Lugesin eile seda vaidlemist laste juuksevärvimise teemadel ja imestasin esimese hooga, et kuidas küll ema, kes jättis lapsed vaktsineerimata, sest “äkki on kahjulik” (hoolimata suurest hulgast teadusartiklitest, mis vastupidist väidavad), ei näe mingit probleemi väikelaste küünte või juuste värvimises, kuigi seal on, just vastupidi, hulk artikleid, mis kinnitavad, et oleks nagu põhjust ettevaatlik olla. Ja siis taipasin, et tegelikult on see ju igati järjepidev käitumine.
Kumbki otsus ei põhine ju mingil teadusartiklite analüüsil vms, kõik otsused on tehtud tunnete tasandil. Vaktsineerimise kohta räägitakse internetis koledaid asju, nii et see tekitab halva tunde, ärme tee. Enda juukseid ju värvin ja ega ma mingi debiilik ole, nii et on tunne, et kui hull see ikka olla saab (sest sellest, kuidas laste nahk ja juuksestruktuur ja küüned täiskasvanute omast erinevad, kanaemad Facebookis ei pasunda, nii et ei teki seda negatiivset emotsiooni – on hoopis rõõmsalt naeratav laps). Puukentsefaliidivaktsiin ühel hetkel tehti – ilmselt kuskilt saadud negatiivse emotsiooni toel, sest nähti telekast, mis mittevaktsineerimise tulemus võib olla. Ja me kõik teeme selliseid asju. Näiteks väga tavalised on spordisõbrad, kes ratsutavad või ronivad rasedana rahulikult kuuenda-seitsmenda kuuni välja – mis vahel on teadlikult võetud risk, aga tihtipeale lihtsalt ikkagi emotsioonipõhine “siiani pole ma kukkunud, mis siin ikka juhtuda saab”.
Selge see, et inimesed pole loogilised või teevadki teadlikult neid füüsiliselt kahjustavaid valikuid. Me kõik võtame mingeid riske, kas või suurlinnas elamisega, kuigi teame, et sellise elustiili tulemusel on meie kopsud võrreldavad suitsetajate omadega. Statistika näitab, et kuigi arstid suitsetavad tavainimestest vähem, on see erinevus silmatorkav ainult kopsuarstide puhul, kes peavad suitsetamise vilju iga päev nägema – inimene on valmis muutusi tegema ainult siis, kui ka mingi emotsioon tagant tõukab. Ja inimene on loll, mõelge kas või sellele, kuidas naisteadlased elavhõbedaga küüsi lakkisid või kuidas uusi avastatud narkootikume rõõmsalt koduperenaistele lisaenergia saamiseks soovitati – me mõtleme alati ohutud asjad (“issand, laps jalutab üksi kooli”) ohtlikumaks, ja eriti ilusate läikivate või mõnusate asjade puhul mõtleme, et mis siin ikka juhtuda saab, kuni ükskord nina hunnikusse surutakse.
Mis kahjuks tähendab ka seda, et kuni vaktsineerimine pole kohustuslik, on alati mittevaktsineerijaid. Mina päriselt hääletaksin selle erakonna poolt, kes lubaks vaktsineerimise kohustuslikuks teha, eeldusel, et see EKRE pole. 😀
Pärdikute päevaraamat 