikka nii süvitsi viitsib minna. Nii et loodan selle peale, et välismaakeelsest tööst ei saa pahatahtlikud lugejad lihtsalt aru.

Mul on Timmerile uus mees

Kirsti Timmer kirjutas oma blogis,  millised on tema nõudmised uuele mehele, põhiargumendid olid, et ta ei tohiks naist mitte kuidagi piirata, aga samas peaks olema väga mehelik ja kindlasti kõik kinni plekkima (miks mul see laul kõrvus helisema hakkas?), välja arvatud need harvad korrad, mil Kirstil on tuju maksta.

efdd28e65f678506306caa5c6e3b1d59.466x272x21

Okei, ma ehk ei peaks igisema sel teemal, sest Sirru ka tavaliselt maksab ise lõunasöögid jms, aga no ma ei valinud meest selle järgi, et “taob kõik kinni – jah, linnuke kasti” , vaid pigem üritan ikka ise ka panustada. Me olime pool aastat ikka julgelt koos olnud, enne kui harjusin ära sellega, et enamasti tema maksab. Kuigi see, kui kutsuja esimesel kohtingul (soost olenemata) hakkaks rääkima, et “maksa pool ise”, enne kui teine pool pakkudagi jõuab, on küll imelik – kui ma ise kedagi välja kutsun (ka sõbrannat) ja parajasti raha vähe, siis ma pakungi kas või, et “lähme sööme pargis wrappi”. Aga no kui sa inimesega suhtes oled, siis sa ju tead ju juba ta rahalist seisu ja eelistusi kulutuste jagamisel ning võib igati normaalne olla, et ta peab ühel hetkel jutuks võtma, et maksame kõik pooleks – aga no sellest postitusest jäi väga selgelt jutuks, et sellise mehega, kel ei jätku vahendeid rõõmuga kõige ise maksmiseks, kolmanda kohtinguni ei jõutagi.

Manjana märkis igati õigustatult, et tavaliselt need Mehed suure tähega, kes rind õieli ringi jalutavad ja rõõmuga kõik kinni taovad, eeldavad siiski naiselt üsna palju vastu. Traditsioonilise naise rolli täitmist näiteks. Ehk siis tekib see tavapärane keiss, et sellise mehe puhul on “ei piira mind kuidagi” võimalik ainult siis, kui sa niigi sobitud juba tema jaoks normaalseks peetavasse rolli. Kui sa ise ka arvad, et peaksid hommikul mehele sussid kätte viima ja saad ise ka aru, et hea naine ei käi sõbrannadega väljas, siis isegi despoot ei piira sind kuidagi, sest sa täidad oma rolli hästi (okei, see pole hea näide, sellised mehed hakkavad ühel hetkel vinguma selle pärast, et linik on laual valesti vms, aga no üldiselt kehtib mõlema sugupoole puhul see, et kui tundub, et teine pool väga imelikult käitub, ikka öeldakse midagi, kui ka muidu chill iseloom on). Ehk siis Manjana oli skeptiline Kirsti võimaluste suhtes selline mees leida (jättes targu mainimata, et sellised mehed rihivad tavaliselt 20aastasi) – ja ka mina mõtlesin alguses, et ole nüüd, sama hästi võiks ma öelda, et tahaks, et Paris Hilton mind lapsendaks, küll siis oleks hea elu.

Aga siis tulid mulle meelde intervjuud Kätlin Maraniga, kes on korduvalt öelnud, et tema pole selline naine, kes viitsiks mehele hommikul võileibu kaasa teha, enne kui see kalale läheb – ja kellele Sõõrumaa viskas ju piisavalt klotsi, et naine saaks ka äri mängida. Ja mida me teame Sõõrumaade suhte kohta praegu? Et Kätlin pole sugugi rahul sellega, et mees on nüüd vanas eas mingiks imelikuks kristallihulluks ja joogahipiks ära läinud. Ja kes on veel vanuigi kristallihulluks ja kaardimooriks hakanud? Loomulikult Kirsti. Nii et pange mu sõnu tähele, Sõõrukas ja Timmer on varsti uus kuum paar. No ja Kätu pärast pole vaja muretseda, selline naine saab alati hakkama.

Üks murekoht siiski on. See Kirsti “mees peab pingutama ja armastama rohkem kui naine” – ma olen üsna kindel, et Sõõrukas on just vastupidisel seisukohal, sest üllataval kombel kirjutavad kõik meessoost gurud (Gunnar Aarma näiteks) just vastupidiseid asju, et 75% kallistustest peaks naiselt tulema jne. Hakka või arvama, et iga sugupool mõtleb ainult selle peale, kuidas jumala eest ise rohkem investeerima ei peaks, ka emotsionaalselt. Aga no palju siin seda pingutamist ikka, mees on nagunii pool ajast mingis imelikes tantralaagrites, kui vahepealsel ajal paar korda põse peale musi teed, on rahu majas.

Ehk siis soovin edu noortele uuteks kuumadeks suheteks ja ärge unustage pulma kutsuda, kui asi nii kaugele jõuab!

lehvivi hõlmu, aga langetatud päi

Tartus on kevad. Nagu kohe täiega kevad, soe ja kevade lõhn ja kõik jutud. Imeline, vahel ikka tasub tulla, mis sellest, et kool esimesel päeval kohe närvi ajas. 😀 Ma JÄLESTAN seda, et miskipärast tahetakse absoluutselt igas aines rühmatööd ka anda. Levinud argument on, et ühel päeval tööl käies peate ju ikka seda tegema. Lubage mul valgustada, kulla inimesed. Tegu on õppekavaga, mis on mõeldud täiskasvanud inimestele, me JUBA kõik käime tööl ja peamegi seal teistega koos igasugu projekte tegema. Üllataval kombel peame me seda aga tegema olukorras, kus esiteks meile makstakse selle eest, teiseks on ettevõte loonud tingimused, kus me peame sundkorras teatud ajal just selle asjaga tegelemiseks kindlas asukohas olema, ning kolmandaks on igaühe laisklemisel reaalsed tagajärjed, keegi ei saa väga mõelda, et pohh, YOLO, lasen üle jala, sest see tähendaks (vähemalt meie juures) väiksemat boonust ja ehk ka seda, et ülemus küsib, et tropp oled v. Sellel ei ole MITTE MIDAGI pistmist olukorraga, kus õppejõud ütleb, et “kuulge, ma ei viitsi tegelikult 50 tööd läbi lugeda, nii et tehke mingite lambikatega kolmesed rühmad ja palvetage, et keegi neist sünnitama ei hakkaks või ei peaks kaks päeva enne projekti esitamist palgatööle keskenduma”.

Ahjaa, positiivne mõtlemine. Tartus on kevad.

Lisaks käisin just kogu oma kooliaastate kõige kummalisemas esimeses loengus. Ma ei saa öelda, et üldse kõige kummalisemas loengus, sest ma siiski võtsin ka filosoofiat imeliku tüübiga, kes lähtus eeldusest, et kõik tudengid on imbetsillid (Tool? igatahes see oli veel füüsilise matrikli ajal ning ta ütles võhivõõrastele inimestele asju stiilis “kui sa peaksid kuidagi sellest ainest läbi saama, siis …”), ja paari ainet Jaan Untiga, kes klassi ees purjus kippus olema – aga kahtlemata kõige kummalisemas ESIMESES loengus. Loeng algas sellega, et õppejõud ütles, et ega ta tegelikult seda ainet eriti lugeda ei tahaks, ning seejärel nägime kõik koos vaeva, et üldse õiged materjalid üles leida (ja üritasime koos ignoreerida fakti, et neis õigetes materjalides olid siiski valed kuupäevad ja keegi ei tea, millal täpsel asjad juhtuma hakkavad – MIS juhtuma hakkab, suutsime siiski enamvähem välja mõelda). Mul on kuri kahtlus, et selles aines ma kohal käima ei hakka, sest selles konkreetses valdkonnas on mul töö juureski kõrvalruumis paar spetsialisti, kes TAHAVAD õpetada, nii et see oleks ilmselt kõigile meeldivam korraldus.

Küll aga on meil sel semestril ka selline aine nagu infoturve, kus vähemalt esimene loeng oli megahuvitav, rõõm kohe oli kuulata. Kas teie näiteks teadsite, et isegi õhkeraldatud arvutist võib viirusega mälupulgaga info kätte saada ka siis, kui see mälupulk sellest masinast edasi ei liigugi – kui arvuti on ühendatud näiteks printeriga, saab printeri LED-tuled morsekoodis andmeid edastama panna, eeldusel, et on keegi neid tulesid nägemas. Ja okei, see on äärmuslik (ja üsna aegunud) lähenemine, aga olen valmis näiteks kihla vedama, et keskmine inimene ei tea kas või seda, et kui ta Windowsil on parool, siis see parool kaitsebki AINULT operatsioonisüsteemi, mitte kõvakettal olevaid andmeid per se. St et ma võin lihtsalt arvuti lahti kruvida, kõvaketta välja võtta, oma läpaka taha panna ja saan kogu info muretult kätte, sest see parool pole kõvakettaga seotud. Küsimus pole üldiselt mitte selles, kas infot on võimalik kätte saada, vaid selles, kui palju keegi on valmis nägema, et sinusuguselt midagi välja peetida. Kui on äri- või riigisaladused, siis tihti ollakse.

Mitte et see väga oluline oleks, inimesed on tavaliselt piisavalt rumalad, et ei ole vaja väga punnitada – st inimese nõrka kohta on lihtsam leida kui arvuti oma. Just oli Reedaga jutuks, et Bezos (Amazoni juht, kes armukesega vahele jäi ja parajasti oma varalahususlepinguta abielu lahutab ning kelle … intiimsed pildid ja äärmiselt kehva stiiliga lääged sõnumid on ajakirjandusse lekkinud) juhtis ju organisatsiooni, mille viimase aja kuulsaimaid tooteid saab ilmselt muuhulgas kasutada ka salvestamiseks või pealtkuulamiseks (Alexa, Echo). Või noh, ametlikult ei saa, aga see funktsionaalsus on ilmselt olemas või vähemalt kergesti lisatav. Võiks ju arvata, et selline inimene oskab oma peenisepiltidega ettevaatlikum olla. Ja väidetavalt lekkisid need lõpuks ikka inimfaktori kaudu, keegi jagas midagi kellegagi, kellega poleks pidanud jagama. Enkrüpti oma telefoni, mis sa enkrüptid, kui su armuke on tainapea, on ikka lõpuks halvasti.

Ahjaa, kehva stiiliga sõnumite kohta veel – ootan päeva, mil keegi trumpab üle Inglismaa troonipärija, kes teatavasti ütles õrnushoos, et tahaks Camilla tampoon olla. Romantika.

Aga taas tõsised teemad. Sel semestril tuleb mul praktika ka, sain töökohaga kokkuleppele, et saan töö juures suisa kahes erinevas osakonnas asju proovida (täitsa pekkis, ma ei jaksa ära kiita seda, KUI vedanud mul töökohaga on – no kus ollakse valmis niimoodi vastu tulema, et inimene õppida saaks kõike, mis huvitab???), nii et sel semestril saan esiteks küberturbes ka rohkem näpud … õliseks? teha. Ma ei ole nüüd kindel, kas siin tuleks neid näppe rohkem automehaaniku või suurloomaarsti omadega võrrelda, teaks, kui pika varrukaga kindaid varuda. Igatahes teiseks saan natuke andmeanalüüsi asju proovida, kus on rõõm nii Pythonit kui ka SQL-i päriselt kasutada. Nii et natuke olen isegi uue semestri pärast põnevil, kuigi kardan ette juba seda metsikut tööhulka.

Ja keegi küsis, kas ma tahaks natuke oma koera saamisloost rääkida – mõtlen natuke, ehk paari päeva pärast. Võiks ju küll, oleks täitsa armas lugu, hetkel lihtsalt kiire.

Pean vist natuke selgitama

Avaliku blogi miinus on see, et ei saa jagada ainult häid aegu, vahel tuleb jagada ka halbu. Panin tookord postituse dräfti tagasi, sest tundus vale seda avaldatuna hoida – Atu tervis läks üleöö nii halvaks, et ei võtnud enam jalgugi alla. Arst arvas, et ilmselt on tegu mingi ravitava põletikuga kõhukoopas ja lasi ta pärast röntgenipilte isegi ööseks koju, et järgmisel hommikul ultraheli tegema minna – aga ultrahelisse me enam ei jõudnudki. Sirru pidi minema täna hommikul kella seitsmeks tööle riliisi tegema, nii et kui ma kell 6.45 ärkasin selle peale, et ta istus voodi servale ja küsis ettevaatlikult, kas ma tahan ehk, et ta hoopis koos minuga koju jääks, sain kohe aru, et asjad pole enam halvasti, vaid ikka VÄGA halvasti.

