anna kannatust

elus

Mul ei ole midagi väga põnevat öelda, sest see haigus käib nagu sinusoid, täitsa tõsiselt. Teiseks tundub seal olevat mingi mõtlemisvõimeline tegelane, kes istub ja arutab endamisi, mida VEEL annab pekki keerata. No täpselt selline, et okei, köha annab järele (ei lähe üle, annab pisut järele) – ahhaa, lööme nohu käiku. Nohu nagu hetkeks läks kergemaks? Nüüd võiks põletik igemesse lüüa – ja see viimane on megarõve, ma tean, et siit tuleb neli-viis päeva valu ja ebameeldivust ja ainult kohupiimakreemi jms söömist. Või no mitte nii hull, praegu teen ka pannkooke, aga päev algab nii, et ärkan esmalt valu peale üles, löön esimese ibuka sisse, siis magan veel natuke ja siis hakkan askeldama.

Ainus asi, mis närvi ajab, on see, et ma ei saa endale lubada kohvi jms, mis seda ärritada võiks. Kaua ma lürbin vett nagu mingi straight edge radikaal.

https://www.instagram.com/p/BtRfLO5HGas/

Kusjuures naljakas on see, et ühel mu heal sõbrannal on see gripp täpselt sama kuluga edenenud (ilma igemepõletikuta muidugi, see on minu isiklik) – aga ta on juba paar kuud Itaalias, mitte siin. Nii et suisa rahvusvaheline taud. No igatahes on mu diibid mõtted taandunud jne, nii et vist elan ikka üle. Olen siin haigeolemise kõrvalt saanud vaadatud Tähevärava Atlantise sarja – ja kuigi ma ehk hakkasin seda vaatama selle pärast, et seal mängib noor Jason Momoa, siis jäin ma seda vaatama hoopis teiste väga toredate naljakate tegelaste pärast (kuigi sarja hashtagi instas kasutades saab eelkõige muidugi tema pilte 😀 ). Momoa Ronan oli veits liiga üheülbaline, aga teised karakterid läksid väga lahedaks, nii et mul on hea meel, et ma alla ei andnud – alguses nimelt tundus sari veits liiga lihtne ja ebaoriginaalne, aga kuskil kolmandas hooajas hakkasid järsku hoopis teise kvaliteediga asjad tulema (mis ajaliselt kattus täpselt selle ajaga, kus päris Stargate ära lõppes, nii et ma ise mõtlesin, et ehk saadi sealt head autorid üle vms). Igatahes oli see lõpuni välja nii hea, et oleks see lõppenud täna, oleks Netflix selle üle ostnud ja edasi teinud – aga no aastal 2009 veel sellist nalja ei olnud.

https://www.instagram.com/p/BtN5umvDSmS/

Sirru muidugi pidi end pooleks naerma ühe CSI-stiilis tehtud mõrvamüsteeriumi osa peale, mis toimus paralleeluniversumis, kus üks Wraith (eestikeelne vaste on vaim või kummitus, aga need on ikka hulga kurjemad tegelased kui tavalised kummitused, need imevad kogu su elujõu, kuni enam midagi alles ei jää) juhuslikult Maale jõuab ja peab end varjama – mida ta edukalt teeb, teeseldes, et ta on metalhead. Mis noh, ega mina hästi aru ei saanud, miks ta üldse meigiga vaeva nägi, tol hetkel oleks Eesti skeenes kõik õlale patsutanud ja öelnud, et väga äge, lase edasi – see riietus ja stiil ja ähvardus kõiki maha tappa jne. Üks neist kollidest tehti sarjas ka nii sügavaks tegelaseks, et tema oli peamine põhjus, miks ma pärast sarja otsasaamist nüüd kohe ka sellele järgnevat aega kirjeldava raamatu ostsin, sest ma pean ju teada saama, kas Todd jäi ellu või mitte!

Ahjaa, internetis arutatakse jälle, kas internetis kujutatav elu on võlts või mitte. Nagu keegi neist tõsimeeli näiteks tahaks iga tunni aja tagant selfit sellest, kuidas ma jätkuvalt arvuti taga istun. Ainult seda ütlen küll ausalt, et kui ma üritaksin Sirrut veenda, et me peaksime kuskil metsas ainult pildistamiseks peatuse tegema, saadaks ta mind pikalt – või vähemalt pildi peale raudselt ei tuleks lihtsalt või ei osaleks üldse kogu selles tsirkuses. Isegi mingeid joogapilte ma ei saa talt viit järjest paluda, sest no ta ei viitsi jännata sellise asjaga. Nii et kui ma tõesti talt enamvähem normaalse näoga pildi kahekesi välja võlun, on tal parajasti tõesti ka üsna hea tuju. 😀

Ja no see-eest on tal muud head omadused, kui ma näiteks ostsin endale natukene pärast teda uue lugeri* ja avastasin, et hoolimata müüja kinnitusest, et erineva seerianumbriga toodete ainus vahe on partiierinevus, oli seal tegelikult ka kerge värvierinevus ja minu karbis oli pisut tumedam masin, oli ta valmis mu ainult pisut kortsus kulmu nähes kohe valmalt kinnitama, et talle on alati see värv rohkem meeldinud ja ta rõõmuga vahetab ära. Väga mõnus on kusjuures, mu eelmine oli nii vana, et automaatselt ümbritsevaga kohanev taustavalgus/soojus, pilveühendus (vajadusel sünkroniseerib raamatut üle mitme seadme) jms tundub täiega luksuslik. Okei, eredust ma ikka tavaliselt timmin veits tumedasse tuppa minnes, aga seda on puutetundlikult ekraanilt megalihtne teha. Tundsin lihtsalt, et pärast rasket sügissemestrit ja megarasket jaanuari tahan iseendale kingitust teha. Nüüd on kohe hea meel, ma ikka oskan end rõõmustada.

Muide, olen täna ainult kaks ibukat võtnud ja väga ei valutagi. Ei pidanudki korralikult iga nelja tunni tagant kühveldama. Hakka või lootma, et varsti saan taas inimese kombel elada ja hommikukohvi juua jms.

* Küsisin poes ka lugerit – müüja küsis, kas ma pean e-lugerit silmas. Küsisin siis vastu, et milliseid muid lugereid neil muidu veel pakkuda on. See on küll see koht, kus ma olen radikaal, siin oleks aeg keeleuuenduseks, kaua me jändame selle eesliitega, mis midagi juurde ei anna.