faith · Uncategorized

Juhuks kui keegi igatseb

No et äkki keegi hoiab silma peal, kas olen elus või mitte. Ajan juba ilma ravimiteta läbi. Päris terve tööpäeva tegemine on raske, ühel hetkel hakkab pea valutama, aga ka siin näen, et iga päev järjest hiljem (kuigi eile läksin koju ja tegin pärast tööpäeva pisikese neljatunnise uinaku, nii et arenguruumi veel on). Ige veel pisut tuikab, aga on peaaegu tagasi tõmmanud. Täna sain teha kätelseisu, ilma et oleks selle peale olnud tunnet, et peas midagi plahvatab. Nii et palvetan ja loodan, et nädalavahetusel juba trenni saaks.

P.S. Vedeleme meie kallimaga voodis ja loomulikult loeme raamatut, sest mis seal voodis muud ikka teha. Meie vanuses. Ja järsku küsib ta minu käest, kuidas eesti keeles honey dick öelda. Ma pilgutasin ehmunult silmi, aga selgituse peale (ta loeb ussisõnade raamatut ja seal oli koht, kus Tambet on meega koos ja palub, et karu teda puhastada aitaks – karu aga teatab, et ta on siiski meessoost karu ja SEDA ei laku) arvasin, et ei teagi kohe, meemu** äkki. Sirru mõtles natuke ja küsis vastu, et kui on mesikäpa komm, kas poleks siis ometi mõistlik hoopis mesimu** öelda. Kas pole armas, tal on juba teatav keeleloogika tekkinud.

anna kannatust

Kellegi meelt nagunii ei muuda

Lugesin eile seda vaidlemist laste juuksevärvimise teemadel ja imestasin esimese hooga, et kuidas küll ema, kes jättis lapsed vaktsineerimata, sest “äkki on kahjulik” (hoolimata suurest hulgast teadusartiklitest, mis vastupidist väidavad), ei näe mingit probleemi väikelaste küünte või juuste värvimises, kuigi seal on, just vastupidi, hulk artikleid, mis kinnitavad, et oleks nagu põhjust ettevaatlik olla. Ja siis taipasin, et tegelikult on see ju igati järjepidev käitumine.

Kumbki otsus ei põhine ju mingil teadusartiklite analüüsil vms, kõik otsused on tehtud tunnete tasandil. Vaktsineerimise kohta räägitakse internetis koledaid asju, nii et see tekitab halva tunde, ärme tee. Enda juukseid ju värvin ja ega ma mingi debiilik ole, nii et on tunne, et kui hull see ikka olla saab (sest sellest, kuidas laste nahk ja juuksestruktuur ja küüned täiskasvanute omast erinevad, kanaemad Facebookis ei pasunda, nii et ei teki seda negatiivset emotsiooni – on hoopis rõõmsalt naeratav laps). Puukentsefaliidivaktsiin ühel hetkel tehti – ilmselt kuskilt saadud negatiivse emotsiooni toel, sest nähti telekast, mis mittevaktsineerimise tulemus võib olla. Ja me kõik teeme selliseid asju. Näiteks väga tavalised on spordisõbrad, kes ratsutavad või ronivad rasedana rahulikult kuuenda-seitsmenda kuuni välja – mis vahel on teadlikult võetud risk, aga tihtipeale lihtsalt ikkagi emotsioonipõhine “siiani pole ma kukkunud, mis siin ikka juhtuda saab”.

Selge see, et inimesed pole loogilised või teevadki teadlikult neid füüsiliselt kahjustavaid valikuid. Me kõik võtame mingeid riske, kas või suurlinnas elamisega, kuigi teame, et sellise elustiili tulemusel on meie kopsud võrreldavad suitsetajate omadega. Statistika näitab, et kuigi arstid suitsetavad tavainimestest vähem, on see erinevus silmatorkav ainult kopsuarstide puhul, kes peavad suitsetamise vilju iga päev nägema – inimene on valmis muutusi tegema ainult siis, kui ka mingi emotsioon tagant tõukab. Ja inimene on loll, mõelge kas või sellele, kuidas naisteadlased elavhõbedaga küüsi lakkisid või kuidas uusi avastatud narkootikume rõõmsalt koduperenaistele lisaenergia saamiseks soovitati – me mõtleme alati ohutud asjad (“issand, laps jalutab üksi kooli”) ohtlikumaks, ja eriti ilusate läikivate või mõnusate asjade puhul mõtleme, et mis siin ikka juhtuda saab, kuni ükskord nina hunnikusse surutakse.

Mis kahjuks tähendab ka seda, et kuni vaktsineerimine pole kohustuslik, on alati mittevaktsineerijaid. Mina päriselt hääletaksin selle erakonna poolt, kes lubaks vaktsineerimise kohustuslikuks teha, eeldusel, et see EKRE pole. 😀