oh häda

View this post on Instagram

bit late; but „real-life“ came first 😉 nevertheless still super happy to finally do the FIRST ASCENT off the „SIT-DOWN-START to NINJA-SKILLS, 8C/8C+“ – the best and hardest boulder i ever climbed on!!! . after more then three years off effort, over 150 sessions, climbing at minus six degrees celius and in 50cm of snow to epic all-night-12hrs sessions in up to 25C in july and falling twice at the very last harder move to the lip (after 10hrs!!! into the session) in july – i finally was able to keep it together and send the SDS to this legendary @nalle_hukkataival boulder !!! . . the send did happen just one week after doing „STORY OF TWO WORLDS (low-start), 8C“ – my best week of climbing for sure!!! and the best was that (as on the send of „story“) my girl @cat__ballou (she joined and supported me on so many epic sessions down there!) and my good friend giani (@gianiclimbs) have been down there with me for the send! they shuffled pads and gave me that little bit off extra motivation and power to keep going when i started to numb out on the top out! thanx so much!!! wouldn’t have had been possible without these two 🙌🏼!!! . and again it was this experience to turn the impossible into possible! dream big – work hard – enjoy the process – learn (fail) – and (eventually) send – wherever in life you are 🤟👊 ———————— . —> for the people interested in the full story and more details visit my blog (link in bio) . . -picture1; sticking the second cruxmove on the send – video-still from the ascent . -picture2; what an awsome line!!! and jup; its quite steep!!! great pic by my friend; @hanneskutza . . -picture/movie3; failing (=getting better) is the way to sucess!!! . . -picture4; dolce fa niente… 😉 . -picture 5; check the full @puzzleglass movie of the journey (includes the uncut ascent!!!) @moonclimbing -> 8pm swizzy-time!!! . -picture 6; after the send; so happy to have had my lady @cat__ballou down there when it finally happend! we had so many epic days and nights down there. so thankful for her supportreally appreciated big time 🤟🙌🏼! and check out the highballs she cleaned on the back! really nice 👍👌! . ———————-

A post shared by Martin Keller (@swizzybouldering) on

Mu kind of treener on viimasel ajal otsustanud, et just nüüd on õige aeg hakata rääkima mulle, et “kõik on ikka prioriteetides kinni” ja “kui väga tahta, siis võib 41aastaselt ka 8c ära ronida” ja “Küll see X on tubli, teeb 8 tundi nädalas mõtestatud trenni, kohe näha, et inimesel on prioriteedid”. (Mõtestatud tähendab siis teatud eesmärgipäraseid asju, niisama lõbu pärast ronimine on sellele lisaks.)

Esiteks. X on vist 16, see on normaalne, et trenn on prioriteet. Täiskasvanud inimestel on tavaliselt ikka töö ja eraelu ja ehk pere jne – ma ilmselt teen niigi rohkem trenni kui keskmine inimene, aga prioriteet see mul kohe kindlasti ei ole ja ei hakkagi olema. Ma saan aru inimestest, kes said lapsed varastes 20ndates, karjäär on paigas, lapsed suuremad ja nüüd otsivad vanemad uut eneseteostust. Need ehk hüppavad innukalt kogu oma energiaga strippaeroobikasse või otsivad armukese või hakkavad uut keelt õppima, aga no ma ei ole oma elus selles kohas, mul on ikka muid eesmärke ka.

Teiseks ajas see mind ikka korralikult naerma, sest ma kujutan ette, et absoluutselt iga teine inimene mu elus ütleks mulle, et proovi nüüd ikka rohkem koolile keskenduda (või tööle, ma olen kuulnud soovitust, et savi see kool, keskendu tööle, mis on ka oma nurga alt igati asjalik nõuanne), mitte ei tuleks keset sessi rääkima, et mõne inimese jaoks on trenn siiski prioriteet. 😀

Nii et eelmisel nädalal jõudsin ma ronima täpselt ühe korra. Välijõusaalis käisin ka, asi seegi, aga ronima saingi ainult pühapäeval, sest no vahel on palju tööd, mis parata. Ja sel ühel päeval tegin ka rohkem slabiharjutusi (jätsin käenukke ära, vältisin liiga suuri jalanukke jne), mitte ei roninud ainult lõbu pärast, sest alati ei peagi lõbus olema. Varsti on kooliaasta läbi, siis ronime jälle rohkem, aga no ei ole nagu seda tunnet eriti, et ah savi see kool ja töö, läheks elaks kaubikus nüüd. 😀

4 kommentaari

  1. Ma, naisšovinistlik siga, kahtlustaks seda treenerit varjatud misogyynias. “Vaata, kui tubli noormees, teeb kõvasti trenni, ja sina, /keskealine mõrd v muidu alaväärtuslik eit/, yritad meeste mänguplatsil keegi olla”.
    Võitlusspordis ja jõusaalides 1990-tel oli see tavaline.

    • Tegelikult on just vastupidi, ma olin üsna üllatunud, et ta vahelduseks ka mõnda meest märkab, vanasti kippus ta ikka ainult keskmisest kenamaid daame kiitma. 😀

    • Kui hästi järele mõelda, siis… Keskmisest kenamad daamid said ka 1990-tel tublidest noormeestest rohkem kiita. Ma lihtsalt olin naiselikkuse antipood ja seda peeti tollal karistusväärseks, õigus jah, näe, kuidas mälu valikuid teeb.
      Siiski ma loodan, et too noor inimene oma tubliduse kohta ka ise kuulda sai/saab.

      • Ta on väga tubli poiss, nii et eks ikka vahel öeldakse ka. Isegi olen öelnud, et küll sa oled osavaks saanud. Ma hakkan jõudma sinna ikka, kus enam väga ei sobigi teismelisi poisse kiita, muidu mõeldakse, et puuma. Ptüi, cougar. Siin kommentaariumiski mulle ette heidetud seda, et eelmised kaks boyfriendi mõlemad minust nooremad olid, praegune õnneks omasugune vanur. 😀


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad