Aga naljakas oli ju

Tahtsin selle Lobjaka-asja kohta öelda, et ma pole kordagi seda saadet kuulnud, sest ma ei kuula eriti raadiot, aga lugesin ta tviiti ja see on küll naljakas. Nii et neile vähestele, kes pole veel kuulnud, mis oli üks põhjustest, miks Lobjakas lahkuma sunniti, siis see oli see: 😀 😀 😀

Screenshot 2019-04-29 at 16.19.36

Millest nüüd see kisa ja kära?

Meedia käitub, nagu oleks midagi uudisväärset juhtunud. Väike naisepeks on konservatiivse elukorralduse lahutamatu osa, nii see käibki. “Tõde ja Õigust” olete lugenud? Sina oled Andres, teed tööd, maksad makse. Vahel saad vastu pükse, aga kui kohtusse lähed, küll sa juba kuidagi peale maksad. Aga poliitikuhärra on Pearu, käib joomas, peksab naist ja mõtleb, kas õnnestuks kuidagi sinu oma ka panna. Kui vähegi õnnestub, siis panebki. Nagu Lõuna-Eesti vanasõna ütleb: “nii nagu Helme ees, nii Kuusik järel”.

Tavaline Eesti elu.

Ainus asi, mis mind PÄRISELT üllatas, oli see, et Riigikogu esimees võib rahumeeli presidendi nime valesti öelda (kes see neil eitedel vahet teeb, ämairait?), ning see ei tekitagi suuri pealkirju või arutelu selle üle, kas see oli tõesti keelevääratus või teadlik alavääristamiskatse ja mõnitamine.

Naised ja inimesed, vol 99

Paari päeva eest oli siin see viraalne pilt naise piimanäärmetest – nimelt ei olnud suur hulk ameeriklannasid kuulnudki, et naise keha selline välja näeb, sest bioloogia tundides kasutatakse seal maal (ja tegelikult enamasti ka siin) INIMESE keha näitamiseks pea alati meest, sest mees = ju inimene. Naine on mingi kummaline inimese alaliik, keda näidatakse ainult siis, kui räägitakse spetsiifiliselt reproduktiivorganitest jne. Huvitav oleks teada, kas selles valdkonnas on 15 aastaga midagi muutunud, nii et kui mõnel lugejal on põhikooliealisi lapsi, siis jagage pilte vms, tahaks kohe teada, kas on mehed ja naised seal võrdsemalt esindatud.

Tundub nagu triviaalne teema, aga tegelikult siiski mitte. Näiteks satuvad mehed autoõnnetustesse tunduvalt rohkem kui naised, aga naised surevad rohkem – sest turvavarustust testitakse meeste peal, lähtutakse meeste keskmisest suurusest jne. Alles viimastel aastatel on hakanud see suhtumine muutuma. Ravimite testimine – teadlaste elu lihtsustamise nimel on tavapäraselt kasutatud ainult meessoost hiiri, sest vähem jama ju ning hiir on hiir. Haigussümptomite ja haiguste diagnoosimine – naistel jääb tihti infarkt õigel ajal märkamata ja kiirabi kutsumata, sest meid on õpetatud inimeste, ptüi, MEESTE infarktitunnuseid märkama. Kui inimene rinnust ei raba, ju siis pole infarkt – aga tegelikult esineb valu rinnus ainult umbes pooltel naistel. Tsiteerin kardioloog Margus Viigimaad (ma ei hakkaks mingit naiste loba ju tsiteerima, olge ometi):

«Palju sagedasemaks infarktisümptomiks naistel, umbes 70 protsenti juhtudest, on hoopis ülisuur väsimus, ligemale pooltel juhtudel ka unehäired, hingeldamine ning seletamatu ärevus. Tihti ilmnevad sellised sümptomid isegi kuu aega varem, kuid inimene ei tule selle pealegi, et need võivad ähvardavale infarktile viidata.»

Eriti terav on asi käitumishäirete, autismi ja muude nö vaimset poolt puudutavate eripärade korral. Tüdrukuid diagnoositakse vähem ja hilisemas vanuses, osaliselt lihtsalt selle pärast, et seda peetakse poiste haiguseks. Veel hullem on lugu nö päris naistehaigustega, mida ei taheta tõsiselt võtta. No näiteks menstruatsioonivalud (olen kuulnud faking kiirabitöötajaid naljatamas naise kohta, kel olid sellised valud, et tuligi tihti kiirabi kutsuda, et ta peaks paar korda korralikult keppi saama ja lapse sünnitama, oleks mure lahendatud), aga ka sünnitusjärgsed probleemid. Osade naiste puhul on elu lõpuni paratamatus, et said lapse ja nüüd elu lõpuni tuleb vahel veidi püksi, kui rohkem naerda julged, aga paljude hädade puhul on meditsiinilisest sekkumisest kasu. Ja meil on tasuta arstiabi (ning mul ka usk Eesti meditsiini), nii et ehk solgutatakse natuke, aga lõpuks aidatakse ka – aga Ameerikas tuleb järjest rohkem välja lugusid selle kohta, kuidas naine on pärast sünnitust ja rebendeid kehvasti kokku õmmeldud, nii et seks on ka aasta aega hiljem valus, ning siis käib ta näiteks kümme aastat arstide vahet, enne kui üldse opile lastakse. Selle aja peale pole ju ainult naise elu rikutud, vaid ka ta abielu – st mehel on ju ka kehv olnud kümme aastat seksita olla või seksides naise valugrimassi vaadata, INIMESEL on halb selles situatsioonis, võiks arvata, et võetakse tõsisemalt. Aga suhtumine, et naised ju vinguvadki ja kui naine ütleb, et on väga valus, küllap siis tegelikult natuke kipitab, on kahjuks tavaline pea igal pool.

No ja siit jõuame sujuvalt lastesaamiseni. Meil on meespoliitikud, kes võtavad avalikult sõna selle kohta, mitu last mis vanuses peaks olema. Millises vanuses on lastetu naine lihtalt parasiit (mina näiteks olen selline makse maksev parasiit, eks ole). Ja seda on okei avalikult neile otse näkku öelda, neid ütlejaid valitakse suisa Riigikokku. Ja siis on naised, kes anonüümselt ja salaja räägivad internetis sellest, mitu nurisünnitust neil on olnud. Naine, kel on olnud neli plaanitud rasedust, kolm sünnitust ja kaks elussündi. Neid asju ei jagata sõpradega, tihti isegi mitte peredega, sest see ei ole teema, millest rääkida. Naeratad viisakalt, kui ema jälle küsib, millal siis laps tuleb, ja ütled, et eks iga asi tuleb omal ajal, kui Allah annab – mitte ei ütle sünnipäevalauas, et kaks korda on ära katkenud, ehk kolmandal korral veab. Ja siis kuulad, kuidas MEHED hakkavad sama laua taga arutama, mis vanuses ikka oleks normaalne jne, sest no nad on ju mehed, nad on automaatselt iga valdkonna eksperdid. Huvitav, kas need mehed teavad, et igal viiendal naisel on vähemalt üks rasedus katkenud? Kas neid üldse huvitaks või räägiks sama targa näoga kartulisalati taga edasi, mis sellest, et teavad, et enda naisel või enda tütrel on ka seda juhtunud?

Väga võitleva feminismi moodi kõlab, ma tean, aga tegelikult leian ma, et Eestis on selle teemaga tunduvalt paremini kui Ameerikas. Mitte HÄSTI, aga paremini. Lihtsalt nägin seda pilti ja mõtlesin, et tasuks ehk jälle meelde tuletada, et naised on ka inimesed – ja mitte ainult nii ääremärkusena, vaid naised ei peaks moodustama mitte ainult poolt elanikkonnast ja tööjõust ja valitsusest, vaid neid tuleks kujutada ka bioloogiaõpikutes, arvestada nendega ravimikatsetes jne jne. Noh, et me oleme olemas, tere!

Soomlased ikka suudavad mind üllatada

Saate aru, tuleme meie eile laevaga koju ja … Cyrus toob mulle millegi, mis näeb välja, nagu keedumuna. Ma arvasin kohe, et ju see on valge šokolaad vms, aga ei, muna, mis muna – aga võtad koore maha ja sees on šokolaad, nagu pildil vasakul näha. Selgus, et nad teevad munakoore sisse augu, lasevad sisu välja, täidavad vedela šokolaadiga ja seejärel panevad selle augu suhkruga kinni, sellest siis see ringikujuline plomm, mis ka paistab. Täitsa lõpp inimesed ikka, kuidas keegi üldse tuleb sellise mõtte peale.

Muna oli muidu hea, aga kehtib vanasõna, et kes terve muna üksi ära sööb, sellel läheb süda pahaks.

See kevad on nii mõnus

View this post on Instagram

New year, same rocks #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Tunnen end natuke silmakirjalikuna, sest kogu oma kohustustehunniku pärast vingumise kõrvalt olen sel nädalal VIIEL päeval ronida saanud, neist neljal väljas. Päris hea, ütleksin ma. Väljas on piisavalt soe ja valge, nii et saime nädala sees ka õhtul pärast tööd välja kivile – selle teise pildi peal olevas kohas sain ma end vasaku jala peale sirgu … ja siis tulin kolinal alla. 😀 Ütleme nii, et ronimismatid on hea investeering olnud, isegi haiget ei saanud. See üks rada on minu jaoks Ellandvahe kivi murelaps ka. No ja siis on loomulikult Mandala, st selline rada, mis algab siit istestardiga ja iga liigutus on raske. Või noh, ma arvan, et on, sest ma olen siiani ära teinud selle istestardi + täpselt ühe liigutuse. Aga no pea need teisedki ei tule, kui üks juba tuleb, eks ole. See rada on siis sihuke, ca V7 või nii (jah, see on sama rada ja sama koht, lihtsalt erineva nurga alt):

No ja kuna nädalavahetus oli pikk ning koolivaba, käisime muidugi Soomes ronimas. Juba laevas oli esimene feil, avastasin, et kõrvallauas on teine blogija. Teate küll, millised need blogijad on, kohapeal teevad igati head nägu ja ajavad sõbralikult juttu, hiljem loed jälle netist, kuidas sul olid läbipaistvad retuusid ja perse paljas. Või minu puhul, et issand, milline sitakäi, sest no ma panin teadlikult metsa hulkuma minekuks suht äratrööbatud püksid jalga, et nagunii lähevad pühapäeval pessu – ja siis kohtun teise blogijaga, sel korralik meik näos, kammitud (mul oli hari jälle kadunud!), viisakalt riides. Tagantjärele tarkusena mõtlen, et parim kaitse on rünnak, oleksin pidanud kohe küsima, et “kuhu sa niimoodi üles lööduna lähed, litsi lööma v?” (saite pihta, jah, lööduna ja lööma, hahaha). Aga no ega need asjad ei tule kunagi õigel ajal pähe. Ehk siis kui loete kuskilt, et Rents näeb vabal ajal välja nagu prükkar, siis nii oli.

View this post on Instagram

Found where the winter is hiding

A post shared by Rents (@rrrents) on

Soomes on mõnes kohas ikka veel täielik talv, metsa vahel oli olukord selline, et päikese käes nii soe, et ronid lühikeste käistega, aga eemal kõik lumega kaetud. Ja kuna päikese käes hakkas see lumi kiiresti sulama ning tee siia oli pm liivatee, selgus õhtul, et teest on põhimõtteliselt alles ainult mudaauk. Üks vaene hipi oli oma bussiga sinna kinni jäänud ja kuna ei tal ega meil ei olnud mingeid abivahendeid, ei saanud me teda kuidagi aidata ka. Tal oli õnneks mingi labidake, kaevas end sealt ja üritas hooga minna. Sirru sai mulle sajandat korda nina peale visata, et “ja sina naersid, kui ma neliveoga autot tahtsin”, sest no siiani olin ma metsa vahel ainult 99 korda talle kinnitanud, et tegid-tegid õige valiku.

