faith

Mis see EKRE teeb nüüd jälle?

Viimastel päevadel on tulnud mitu äärmiselt kahtlast uudist. Esiteks muidugi see, et Helmed tegid keeluajal aktiivselt valimiskampaaniat, mille kohta alustati väärteomenetlus – keegi pole üllatunud, Ratas isegi ei viitsinud vabandada ainult mingi väärteomenetluse pärast. Võtke uuesti ühendust, kui keegi päriselt lõuga saab või jälle tagakiusamisega ähvardatakse.

Aktsiisiteemadel ma ei hakka isegi vahutama, minu meelest joovad eestlased liiga palju, joovad end suisa aktiivselt surnuks, hävitavad sellega enda ja oma lähedaste elusid ja peresid, nii et mina pooldan juba selle pärast kõrgemat aktsiisi. Jah, need 30-aastased, kes juba joovad, ei jäta pudelit ostmata, kui see 20 senti kallim on, aga kui 16-aastased, kes alles alustavad, peavad end vähe piirama, on see ainult hea samm tarbimisharjumuste kujundamisel. Aga kuna inimesed mu Facebookis rõõmsalt tähistavad seda, et nüüd saab ikka õlle jälle 20 senti odavamalt kätte, mis siis minagi vaidlen.

Igatahes. Nüüd loeme lehest, kuidas mitte eriti ootamatult, aga väga ootamatute võtetega, visati parteist välja Tartu piirkonnajuht Indrek Särg. Nimelt näeb EKRE põhikiri ette, et:

6.3 Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna põhikirja nõuete rikkumisel võib erakonna liiget karistada erakonnast väljaarvamisega. Erakonna liikme karistamise otsustab juhatus, arvestades võimaluse korral aukohtu ja ringkonna juhatuse ettepanekuid. Otsus peab olema motiveeritud. Otsusest teatatakse asjaosalisele kirjalikult kuu aja jooksul.

Indrek Särg sai sellest, et ta on üldse välja visatud, teada kõigile parteiliikmetele saadetud masskirjast. Seda, MILLE EEST ta välja visati, ei saanudki teada. Õigemini vabandust, visati välja “erakonna põhikirja korduva ja jämeda rikkumise” eest – milles see rikkumine täpselt seisnes, teab aga ainult Jumal taevas ja Helmed, kellel on temaga otsekontakt. Nagu näha, siis juhatus tuli kokku – aga mis sai ringkonna juhatuse ettepanekute arvestamise ja motiveeritud otsusega? Või see kaks lauset ongi motiveeritud otsus? Minu meelest peaks motiveeritud otsus ikka konkreetseid fakte sisaldama, nagu “ei näidanud Ruubenile okei-märki vastu” vms. Kuhu jäi aukohus? Mille jaoks see põhikiri tehtud on, kui see tegelikult kedagi ei koti?

Muide, Ruuben Kaalep oma 566 häälega sai Riigikokku, Indrek Särg sai 2221 häält ja jäi välja, sest ta ei meeldi Tähtsatele Onudele nii väga, st erakonna kinnises nimekirjas oli noor usin tagumikulakkuja lihtsalt hulga kõrgemale kohale pandud. Nii et arvata on, et Kaalep, kes on ka juhatuse liige, hääletas rõõmuga Särje väljaviskamise poolt, sest eks see Tartu valimisjaoskonna tulemus talle pehmelt öeldes piinlik oli – mitte muidugi nii piinlik, et neli korda väiksema häälearvu korral kohast loobuda, aga ikkagi piisavalt piinlik.

Aga päris hea signaal oma “madalamatele” erakonnaliikmetele – MEIE oleme nüüd Riigikogus ja TEIE, konnad, ei köhi, muidu võite suvalisel hetkel kinga saada, ükskõik, kui palju teil poolehoidjaid ja valijaid on.  Koosoleku, kus teid kuskile valitud on, kuulutame ka õigustühiseks (ilma selgitamata, MIKS see õigustühine on), ja oma mõtted demokraatlikust ühiskonnakorraldusest võite endale sisse istuda. Kui ebameeldivate ideede libedama sissesaamise juures nõu vaja on, küsige Kaalepilt, tal sellega palju kogemust.

