Pean vist natuke selgitama

Avaliku blogi miinus on see, et ei saa jagada ainult häid aegu, vahel tuleb jagada ka halbu. Panin tookord postituse dräfti tagasi, sest tundus vale seda avaldatuna hoida – Atu tervis läks üleöö nii halvaks, et ei võtnud enam jalgugi alla. Arst arvas, et ilmselt on tegu mingi ravitava põletikuga kõhukoopas ja lasi ta pärast röntgenipilte isegi ööseks koju, et järgmisel hommikul ultraheli tegema minna – aga ultrahelisse me enam ei jõudnudki. Sirru pidi minema täna hommikul kella seitsmeks tööle riliisi tegema, nii et kui ma kell 6.45 ärkasin selle peale, et ta istus voodi servale ja küsis ettevaatlikult, kas ma tahan ehk, et ta hoopis koos minuga koju jääks, sain kohe aru, et asjad pole enam halvasti, vaid ikka VÄGA halvasti.

Iseendale lohutuseks tahaks öelda kõiki neid asju, et ta oli juba vana (14 on koera kohta iidne), et tal oli ühe koera kohta mega elu (pool ajast suure aia ja tiigiga, keegi pea kogu aeg kodus, keegi kogu aeg poputamas, pehmed asemed ja täielik hellitamine), et ta oli juba kahest operatsioonist kenasti taastunud ja karta oli, et kartsinoomi puhul võivad siirded kuskile edasi liikuda. Ning et tegelikult on hea, et ta pikalt ei piinelnud, vaid asi piirdus ÜHE väga haige päevaga. Ja et vähemalt suri meiega koos kodus, mitte haiglas võõraste juures. See kõik on tõsi, aga ei muuda seda, et täna on raske päev. Küll aga olen ma kindel, et see teadmine teeb vähemalt tagantjärele olemise natuke lihtsamaks.

Ajasin kõik asjad korda ja tulin tööle, sest lihtsam on, kui mingid muud mõtted esikohal on. Ja samas tundub see nii ebaaus, et elu läheb lihtsalt edasi. Keegi teine astub rongilt maha ja lõpuks on see lihtsalt osa päevaplaanist – täna orgunnime krematooriumi, homme on töökoosolek, ülehomme läheme kooli. Et mis mõttes see planeet ei jää seisma selle pärast, et minu süda jäi? Aga universum on külm ja kõle ning ei hooli meist, lõpuks saame ikka ainult ise üksteise eest hoolt kanda.

P.S. Mu blogi on oma kuulsuse vääriline, isegi selline postitus ei saa ilma feminismilõigukeseta. Nimelt oli vene mees, kes Atule järele tuli, väga viisakas ja sõbralik ja igas mõttes hoolitseva suhtumisega, aga kui ma talle väravat avasin, oli tema esimene küsimus stiilis “oi, kas Teil meest polegi?” Ma olin hetkeks segaduses ja siis otsustasin, et ilmselt ma kuulsin valesti ja ta tegelikult küsis, kas mul AUTOT ei ole (vene keeles teatavasti on ‘mees’ ja ‘auto’ sarnased sõnad), st uurib, miks ma ise koera ära ei toonud, vaid nad järele kutsusin. Nii et ütlesin lihtsalt ei, sest ei olnud tuju hakata selgitama, et ma pidin laskma sõbrannal neile HELISTADA, sest ma ei suutnud ise telefonigagi rääkida, nii et koera neljandalt korruselt allatoomise peale ma isegi ei mõelnud. Seega oli ilmselt suur tema üllatus, kui ta minuga tuppa jõudis ja seal siiski meest nägi. Igatahes ütlesin ma talle lõpus, et aitan Atu alla viia – ja ta ütles pooleldi sõbralikult / pooleldi etteheitvalt midagi stiilis “sul on ju mees”. Sirru pani samal ajal nagunii juba saapaid jalga, sest talle tundus ka loogiline, et tema tassib – ja mina sain alles sel hetkel aru, et see esimene küsimus oli ka suunatud sellele, et naisterahvas ei peaks selliste asjadega tegelema. Võttis olukorra tõsidusest hoolimata hetkeks isegi muigama – Sirru on MINU päevade päike ja ööde õis. Mu koeral oli ainult ÜKS inimene ja see ei olnud tema. Atu võttis talt toitu vastu ja käis temaga vajadusel jalutamas, aga tema igast rakust paistis välja, et tal on üks omanik ja ta on selle korraldusega rahul. Ma ei saa sellises olukorras teises toas nägu käte vahel istuda, kuni keegi teine temaga tegeleb. See poleks mitte ainult lugupidamatu, vaid ka lihtsalt vale. Aga ma muidugi hindan seda, et ta mu tundeid säästa üritas.

