anna kannatust · Uncategorized

Bamboozled yet again

On lausa hämmastav, kuidas ma iseennast alati veenda suudan. Nagu ma olen sada korda selgitanud, EI SUUDA ma käia mööda kuldset keskteed. Ma nimelt olen selles mõttes nagu bipolaarne, et mul käivad peal tööhood ja laiskushood. Ja iga tööhoo ajal suudan ma juba uskuda, et oh sa jumal, minust on üleöö täiskasvanu saanud, nüüd elame niimoodi elu lõpuni ja olemegi iga päev Asjalikud. Kuni saab kaks-kolm päeva mööda, mälumaht pilgeni täis, protsessor hakkab kergelt kärssama ja mu aju võtab otsustavalt ise puhkepäeva. Ütlebki lihtsalt, et tee, mis tahad, ma siin nii kaua istun omaette. No ja kui ma olen neljandat korda näiteks ühte paragrahvi lugenud, siis saan aru, et asjalikku päeva siit vist tõesti ei tule.

Peamine erinevus tuttavate bipolaarsetega on see, et need, keda mina tunnen, on esiteks keskmisest intelligentsemad ja teiseks tunduvad aktiivsel ajal viie tunni ööunega kenasti läbi saavat (ja ühel neist võib aktiivne periood ka neli-viis kuud järjest kesta, seejärel on kuu aega audis ja ei tule toast välja). Ma olen siiski igati tavaline töllakas, kellel aktiivne periood tähendab seda, et suudan tõesti täie auruga kaheksatunnise tööpäeva teha ja ehk suisa paar tundi sinna otsa veel kodus õppida – ning slaava boogu, ei ole veel välja mõeldud sellist asja, mille nimel ma und ohverdama hakkaksin. 😀

Õnneks olen ma kogemustest nii palju õppinud, et kui on selge, et täna EI tule midagi asjalikku, tee või tina, siis ma puhkangi teadlikult, sest mida varem pidurit tõmmata, aktiivselt puhata ja näiteks uutel õpitud asjadel settida lasta, seda varem on aju valmis jälle tööle hakkama. Siinkohal tahaksin parafraseerida oma suurt guru Murcat, kes tuletab inimestele varmalt meelde, et ei saa teha mitut asja samal ajal hästi – küll saab aga vabalt kas või viis asja korraga tegemata jätta! Ja kui sa isegi ei alusta, ei saa keegi sind ka asjade pidevalt poolelijätmises süüdistada. Sama töökohustustega. Ei ole võimalik olla korraga kahel koosolekul ja lisaks ka koolis – küll aga on võimalik need KÕIK üle lasta ja selle asemel hoopis kodus magada. Vahel on tervislikumgi.

(Ma olen, muide, täiesti nõus ka ta garaažijutuga – meil on õnneks garaaž paar tänavat eemal, nii et liigselt sodi sinna ei kujune, aga muidu oleks seal raudselt juba mingi töökoda püsti. No ja samas muidugi kahjuks ka, sest kuna see on mitu tänavat eemal, ei jõua ma sinna autodokumentide järelegi.)

Muidu on selline imelik olek. Käin trennis ja tore on ja igas trennis olen juba tugevam kui eelmine kord, sest haigusest taastumine jne. Aga … inglise keeles on selline hea väljend nagu going through motions. Põhimõtteliselt harjumuspäraste tegevuste jätkamine, ilma et sa tegelikult neid väga palju naudiksid – mitte nagu kogu aeg muidugi, aga vahel on küll selline tunne, et kas ma loen nüüd seda IT-raamatut, sest on huvitav või selle pärast, et peaks. Või kas ma olen trennis, sest ma naudin hetkel trennisolekut, või selle pärast, et ma tean, et tavaliselt ma naudin seda, nii et peaks ikka edasi laskma, kuni õnn ka jälle õuele tuleb. Enamasti on ikka lõbus ka, lihtsalt samal ajal on kuidagi tunne, nagu … teeks sohki? Või nagu peaks iseennast veidi veenma hingega asja kallal olema, kuigi tuleb välja küll.