P.S. Lugesin rõõmuga ajalehest, kuidas Kingo võttis lõpuks ikka aru pähe ja läheb välismaale töökohtumisele. Kahjuks ütles järgmine lause, et ta kohtub seal eestlasega – kas see konkreetne eestlane, mitte ise Tallinnas ei ela? Miks temaga ilmtingimata Kanadas on vaja kokku saada? Selle reisiraha eest saaks ju hulgim madala aktsiisiga õlut osta.

anna kannatust

Oi, Itella toob mulle väidetavalt täna paki

Mis te arvate, kui suur on tõenäosus, et ma saan õhtul SMSi, et neil ei õnnestunud mind kätte saada ja pakk läks automaati? Minu tagasihoidlik pakkumine on 99,9%, sest elu näitab, et need SMSid tulevad mulle alati kohale, aga kui on vaja helistada, pole neil mu numbrit. 😂

Pildil on karp EELMISE pakiga. Huvitaval kombel sellele valele numbrile, kust nad mind kuidagi kätte ei saanud, siiski igati kenasti SMSi saata (jah, mu telefon “polnud leitav” PÄRAST seda, kui ma olin ise igaks juhuks helistanud ja uurinud, kas neil ikka on mu number – ning sellele küsimusele jaatava vastuse saanud).

Täiendan: vat kus pean oma sõnu sööma, pakk igasugu probleemideta kohal. Huvitav, kas ma olen internetis nii palju kella löönud, et ei riskita enam, või mul lihtsalt vedas. 😀

faith

Tööinimese elu on imeline

Saate aru, ma olen jõudnud punkti, kus kõik projektid ja pea kõik kodutööd on tehtud ning järel ainult eksamid. Ma saan oma vabal päeval päriselt nautida vaba päeva ja ei mõtle paaniliselt kõikidele kohustustele, millega TEGELIKULT tegelema peaks.

Eile ma koristasin üle hulga aja, isegi tõmbasin tolmuimejaga põrandad üle. Kas te teate, kui hea tunne see on, kui liiv kõndides jala alla ei jää, sest see pole kujuteldav rand, vaid puhas elutuba? Ilmselt teate, aga mina isegi ei mäletanud seda enam. Lisaks pesin puhtaks kõik riided (kaks masinatäit), mis erinevatesse kohtadesse hunnikutesse olid kogunenud, ja pakkisin kokku julgelt kolm nädalat lahtiselt vedelenud magamiskotid. Meie korter näeb peaaegu välja, nagu siin elaksid inimesed – ning kõige selle käigus ei pidanud ma stressama mõttest, et see on asendustegevus ja selle asemel peaks kindlasti hoopis mõnda progemisülesannet lahendama. Imeline. Uskumatu, et inimesed elavadki niimoodi.

