anna kannatust · Uncategorized

Nii palju vastuseta küsimusi

Ehk siis sarjast “mille kõigega ma täna rahul pole”.

Sel äärmiselt kehval päeval, mis mul eelmisel nädalal oli, sain ma muuhulgas ka parkimistrahvi. Mul on sms, mis teavitab mind sellest, et parkimist on alustatud kell 15.16 – ja sellest hoolimata olen ma kell 15.47 trahvi saanud. Ma ei tea, kas märkisin tsooni valesti (kontrollisin enda arust küll) või ei saanud nende süsteem ka serveriga ühendust (sest smsi teel parkisin ma üldse selle pärast, et parkimise äpp ei saanud serveriga ühendust), igatahes trahvi ma sain. Ja tahaks vaidlustada, aga kuna ma ei ole auto omanik, vaid vastutav kasutaja, pean ma meie e-riigis vaidlustamiseks esmalt üles laadima autodokumentide koopia tõendamaks, et ma ikka olen vastutav kasutaja. Millest ma saaks nagu aru, kui nad ei teaks, kellele trahvi teha – aga trahv tuli MINU meiliaadressile, mitte Sirru omale, nii et ju nad ikka teavad, kes sellega sõidab. Ehk siis põhimõtteliselt on tekitatud olukord, kus pea iga inimene, kel räigelt aega üle ei ole, lööb ilmselt käega ja maksab selle 30 eurot ära, selle asemel, et huiama hakata, tõestamaks, et sa pole kaamel. Maksan minagi vist.

Facebookis küsis üks inimene, kas keegi saab tõestada, et tuberkuloosi vähenemine on tingitud vaktsiinidest, mitte inimeste isikliku hügieeni paranemisest. Võttis kohe kukalt kratsima. Tuberkuloos teatavasti levib õhu teel, kui inimesed, kes tihedamini käsi pesevad, just mingi ime läbi ka pool ajast hinge kinni ei hoia, siis mitte ei taipa, kuidas see isiklik hügieen siin väga olulist rolli peaks mängima. Kui tuberkuloosnikust vanaisa õuna peale köhib, siis õuna võiks enne söömist muidugi sooja veega ära pesta, aga ma ei hakkaks lootma, et siis pole vaktsineerida vaja.

Lisaks jälgin ma Instagrammis ühte ronijat, kelle eesmärk on järgmise paari (tegelikult isegi natuke vähem kui kahe) aasta jooksul v5 ära ronida. Ja noh, seda ei saa juhtuma, sest ta on paks. Mitte nagu see “paks”, mida eestlased mõtlevad, kui nad seda sõna kasutavad, vaid ameeriklaste paks (ca 130 kg). Ja mul on nii kurb seda vaadata, sest see spordiala ei ole mõeldud tugevalt ülekaalulisele inimesele, ta keha ei saa hakkama selle koormusega. Ja ma ei räägi ainult sõrmedest siin, kuigi sõrmed on nõrgim lüli, vaid ka õlad, küünarnukid jms ei pea lihtsalt vastu. Tema kaalu juures on juba raja ülemisest servast matile hüppamine probleem, sest põrutab. Meessoost tippronijad on enamasti kuskil 65 kandis, mina oma jõulise raamiga olen kuulnud sada korda, kuidas ma olen “ronija kohta suur” – ja see ei mõjuta ainult seda, mida sa teha suudad (kuigi loomulikult väga palju ka seda, sõrmejõudu on sul ju ikka ühepalju, aga keha, mida vead, kaalub rohkem), vaid ka tõenäosust, et sa seda tehes vigaseks ei jää. Olen korra kõrvalt näinud, kuidas selline inimene kahe kuuga endal randmed nii vigaseks tõmbas, et mitte ainult polnud ronimisega elu lõpuni ühel pool, vaid arst arvas, et see jääb elu lõpuni tunda andma.

Igatahes. See tüüp on üle poole aasta küllaltki püsivalt trenni teinud ja käib näiteks kestvuse saamiseks hommikul kell kuus jõukaris ratast väntamas. Mõni aeg tagasi käis ta isegi dietoloogi juures, aga nagu ta ise ütleb, siis “I’m not that psyched about dieting” või “my relationship with food is not that good“, mis maakeeli tähendab, et ilmselt ta ei kontrolli tegelikult seda, mida ja kui palju ta sööb. Ja kõik ütlevad asju stiilis “läheb-läheb!”, “pinguta edasi!” Ma tahaks lihtsalt öelda, et tehku mingit muud trenni, kuni on vähemalt 10-20 esimest kilo alla võtnud. Üks sõrmevigastus juba oli (ja sõrmed paranevad aeglaselt), aga ta ronib juba jälle ka negatiivi all, kus kogu kaal hulga rohkem tunda on (kus MINA tunnen teravalt ka kahe-kolme kilo suurust kaaluerinevust) ja ütleb näiteks, et talle ei meeldi köiega ronida, kuigi talle on selgitatud, et boulderdamine on kehale võimalikest ronimisvariantidest kõige koormavam. Köiega võiks ta vähemalt alguses võimalikult ohutult päriselt ronima õppida, saaks mingigi tehnika kätte. Ma saan aru, et inimesed teevad oma valikuid ise, aga see on põhimõtteliselt, nagu vaataks, kuidas narkomaan end järjekindlalt lõhub. Minust ei saa kunagi lendurit, sest mul on sitt nägemine. Kuni see inimene alla ei võta, ei hakka ta mitte kunagi väljas isegi V3 ronima, sest see ei ole lihtsalt realistlik. Veel enam, see trenn ei hakka talle mitte kunagi ohutu olema. Võiks ju midagi sobivamat leida. Näitaks teile kohe videot, aga niigi on mul tunne, et ma täiega kirun inimest, kui tegelikult on mul temast lihtsalt kahju.

Oeh, lõpetaks positiivse noodiga? Vaadake, kui tore ronihall on ühes Prantsusmaa väikelinnas (mis on juhuslikult väikelinn, kus elab minu tädi, mine või külla):