Trenni mõttes ei läinud me seekord mitte niisama ronima, vaid otsustasime teadlikult teatud osaoskusi harjutada. Mina tahtsin õppida paremini servadega töötama, sest no tegelikult on kogu Soome ronimine selline, et pead üritama end mingite servakeste abil balansseerides ülespoole nihutada. Väga tavalised on näiteks sellised praod, nagu pildilt näha, kuhu saad sisse ainult sõrmeotsad. Selle raja alguses on off-width ka – see tähendab sellist pragu, mis käe jaoks on liiga lai (st laiem kui rusikas), aga kogu keha sissetoppimiseks jällegi liiga kitsas. Kui serv on normaalne ja tasane, on see üsna kerge trikiga ronitav. St jõuline, aga tehniliselt mitte eriti keeruline – aga kui seda trikki ei tea, mõtled haigeks end, sest selline keharaskusega mängimine ei tule väga loomulikult ja ei “tundu” turvaline, sest inimesed on harjunud oma kolme-nelja tasakaalu tagavat punkti võimalikult laiali hoidma ning lisaks ei taha sugugi end horisontaalsemaks keerata.

Ehk siis väga põnev oli, tegime asju, mida sisetingimustes eriti teha ei saa – sees on serv 90-kraadine, loomulikult pole seda raske hoida. Väljas enamasti päris sellist õnne ei ole, ikka on seal mingi rõlgus, mis hoiab ainult teatud nurga alt ja teatud asendis (kui hoiab). Nii et põhimõtteliselt olen ma vastu pensioniiga otsustanud tehniliseks hakata, juba tunnen, et on midagi asjalikku tehtud, sest kui mitu päeva järjest tundide kaupa lasta, hakkab ka kõige blondimasse peakesse midagi jõudma.

Kuna mul oli vaja siiski iga päev paar tundi õppimise peale kulutada, siis telkima ei hakanud, otsisime endale siin Kotka kandis öömaja. Ja okei, pärast pikka päeva on õppimine väsitav, aga samas oli ikka megamõnus päev otsa ringi mööbeldada ja siis suure ronimise lõpetamiseks hoopis saunalavale ronida. Ainus häda on selles, et ma jätsin oma dušigeeli maha, nii et kasutasin mingi venelase mahaunustatud Axe’i, nii et nüüd ma iga natukese aja tagant mõtlen, et mis see haiseb siin, nagu mingi oss … ja avastan, et see olen ju mina ise. Aga see-eest tunnen, et testosterooni on mitme eest.

Ja nüüd ärge keegi spoilige, mul on Star Treki finaal vaatamata!

Mul ei ole tundeid

Nii et ma ei nutnud kirikupõlengu pärast. Mošeepõlengu pärast ka ei nutnud. Üldse nutan harva ja enamasti olukordades, kus mingi elus asi kannatab.

Küll aga on mul tugevad seisukohad õiget ja valet puudutavas. Nii et nende seisukohtade valguses tahaksin öelda, et

a) ma mõistan, miks pool maailma nutab, ja ma saan aru isegi mittekristlastest, kes seda teevad. See kirik on tohutu kultuurilise ja märgilise tähendusega, loomulikult selle häving puudutab paljusid.

b) Inimesed, kes tegid eile postitusi (või kommenteerisid innukalt nende postituste all) teemal “issand jumal, maailmas surevad lapsed nälga, leidsite ka mille pärast nutta”, on mitte ainult empaatiavõimetud, vaid ka taktitundetud värdjad. Siin ei ole isegi vahet, kas inimene nutab koos miljonite teistega kiriku pärast või üksinda selle pärast, et naabri traktor sõitis üle lillekese, kui sa arvad, et sa peaksid naeruvääristama kellegi teise muret ja kannatusi ning et sinul on õigus otsustada, mis on pisaraid väärt ja mis mitte, siis sa ei ole hea inimene.

Mõtlesin pisut järele.

Ei, ma päris nii tegelikult ei arva. Ma usun, et mõni neist võib siiski olla hea inimene, oma kitsukese silmaringi piires, sest ma tean, kui paljusid nad aidanud on jne. Pigem oleks õige seda sõnastada nii, et sa ei ole eriti intelligentne inimene, sest ükski intelligentne inimene ei arvaks sellises teemas, et mitte ainult ei ole tõemonopol tema kodus kapis, vaid ta peaks sellele tuginedes suisa avalikult teiste inimeste pisaraid naeruvääristama.