Lisaks sellele õpin aktiivselt itaalia keelt, sest mul on jälle aega, et õppida ka midagi muud peale rangelt kohustuslike asjade. Meil on varsti tähtpäev, mida me tähistame muidugi ronimisega, sest millega veel, ning Sitsiilias oli see natuke piinlik, et mul pool ajast ainult hispaaniakeelsed sõnad meelde tulid ja majaemandaga suhtlemisel kokutama pidi. Nii et üritan vahelduseks oma pead rohkem itaalia keelega täita, et oleks aktiivses mälus natuke rohkem lauseid kui voglio scalare ja un latte macchiato, per favore (ja see on väga kummaline, et kui üritada itaalia keeles lattet tellida, tahavad nad piima tuua, sest otsetõlge, aga latte macchiato tähendab ju otsetõlkes põhimõtteliselt plekilist piima … eeldan, et mõte on selles, et kohv nö tilgutatakse piima sisse, erinevalt meie klassikalisest lattest, kus vahekorrad on sarnased, aga piim lisatakse kohvile). Ega kuu ajaga palju õppida ei jõua (kuigi tegelikult natuke olen ma seda juba mitu nädalat vaadanud), aga meelde tuletada jõuab see-eest üsna palju. Ma olen seda ju varem õppinud ja üsna kähku tuleb tagasi, kui igapäevaselt tegelema hakata. Mind üks päev suisa üllatas see, et käisin Lasnamäel trenni tegemas ja väikesed vene poisid hakkasid juttu ajama – alguses ma ainult kokutasin, aga kümne minuti pärast ilmusid sõnad ise välja kuskilt jälle. Ehk siis vajaduse korral aju otsib kuskilt nurgatagusest selle kasti üles, kuhu need teadmised ära on pakitud, ja hakkab tolmu maha nühkima.

Ja kui juba jutt nühkimisele läks. Kui paari nädala eest oli olukord selline, et kui isegi läksin ronima, siis nautida seda ikka ei saanud, sest ainult töö-/koolimõtted olid peas, siis nüüd on mojo jälle kenasti kodus (kuigi kurval kombel on Sirru oma veits rändama läinud, sest nüüd on tal tööl palju mõtlemist ja vaeva). Kolmapäeval tegin Ellandvahel lõpuks ometi ära raskema slääbi, kus head pragu ei tohi kasutada. Ja õppisin kasutama sellist programmi nagu Shotcut, et oma sadat aastat kivil aelemist Insta (ja sinu) jaoks sobivasse 59-sekundilisse formaati mahutada. Pange tähele, kui imeliselt lõpp hajutatud on, kas EBA-l parima videotöötluse kategooriat ei ole v? 😀 No ma kõiki üleminekuid ei viitsinud, mul läks selle lõikumise ja klapitamise ning programmi kasutama õppimise peale juba niigi tund aega. Aga no igatahes ma sain üles. Oma lõdva kere, mitte video, kuigi seda ka. Need kohad, kus ma värisesin ja kurtsin, et iga nukk on halb ja kohe tulen nägu vastu kivi alla, lõikasin välja, nii et kujutage ette, et ma üldse ei vingunud ja olin väga julge. Ja raputan ma hoopis selle pärast, et sääski oli nii palju, et kasutasin patsi nagu lehmasaba, et neid natukenegi eemale peletada.

No ja täna käisime Soomes, sest vihma sadas ja tahtsime natuke sisetrenni teha, et veidikenegi kestvust oleks, kui kuu aja pärast pikemad rajad tulevad. Nahk narmendas muidugi juba tunni aja pärast, sest pole enam kunstnukkidega harjunud, aga muidu oli vorm parem, kui ma ootasin. Lihased on nüüd valusad, aga tõsiselt, ma isegi ei mäleta, millal viimati nii rahulik ja mõnus nädalavahetus oli.

Suvi tuleb. 🤗

faith

Kuidas olla kindel, et keegi telefonikõnesid pealt ei kuula ega salvesta?

https://www.instagram.com/p/Bx0Xiw8BgIH/

Oli meil just selline küsimus kodutöös. Esimene vastus on tegelikult muidugi, et ole vaene ja väheoluline, aga see vist pole päris see – ja noh, teine vastus on tegelikult see, et ära usalda oma lähedasi, sest Eestistki meil teada juhtumid, kus tüüp pani eksi pealtkuulamiseks telefoni kaisukaru sisse. Keegi ei pea su telefoni häkkima, kui on olemas hulga lihtsamad lahendused.

