Mis nagu selle hariduse … MÕTE on?

Tegin selle semestri alguses vea – registreerisin end just nendele ainetele, mis mind kõige rohkem huvitasid. Ma ei teinud üksi seda viga ja võrreldes nii mõnegi teisega on mul üsna hästi läinud, olen hetkel üsna kindel, et saan kõigist ainetest läbi, ilmselt isegi üsna normaalse keskmise hindega. Erinevalt neist kursakaaslastest, kes on nüüdseks leppinud sellega, et mõnes aines tuleb tulemuseks 0 ja elu ongi selline. Mina olen leppinud sellega, et järgmine tähtaeg on jumal ja millelegi korralikult pühendumiseks ei jää aega, lehvin lihtsalt kähku läbi ja saan oma punktid kätte. Suvel loodetavasti õpin põhjalikumalt ja vaatan üle infoturbe ja java materjalid, mis on tegelikult megahuvitavad, aga pole lihtsalt aega süvitsi minna.

Mõnes aines tulevad pooled punktid kohalkäimise, mitte soorituse eest. Mõnes aines tulevad paljud punktid reaalse arusaamist tagava töö tulemusel – aga piisavalt punkte on võimalik saada ka kähku lihtsa nüri nühkimisega, nii et tark inimene eelistab seda teist varianti, sest sellega saab kiiresti vähemalt läbisaamiseks vajalikud punktid kokku ning siis vaatame edasi, kas nende arusaamist tagavate harjutuste jaoks ka aega jääb (enamasti ei jää). Kas ülikool käibki nii? Et sulle visatakse kiiruga sülle hulk infot, mida sa siis ehk kunagi tulevikus omaette õpid? Mu senine hariduskogemus on nagu natuke … meeldivam olnud.

Ja need kursakaaslased, kelle kohta ma tean, et nad on pidanud sel semestril vähemalt üks või kaks ainet pooleli jätma … Ma ei ole neist mitte üheski mõttes targem või võimekam, neil lihtsalt on lapsed ja elu, mis on sessioonõppe puhul ju üsna ootuspärane – nii et me räägime siin inimestest, kellele see õpe peaks suunatud olema. Mina võin öelda nutuse näoga, et “fain, sel nädalal ei roni”, aga lapsevanem oma lapsi üldiselt nädalaks ajaks lastekodusse ei saada. Kõigil pole ka õnne lahutatud olla, et saaks sellises olukorras nad eksi kaela peale visata. 😀

Aga kirjutama ajendas mind mitte see, et täna on raske, vaid see, et märkasin, et tudengid on ÄÄRMISELT õppimisvõimelised ja on õppinud just seda, mida Tartu Ülikool neile õpetanud on. Nimelt avati registreerimine järgmise semestri ainetele. Kui eelmisel kahel korral on kaaslaselt innukalt grupichatis arutanud, mis ained kõige HUVITAVAMAD ja ÄGEDAMAD on, siis seekord arutatakse samasuguse innuga, millistes ainetes kõige vähem kohal peab käima ja kus kõige väiksem lisatöö hulk on. Sest elu on õpetanud, eks ole, kui koormus ikka mitte mingiski mõttes normaalne ei ole, siis ka kõige lollim teeb omad järeldused. Huvitav, kas seda Tartu Ülikool meile tahabki õpetada? Või kas seda meie elukestva õppe trummi taguv riik tahabki meile õpetada?

Sest minu meelest oleks normaalne lahendus sellises olukorras võtta jätkuvalt huvitavaid aineid, aga poole koormusega. Selles mõttes, et ega kellelgi meist seda diplomit ju otsekohe vaja ei ole, mis seal vahet, kas see tuleb aastake hiljem või varem. Aga selle eest tuleb teatavasti trahvi maksta, sest oluline pole mitte see, et sa reaalselt midagi õpiksid ja targemaks saaksid, vaid see, et sa end õppekavast ilmtingimata nominaalajaga kuidagi läbi veaksid, veri kõrvadest voolamas ja pisarad kurgus. Nagu … milleks? Miks on butafooria olulisem kui reaalselt omandatud teadmised?

10 kommentaari

  1. Butafooria pole olulisem, butafooria on odavam ja mõnikord ajab ka see asja ära.

  2. See iga hinna eest nominaalajaga läbilitsumine tuli Aaviksoo “tasuta kõrghariduse” nimelise reformiga; selle taga olev ideoloogia oli vist “logardeid trahvida”, sest ilmselgelt on inimene, kes töö kõrvalt õppida üritab, logard. Tõeliselt motiveeritud inimesed PÜHENDUVAD ja bla-bla-blaa.

    või noh, miks ta siis on nii vaene, et peab ülikooli kõrvalt tööd tegema.

    pmst eduteoloogia järjekordsed ilmalikustunud võrsed.

