Tööinimese elu on imeline

Saate aru, ma olen jõudnud punkti, kus kõik projektid ja pea kõik kodutööd on tehtud ning järel ainult eksamid. Ma saan oma vabal päeval päriselt nautida vaba päeva ja ei mõtle paaniliselt kõikidele kohustustele, millega TEGELIKULT tegelema peaks.

Eile ma koristasin üle hulga aja, isegi tõmbasin tolmuimejaga põrandad üle. Kas te teate, kui hea tunne see on, kui liiv kõndides jala alla ei jää, sest see pole kujuteldav rand, vaid puhas elutuba? Ilmselt teate, aga mina isegi ei mäletanud seda enam. Lisaks pesin puhtaks kõik riided (kaks masinatäit), mis erinevatesse kohtadesse hunnikutesse olid kogunenud, ja pakkisin kokku julgelt kolm nädalat lahtiselt vedelenud magamiskotid. Meie korter näeb peaaegu välja, nagu siin elaksid inimesed – ning kõige selle käigus ei pidanud ma stressama mõttest, et see on asendustegevus ja selle asemel peaks kindlasti hoopis mõnda progemisülesannet lahendama. Imeline. Uskumatu, et inimesed elavadki niimoodi.

Lisaks sellele õpin aktiivselt itaalia keelt, sest mul on jälle aega, et õppida ka midagi muud peale rangelt kohustuslike asjade. Meil on varsti tähtpäev, mida me tähistame muidugi ronimisega, sest millega veel, ning Sitsiilias oli see natuke piinlik, et mul pool ajast ainult hispaaniakeelsed sõnad meelde tulid ja majaemandaga suhtlemisel kokutama pidi. Nii et üritan vahelduseks oma pead rohkem itaalia keelega täita, et oleks aktiivses mälus natuke rohkem lauseid kui voglio scalare ja un latte macchiato, per favore (ja see on väga kummaline, et kui üritada itaalia keeles lattet tellida, tahavad nad piima tuua, sest otsetõlge, aga latte macchiato tähendab ju otsetõlkes põhimõtteliselt plekilist piima … eeldan, et mõte on selles, et kohv nö tilgutatakse piima sisse, erinevalt meie klassikalisest lattest, kus vahekorrad on sarnased, aga piim lisatakse kohvile). Ega kuu ajaga palju õppida ei jõua (kuigi tegelikult natuke olen ma seda juba mitu nädalat vaadanud), aga meelde tuletada jõuab see-eest üsna palju. Ma olen seda ju varem õppinud ja üsna kähku tuleb tagasi, kui igapäevaselt tegelema hakata. Mind üks päev suisa üllatas see, et käisin Lasnamäel trenni tegemas ja väikesed vene poisid hakkasid juttu ajama – alguses ma ainult kokutasin, aga kümne minuti pärast ilmusid sõnad ise välja kuskilt jälle. Ehk siis vajaduse korral aju otsib kuskilt nurgatagusest selle kasti üles, kuhu need teadmised ära on pakitud, ja hakkab tolmu maha nühkima.

Ja kui juba jutt nühkimisele läks. Kui paari nädala eest oli olukord selline, et kui isegi läksin ronima, siis nautida seda ikka ei saanud, sest ainult töö-/koolimõtted olid peas, siis nüüd on mojo jälle kenasti kodus (kuigi kurval kombel on Sirru oma veits rändama läinud, sest nüüd on tal tööl palju mõtlemist ja vaeva). Kolmapäeval tegin Ellandvahel lõpuks ometi ära raskema slääbi, kus head pragu ei tohi kasutada. Ja õppisin kasutama sellist programmi nagu Shotcut, et oma sadat aastat kivil aelemist Insta (ja sinu) jaoks sobivasse 59-sekundilisse formaati mahutada. Pange tähele, kui imeliselt lõpp hajutatud on, kas EBA-l parima videotöötluse kategooriat ei ole v? 😀 No ma kõiki üleminekuid ei viitsinud, mul läks selle lõikumise ja klapitamise ning programmi kasutama õppimise peale juba niigi tund aega. Aga no igatahes ma sain üles. Oma lõdva kere, mitte video, kuigi seda ka. Need kohad, kus ma värisesin ja kurtsin, et iga nukk on halb ja kohe tulen nägu vastu kivi alla, lõikasin välja, nii et kujutage ette, et ma üldse ei vingunud ja olin väga julge. Ja raputan ma hoopis selle pärast, et sääski oli nii palju, et kasutasin patsi nagu lehmasaba, et neid natukenegi eemale peletada.

