Sain näiteks kolme päevaga kolm eksamit tehtud, lahe, eks? Eksamiteks valmistudes pole küll selle elu elamiseks eriti aega jäänud, aga natuke ikka. Eelmise nädala neljapäeval käisime näiteks tööürituse raames vanu autosid vaatamas ja kardiga sõitmas, päris lahe oli. Autod olid ägedad, muuhulgas reklaamiti, et neid saab pulmadeks ja muudeks üritusteks laenutada. Sirru vahtis lakke ja teeskles, et ei kuulnud. Ta on valmis vaeva nägema, et vihjetest mitte aru saada.
Sõit oli ka lahe, kuigi ma võtsin üsna rahulikult, sest hirmus on ju, ei ole turvavööd ega midagi! Ma ei olnud isegi kõige aeglasem selle tulemusel (napikas), kuigi pean mainima, et see piff, kes minust videos mööda pani, on ikka täitsa hull, ta kimast must viie minuti jooksul vist neli korda mööda nagu ittuvast kassist. Aga ta oli ilmselgelt seda varem teinud, tuli lõpuks teisele kohale (ja kaotas esimesele ainult sekundiga).
Mis siis veel? Pühapäeval üritasime Soome ronima minna. Esimene osa oli kurb. Sõitsime kaks tundi, siis hakkas vihma sadama, käisime nagu märjad koerad tilkuvat kaljuseina vaatamas. Sõitsime kurvalt Helsingisse tagasi, läksime sisse ronima – ja nägime aknast, kuidas ilm täiesti imeliseks läks. Aga see ronimise osa oli siiski väga lahe, mul oli nii lõbus, et ei teinud suisa ühtki piltigi. Ronisin näiteks ära ühe negatiivi all oleva 6c, millest eelmine kord jõud üle ei käinud (seekord võttis ka umbes sada katset, imestasin, et mul üldse nii kauaks jõudu jätkus).
No ja sel nädalal oli siis tuupimine ja eksamid ja eksamid ja eksamid, korra sain välja kivile ka, kuigi sääsed tahtsid tappa. Tartus oli megailus ilm, nii et sain vähemalt välijõukaris käia, aga põhiliselt läks kogu aeg õppimise peale. Koju jõudes olin nii väsinud, et pikutasin, kuni Sirru konkreetselt kolm tundi köögis veetis, et õhtusööki teha (ta vahepeal vaaritab megapõhjalikult ja väga hästi), ja siis vahtisin suht tühja pilguga viimast boulder cuppi.
Tänaseks jõudis täielik pingelangus kohale. Kõik ained peale ühe on ju tehtud, viimane eksam on reedel, nii et põhimõtteliselt terve nädal veel aega õppida. Ei pea end enam pooleks rebima, et iga viie minuti tagant uut asja ära esitada. Nii et magasin vahelduseks sisse, käisin esimest korda uut Ronminni kaemas (sellest teen eraldi postituse) ja nüüd oleme õhtu otsa ameeriklaste uut Tšernobõli-sarja vaadanud. Lõpetame parajasti neljandat osa, aga mul on kuri kahtlus, et ega Sirru enne ei jäta, kui kõik viis osa vaadatud on.
Väga hästi tehtud sari, väga huvitav vaatamine, aga … ei ole lihtne vaadata. Väidetavalt olla see ka ajalooliselt väga täpne, st kõik faktid, mida näidatakse (mis ja kuidas juhtus), on tõsi. Ainus ebatäpsus, millele Reet tähelepanu juhtis, on see, et tegelikult ei ole kiiritusse surevad inimesed ise radioaktiivsed – nende riided ja nahk on, aga kui riided minema visata ja inimene korralikult puhtaks pesta, on näiteks haiglatöötajal kiiritada saanud inimest ohutu katsuda ja SEE ei tohiks rasedust enam kuidagi ohustada. Samas ei tule ka sarjast otseselt välja, et sarja tegijad seda usuksid, vabalt võib lihtsalt olla, et TOLLAL kõik uskusid seda lihtsalt.
Ma kannatasin kõik muu välja, aga iga blogilugeja oskab ilmselt ise ära arvata, mis mul pisara silma võttis. Ei ole hea tuju film, aga oli hea võimalus Sirruga ajalugu arutada – ja seda, kuidas Eestistki vabatahtlikke (või “vabatahtlikke”) sinna saadeti. Soovitan teistelegi, keda ajalugu või see temaatika huvitab.
Pärdikute päevaraamat 