Reedel oli viimane eksam. Praktika on küll veel veidi suve peale jäänud, aga vähemalt hetkel on kõik selleks semestriks läbi ja kõik muu juba pisike tilulilu. Üldse on mul vist ees veel ainult viis ainet (neistki üks magistriseminar) ja magistritöö. Ning neist viiest ainest ükski ei tohiks olla nii töömahukas, kui See, Mille Nime Me Ei Nimeta, kus mõni kodutöö kaheksa tundi võttis. Ehk siis kõige hullem on möödas. Tähistasime ainsal meile teadaoleval moel, käisime nädalavahetusel ronimas. Minu esimene telgis ööbimine sel kevadel, st juba suvel. Väga mõnus oli, sääskedest ja parmudest hoolimata. Ja need Soome parmud olid esiteks suure parvega ja teiseks kuidagi hulga agressiivsemad kui meie omad (rääkimata sellest, et meie omi olen ma ainult vee lähedal näinud, mitte kunagi niisama).
Nädala pärast lähme puhkusele. Sellisesse kohta:
Vaatasin, et Shauna Coxsey seal, tuleb ka minna. Aga ta jõudis ikka juba lahkuda, nii et mu ahistamisplaanid on taas vett vedama läinud. Kuigi tema on rohkem plastikuprintsess, kui just sadama poleks hakanud, poleks temaga ilmselt nagunii kokku põrganud, me ilusa ilmaga proovime ikka pigem päris kaljudel ronida, koleda ilmaga läheme sellistes kohtades väliseinale (need on alati katuse all). Aga ütleme nii, et nende tehisseinad on ka üsna ägedad:
Teine väike möödapanek võib olla ilmaga – valisime selle koha lootuses, et nii kõrgel, ehk on selle võrra natuke jahedam. Praegu on ikkagi olnud püsivalt 25 kanti, visates vahepeal 30 kanti ka. Mis on kena rannailm, aga mitte nii hea ronimisilm. Õnneks on see nii pikkade traditsioonidega koht, et seal peaks piisavalt valikut olema, leiab kindlasti ka piisavalt varjulisi ronimiskohti, peamine mure pigem see, et tahtsime ka ühte multipitchi teha – ja seal üldiselt ühel hetkel sa enam varjus ei ole. Aga mina nagunii ei nuta, kui multipitch tegemata jääb, need ei ole mu lemmikud. 😀
Nagu ma maininud olen, olen juba paar kuud oma itaalia keelelt ka tolmu maha raputanud, hetkel on tunne, et lihtsamad jutud võiks vajadusel aetud saada küll, nii et selles mõttes ootan juba innukalt, tahaks testida ometi oskusi.
Ainus mure ongi hetkel see, et sess on mu paksuks teinud. Olen põhimõtteliselt oma talvekaalus. 😀 Tavaliselt olen ronitrippide ajal julgelt neli kilo vähem. Silma järgi vist ei ütleks, et hirmus vaal, aga enda jaoks ikka harjumatult suur. Nii et sügiseseks reisiks on vaja alla võtta, aga samas tahaks ju ikka puhkuse ajal rahulikult kahe suupoolega süüa kõike, mida elu ette lükkab … Itaallastel on nii megahead magustoidud ka ju. 😦
Ehk siis ma olen täiega puhkuselainel juba ja ma ei tea, kuidas need viimased tööpäevad siin tehtud saavad. Taeva abiga.
Pärdikute päevaraamat 