Muud ma ei tahtnudki öelda, aitäh.

6 nädalat veel

View this post on Instagram

#Wating #gameofthrones #gameofthronememes

A post shared by Chad (@myself.chad) on

Ma kavatsen tõsiselt loendama hakata, see on ainus, mis mind reel hoiab. Teadmine, et see saab otsa. Kuus nädalat veel ja siis pean ma veel ainult eksamite pärast muretsema – ning nende jaoks saab vajadusel õppepuhkust võtta ja teoreetiliselt peaks see ainult üks lisanädal olema. Nii et tegelikult ainult natuke veel ja on esimene aasta läbi. Võta end nüüd ometi kokku, pane internet kinni ja tuubi, raisk. Mul on paar ainet, mis megalt huvitavad, aga kardan juba ette, mis eksamil saab, sest pidevas stressis on aju vastupanuvõime lihtsalt nii palju madalam, et no mitte midagi ei jää meelde, iga teksti peab kolm korda lugema.

Teemavahetus. Üritasin väikese mõtteharjutusena mõelda, kes uutest Riigikogu liikmetest mulle kõige uskumatum tundub. Mitte otseselt vastumeelsem, aga just selline “kas nad tõesti lasevad sellise sihukese koha peale?” Ja jõudsin otsusele, et Ruuben Kaalep. Vanemate tüüpide puhul on esiteks selge ringkaitse, Martinit-pojukest ei saa lihtsalt välja jätta, misogüünsed seisukohad, naisepeks ja rahakeerutamisega seotud skandaalid pole meil ju isegi presidendiametis MEESTErahvale takistuseks (kuigi ma arvan, et isegi rahulikel eestlastel, kes on harjunud sellega, et hapukoor ja stringid käivadki kuluaruandesse, oli veidi kibe vaadata, kuidas eelmine president enne ametiaja lõppu kähku abiellus, et Ieval, kes pole eestlane ja ei plaani ilmselt iial Eestisse kolida, oleks elu lõpuni õigus presidendiproua palgale). Meespoliitikule on reaalseks takistuseks ainult see, kui ta on gei (mõelge, kui kähku Toobal pildilt kadus, muidu oleks raudselt need väikesed kriminaalasjad andeks saanud, mis see tibatilluke ebaseaduslik jälitustegevus), kõik muu on nohu – mis on naljakas, kui taustaks mõelda, et mõne kuulsa naispoliitiku seksuaalne orientatsioon on avalik saladus, millest viisakalt ei räägita, aga karjääri pole takistanud. Huvitavad asjad need soorollid.

Igatahes jah, mina arvasin, et käitumisprobleemidega titte, kes avalikult anonüümset kommenteerimist tunnistab ja vihakõne kohta ilmselget pläma ajab, nad ikka Riigikokku ei lase, enne pannakse kas või Madison, aga võta näpust, alahindasin seda, kuidas noored on alati uut võimalust väärt – või miks mitte kuut-seitset. Eeldusel muidugi, taas, et nad meessoost on, skandaalidesse sattunud noored naispoliitikud kaovad alati kähku pildilt.

Hämmastavatest asjadest veel. Iga-aastasi kevadekuulutajaid, inimesi, kes Facebookis laulaksid, kuidas nad üldse ei vaata Troonide Mängu, polegi sel aastal näha. Ei teagi kohe, hakka või kirjutama mõnele, äkki on haiged. Muidu ikka esimesena internetis mainimas, et nad on erilised.

Ahjaa, ma ei söö seeni. Nagu lihtsalt ei isuta jne. Paar šampinjoni omletis kannatan ära, aga muidu ei taha. Nagu õu mai gaad.

P.S. Lubasin täna ühe kooliasja ära teha, aga GoT avaosa ja … Rasked valikud.

P.P. S. Ma arvasin ka, et Mountain on hiiglane, aga …

View this post on Instagram

😂😂🔥 #l4l

A post shared by Game of thrones 🗡️ (@world_ofthrones) on

  • Kategooriad