Täna igatahes tegin korraliku trenni ja tore oli. Kolmenädalase kohustusliku trennipausi boonus on see, et põlv on vist ära paranenud. Testisin seda venitamise ja ühejalakükkidega, eks homme näis, mis seis on. 😁 Sõrmejõud ja kerelihased tulevad ka vaikselt tagasi, nii et ehk saan siiski kevadeks vormi ka. Nii et elame veel, kohati on toregi.

17 kommentaari “Bamboozled yet again

  1. Ohh, noorte inimeste õnnis maailm. Mu põlv paraneb nüüdseks teist aastat. Paar nädalat…

    Aga need Murcalt pärit mõtteterad panen kirja, aitäh! 🙂

      1. Maailmas on koguaeg stabiilne. Ühe inimese masendus ei sega ju teisi, või kui segab, siis ainult teist masendunut.
        Hea tujuga ei tundu ju maailm nii hull, et seda kogu aeg muuta ja remontima peaks.

      2. Ma võin ise vastata.
        1. See inimene tunneb, et ta ei saa elus nii palju imetlust/armastust/tunnustust, kui ta enda arvates vääriks. Ta arvab (ilmselt üsna õigesti), et ega ta hakkagi neid saama, kui ta midagi kardinaalselt enese käitumises ei muuda. Muuta ta aga kas ei oska või ei taha. Nii et kuna ennast kergitada ei õnnestu, tuleb üritada kedagi teist alla suruda, ehk veab. Kui õnnestub iseennast veenda, et küllap see surutav nutab nüüd kodus patja, on endal ju tunne, nagu oleks tema allasurutust hulga kõrgemal.
        2. Ta testib, kas kommentaar tuleb läbi – tavaliselt lähevad selle inimese kommentaarid otse spämmi ja kui mõni spämmimootorist läbi lipsab, kustutan hiljem käsitsi. Aga kuna seekord on siin juba lõim all, jäägu see siis talle hilise jõulukingina üles.

  2. Tulin lihtsalt teada andma, et süüdistan sind. Leidsin end ühel märtsikuu ilusal õhtupoolikul Ronimisministeeriumis higiste käte ja krigisevate hammastega seina küljest kramplikult kinni hoidmas. Ja nii lausa neli korda juba, viies tuleb ka, jumal tänatud, et nad aprillis sulgevad!

    1. Aprillis on ju ilm juba nii hea ja vorm nii tugev, et viimane aeg väljas päris kivisid ka proovida. 😀 Või hoopis köis külge panna, Kristiines ja Lasnamäel ju ronimissein jätkuvalt olemas.

    1. Meil seekord reisil kaasas tüdruk, kes kardab kõrgust, liidida (ise köit üles viia) eriti ei julge, aga ülaltjulgestuses ronib ikkagi juba täiega hästi ja lõbu on laialt. Tuleb lihtsalt piisavalt osav julgestaja sebida, kes vajadusel ise ees köie üles viib.

      1. Kusjuures ma avastasingi, et ma vist kardan kõrgust, kuigi varem pole nagu seda täheldanud. Või siis lihtsalt kardan kukkuda, isegi mati peale. Esimene kord hüppasin suure hurraaga alla, kui jõud ja mõistus üleval otsa said, ja see ikka põrutas jalad ära. Nüüd ongi nii, et väga tihti, kui jõuan peaaegu üles ja tunnen, et jõud hakkab otsa saama, siis ma pigem alati hoian veel viimase jõuvaru, et alla ronida, sest ei taha üldse hüpata enam. NIi et vb köiega oleks minu jaoks isegi variant.

        1. Mmm, sisetingimustes boulderdades tuleb tegelikult osata õigesti kukkuda ka. Et ei kuku sirgete jalgade peale näiteks (põrutab rohkem), vaid natuke kõverdad – ja kõrgelt hüpates lased pehmendamiseks kohe end selili edasi. Esimese hooga leidsin näiteks sellise video, aga mul pole hetkel aega vaadata, kas see asjalik on (aga juutuubis on neid mitu, võid uurida):

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.