View this post on Instagram

This #rock is awesome, such friction, much awe #bouldering #warmup

A post shared by Rents (@rrrents) on Mar 30, 2019 at 1:23am PDT

Kartsime puhkust plaanides, et märtsi lõpus / aprilli alguses on ehk ronimiseks liiga külm – tegelikult on olukord selline, et kraadiklaas näitab päeval 15 kraadi, aga päikese käes on nii palav, et ei kannata olla ning minu õrn aaria nahk tahab maha tulla. Ronimiskohad kipuvad aga hommikust saadik päikese käes olema, nii et selle tulemusel olime kas põhimõtteliselt kooparadu valinud või peame end hommikul kell 7 kodust välja ajama, et saaks mõned korralikud tunnid ronida, enne kui päikese käes liiga vastikuks läheb (mõne kalju ääres õnneks on umbes lõunani üsna okei). Päeva elaks iseenesest isegi üle, kui pikkade varrukatega piinelda, aga lihased väsivad palavas nii palju kiiremini, et ei näe sellel lihtsalt mõtet – üks päikeseline päev lõi meid kõiki nii uimaseks, et järgmine päev oli põhimõtteliselt täiesti kasutu ringiroomamine. Nii et tuleb vara ärgata ja õhtuti pikalt pidutseda ei saa.

Seetõttu oleme õhtuse pidutsemise hoopis väljas söömisega asendanud. Mulle TOHUTULT meeldib nende köök. Esiteks muidugi see, et igasugune pasta on tõesti al dente, mis on üsna ootuspärane – aga teiseks nende magustoidud! Nagu mamma mia, tõesõna. Ma ei tea, kas ma eales olen saanud nii head juustukooki või tiramisu’d kui siin. Lisaks see, et nad müüvad ka tibatillukesi koogikesi – Eestis jääb mul tihti magustoit ostmata, sest ma tunnen, et tõesti tahaksin kahte-kolme ampsu, mitte tervet koogilõiku. Siin seda muret ei ole, sest mõlemat on piisavalt suures valikus. Nägin juba, et meie lemmikmagustoidukohas oli cannoli ka letil. Tookord suutsin veel ei öelda, aga täna andsin ikkagi järele – täiesti imelised asjad (kasutasin hommikul kreemi faktoriga 50, aga eile sai vist liiale mindud, nii et täna on ikka nägu, nagu ta on).

View this post on Instagram

Mmmm, #cannolo 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on Mar 31, 2019 at 5:50am PDT

Ainus mure toiduga on (taas igati ootuspäraselt) see, et sel ajal, kui meie kohutava näljaga tagasi linna jõuame, on neil tavaliselt siesta ning ainult mõni üksik restoran avatud. Õnneks on nende mõne üksiku hulgas siiski ka vähemalt üks väga hea koht – ja järgmisel nädalal kavatseme meiegi elada kohalike elurütmis ning lõunatunnid pigem maha magada, nii et eks siis saab ka varem meile suletuks jäänud uksi avada.

Ahjaa, majutusega on selline naljakas asi, et siin on hulgim lüliteid, mida saab korduvalt plõksida – no et esimene plõks paneb põlema vasaku nurga lambi, järgmine kustutab selle esimese ära ja paneb põlema parema nurga oma, kolmas mõlemad jne. Eile hommikul avastasin juhuslikult, et need lülitid on omavahel ka mingis imelikus kombinatsioonis – vahepeal mõjutab üks vannitoalüliti ka üht köögis olevat lampi, vahepeal mitte. No ja eile õhtul avastasime, et ühte nurgalampi, mida me oleme iga päev sisse ja välja lülitanud, ei ole lihtsalt enam võimalik välja lülitada. Käisime ja proovisime järjest lüliteid erinevates tubades, ei midagi. Tädi, kes siin asju korraldab, vaatas ka ringi ja lõpuks ütles, et võime ööseks siis korgid välja lülitada. Nii et see ilmselt põleb nüüd viimsepäeva laupäevani. Ja elektrik, kes selle süsteemi tegi, põleb põrgus.

Teine naljakas asi on pakendimajandus. Nad pakendavad siin KÕIKE. Näiteks munad – tavalise karbi ümber on veel üks karp, sest miks mitte. Banaanid? Sa ei saa neid lihtsalt kaalu järgi osta nii palju, kui tahaksid, vaid korraga on tavaliselt karpi pakendatud 3-4 tükki, kui tahad rohkem, eks ostad siis mitu karpi. Isegi basiilikut saab osta ainult plastkarbiga. Ebanormaalne. Ja samas eeldatakse, et me sordime kõike (ja mitte ainult kompost ja muu, vaid meil on eraldi kastid orgaanilise, paberi ja papi, plastiku ning pudelite jaoks). Minu tagasihoidlik arvamus on, et alustada võiks ehk teisest otsast ja üritada mitte igat asja neljakordselt pakendada.

View this post on Instagram

Trying to crawl my way up this lovely 6b 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on Mar 29, 2019 at 7:13am PDT

No ja ronimine läheb nagu ronimine ikka, on paremaid-halvemaid päevi. Plaan oli iseenesest selline, et esimesel nädalal tuuritame niisama ringi ja vaatame, mis sellel kandil ka pakkuda on, ning teisel nädalal üritame midagi tõsisemalt projektida. Nii et seda oleme teinud ka, oleme üsna mitu rada leidnud, mis rohkem huvitavad, iseasi, kas need ka päriselt jõukohased saavad olema. Esimese korraliku kukkumise sain ka kätte. Päevad ei ole vennad ja rajad ei ole õed, aga kivi on mõnus ning üldises plaanis võib öelda, et rajad on huvitavad. Esimese hooga tundub, et greidi me siin ei nihuta, aga loodetavasti saab mõne väga ägeda raja ära ronitud. Kahjuks on mul päris ronimispilte (mida ma ise kõige rohkem tahaksin) väga vähe, sest teised ju ka kogu aeg ronivad või julgestavad ning pole kedagi pildistamas.

Ahjaa, siinse ronimisbaari/-poe nimi on YMCA Climb House – ma ei julgenud isegi küsida, kuidas neil nende kristlike meestega on. Õlut nad müüvad ja leti juurde kõndides tuli kanepisuitsu pilve kahe käega laiali lehvitada, aga see ei ole muidugi mingi näitaja, isegi Jeesus armastas ju veini. Aga naljakas nimi igatahes, suht muhedad tüübid tundusid ka.

Mmm, puhkus ❤

View this post on Instagram

You should travel more, they said. It'll be fun, they said

A post shared by Rents (@rrrents) on Mar 26, 2019 at 2:17am PDT

Kulutasime põhimõtteliselt terve teisipäeva siia reisimise peale, aga lõpuks oleme õnnelikult ühes Sitsiilia väikelinnas. Lennud hilinesid, rendiautoga oli jama (nad ei olnud võtnud vaevaks ette öelda, et kui see on minu nimel, siis tagatisraha peab ka ilmtingimata minu kaardilt tulema … õigemini tegelikult ei olnud nad sedagi öelnud meilis, et peab olema kuskilt neile tonn tagatisrahaks kohe võtta, nii et lõpuks klappisime sula), igast kriimust sellel kuradima autol pidi hilisõhtul rendifirma esindajaga koos pilti tegema, et nad seda hiljem meie kaela ei saaks ajada (18! kriimu (kuidas nad sealt nende vahelt minu uusi üldse märkama peaksid?) ja kaks sigaretiauku istmetes (nagu who the fuck suitsetab üldse autos veel aastal 2019?)). Nii et oma majutuskohta jõudsime alles pisut enne südaööd ja olime kõik rampväsinud, mitte keegi ei kurvastanud, kui järgmisel päeval vihma sadas, magasime külma rahuga terve päeva lihtsalt maha ja peale söömise vist ei teinudki eile midagi.

View this post on Instagram

Aww, we have a 🍋 tree

A post shared by Rents (@rrrents) on Mar 27, 2019 at 2:03am PDT

Meganunnu maja on meil, kuigi siin tundus pigem norm olevat see, et majas wifit ei ole. Nii et käisime muidugi kaubanduskeskuses, sain oma kohutavas itaalia keeles selgitada, et meil on vaja internetiga SIM-kaarti, aga lepingut me küll ei taha. 30 euro eest saime 50 GB, mida Sirru meile siis hotspotitab. Sest no teine variant oleks kümme päeva internetita elada ja üksteisega suhelda, olgem nüüd realistlikud, ei. Mul on vaja siin mõned kodutööd + paar tööasja ka teha, nii et internet on selles mõttes siiski vajadus. No ja teile kirjutada muidugi.

Täna saime juba ronima ja niisama ringi hulkuma. Ilm on üsna kena püsinud, vorm on okei (6B oli flashitav, homme loodetavasti õnnestub ka tiba raskemaid asju proovida) ja kool on kaugel, nii et ikka megamõnus on. Siin jagame musirulliga sõbralikult valgubatooni. Üks kord elus saan temast pikem olla, sest pildilt pole näha, et ma olen hulga kõrgema kivi peal (ja meie jalge all tegelikult vast kümme meetrit langemist). 😀

View this post on Instagram

❤

A post shared by Rents (@rrrents) on Mar 28, 2019 at 9:26am PDT

viimane ving

View this post on Instagram

You is flex 😂😂😂😂😂

A post shared by nbba (@nobasic.bitchesallowed) on Mar 23, 2019 at 4:42am PDT

Tegin täna selle vea, et lugesin Postimeest. 70 aasta eest veeti eestlasi vägisi keset ööd välja. Täna oleme olukorras, kus mõne grupi jaoks on suurim probleem see, et kedagi veetakse vägisi siia sisse. Isegi olukorras, kus EKRE on parajasti koalitsiooni tegemas, suudavad Helmed ikka a) ähvardada massirahutustega juhul, kui nad ei peaks võimule saama, ning b) kurta, kuidas kõik NEILE liiga teevad. Imelised inimesed, imeline retoorika. Ma tean, et kõik arvavad miskipärast, et ma olen vasakradikaal vms, aga tegelikult ei meeldi see partei mulle kahel väga lihtsal põhjusel:

• nad üritavad pseudoprobleemidest kõnelemisega tähelepanu saada, ignoreerides tegelikke muresid, ja
• olen kindlalt veendunud, et riigivõim peaks religioonist lahus olema.

Kõik, nii lihtne ongi, ei midagi enamat. Sama närvi lähen iga kord, kui Urmas Viilma jälle sõna võtab, et öelda, mis meie põhiseaduses peaks olema või mitte.

Esimese punkti selgituseks – Eestis pole ega tule pagulasprobleemi (pange tähele, ma ei ütle, et massiimmigratsioon pole probleem, ma ei eita, et mitmes teises riigis see ON probleem, ning ma olen 100% kindel, et hoopis teisest kultuurist pärit ja sõjakoledusi üle elanud inimeste ümberasustamine ei saa kunagi probleemivabalt minna – ma olen lihtsalt seisukohal, et EESTIS ei ole probleemi, sest need põhjused, mille pärast pooled pagulased jalad selga tõmbavad ja kohe ust otsima hakkavad, ei ole muutumas). Lisaks oli Postimehes just artikkel teemal “eelmisel aastal üritas Eestisse illegaalselt siseneda tuhat inimest”, kõrval mustanahaliste meeste pilt – artiklist selgus, et valdav enamus neist illegaalsetest immigrantidest olid ukrainlased. Ei teagi kohe, kas pildivalik oli teadlik kallutatus või on Ukrainas hulga rohkem mustanahalisi, kui ma arvata oskasin … Ehk siis miskipärast teeme me nägu, et keskmine mustanahaline muust ei unistagi, kui Eestisse saabumisest, kui tegelikult on see enamasti vahepeatus mõnusamasse riiki edasiminekuks.

Samuti EI ole Eestis abortidega probleemi, abortide arv on tänu heale seksuaalharidusele ja paranenud võimalustele järjepidevalt vähenenud ja tunduvalt madalam, kui riikides, kus see on küll seaduslik, aga kus EKRE meelsusega inimesed vastavasuunalist haridust piiravad. No ja need “järeleandmised”, mis EKREle tehti … Ma kujutan ette, kuidas Helmed koosolekulauataga Jüri Ratasele teatasid, et mingit koalitsiooni ei tule, kui aborti vähemalt osaliselt oma taskust kinni ei pea maksma ja nõustamist kohustuslikuks ei tehta.

Jüri Ratas: “Ee, abort on juba osaliselt tasuline ja nõustamine on ka kohustuslik …”

Helmed: “Väga tore, meie valijad kindlasti rõõmustavad, et me selle läbi surusime!”

Ehk siis nad mitte ainult ei jookse sõjakisaga lahtisest uksest sisse, vaid seejärel annavad nad kümme intervjuud selle kohta, kui raske ikka seda ust lahti saada oli, kuidas kõik neid takistada üritasid ja KUI kangelaslikud nad ikka olid. Ja samas elame me riigis, kus 17-aastane võib 8-aastasega seksida ja see on igati seaduslik – nii kaua, kui mõlemad osapooled on alaealised, on kõik legaalne. Või kus 50-aastane võib 15-aastasega seksida ja see on igati seaduslik. Aga see osa usklikke muidugi ei häiri, sest Piiblis juba olid vanameestel noored naised, järelikult on okei. Kuni see laps nüüd aborti ei taha teha, on kõik suurepärane. Siin ongi sotsid minu mälu mööda ainsad, kes on korra jutuks võtnud, et seadusi tuleks muuta, ja neil pandi ikka väga kähku suu kinni. Sest siin riigis on teatavasti ainus seksuaalkasvatusega seotud probleem see, et kehvades sotsiaalmajanduslikes oludes naised aborti teevad, mitte see, et pedofiilia on põhimõtteliselt seaduslik (jään ootama kommentaare teemal “see on hebofiilia ja see on igati normaalne, 13-aastane on sünnituseks parimas füüsilises vormis”).