No ja täna käisime Soomes, sest vihma sadas ja tahtsime natuke sisetrenni teha, et veidikenegi kestvust oleks, kui kuu aja pärast pikemad rajad tulevad. Nahk narmendas muidugi juba tunni aja pärast, sest pole enam kunstnukkidega harjunud, aga muidu oli vorm parem, kui ma ootasin. Lihased on nüüd valusad, aga tõsiselt, ma isegi ei mäleta, millal viimati nii rahulik ja mõnus nädalavahetus oli.

Suvi tuleb. 🤗

7 kommentaari

  1. Mul on küsimus. Miks ronijad tihtipeale oma ihu katmata hoiavad? Lühikesed püksid, mehed palja ülakehaga jne. Mitte-asjatundjana eeldaksin, et turvalisuse huvides oleks parem, kui nahk kiviga kokku ei puutuks.

    • Siis hea mõttes vaadata, et kuidas lihas vabas õhus mängib ja kujutada ette kui kadedad teised võivad olla, see on nagu rohkem doping. 🙂

    • Ideaalis võiksid muidugi alati põlved ja küünarnukid kaetud olla, palavaga on lihtsalt liiga palav nii, siis valid mõne potentsiaalse kriimu ja normaalsema oleku vahel. Paljas kõht selles mõttes ei loe, et kui sa kukud, kukud ju kivist eemale (välja arvatud slääbi peal), aga just käsivarred/põlved on veits ohus. Enamasti oskab ronija muidugi arvata, kus suurem kukkumisoht on ja kuidas ta sealt kukuks. Sellel konkreetsel rajal näiteks saan ma ise ikkagi mingil määral kukkumist kontrollida (end ntks viimasel hetkel veidi eemale tõugata) + Eesti graniit pole selle koha pealt eriti hirmus. Ehk siis see siin on rohkem hullamine, sääsed on ohtlikumad kui kivi.

      Kui mõelda tagasi mõnele ronimistripi pildile, kus päike lõõskab, aga mul on ikkagi pikad käised ja pikad püksid, siis enamasti ongi asi selles, et ma projektin parajasti midagi rasket, kus tean, et kukun kümme korda ja kukkumist / selle trajektoori ei saa ehk väga hästi kontrollida, nii et on oht mööda kivi allapoole lohiseda (ja Sitsiilias oli see kivi TUNDUVALT teravam, hea hoida, aga kui kukud, tuled alla nagu mööda liivapaberit). Kui liiga palav pole, ronib Sirru üldse ronimisteksadega, osaliselt just selle pärast, et paksem materjal pakub rohkem kaitset.

      • Ahaa, OK, tänud selgitamast.

  2. Alpinism ja ronimine on mulle väga võõrad ja kauged alad, aga sa oskad neist nii voolavalt ja elusalt kirjutada, et ei suuda lugemata jätta.

  3. Mulle ka meeldivad ronimise postitused, mis siis et ma enamiku elust olen kõrgust kartnud ja ronimisest mõeldagi ei ole tahtnud. Sel aastal aga tiriti mind Austraalias Grampiansis mööda kive turnima nii et vähe ei ole ja issand, kuidas ma sinna tagasi tahan. Sealne liivakivi ja kohatine kivistunud laava, ei ole kare ega teravate servadega. Nüüd on muidugi kerkimas oht, et seal ronimine ära keelatakse, sest tegemist on aborigeenide pühapaigaga. Ja nagu ikka on süüdi need vähesed jobud, kes sitta keeravad ja ei oska reegleid järgida.

    • Ma kartsin ka alguses kõrgust – ja ikka ei tunne end mugavalt ilma köieta väga kuskil kõlkudes, aga oskan lihtsalt realistlikumalt hinnata, millega saan hakkama ja millega mitte. Boulderdades megasuuri riske ei võta jne, köie otsas harjud arvestama, millega saad hakkama enne esimest klippi ja millega mitte – ja hiljem pole enam nii hirmus kukkuda, tead, et oled köies.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad