anna kannatust · dogs

Elulistes asjades saamatu ning inimestega ebapädev

Vahepeal on elu nii kiire olnud, et pole jäänud aegagi teile kirjutada, sest kool ja töö võtavad viimase kui minuti – rääkimata sellest, et kuna mõlemaga kaasneb metsikus koguses trükkimist + ronimas käin ju ka, on sõrmed parajalt valusad, nii et ega ei taha küll rohkem arvutit lahti teha kui hädavajalik – seda enam, et väljas on nii ilus ilm olnud, et vabal ajal hoopis jalutad rõõmuga natuke või kas või istud pargis. Seetõttu on seegi postitus suuremas osas telefonist pärit.

Sain eile Atu tuha kätte, kevadel matame selle maal aeda maha. Imelik mõelda, et kaks nädalat juba möödas. Igatahes pidin seal lõuna ajal käima, sest neil ei ole kogu aeg kedagi kontoris. Käisin ära ja tulin urniga tööle tagasi. No ja nagu kella peale tuleb muidugi üks kolleeg, rabab selle laua pealt pihku ja teeb: “Oi, küpsised!” Mina lihtsalt maigutasin ehmunult suud, Roju tegi teisel pool lauda: “Ei-ei-ei-ei! See on ta … koer!”

Tüüp, kes on tegelikult täiega hea poiss, lihtsalt pea laiali otsas, pani ehmunult purgi maha, ütles vabandavalt, et ta arvas, et keegi on lahkumas (siis meil kogutakse purki nänni, HOOPIS TEISTSUGUSESSE PURKI, MIS ON ALATI ÜHES HOOPIS TEISES KOHAS), ja hakkas ehmunult minema kiirustama. Ja Roju oma tuntud huumorimeelega muidugi PIDI talle järele hüüdma, et “Ei, see purk on siin selle pärast, et keegi juba ON lahkunud!” Mina lihtsalt irvitasin nagu lollakas, sest no see oli nagu absurditeater*.

Aga sellega seoses oleks ilmselt kohane siis ka oma koera saamis- ja eluloost rääkida, nagu ma rohkem kui nädala eest lubasin. Ta pole mind ju mitte lihtsalt kogu mu täiskasvanuelu saatnud, vaid temaga ALGAS mu täiskasvanuelu, nii et nüüd ei oska kohe ollagi. Hommikul siiani harjumusest panen tihti käe üle voodiserva, et talle hommikupai teha, enne kui aru saan, et pole seal enam kedagi. Aga kuidas ta tuli?

Nimelt olin ma peatselt 19-aastaseks saav titt, oli aprilli lõpp, gümnaasium oli põhimõtteliselt läbi (mais olid tollal ainult eksamid). Minu bf, kellest hiljem sai minu abikaasa, elas juba minuga koos mu ema juures, sest ta oli jõulude paiku Pärnus kooli pooleli jätnud ja Tartusse kolinud, sest armastus. Mina olin hirmus armunud, kuigi leidsin veidi, et tainapea (sest mul on teatavasti haridusfetiš), emale ei meeldinud üldse punkarid ja kaltsakad ning kindlasti mitte ei meeldinud talle noormehe tarbitav alkoholikogus. Mina ise arvasin naiivselt, et selles vanuses kasvatakse joomisest ometi välja, sest ma olin ise paar korda proovinud ja ikka väga kähku läks tüütuks (ja Mina olen ometi normaalsuse mõõdik – kui mul läks tüütuks, läheb kõigil teistel ka, eks ole, vähemalt toredatel inimestel).

Igatahes, ilmselgelt mu emale mu bf ei meeldinud, aga üsna väikese igakuise rahasumma eest oli ta tema siiski lahkelt oma katuse alla lubanud – mis oli temast tõesti väga kena, igasuguse irooniata. Ma küll ei saa lubada, kas teeksin samas olukorras sama või ütleksin, et kui iseseisvalt hakkama ei saa, pole vaja kodu mängida. Seda enam, et ütlen täitsa ausalt, et kui minu tütar sellise tüübiga koju tuleks, ei oleks mina ka kohe MITTE SUGUGI rõõmus. 😀 Igatahes julgen arvata, et ema vastutulelikkuses mängis oma rolli ka arusaamine, et me oleksime olnud valmis innukalt kohe ka oma elu peale tormama. Olen üsna varasest teismeeast peale olnud tulisel veendumusel, et Inimeseks olemise üks oluline osa on valmisolek kõhklemata läbi närida see käsi, mis sind toidab, kui tundub, et teine käsi rihma natukenegi liiga pingul tahab hoida. Ja kui täna olen ma üsna rahulik inimene, kes eelistab enne hetke mõelda, kas ehk ei annaks soovitut siiski kuidagi soojast veest ja sulepatjadest loobumata saavutada, siis tollal uskusin ma lihtsalt 100%, et kuidagi ikka saab hakkama. Saigi, nii et selles mõttes oli mul ju õigus, aga see veendumus põhines tõesti ainult nooruselollusel ja seisukohal, et väike nälg on vabaduse eest igati okei hind maksta. Mad Maxil oleks selle kohta nii mõndagi öelda.

Ma ei mäleta täpselt, miks me koera tahtsime, ilmselt lihtsalt tahtsime, nagu noored ikka (sest no taas, kodu oli vaja mängida, hea, et lapsi ei tahtnud). Igatahes teda me tahtsime ja nii me varjukasse kutsikaid vaatama läksime. See oli veel aasta või kaks enne Kirke saabumist, kes varjupaigas korra majja lõi, nii et tollal oli seal veel üsna kohutav olukord, tööl olev tüüp oli ilmselgelt purjus ja kogu see vaatepilt oli nii kurb, et nutsin põhimõtteliselt terve tee kutsikaga koju, sest nii kahju oli neist, kes sinna jäid. Kodus õnnestus mul vist suisa kaks päeva Atu eksistentsi varjata (ma ise eeldasin naiivitarina, et see on positiivne argument – “vaata, kui vaikne ta on, sa ei pane tähelegi,” – üllatuslikult mu ema ei nõustunud), kuni otsustasin, et nüüd on aeg teema üles võtta. Olin tol hetkel 100% veendunud, et emps veits vihastab ja siis annab järele, sest meil oli poolehektarine aed + elasin eraldi korrusel, st minu arust üsna ideaalsed tingimused ühe kutsika kasvatamiseks.

Dialoogi aga ei tulnud, tuli “vii tagasi või minge minema”. Mis ei ole valik eks ole, ma ei hakka ju OMA koera tagasi varjupaika viima. Nii et järgmised kuud elasime nagu tõelised hipid, paar ööd kommuunis, paar ööd ühe sõbra juures, paar ööd teise sõbra juures, suvel osaliselt bfi ema juures Pärnus, osaliselt taas ühel ja teisel põrandal. Ütleme nii, et koer sai kenasti sotsialiseeritud, käisin temaga koertekoolis jne. Ema ilmselt ei osanud muidugi oodata, et ma järele ei anna – mis on naljakas, sest mitte keegi meie tuumikperekonnast ei ole väga … kompromissialdis, ma ei tea, miks nad seda teistelt eeldavad.

Päris näljas me ei olnud, kuigi ega ma ei mäleta, mille eest me elasime. Mul oli küll kuni järjest õppimise lõpuni kindel riiklik sissetulek (st minu puhul siis esimese magistri lõpuni), aga seda üldiselt suvel ei makstud, pidi viima sügisel tõendi, et jätkuvalt õpin, ja siis sai suve eest tagantjärele. Kuna see juhtus kahe õppeastme vahel, oli kindlasti sama teema. Nii et eeldan, et ju bfi ema meid toitis ja kattis ning minu isa toetas igakuiselt pisut (ta tegi ka seda kuni ca magistri keskpaigani), aga vahet pole, olime vaesed, aga mitte näljas. Sügisel läks bf Tartusse tööle ja mina kooli, nii et sealt edasi oli juba natuke rahulikum – aga olgem ausad, ega ühte 19aastast eriti ei morjenda see, kui päris täpselt ei tea, kus sa järgmisel nädalal magad.

Atul igatahes selles mõttes vedas megalt, et kuna alguses käisin mina ainult koolis ja hiljem oli ikka vahetustega töö, ei pidanud ta kunagi päris päev otsa üksi kodus passima. Paari aasta pärast tuli juba Oskar ka ja nii me elasime. Kusjuures algusest peale oli kokku lepitud, et Atu on nö minu oma ja Oskar bfi oma, nii et kui ühel hetkel jagamiseks läks, siis selle osaga polnud mingit muret. Nii et kui ma ühel hetkel omaette kolisin, tuli Atu kaasa – alguses Supilinna ja siis Tallinnasse jne.

Nii et nüüd on ikka päris suur auk. Kaks nädalat möödas, aga ikka tahan vahepeal öelda, et “peame enne trenni kodust läbi käima ja koera välja viima”. Ja koerakarvu tuleb ilmselt igalt poolt ikka veel järgmised viis aastat. Mäletan, et kui pool aastat Austraalias olin, siis oli mul üsna vähe riideid kaasas, nii et need käisid kõik vähemalt korra kahe nädala jooksul pesus – ja koerakarvu oli siin-seal ikka lõpuni välja. Nii et need jäävad, miskigi siin ilmas on igavene.

*Sellega seoses meenub, et üks õhtu läksin mina väga pahuralt voodisse. Javaprogramm ei töötanud, ja ma olen piisavalt kaua siin ilmas olnud, et aru saada, kui probleem arvuti ja tooli vahel on. No ja Sirru hakkas pinnima, et kas ma olen ta peale pahane ja kas ma tahan sellest rääkida jne. Ma ütlesin, et olen küll pahane, aga kogu maailma peale, ning ainult selle pärast, et ma olen väsinud ja pahur, nii et poleks aus seda tema peale välja valada. Ja see tainapea, selle asemel, et hinnata seda jumalikku suhet ja mõistvat naist, küsis täiesti sirge näoga: “Miks siis varem alati on aus olnud?”

Mõni mees lihtsalt tahab sõimu saada, ausalt.

4 kommentaari “Elulistes asjades saamatu ning inimestega ebapädev

  1. Taipasin, et kui on selline põnev post, aga millegagi vaielda pole, keegi ei kommenteeri ju.
    Nii et kommenteerin: oh, rsk, noor olla on loll olla – aga nii ilus meenutus ja tegelt läks hästi ja awwww!

  2. Olen kaks päeva mõelnud, mida selle postituse peale öelda, ilma et liiga vähe või palju saaks =)
    Esiteks tahaks lapsikult kiita, et appikene, KUI hästi sa kirjutad. No mõned lõigud on Pulizeri väärt, ausõna. Teiseks, tekkis kerge déjà vu, kuna mu eelmine koer käis koos minuga paksust ja vedelast läbi, enne kui siin ülemere paradiisiis (ha-haa) maandus. Kolmandaks, tekkis teinegi déjà vu nädalaist, mis ta surmale järgnesid. Ja neljandaks tsiteerin vvn’i: “awwww!”.

  3. Kui meie pere koer suri kaheaastaselt, leidsime ta karvu ikka oluliselt rohkem aastaid pärast. Aga muidu jaa, äge postitus 😛

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.