No ja teine punkt on lihtne. Mul on savi, kas me räägime kristlastest, moslemitest või juutidest, kellelgi neist ei tohiks olla õigus oma agendat ainult usust lähtuvalt peale suruda, ning kõiki tuleks kohelda võrdselt. Mis tähendab ka igasuguseid riiklikke jumalateenistusi ja lipuõnnistamisi, mis on otseselt religioosse taustaga ja ainult väikese huvigrupi rõõmustamiseks. Lisaks, kui keelame moslemitel juukseid katta, tuleb Kihnu Virvel samuti rätt peast kiskuda, kui keelame näokatmise, siis kõigile, ei ole mingit suusamaskiga ringi tatsamist. Olen üllatunud, et “uusvalgustatud” ei ole suure innuga ka budismi ja hinduismi sisse toonud – need on väga romantiseeritud, aga olemuslikult siiski väga poliitilised, üks olulistest teemadest on selle kandi usundites see, et ole rahul oma sünnijärgse positsiooniga (et mitte otse öelda “kastiga”) ning ära ürita trügida sinna, kuhu sul sünnipäraselt asja ei ole. Sobiks ka suurepäraselt meie poliitilisse õhkkonda.

Ehk siis lühidalt öeldes – minu meelest on siin riigis ka kristlikust vaatenurgast tunduvalt olulisemaid probleeme, kui see, et “aga naised ei ole kuulekad” ja “äkki siis, kui elatustase tõuseb, hakkab siia rohkem pagulasi tulema”. Üritaks enne seda elatustaset tõusta ja siis vaataks, kas tuli püksi või ei. Üritaks tegeleda haridustaseme ja hariduse kvaliteedi taseme tõstmisega, koduvägivallaga, vaesusega. Eriti vaeste perede aitamisega, et me ei elaks riigis, kus naisel on juba neli last nälja piiril, ise läheb pidevalt õhtul tühja kõhuga magama ja purjus mees annab vahel reedeti peksa (ning “ei” öelda talle ei saa, sest siis saad peksa JA seksi), aga viienda rasedusega aborti tegema minnes peab ikka kohustuslikku “nõustamist” kuulama. Kui inimesed ei ole olukorras, kus nad üksi toime ei tule, ei teki neil ka tunnet, et abort on ainus väljapääs.

Aga mida ma ka tean, ma ootan lihtsalt huviga, mis saab – nüüdseks on nagunii selge, et kui EKRE ka saab koalitsiooni, siis neile poliitiliselt tehtavad järeleandmised on minimaalsed, siiani pole nad nende koalitsioonikõnelustega ju põhimõtteliselt mitte midagi saavutanud. No ja ma võin küll öelda, et ma ei hääletaks iial ühegi erakonna poolt, kes on valmis EKREga koalitsiooni tegema, aga olgem ausad, ega ma ei Isamaa ega Keskerakonna poolt ka varem hääletanud oleks. Ja üldises plaanis on mul sellest, kes võimule tuleb, üsna ükskõik. Ka kehvemal juhul ei pea meie isiklikult kiireid otsuseid langetama, sest minu isiklik immigrant õnneks kvoodi alla ei käi, sest IT, ja teiseks on ta ka piisavalt valge – käime nädalavahetustel tihti Soomes ja iga kord näen, kuidas mõni temast tumedam tüüp “pisteliseks kontrolliks” kõrvale tõstetakse. Tema on heleda nahaga ja rikkast riigist, saab oma nina taeva poole pöörata ja öelda, et ta on expat, kui keegi piiril küsib midagi. Nii palju, kui Euroopas reisinud oleme, on sellest piisanud ka. Nii et paneb oma privileege hindama küll. Pikas perspektiivis muidugi ei tahaks elada riigis, mis otseselt vaenulikku poliitikat rakendab, aga õnneks on (veel?) piirid ju lahti ja maailm valla. Nii et mis siin ikka liigselt tõmmelda.

P.S. Kõik minu ümber on hakanud järsku kaalu langetama. Tunne on umbes selline:

View this post on Instagram

#SarcasmOnly

A post shared by ecards (@sarcasm_only) on Mar 24, 2019 at 7:29am PDT

Solidaarsusest jätsin ka täna kohukese võtmata, aga no kuulge. Peaks vist salaja kööki tagasi minema.