    • ja selles ideoloogias tuleb huvitavate ainete õppimise jutu peale muidugi vastus, et ega riik teie hobisid finantseerima ei pea. Mõtteviis, kus väärtuslik on tõhusus; töö tõhusust mõõdetakse töö numbriliselt mõõdetava koguse (nt ainepunktide) ja aja suhtena; ja valitseb ettekujutus, et asjade huvi pärast õppimine või üldse huvi pärast tegemine on vhobindus ja logelemine, millest kasu ei ole. vt ka purkisittumise jutud jne.

    • nodsuga nõus. Minul jäi ülikool peale Aaviksoo reformi pooleli. Kaugõppe võimalused tõmmati väga koomale, domineerima hakkasid mingid imelikud väärtused.
      See “nui neljaks” täiskoormuse tagaajamine tekkis koos olulise muudatusega kõrghariduse rahastamises. Nimelt saavad ülikoolid nüüd raha lõpetajate arvu, mitte õppijate arvu pealt. Seega kui vanasti hoidsid nad hea meelega elukestvas õppes osalejaid hingekirjas, toetasid kaugõppe võimalusi ja olid muidu paindlikud…. siis nüüd on eesmärk sind mööda konveierit võimalikult kiiresti diplomini lükata (sest siis maksab riik) või välja visata (sest siis maksad sina ise). Igal juhul saab ülikool tudengi koolist väljasaatmisel RAHA. Maailma vanim motivaator.

      • ee… minu teada käis pearaha juba enne lõpetajate arvu pealt. Aaviksoo muutus oli see, et ülikoolid ei saa enam ise selle üle otsustada, keda kui kaua nad tasuta õppel sees peavad. Ülikoolid polnud reformi üle muide sugugi õnnelikud.

        • või õigemini: pearaha käis nominaalaja pealt, st üleajaõppijate pikema aja pealt rohke raha ei tulnud.

  3. Blogipostituse alguses on naelapea pihta käiv tekst, natuke omalt poolt muutes: Ülikooli eesmärk on õpetada mõtlema mitte aineid õpetada, see viimane käib lihtsalt kohati asja juurde.

    Osa inimeste puhul võtab mõtlema õppimine kümme aastat, osa puhul aasta, mõned oskavad mõelda juba enne ülikooli ja akadeemias olles mõtlevad mida kuradit ma siia otsisin.

    Ülikooli õppe vorm on üldiselt mugav keskmiselt taibukale inimesele aga tegelike tulemuste saavutamise seisukohast ebaefektiivne. Seni aastasadu enam-vähem samamoodi toiminud kõrgema taseme õpet ootavad lähiajal ees suured muutused, sest ühiskonda ei rahulda olukord, kus poolel elanikkonnast on mingi õppeasutuse paber aga praktilisi oskusi vähestel. Läänes tuleb tihtipeale noor sama suhtumisega ülikooli nagu klient MacDonaldsisse: mina maksan, vastu tahan head teenindust ja valmis produkti. Kohe tõuseb hädakisa kui ise vaja natu rohkem pingutada mullijoogi ja burgeri lauale tassimiseks.

    Ilmselt kolib suur osa õppest online, kus saad palju paindlikumalt õppida just neid aineid ja just nii süvitsi kui meeldib või sinu tööandja vajalikuks peab. Samas ei kao kuhugi vajadus hariduse alustalade nagu rudimentaarse keeleoskuse ja matemaatika vastu.

    • Mis sa ühiskonna all silmas pead? kui ma viimati Eesti tööturustatistikat vaatasin, siis läks kõrgharidusega inimestel paremini kui keskharidusega, põhiharidusest rääkimata.

  4. Hariduse mõte on targaks saada, elukestevõpe on see, et võtad uusi aineid juurde kui tunned et eelmiste mõju ära kaduma hakkab.

  5. Vaata mis haridus teeb ja milleks on see vajalik. Nüüd tehakse onnide asemel kasutajaliideseid, et inimest oleks põhjust metsa integreerida. Loomad integreeritakse metsast välja, täitsa oma, traadist kasutajaliidesesse.
    https://kultuur.postimees.ee/6685082/eka-tudengid-projekteerisid-16-metsa-kasutajaliidest?_ga=2.125113865.2016641211.1558074772-1236670766.1513826121


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad