Kuna kooliga on selleks semestriks põhimõtteliselt ühel pool, oli mul lõpuks ometi aega ka Ronimisministeeriumi uut kohta kaema minna. See asub Hipodroomil, Stroomi ranna poolses otsas, nii et mõtlesin, et oleks ju ometi nii mõnna sinna jalgrattaga minna, minu kõige pikem jalgrattasõit Tallinnas vist. Ma ütlen ausalt, et Tartu on jätkuvalt rattasõiduks hulga sobilikum – seal on igale poole normaalne rattaga minna. Need rattateed, mis Gonsiori tänavale tehti, on naeruväärsed – või see ongi Tallinnas normaalne, et keset rattateed on postid ja äravoolukanalid jooksevad läbi rattatee? Meil Tartus on arhitektid ikka jalgrattaid näinud, Tallinnas väga ei jää sellist muljet.
Paldiski maanteel muidugi seda muret ei ole, sest seal lihtsalt pole sellist luksust nagu eraldi kergliiklustee. Ja no ma ei ole nii enesetapja, et siin sõiduteel sõita, mkm. Nii et sõidan ettevaatlikult ja rahulikult kõnniteel ja loodan, et trahvi ei saa. Muidu oli sinna täitsa tore vändata, pakun, et ca 30 minutit läks rahulikus tempos mu kokukaga – nii et saabki juba kergelt soojaks ja veidi aeroobset trenni ka tehtud, soovitan kõigile. Ainus mure muidugi see, et minu jaoks on siseronimine tavaliselt pigem vihmase ilma lõbu, aga vihmase ilmaga jällegi väga väntama ei kipu. Igatahes ootan juba huviga, kas homme pepp valutab, sest see oli minu esimene pikem sõit sel aastal, kõik teised on pisikesed olnud. 😀
Aga rääkida tahtsin ma siiski hallist endast. Üldilmest ei pidanud ma isegi ise videot tegema, nad on seda juba teinud, selline näeb see siis välja. Nagu ehk kiiruga nägite, on isegi vets juba olemas – ja ilusad suured aknad, nii et seal on palju valgust. Seinad mulle väga meeldivad, mitu erinevat negatiivi, kuigi kahjuks mitte ühtki slabi. Aga ikka HULGA parem, kui ühelt ajutiselt hallilt loodaks.
Selles mõttes on töö veel pooleli, et näiteks katust alles pannakse jne, nii et iga päevaga saab asi paremaks, aga igati ronitav on see juba praegu (hetkel veel ainult korrapiletiga, mis maksab 8 eurot). Hetkel on isegi plaan, et sügisest tuleb mingi soojendus ka, st ehk ei jää see ainult suvelahenduseks (sest see päris uus koht peaks ju alles järgmisel aastal valmima). Nii et pöidlad pihku, loodetavasti saab seda sügiselgi kasutada.
Kuna Sirrul polnud tuju end liigutada, käisin seda ühe sõbrantsiga testimas – ongi parem, sest Sirru keeldub aru saamast, et kallimarolliga kaasneb ka kohustus instavideosid filmida. Teised inimesed ikka viisakalt hoiavad selle minutikese telefoni pihus, kui vaja.
Üldmulje on väga hea. Ruumi on küll vähe ja seinad on madalamad, aga see-eest on rohkem negatiivi (saab sõrmed ja lihased tugevaks) ning head rajad. Radade puhul on näha kohe, et erinevad rajameistrid, teine käekiri on tuntav, nii et väike vaheldus on alati teretulnud. Nii et soovitan proovima minna küll, seal annab mitu tundi korralikult lõbutseda.
P.S. Üldse on Sirru üks kohutav mees. Mäletate, ma ütlesin, et meil pole kultuurisi erinevusi. Noh, nüüd üks on. Mul on mitu päeva juba kurk valus ja nina nohune, sest nii palav on olnud, aga mina olen olnud sunnitud konditsioneeri ees istuma. Mitte midagi muud viga pole, just need tavalised hädad. Ja ta põhimõtteliselt mõnitab mind, sest see olevat rumal uskumus. Olen vist varem ka maininud, et kõik eestlased on minu poolel, tuttav lätlane ütles, et ta vanaema ka usub seda (tänks, nüüd olen ma siis vana), kaugemad välismaalased naeravad ja ütlevad, et muidugi ei jää õhu liikumisest haigeks. Nagu täielikud lambad, asi pole ju õhu liikumises per se, asi on see, et külm õhk konkreetselt puhub kaela peale. Lollakad.
P.P.S. See postitus on pühendatud Uuvele.
Pärdikute päevaraamat 