Advertisements

17 kommentaari

  1. Oeh, see loomaomaniku kõige hirmsam hetk. Ole tugev, kallistused sulle!

  2. Minu käest on DPD kullerid mitmeid kordi küsinud, kas mul meest ei ole. Ilmselt on tahtnud pakkide tassimisest kõrvale viilida. Noored tugevad eesti poisid on olnud. Olen iga kord kusjuures kaebuse esitanud nende kohta.

    Kaastunne…

  3. Lohutada ei ole võimalik. Saab ainult öelda, et Atul oli hea elu.

  4. Jah. Kõik on nii just, nagu sa räägid.

  5. Eks meilgi tuleb kunagi aeg, et kutsad teele saata, läheks ka nii kiirelt kui sinu koeral. Just paari päeva eest mõtlesin, et miks küll koerte elu peab inimesest nii palju lühem olema. Ole tubli!

  6. Oh. Tunnen kaasa.

  7. Võta rõõmu, kust saad!

  8. Kulla kallis Rents. Tean omast käest, et lohutamisest pole mitte mingit kasu. Ainult üks asi kergendab, ja see on AEG. Mõtlen su peale.

    Tomile: mu eelmise koera kasvatajal on ilus teooria, miks koerte elu peab lühem olema kui omanike. Mõtle, kui su koerad elaksid 30 aastat. Või 50. Siis tuleks sul tegeleda küsimusega, mis neist saab, kui sind enam pole. Koerte eluiga sobitub inimeste omasse. Saame elu jooksul enam kui ühele koerale (või ühele koerapõlvkonnale, kui pead mitut koera) head kodu pakkuda.

    • Tõsi on Epp, iga asja saab mitme nurga alt vaadata. Küllap oleks paras koorem muretseda koerte (või muude koduloomade) edaspidise käekäigu üle kui tead, et enda mootor viimaseid tuure käib. Hiljuti kuulsin olukorrast, kus lahutuse korral tekkis probleem, mis koerast saab.

  9. Nii kurb 😦 Ma pole vist kunagi siin kommenteerinud, kuigi loen pmst iga postitust. Mul on just kodus üks kuuekuune koeraplika ja kuigi meil on see päev nii kaugel veel ees(kui kõik läheb hästi), siis elasin selle postitusega seda juba läbi. Ole tugev! Su sõbrakesel oli hea elu ja see on kõige tähtsam.

  10. Väga väga kahju. Hea, et ta sai oma kodus minna. Ja sa oled õnnega koos, et saite koos pikad ja head aastad. Sa oled üks vastutustundlikumaid koerainimesi, noh, su tekstide järgi küll ainult tean, aga kindlasti elas Atu sisuka ja rõõmsa koeraelu. Hirmsasti hinge läks, sest eelmisel laupäeval olin sunnitud oma 1,5-aastase bernitüdruku magama laskma panna. Tunnen kaasa.

    • Oi, see, kui nii noor ootamatult läheb, on muidugi veel eriti kole. Häid mõtteid teile ka.

  11. Kaastunne 😦 Atul oli ilus elu ning teda oli ta kõrges eas rõõm kõrvalt vaadata – rahulolu õhkus igast kasukakarvast.

  12. Armas loomakene, ja ma usun ka, et tal oli imetore elu. Minu poolt samuti kaastunne.

  13. Kas sa tahaksid paari sõnaga Atu saamisloost rääkida? Et kuidas te kaks kokku saite? Aga NB! ainult sel juhul, kui rääkimine su olemist veelgi hullemaks ei tee.

  14. Ilus pikk elu. Kurb lõpp aga mälestused jäävad, Minu esimene elukas oli 14a ja 3k vana kui läks. Väga raske oli ja ma ei tahtnudki kedagi appi. Hiljem küll.
    Ma ei võtaks seda nii feministlikult, inimlik küsimus pigem. Ju ta nägi, et sa leinad.

  15. Tunnen kaasa!


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.