Kartsime puhkust plaanides, et märtsi lõpus / aprilli alguses on ehk ronimiseks liiga külm – tegelikult on olukord selline, et kraadiklaas näitab päeval 15 kraadi, aga päikese käes on nii palav, et ei kannata olla ning minu õrn aaria nahk tahab maha tulla. Ronimiskohad kipuvad aga hommikust saadik päikese käes olema, nii et selle tulemusel olime kas põhimõtteliselt kooparadu valinud või peame end hommikul kell 7 kodust välja ajama, et saaks mõned korralikud tunnid ronida, enne kui päikese käes liiga vastikuks läheb (mõne kalju ääres õnneks on umbes lõunani üsna okei). Päeva elaks iseenesest isegi üle, kui pikkade varrukatega piinelda, aga lihased väsivad palavas nii palju kiiremini, et ei näe sellel lihtsalt mõtet – üks päikeseline päev lõi meid kõiki nii uimaseks, et järgmine päev oli põhimõtteliselt täiesti kasutu ringiroomamine. Nii et tuleb vara ärgata ja õhtuti pikalt pidutseda ei saa.
Seetõttu oleme õhtuse pidutsemise hoopis väljas söömisega asendanud. Mulle TOHUTULT meeldib nende köök. Esiteks muidugi see, et igasugune pasta on tõesti al dente, mis on üsna ootuspärane – aga teiseks nende magustoidud! Nagu mamma mia, tõesõna. Ma ei tea, kas ma eales olen saanud nii head juustukooki või tiramisu’d kui siin. Lisaks see, et nad müüvad ka tibatillukesi koogikesi – Eestis jääb mul tihti magustoit ostmata, sest ma tunnen, et tõesti tahaksin kahte-kolme ampsu, mitte tervet koogilõiku. Siin seda muret ei ole, sest mõlemat on piisavalt suures valikus. Nägin juba, et meie lemmikmagustoidukohas oli cannoli ka letil. Tookord suutsin veel ei öelda, aga täna andsin ikkagi järele – täiesti imelised asjad (kasutasin hommikul kreemi faktoriga 50, aga eile sai vist liiale mindud, nii et täna on ikka nägu, nagu ta on).
Ainus mure toiduga on (taas igati ootuspäraselt) see, et sel ajal, kui meie kohutava näljaga tagasi linna jõuame, on neil tavaliselt siesta ning ainult mõni üksik restoran avatud. Õnneks on nende mõne üksiku hulgas siiski ka vähemalt üks väga hea koht – ja järgmisel nädalal kavatseme meiegi elada kohalike elurütmis ning lõunatunnid pigem maha magada, nii et eks siis saab ka varem meile suletuks jäänud uksi avada.
Ahjaa, majutusega on selline naljakas asi, et siin on hulgim lüliteid, mida saab korduvalt plõksida – no et esimene plõks paneb põlema vasaku nurga lambi, järgmine kustutab selle esimese ära ja paneb põlema parema nurga oma, kolmas mõlemad jne. Eile hommikul avastasin juhuslikult, et need lülitid on omavahel ka mingis imelikus kombinatsioonis – vahepeal mõjutab üks vannitoalüliti ka üht köögis olevat lampi, vahepeal mitte. No ja eile õhtul avastasime, et ühte nurgalampi, mida me oleme iga päev sisse ja välja lülitanud, ei ole lihtsalt enam võimalik välja lülitada. Käisime ja proovisime järjest lüliteid erinevates tubades, ei midagi. Tädi, kes siin asju korraldab, vaatas ka ringi ja lõpuks ütles, et võime ööseks siis korgid välja lülitada. Nii et see ilmselt põleb nüüd viimsepäeva laupäevani. Ja elektrik, kes selle süsteemi tegi, põleb põrgus.
Teine naljakas asi on pakendimajandus. Nad pakendavad siin KÕIKE. Näiteks munad – tavalise karbi ümber on veel üks karp, sest miks mitte. Banaanid? Sa ei saa neid lihtsalt kaalu järgi osta nii palju, kui tahaksid, vaid korraga on tavaliselt karpi pakendatud 3-4 tükki, kui tahad rohkem, eks ostad siis mitu karpi. Isegi basiilikut saab osta ainult plastkarbiga. Ebanormaalne. Ja samas eeldatakse, et me sordime kõike (ja mitte ainult kompost ja muu, vaid meil on eraldi kastid orgaanilise, paberi ja papi, plastiku ning pudelite jaoks). Minu tagasihoidlik arvamus on, et alustada võiks ehk teisest otsast ja üritada mitte igat asja neljakordselt pakendada.
No ja ronimine läheb nagu ronimine ikka, on paremaid-halvemaid päevi. Plaan oli iseenesest selline, et esimesel nädalal tuuritame niisama ringi ja vaatame, mis sellel kandil ka pakkuda on, ning teisel nädalal üritame midagi tõsisemalt projektida. Nii et seda oleme teinud ka, oleme üsna mitu rada leidnud, mis rohkem huvitavad, iseasi, kas need ka päriselt jõukohased saavad olema. Esimese korraliku kukkumise sain ka kätte. Päevad ei ole vennad ja rajad ei ole õed, aga kivi on mõnus ning üldises plaanis võib öelda, et rajad on huvitavad. Esimese hooga tundub, et greidi me siin ei nihuta, aga loodetavasti saab mõne väga ägeda raja ära ronitud. Kahjuks on mul päris ronimispilte (mida ma ise kõige rohkem tahaksin) väga vähe, sest teised ju ka kogu aeg ronivad või julgestavad ning pole kedagi pildistamas.
Ahjaa, siinse ronimisbaari/-poe nimi on YMCA Climb House – ma ei julgenud isegi küsida, kuidas neil nende kristlike meestega on. Õlut nad müüvad ja leti juurde kõndides tuli kanepisuitsu pilve kahe käega laiali lehvitada, aga see ei ole muidugi mingi näitaja, isegi Jeesus armastas ju veini. Aga naljakas nimi igatahes, suht muhedad tüübid tundusid ka.
Pärdikute päevaraamat 