Aga vastus, mida kodutöös oodatakse, on tegelikult väga lihtne: kasuta oma nutitelefoni selleks, milleks ta mõeldud on. Ehk siis laigi internetis kassipilte ja stalgi Feisbukis eksi, mitte ära mängi lolli. Sul on taskus pisike arvuti, kasuta seda vastavalt, see, et sellel ka riistvaraliselt helistamise funktsionaalsus on, on rudiment vanadest aegadest, mil keegi polnud veel kuulnudki väljendit “otspunktidevaheline krüpteerimine”. Helistamiseks on ammu olemas vastavad äpid, näiteks Signal ja WhatsApp (millest viimane tunnistas just nädala eest, et leiti turvaauk, mille kaudu oli võimalik nuhkimistarkvara kasutada (mis tähendab, et seda ka tehti)). Tavaliste telefonikõnede turvalisuse aste on umbes samal pulgal selle info aknast välja karjumisega – ja mõlema puhul kehtib õnneks printsiip, et mis meil ikka varjata, eks ole. 😀

faith

Kuidas me seaduse ees võrdsed oleme

Töökaaslasel varastati jalgratas ära – nii et nagu sellises olukorras ikka, läks inimene politseisse avaldust kirjutama. Või noh, ma ei tea, kas “nagu ikka”, sest mina ilmselt ei läheks, sest mul pole lihtsalt usku, et Eesti Politsei selle üles leiaks. Aga no temal vist oli, nii et ta läks politseisse.

Jaoskonnas aga selgus, et ta on avalduse esitamiseks valest rahvusest. Nimelt, nagu ma olen korduvalt maininud, töötan ma rahvusvahelises firmas, mis ei tegutse Eesti turul, nii et töökeel on inglise keel ja ca pooled töötajad on välismaalased. Ja selgus, et ei tea, kas terve jaoskonna peale tõesti ei olnud mitte ühtki inglise keelt kõnelevat inimest, aga talle öeldi, et mingu minema ja helistagu 112. Nii siis sai, neiu, kes teisel pool toru võttis, oli väga hämmeldunud ja leidis, et see peab küll mingi arusaamatus olema – kuni tuli jaoskonna töötaja, võttis telefoni enda kätte, arutas natuke asja, ja tuli ka torust vastus, et jah, tõesti, inglise keeles meie idufirmade paradiisis avaldust kirjutada ei saa. Internetis olevat kuskil mingi vorm, mille võib inglise keeles ära täita ja neile saata, äkki nad siis leiavad kamba peale ühe inimese, kes seda lugeda oskab …

Et siis e-kodakondsus ja rahvusvahelised ettevõtted ja kvoodiväliselt võetakse vastu neid head palka teenivaid IT-spetsialiste (st nende maksuraha võetakse rõõmuga suisa kahe käega), aga kui neil midagi vaja on, siis vaadaku ise, kuidas saavad? Vägivaldsete kuritegude puhul sõidavad ka minema lihtsalt ja soovitavad peksa saanul või vägistamise ohvril netis vorm täita? Või mis maailmas see lähenemine normaalne on?

Lühidalt, nüüd on mul Eesti Politseisse VEEL vähem usku, poleks arvanud, et see võimalik on. 😀

anna kannatust · faith

Kuidas ma sünnipäeva tähistasin

View this post on Instagram

❤ this man and ❤ this place #bdaydinner

A post shared by Rents (@rrrents) on

Päris sünnipäev oli väga rahulik, käisime Argentiina restoranis, jõime kahepeale pudeli veini ära ja tuikusime koju. Väga tore õhtu oli, ei saa kurta, ja pealegi oli mul juba tehtud suurepärane sünnipäevanädalavahetuse PLAAN.

Plaan oli siis selline, et kuna täna on ärianalüüsi projekti tähtaeg, aga sünnat tahaks ka tähistada, siis läheme Soome ronima, aga rendime majutuse, et saaks õhtul natuke tuupida. Lubas imelist ilma, päikesepaistet jne. Ja no teate seda ütlust, et kui inimene plaane teeb, siis jumal naerab?