P.P.S. Aga tegelikult on mul nüüd puhkus, nii et lähen ja üritan mõnda aega võõral maal kohalikku keelt rääkimata hakkama saada. Ma olen valge, nii et see on okei (kuigi olgu öeldud, et tegelikult suudan ma itaalia keeles vajadusel end paremini selgeks teha kui vene keeles, nii et maha ei sure ka siis, kui seal väikelinnas ainult umbkeelsed pensionärid olema satuvad – preferisco parlare in inglese, anche se ho studiato italiano per tre anni 😀 ). Ühel hetkel lihtsalt juhtus nii, et kuna ma hispaania keelt õpin jätkuvalt teadlikult ning sellele lisaks päriselt loen vahel hispaaniakeelseid raamatuid ja ajan töö juures ühe Migueliga hispaania keeles juttu jne, siis jätsin itaalia keele lihtsalt kõrvale, sest muidu ajasin kogu aeg sõnu sassi.

minu uus lemmik huumoriblogija

On üllatuslikult Marimell. Sõbranna nimelt jagas täna hommikul minuga tema “enne ja pärast” pilti, mida ma innukalt ka teiega jagan – tema äri edendamiseks muidugi, sest ta pakub võimalust seda suurepärast doktor Simeonsi dieeti KÕIGEST 72 euro eest proovida. Okei-okei, dieedi kallal ma ei nori, kuigi ma ei saa tegelikult hästi nende vajalikkusest aru, sest minul toimib eelkõige põhimõte “proovi mitte õgida nagu loom ja ära joo siidrit/veini” (sel talvel näiteks jätsime igasugu tärklise (st kartul, pasta jne) õhtusöögimenüüst 90% lihtsalt välja, tavaline õhtusöök on liha + aedviljad, toimib väga kenasti). Instagrammist on pesupiltidelt näha ka, et on tõesti alla võtnud, aga no NEED pildid. Nagu tõsiselt, kas kedagi päriselt lollitab selliste piltidega?

Vasakpoolsel on kõht sellise jõuga ette lükatud, et selg on suisa kõveraks läinud. Hea, et veel patja pole (vist) kleidi alla pannud. Ja taevale tänu, et pildid on valgel taustal, sest mul on kuri kahtlus, et muidu oleks seal taga kõveraid poste ka näha. 😀 Või te tõsimeeli väidate, et tal oli nii palju ülekaalu, et tõmbas rühi paigast ära? Elu sees ei usu.

Teiseks see valgus. Nagu lihtsalt juhuslikult on nii, et Marileen, kes teab imehästi, kuidas õige nurga alt pilti teha ja vajadusel Photoshopiga mängida (kamoon, tal on lausa imelised pildid blogis ju, tema toidupildid näiteks on paremad kui toidublogijatel), otsustas selle enne-pildi teha pimedas kuuris?

Kolmandaks. Ja tean, et me räägime nüüd asjadest, mida suurem osa teist õnneks näinud ei ole, aga see instagrammi pärast-pilt tundus mulle ikka veits shopitud ka. Ehk on tal muidugi lihtsalt minust neli korda parem nahk, aga no lausa kahtlaselt healthy glow oli seal. Aga siin olen valmis järeleandmisi tegema, sest ehk on asi minu mürgises iseloomus, mis mulle sama sära ei võimalda.

Aga nüüd, pärast seda, kui olen teile tõestanud, miks igatahes ei tasu Leenu kaudu 72 euroga dieeti osta, minu üleskutse. Ainult täna, ainult siin on teil võimalus osta doktor MadiSSoni dieet kõigest 71 (!!!) euro eest! Kergitan veidi saladuseloori ja avaldan, et suurt rolli tulemuste saavutamisel mängivad SiberiKanada värske õhk, sundtöö võimalus ning piiratud koguses vee ja leiva tarbimine. Kui te veel kõhklete, siis vaadake ise, sellise tulemuse saavutasin ma kõigest 30 sekundiga:

View this post on Instagram

Totally real before and after pictures from my new MadiSSon diet #noseriously #sofitnow #waslikeacow

A post shared by Rents (@rrrents) on Mar 20, 2019 at 1:47am PDT

Need kultuurilised erinevused

View this post on Instagram

Zulbia Bamieh 😋 . ماه رمضان و زولبيا باميش👌🏻😋 . #zulbiabamieh #زولبياباميه

A post shared by 🌺 Girly Stuff 🌺 (@femme_perse) on May 30, 2017 at 6:55am PDT

Tean-tean, olete hetkel kõik kinni poliitilistes teemades, aga ma pean rääkima millestki veel koledamast. Nii et kellel on nõrk süda ja hea maitsemeel, ärge edasi lugege.

Olen siin varem rääkinud, et ega mul kallimaga erilisi kultuurilisi erinevusi ei ole, taust on üsna sarnane, kuigi paar tuhat kilomeetrit (noh, tegelikult suisa üle seitsme) oli meie kodulinnadel vahet. Aga no samasugune “alguses linna lähedal maal ja siis hiljem linna” jne elu, iseasi, kuivõrd sirge näoga Chicagot ja Tartut võrrelda saab. 😀 Ta on rääkinud, kuidas ta noorena iseseisvat elu alustades elas sellises linnaosas, kus laskude kuulmine oli väga tavaline, aga “tegelikult oli seal kõik igati turvaline, kui selle peale aknale ei roninud, üldiselt kambad jagelesid ainult omavahel, tavalisi inimesi ei tülitanud keegi”. Nagu tõsiselt, korra lasti neil isegi akna all keegi maha, aga kant oli tema arvates ikka täiega turvaline, sest “no see oli mingi gangbanger”. Samas, ma elasin Tartus väga rahulikus linnaosas ja ükskord vedeles seal ka surnud inimene kümme meetrit bussipeatusest, kui ma hommikul kooli läksin, nii et eks asju juhtubki nii siin kui seal (tol hetkel oli hiljem isegi ajalehes kirjas, kuidas see mees suri, aga ma tõesti ei mäleta).

Igatahes. Sirru on siiani veendunud, et Chicago on turvalisem kui näiteks Pariis, sest Pariisis on ju esiteks terrorioht ja teiseks pidavat tavainimene seal hulga rohkem peale passima, et varguse või röövi ohvriks ei satuks. Ma ei tea, millele see seisukoht tugineb, sest minu teada pole ta kunagi Prantsusmaal käinud – kuigi ma pean tunnistama, et kui mina omal ajal Disneylandis töötasin ja Pariisi kauges-kauges äärelinnas elasin, siis kohalikud kaagid teadsid väga hästi, millal palgapäev on, ja päris mitu inimest tehti vägisi tühjaks (Disneyland maksis vähemalt selle aatatuhande alguses veel minusugusele välistööjõule palka tšekkides, mis kohe pargi postkontoris rahaks tuli vahetada, otse arvele kandma hakati seda pisut hiljem). Oleks see olukord Chicagos kuidagi turvalisem olnud, ei oska öelda, aga mina seal Pariisi äärelinnas õhtuti väljas käia ei kartnud.

Rääkida ei tahtnud ma aga sugugi sellest. Kandusin teemast kõrvale, kui nii võib öelda. Mõte oli selles, et muidu tundub mu pagulane kohati selline “monokkel silmas” tsiviliseeritud inimene, õlle asemel viski ja kuulab džässi jne, aga üks teema, kus no ei paista seda erudeeritust, on raudkindel veendumus, et mida magusam magustoit, seda parem. Küsisin täna hommikul norivalt, kas ta veedab meie Türgi kolleegiga liiga palju aega, et usub, et iga magustoit ilmtingimata meega üle kallatud peab olema – ja sain teada, et need on hoopis tema kauged Pärsia juured, mille mõju me näeme. Seda olen ma muidugi varem ka täheldanud, et kuigi ta vanavanemad rääkisid veel kodus pärsia keelt, on talle külge jäänud ainult toitude nimed. No ja magusat sööb ta muidu harva, aga kui sööb, siis tema jaoks on ideaalne magustoit näiteks Zulbia Bamieh (näha ülemisel pildil).

Mu daamid ja härrad, Zulbia Bamieh võiks maakeeli vabalt olla Diabeet Taldrikul, sest seda tehakse nii, et on pott keeva õliga ja pott keeva suhkrusiirupiga. Esmalt kastetakse põhimõtteliselt meie pontšikutaigna sarnane taigen (aga kuna Pärsia kultuur, siis loomulikult sisaldab see safranit) keeva õli sisse ja seejärel mõneks ajaks veel suhkrusiirupisse. Ja kuna sellest ilmselgelt veel ei piisa, siis kõige lõpuks käib see ka mee seest läbi. Süüakse koos tugeva magustamata teega, sest see “tasandab maitset”. Nagu ma tahaks näha, mis jook see peab olema, mis sellise asja maitset tasandab, tõesõna.

Kas see kevad tuleb ka ükskord?

View this post on Instagram

Happy #womens day, ladies ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on Mar 8, 2019 at 12:19pm PST

Ma ei jaksa enam oodata. Õnneks on mul vähem kui kaks nädalat puhkuseni, aga hetkel lubab seal ka ainult 16 kraadi, ma lootsin ikka 18 kanti. 😦 Päikese käes on muidugi 16 ka hea ronimisilm, aga mulle meenub see kord, kui jätsime oma sügisese reisi väga oktoobri lõppu ning nii kui päike korraks pilve taha läks, ma lihtsalt värisesin vappekülmas.

Muidu üritan ma koolile ja eraelule keskenduda ning ignoreerida maailmas toimuvat. Ja kuna kool on nii elu keskmes olnud, mõtlesin sellega seoses, kuidas inimesed on ikka naljakad ja loomu poolest ebakindlad, alati mõtlevad, et “minust erinev, järelikult tublim”.  “Inimesed” siin siis, nagu “meie”, mitte nagu “nemad”, eks, ennast mõtlen ka siinhulgas. Nimelt üks minu meelest väga tark noor mees, kel on minust kindlasti laiem silmaring (seda pole muidugi väga raske saavutada), ütles eile möödaminnes, et “ma ei ole muidugi kõige targem ja kooli pole palju jõudnud, aga …” Ja mulle tundub vahel just vastupidi, et kool on neile, kes ilma hakkama saamiseks liiga lollid ja/või saamatud on. 😀 Okei, no mitte päris nii hullusti, mõnel erialal on diplom vältimatu, ilma arstiks ei saa, pluss kohati on see ikka hobi ka või lihtsalt võimalus silmaringi avardada, aga ma küll ei arva, et kas või mu bf selle pärast minust lollim on, et tal diplom kaitsmata jäi. Pigem vastupidi, vahel ma kuulan ikka suu ammuli, kui ta midagi selgitab. Ja IT-s on nii palju neid iseõppinuid, kes on ka üldises plaanis väga arukad, et seal oleks raske diplomiga tuult lehvitades kunstlikult tekitatud üleolekutunnet säilitada, sellal kui see ilma diplomita tüüp sul kodust tööd teha aitab või segaseks jäänud kohti selgitab.

Rääkimata sellest, et kui 20aastased lähevad ülikooli tihti lihtsalt sotsialiseeruma ja kogemusi omandama, siis minuvanused lähevad üldiselt ikka teatud tööriistu saama (või keskeakriisi leevendama). Minu kahe või ühe või nulli magistrikraadiga kolleegidel pole neid tööriistu vaja, sest nad pole oma elus nii palju vangerdusi teinud. Ja kui mina suudaksin iseseisvalt igal õhtul kodus natuke õppida, ilma et keegi kodutöid või eksameid nõuaks ja tähtaegu seaks, siis ma ei käiks üldse seal Tartus aega raiskamas, vaid õpiksin spetsiifiliselt just neid asju, mida vaja. Üks tuttav just tuupis igal õhtul pärast tööd pool aastat ja vahetas töökohta (ta on muidugi selline, et ta on vist pool elu igal õhtul pärast tööd veel tunnikese õppinud ja selle kõrvalt ka trennis käinud, ehk siis ilmselt robot). Uues kohas saab 700 eurot rohkem kätte kui eelmises. Poole Eesti jaoks see 700 eurot ongi juba kuupalk.

Kas minu diplom toob kaasa 700-eurose palgalisa? Kindlasti mitte, nii et ajakulu on suurem ja otsene kasu väiksem. Seega pole see kool majanduslikus mõttes sugugi NII arukas otsus ning suuresti oli õppimaminek ajendatud just sellest, et ma EI tundnud end veel piisavalt targana – selleks, et end iseseisvalt täiendada, pole vaja ainult pealehakkamist ja järjekindlust, vaid ka piisavat ülevaadet sellest, mida üldse õppida võiks. Üks noriv koolivend kogu aeg küsib, et mida see kool mulle annab. Praeguseks tegelikult tunnen küll, et ma olen juba saanud selle, mida ma sinna otsima läksin. Olen saanud nii palju erinevaid asju näppida ja sellega seoses sõprade/kolleegidega nii paljudest asjadest vestelda, et see on TOHUTULT just IT-alast silmaringi avardanud. Sel semestril teen töö juures teises osakonnas praktikat ka, MEGALT huvitav on. Ehk siis ma ei ole mitte niivõrd otsesest rahalisest kasust motiveeritud, vaid eelkõige tahaks, et huvitav oleks, ja tahaks ennast pädevana tunda (Peteri printsiibi kohaselt ei ole seda õnne muidugi iial kauaks, sest iga pädev inimene edutatakse kähku edasi kuskile, kus ta taas ebapädev on).

Lisaks olen ka mõistnud, mida ma siis tegelikult süvitsi edasi õppida tahan – ja usun, et oleks ma algusest peale ainult seda teinud, tunneksin ma end ikka ebakindlalt, sest saaksin aru ainult väga väikesest jupikesest kogu süsteemis. St ma saan jätkuvalt aru väga väikesest jupikesest kogu süsteemis, aga nüüd on mul mingigi ülevaade sellest, mis osadest see süsteem üldse koosneb. Kui prillid ette panen, siis ehk ei aja meie ettevõtte monoliiti suvalise sitahunnikuga segamini, mis sellest, et need esmapilgul nii sarnased on. No ja võimalus igal teisel nädalal Reedal külas käia on muidugi ka väärtus omaette, kuigi ma ei tea, kas mu tööandja just selle eest maksta tahaks. 😀

Üldse arvan ma, et Eestis on ülikooliharidus kuidagi ülehinnatud. Nagu üks Eesti blogija, kes kirjutas, et ta peiks ütles talle, et ta isegi ei kaaluks temaga abiellumist, kui blogija vähemalt gümnaasiumit ära ei lõpeta ja ideaalis ka ülikooli ei lähe. Selle peale ma muidugi naersin tookord kõva häälega, sest tema oli jälle teisest äärmusest ja oli minu kasutu hariduse üle nalja teinud. Oleks endal seda rohkem olnud, oleks kohe mehelegi saanud, mis ta tollane eesmärk tundus olevat. Vähemalt kihlasõrmuse ta sõrme sai (pärast diplomi kättesaamist), aga ma ei kujuta ette, kuidas keegi üldse on nii väiklane – mõlemas suunas, sõltumata sellest, kas sa arvad, et inimene on loll, sest tal pole haridust, või sa arvad, et ta on loll, sest ta “õpib mingeid kasutuid erialasid”. Kui oled ta juba kaaslaseks valinud, on nagu hilja öelda, et pulmad tulevad ainult siis, kui diplomi saad / selle põlema paned. Lõpuks on küsimus ikka selles, mis sind ennast huvitab ja mida sa teha tahad – ja samale eesmärgile on võimalik jõuda mitut teed pidi. Ega sa kellegi teise rõõmuks siin ilmas ei ole.

P.S. Tahtsin kirjutada ka sellest, et suurim tragöödia on neil, kes hirmsasti tahaksid eneseteostust või elu mõtet, aga ei suuda seda leida – või tuli see rong juba teismeeas ja läks hooga mööda, nagu ei oleks selles peatuses olnudki, nüüd seisad ikka nukralt perroonil. Aga no sellest annaks juba eraldi essee kirjutada. Õnnelikud on need, kes teavad, mida nad tahavad, olgu see eesmärk nii suur-väike kui tahes.

P.P..S. Hoopis teisel teemal, et lõpetada lõbusama noodiga. Juba aastate eest kutsus üks mu venna sõpradest teda “teie isa ilusaimaks lapseks”. Ma ei ütle, et ma selle pärast aastaid end magama nutnud olen või talle jätkuvalt selfisid saadan, anudes, et ta mind ka ilusaks nimetaks, aga ma ei väida ka vastupidist. Igatahes, pange tähele, ma olen JUBA traumeeritud. Nii. Ja lähen mina siis ema sünnipäevale koos selle mehega, kes tavaliselt ei pane tähelegi, mis mul seljas on või kuidas ma välja näen, kuni keegi teine komplimendi teeb – siis ta vaatab ja kohmab, et “üsna okei vist jah”. No ja nii kui peolt minema saame, oli ta esimene lause: “Su vend oli NII heas vormis, ta on vist tõesti hakanud jõusaalis käima?” Nagu mine abiellu temaga siis, tõesõna.

Ökk-ökk-ökk

View this post on Instagram

Pic credit : @varun0491 #aghori #aghora #aghoribaba #aghorisadhu #sadhu #holy_man #smoking #smoke #chilam #weed #ganjah #kumbh #kumbhmela #kumbh2019 #prayagraj #calm #shivshankar #mahadev_har #bholenath #om_namah_shivay #har_har_mahadev

A post shared by Aghori (@aghori_aghori) on Mar 12, 2019 at 8:24pm PDT

Teate, kuidas kõik suitsetajad alati ütlevad, et neil ei saa tuttavad arugi, et nad suitsetajad on – ning samas, kuidas tahaks end surnuks köhida ja hinge kinni hoida, kui sellised siis viimasel minutil otse väljast tunniajasele pisikeses ruumis toimuvale koosolekule jooksevad? Täitsa pekkis, mul oli täna hommikul au veeta terve Tallinn-Tartu bussireis noormehe taga, kes nägi välja nagu igati viisakas tegelane, ajas kaaslasega vaikselt ja sõbralikult juttu jne – aga haises konkreetselt nagu pärast pidu nädalaks ajaks niiskesse kohta vedelema jäetud tuhatoos.

Olge inimesed, kui teile on hädasti vaja just selliseid rõvedaid hobisid, siis mõelge kaaskodanikele ja veipige vähemalt. Kogu haisuprobleem hetkega lahendatud.

Ahjaa, midagi sarnast – näeb nii kena ja viisakas välja, aga kuskilt tuleb rõvedat laibahaisu – võiks muidugi öelda ka (Eesti?) poliitika kohta. Aga seda teemat ma täna ei torgi, mu pea ei tööta piisavalt selgelt pärast seda haisuterrorit.