Iseendale lohutuseks tahaks öelda kõiki neid asju, et ta oli juba vana (14 on koera kohta iidne), et tal oli ühe koera kohta mega elu (pool ajast suure aia ja tiigiga, keegi pea kogu aeg kodus, keegi kogu aeg poputamas, pehmed asemed ja täielik hellitamine), et ta oli juba kahest operatsioonist kenasti taastunud ja karta oli, et kartsinoomi puhul võivad siirded kuskile edasi liikuda. Ning et tegelikult on hea, et ta pikalt ei piinelnud, vaid asi piirdus ÜHE väga haige päevaga. Ja et vähemalt suri meiega koos kodus, mitte haiglas võõraste juures. See kõik on tõsi, aga ei muuda seda, et täna on raske päev. Küll aga olen ma kindel, et see teadmine teeb vähemalt tagantjärele olemise natuke lihtsamaks.

Ajasin kõik asjad korda ja tulin tööle, sest lihtsam on, kui mingid muud mõtted esikohal on. Ja samas tundub see nii ebaaus, et elu läheb lihtsalt edasi. Keegi teine astub rongilt maha ja lõpuks on see lihtsalt osa päevaplaanist – täna orgunnime krematooriumi, homme on töökoosolek, ülehomme läheme kooli. Et mis mõttes see planeet ei jää seisma selle pärast, et minu süda jäi? Aga universum on külm ja kõle ning ei hooli meist, lõpuks saame ikka ainult ise üksteise eest hoolt kanda.

P.S. Mu blogi on oma kuulsuse vääriline, isegi selline postitus ei saa ilma feminismilõigukeseta. Nimelt oli vene mees, kes Atule järele tuli, väga viisakas ja sõbralik ja igas mõttes hoolitseva suhtumisega, aga kui ma talle väravat avasin, oli tema esimene küsimus stiilis “oi, kas Teil meest polegi?” Ma olin hetkeks segaduses ja siis otsustasin, et ilmselt ma kuulsin valesti ja ta tegelikult küsis, kas mul AUTOT ei ole (vene keeles teatavasti on ‘mees’ ja ‘auto’ sarnased sõnad), st uurib, miks ma ise koera ära ei toonud, vaid nad järele kutsusin. Nii et ütlesin lihtsalt ei, sest ei olnud tuju hakata selgitama, et ma pidin laskma sõbrannal neile HELISTADA, sest ma ei suutnud ise telefonigagi rääkida, nii et koera neljandalt korruselt allatoomise peale ma isegi ei mõelnud. Seega oli ilmselt suur tema üllatus, kui ta minuga tuppa jõudis ja seal siiski meest nägi. Igatahes ütlesin ma talle lõpus, et aitan Atu alla viia – ja ta ütles pooleldi sõbralikult / pooleldi etteheitvalt midagi stiilis “sul on ju mees”. Sirru pani samal ajal nagunii juba saapaid jalga, sest talle tundus ka loogiline, et tema tassib – ja mina sain alles sel hetkel aru, et see esimene küsimus oli ka suunatud sellele, et naisterahvas ei peaks selliste asjadega tegelema. Võttis olukorra tõsidusest hoolimata hetkeks isegi muigama – Sirru on MINU päevade päike ja ööde õis. Mu koeral oli ainult ÜKS inimene ja see ei olnud tema. Atu võttis talt toitu vastu ja käis temaga vajadusel jalutamas, aga tema igast rakust paistis välja, et tal on üks omanik ja ta on selle korraldusega rahul. Ma ei saa sellises olukorras teises toas nägu käte vahel istuda, kuni keegi teine temaga tegeleb. See poleks mitte ainult lugupidamatu, vaid ka lihtsalt vale. Aga ma muidugi hindan seda, et ta mu tundeid säästa üritas.