Naljakas tegelane oli ja naljakas küsitlus. Esiteks ütles ta mulle kohe ukse peal, et “oi, kui teil siin mees ka on, siis me peame mehi küsitlema” – ma olen ise seda tööd teinud, nii et ma sain aru küll, et see tähendab tegelikult seda, et tal on vaja mõlemast soost ja igast vanuserühmast vastajaid ning mehi on siis ilmselt hetkel puudu. Ütlesin, et kui tahate oma küsitlust inglise keeles teha, siis laske käia, ma panen ta vastama, selle peale mõtles ümber ja otsustas ikka minu käest küsida.
Küsimused olid naljakalt seinast seina, esmalt hajutati valvsus küsimustega teemal “milliseid apteeke oskate nimetada?”, “aga milliseid elektroonikapoode?”, ning siis küsiti ootamatult “kas Te oleksite valmis oma organeid loovutama?”. Loodetavasti järgi neile lähipäevadel ei tulda, aga see oli väga huvitav ajastus, sest me olime just paari päeva eest omavahel arutanud, kuidas organite loovutamine Eestis korraldatud on – ja et tegelikult võiks olla pigem niipidi, et automaatselt kõik loovutavad, kui ei taha loovutada, täidad kaardi (mitte niipidi, et automaatselt keegi ei loovuta). Kui sa nagunii surnud oled, pole sul ju neid enam vaja, ainus põhjus mitte loovutada on see, et ei näe ehk kirstus nii kena välja – ja paranoikude jaoks ehk ka see, et arst, kellel sugulane neeru ootab, ei näe elustamisega nii innukalt vaeva (olen kohanud mitmeid inimesi, kes ütlevad, et selle pärast iial ei annetaks).
Aga kirjutada tahtsin ma selle pärast, et lõpus olid traditsiooniliselt vastajat puudutavad küsimused. Vastamine käib tahvelarvutiga, varasemad küsimused on tõestanud, et masin oskab uusi küsimusi eelnevate vastuste põhjal kohandada. Nii et vastan mina, et Eesti kodakondsus, eestlane, blablabla. “Igapäevaselt kasutatav keel?” Valikus ainult “eesti”, “vene” ja “muu”. Vastan siis “muu”, sest noh, igapäevaselt on mul inglise ja eesti keele vahekord ca 60/40 inglise keele kasuks. Ja hoolimata sellest, et ma olin juba vastanud, et ma olen Eesti kodakondsusega eestlane, pidin nüüd ikkagi vastama veel mitmele küsimusele selle kohta, kui hästi ma eesti keelest aru saan (nibin-nabin) ja kui vabalt ma end väljendada suudan (see on vaieldav, vahel tundub kommentaare lugedes, et mõni ei saa ÜLDSE aru, mida ma kirjutan, nii et ilmselt on väljendusoskusega kehvasti).
Ja see on minu jaoks nii naljakas. Me elame riigis, kus inglise keelt konkreetselt surutakse peale. Näiteks. Ma õpin ülikoolis eestikeelse õppekava järgi. Selles õppekavas on üks ingliskeelne moodul – ja seda isegi ei mainita kuskil valdkonda reklaamides, sest see on kõigi meelest nii elementaarne, et nii võib juhtuda. Kas keegi kujutab ette, et ta läheb kooli torutööd õppima ja kohale jõudes selgub, et paari ainet saab kuulata ainult saksa keeles? Aga inglise keele puhul tundub see tavaline. Vanasti oli sama teema vene keelega, nii et see pole isegi mingi uus asi – siis oli ju ka tavaline, et kui satud töötama vene kollektiivis, siis räägidki päev otsa vene keelt. Kodus naine ainult mühatab vastuseks, nii et eesti keelt räägid siis, kui ema helistab. Aga ankeedi täites jäi mulje, et Eestis elav eestlane, kelle igapäevaselt kõige enam kasutatav keel pole eesti keel, on mingi imelik haruldus, kes ilmselt hommikul emakeeles putru ostagi ei suuda.
P.S. Politseipargis müüb hommikuti kohvi üks välismaalane, kes räägib VÄGA head eesti keelt (kohv on ka hea). Küsisin ta käest hiljuti, kaua ta Eestis elanud on – seitse aastat. Sirru, kes teda natuke kadeda näoga vaadanud oli, leidis muidugi kohe rõõmuga, et siis on tal veel päris mitu head aastat aega oma keeletaset tõsta. 😀 Konkurents motiveerib inimesi.
Pärdikute päevaraamat 