Noh, jõudsime meie Helsingist ehk tund aega eemale sõita, kui läks katki genekarihm. See omakorda tähendab muidugi seda, et kohe a) kaob ära roolivõim ja b) aku ei saa enam voolu. Eeldasime, et meil on ehk paar tunnikest aega, nii et mõtlesime, et ostame uue rihma ja saame sellega vähemalt päevakese hakkama, et ohutult koju jõuda. Noh, ka sellest plaanist ei saanud asja, sest käisime kolmes kohalikus poes (mind you, maanteel oli ok, aga roolikeeramine oli täielik trenn – ja kui mõni loom oleks näiteks teele jooksnud, oleks väga halvasti olnud), mitte üheski sobivat rihma ei olnud. Nii et mõtlesime, et okei, aku veel natuke peab, sõidame otse laevale ja eks Eestis mõtleme edasi.

No ja mis te arvate, kas oli samal ajal Helsingis maraton, millega Google Maps arvestada ei osanud, või jaa? Teed olid kinni, saime näha minestavaid ja oksendavaid soomlasi (sest 21 kraadi on seal rahvuslik katastroof, aga nad olid ikkagi otsustanud maratoni joosta) ja saime veeta üle 30 minuti ummikus. Nii et meie aku suri lõplikult just check-inni putka ees. Läksin kurtsin noorele daamile oma muret, ta arvas, et mis ta ikka teha saab. Ma arvasin, et ega siis pole parata, kui ta kellelegi helistada ei oska, peame me sinna jääma, sest ega me ei liigu. Selle peale selgus kohe, et tegelikult sai ta helistada mingitele toredatele sadamapoistele, kes tulid oma pisikese vilkuritega autoga ja meile jump start’i tegid (mis see on eesti keeles? kasutasid krokodille, noh) ning meid otse väljaspool järjekorda laeva peale saatsid. Ma selgitasin laevapoistele ka, et selline lugu, nad ütlesid, et pole hullu, nad hiljem aitavad jne.

View this post on Instagram

Literally my yesterday 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nii et läksime Sirruga laeva peale ja mina ütlesin, et taevale tänu, kõige hullem möödas. Sirru ainult naeris ja ütles, et kui elu talle üldse midagi õpetanud on, siis seda, et kui elu kingib sulle suure sitahunniku, kingib ta sulle sinna otsa ka kaunistuseks kirsi – ja et tal on tunne, et see kirss pole veel maandunud.

Noh … kui tulu aeg laevalt maha sõita, saime signaali ja segaduses vehkimist, sest noormees, kellega me enne rääkisime, oli unustanud, et meie auto ei liigu. Siis nad lükkasid meid lihtsalt laevast välja, pidime helistama sõbrale, kes tuli ja aku jälle käima ehmatas ja … saime selle voolu peal konkreetselt kahe maja kaugusele kodust. Ja meil ei ole auto, mida lükkaks – ja igatahes ei lükkaks seda selles liikluses, mis meie tänaval on. Nii et pidimegi kutsuma sõbra uuesti voolu andma, et koju saaks.

Reisikulu ca 250 eurot, selle raha eest sain käia Soomes võileiba söömas. Ikkagi välismaa. Remondikulud alles tulevad. Sünnipäev missugune.

Terve pühapäeva olin rampväsinud kogu sellest jamast, aga pidin kooli jaoks projekti lõpetama. Mäletate, me panime selle kahe rühmakaaslase eest lukku, sest nad ei teinud midagi? Üks ilmus välja ja tahtis töötada, nii et muidugi võtsime ta kampa. Ütlesime, et tee vähemalt üks peatükk (peatüki sai ta vabalt valida ja meie Andresega tegime kumbki mitu, sest no kiire oli juba). Tema muidugi nõustus ja siis … tegi mitu päeva kõike muud peale selle ühe peatüki, toimetas siit ja sealt, tegi teiste peatükkide jaoks jooniseid jne, kuigi ma tuletasin talle iga päev meelde, et kuule, sul on ainult üks oluline ülesanne hetkel, prioriteedid. Selle tulemus oli loomulikult ikka:

Ehk siis maakeeli tähendab see seda, et 15 minutit enne tähtaega oli kõik muu valmis ja tema … lõpetas oma peatükki, mis kummalisel kombel polnudki end ise kirjutanud.

Töö on esitatud. Homsest hakkan uuesti mediteerima, muidu ma pussitan kedagi. Aga noh, vähemalt aitas see tüüp mind javaga, nii et midagigi olen ma temalt saanud.

Aga Sirrul oli õigus, kui elu sulle juba sitahunniku annab, küll ta sinna lõpetuseks mingi erilise kringli otsa keerab. Ja kogu selle nalja käigus sain ma eelmise nädala jooksul taas ÜHEL PÄEVAL natukenegi ronida. Ehk siis ma ei näe siin seda positiivset poolt hetkel väga.

❤ Palju õnne mulle! ❤

anna kannatust

Mis nagu selle hariduse … MÕTE on?

https://www.instagram.com/p/Bw0mRoCAUt-/

Tegin selle semestri alguses vea – registreerisin end just nendele ainetele, mis mind kõige rohkem huvitasid. Ma ei teinud üksi seda viga ja võrreldes nii mõnegi teisega on mul üsna hästi läinud, olen hetkel üsna kindel, et saan kõigist ainetest läbi, ilmselt isegi üsna normaalse keskmise hindega. Erinevalt neist kursakaaslastest, kes on nüüdseks leppinud sellega, et mõnes aines tuleb tulemuseks 0 ja elu ongi selline. Mina olen leppinud sellega, et järgmine tähtaeg on jumal ja millelegi korralikult pühendumiseks ei jää aega, lehvin lihtsalt kähku läbi ja saan oma punktid kätte. Suvel loodetavasti õpin põhjalikumalt ja vaatan üle infoturbe ja java materjalid, mis on tegelikult megahuvitavad, aga pole lihtsalt aega süvitsi minna.

Mõnes aines tulevad pooled punktid kohalkäimise, mitte soorituse eest. Mõnes aines tulevad paljud punktid reaalse arusaamist tagava töö tulemusel – aga piisavalt punkte on võimalik saada ka kähku lihtsa nüri nühkimisega, nii et tark inimene eelistab seda teist varianti, sest sellega saab kiiresti vähemalt läbisaamiseks vajalikud punktid kokku ning siis vaatame edasi, kas nende arusaamist tagavate harjutuste jaoks ka aega jääb (enamasti ei jää). Kas ülikool käibki nii? Et sulle visatakse kiiruga sülle hulk infot, mida sa siis ehk kunagi tulevikus omaette õpid? Mu senine hariduskogemus on nagu natuke … meeldivam olnud.

Ja need kursakaaslased, kelle kohta ma tean, et nad on pidanud sel semestril vähemalt üks või kaks ainet pooleli jätma … Ma ei ole neist mitte üheski mõttes targem või võimekam, neil lihtsalt on lapsed ja elu, mis on sessioonõppe puhul ju üsna ootuspärane – nii et me räägime siin inimestest, kellele see õpe peaks suunatud olema. Mina võin öelda nutuse näoga, et “fain, sel nädalal ei roni”, aga lapsevanem oma lapsi üldiselt nädalaks ajaks lastekodusse ei saada. Kõigil pole ka õnne lahutatud olla, et saaks sellises olukorras nad eksi kaela peale visata. 😀

Aga kirjutama ajendas mind mitte see, et täna on raske, vaid see, et märkasin, et tudengid on ÄÄRMISELT õppimisvõimelised ja on õppinud just seda, mida Tartu Ülikool neile õpetanud on. Nimelt avati registreerimine järgmise semestri ainetele. Kui eelmisel kahel korral on kaaslaselt innukalt grupichatis arutanud, mis ained kõige HUVITAVAMAD ja ÄGEDAMAD on, siis seekord arutatakse samasuguse innuga, millistes ainetes kõige vähem kohal peab käima ja kus kõige väiksem lisatöö hulk on. Sest elu on õpetanud, eks ole, kui koormus ikka mitte mingiski mõttes normaalne ei ole, siis ka kõige lollim teeb omad järeldused. Huvitav, kas seda Tartu Ülikool meile tahabki õpetada? Või kas seda meie elukestva õppe trummi taguv riik tahabki meile õpetada?

Sest minu meelest oleks normaalne lahendus sellises olukorras võtta jätkuvalt huvitavaid aineid, aga poole koormusega. Selles mõttes, et ega kellelgi meist seda diplomit ju otsekohe vaja ei ole, mis seal vahet, kas see tuleb aastake hiljem või varem. Aga selle eest tuleb teatavasti trahvi maksta, sest oluline pole mitte see, et sa reaalselt midagi õpiksid ja targemaks saaksid, vaid see, et sa end õppekavast ilmtingimata nominaalajaga kuidagi läbi veaksid, veri kõrvadest voolamas ja pisarad kurgus. Nagu … milleks? Miks on butafooria olulisem kui reaalselt omandatud teadmised?

anna kannatust · climbing

oh häda

View this post on Instagram

bit late; but „real-life“ came first 😉 nevertheless still super happy to finally do the FIRST ASCENT off the „SIT-DOWN-START to NINJA-SKILLS, 8C/8C+“ – the best and hardest boulder i ever climbed on!!! . after more then three years off effort, over 150 sessions, climbing at minus six degrees celius and in 50cm of snow to epic all-night-12hrs sessions in up to 25C in july and falling twice at the very last harder move to the lip (after 10hrs!!! into the session) in july – i finally was able to keep it together and send the SDS to this legendary @nalle_hukkataival boulder !!! . . the send did happen just one week after doing „STORY OF TWO WORLDS (low-start), 8C“ – my best week of climbing for sure!!! and the best was that (as on the send of „story“) my girl @cat__ballou (she joined and supported me on so many epic sessions down there!) and my good friend giani (@gianiclimbs) have been down there with me for the send! they shuffled pads and gave me that little bit off extra motivation and power to keep going when i started to numb out on the top out! thanx so much!!! wouldn’t have had been possible without these two 🙌🏼!!! . and again it was this experience to turn the impossible into possible! dream big – work hard – enjoy the process – learn (fail) – and (eventually) send – wherever in life you are 🤟👊 ———————— . —> for the people interested in the full story and more details visit my blog (link in bio) . . -picture1; sticking the second cruxmove on the send – video-still from the ascent . -picture2; what an awsome line!!! and jup; its quite steep!!! great pic by my friend; @hanneskutza . . -picture/movie3; failing (=getting better) is the way to sucess!!! . . -picture4; dolce fa niente… 😉 . -picture 5; check the full @puzzleglass movie of the journey (includes the uncut ascent!!!) @moonclimbing -> 8pm swizzy-time!!! . -picture 6; after the send; so happy to have had my lady @cat__ballou down there when it finally happend! we had so many epic days and nights down there. so thankful for her supportreally appreciated big time 🤟🙌🏼! and check out the highballs she cleaned on the back! really nice 👍👌! . ———————-

A post shared by Martin Keller (@swizzybouldering) on

Mu kind of treener on viimasel ajal otsustanud, et just nüüd on õige aeg hakata rääkima mulle, et “kõik on ikka prioriteetides kinni” ja “kui väga tahta, siis võib 41aastaselt ka 8c ära ronida” ja “Küll see X on tubli, teeb 8 tundi nädalas mõtestatud trenni, kohe näha, et inimesel on prioriteedid”. (Mõtestatud tähendab siis teatud eesmärgipäraseid asju, niisama lõbu pärast ronimine on sellele lisaks.)

Esiteks. X on vist 16, see on normaalne, et trenn on prioriteet. Täiskasvanud inimestel on tavaliselt ikka töö ja eraelu ja ehk pere jne – ma ilmselt teen niigi rohkem trenni kui keskmine inimene, aga prioriteet see mul kohe kindlasti ei ole ja ei hakkagi olema. Ma saan aru inimestest, kes said lapsed varastes 20ndates, karjäär on paigas, lapsed suuremad ja nüüd otsivad vanemad uut eneseteostust. Need ehk hüppavad innukalt kogu oma energiaga strippaeroobikasse või otsivad armukese või hakkavad uut keelt õppima, aga no ma ei ole oma elus selles kohas, mul on ikka muid eesmärke ka.

Teiseks ajas see mind ikka korralikult naerma, sest ma kujutan ette, et absoluutselt iga teine inimene mu elus ütleks mulle, et proovi nüüd ikka rohkem koolile keskenduda (või tööle, ma olen kuulnud soovitust, et savi see kool, keskendu tööle, mis on ka oma nurga alt igati asjalik nõuanne), mitte ei tuleks keset sessi rääkima, et mõne inimese jaoks on trenn siiski prioriteet. 😀

Nii et eelmisel nädalal jõudsin ma ronima täpselt ühe korra. Välijõusaalis käisin ka, asi seegi, aga ronima saingi ainult pühapäeval, sest no vahel on palju tööd, mis parata. Ja sel ühel päeval tegin ka rohkem slabiharjutusi (jätsin käenukke ära, vältisin liiga suuri jalanukke jne), mitte ei roninud ainult lõbu pärast, sest alati ei peagi lõbus olema. Varsti on kooliaasta läbi, siis ronime jälle rohkem, aga no ei ole nagu seda tunnet eriti, et ah savi see kool ja töö, läheks elaks kaubikus nüüd. 😀

movies

Sarjasoovitus: The OA

On selline vahva sari, millel tuli märtsis juba teine hooaeg välja. Lühidalt – pime tüdruk läheb kaotsi. Kui ta aastate pärast ootamatult välja ilmub, pole ta enam pime. Ja kummalised asjad hakkavad juhtuma. Soovitan.

Ahjaa, kohustuslik mustanahaline on eilne päev, moodsates sarjades on alati vähemalt üks trans ja üks homoseksuaal. Mis on selles mõttes naljakas, et telekas näeb neid nüüd rohkem kui igapäevaelus, samas kui rassiliselt on kõiki peale valgete ekraanil siiski tunduvalt vähem kui päriselt USA tänavatel näha.

View this post on Instagram

Сериал "THE OA" 2016 г. I сезон. Люблю всякие штуки с амнезией и потерей идентификации, поэтому смотрел с чисто профессиональным интересом. Здесь все не так, все с ног на голову, что еще больше добавляет интриги. Плюсы: 1. Начало. Идут вертикальные кадры, снятые камерой смартфона. Вначале подумал, что это какая-то ошибка, остановил, промотал. Нет, так начинается сериал. Внимание привлечено на 100% 2. Сериал начинается с того, что главная героиня входит в повествование с попытки самоубийства, а титры появляются только конце в первой серии. Все наоборот. Очень наоборот. И когда мы понимаем, что есть в этом сюжете параллельный мир, становится ясно, что иначе и быть не может. Мой слоган "Нет никого пи.данутее русских олигархов". Почему? Посмотрите, поймёте. #сериалы #рецензии #студиядоброедерево #goodtreestudio #продленноеполнолуние #бритмарлинг #theoa

A post shared by Алексей Виноградов (@goodtreestudio) on