Ilus koht on, mis ma muud ikka oskan öelda. Saabusime laupäeval nii hilja, et sel kellaajal ei näinud enam midagi, väljas oli kottpime. Hägusalt oli aru saada, et kuskil on mingid mäed, aga see oli ka kõik. Kuna pidime ise end tuppa laskma, üritasime alustuseks muidugi hoopis alumise korruse naabrite juurde sisse murda – võti läks kenasti lukuauku, ainult keerata ei tahtnud. Jaurasime sellega seal ühtpidi ja teistpidi julgelt mitu minutit, enne kui mulle pähe tuli, et äkki meiega suhelnud itaallasele on koolis briti inglise keelt pähe taotud ja nüüd ta usubki, et see, mille kohta meie kolmas korrus ütleme, on inglise keeles teine. Nii oligi, kolmandale korrusele saime kenasti sisse ja viskusime voodisse. Öösel ärkasin veel mitu korda unesegaselt üles ja mõtlesin, et on siin alles innukad kristlased, isegi keset ööd taovad oma kella, minarettidel on ikka omad boonused, vähemalt öösiti vait – alles järgmisel päeval sain aru, et see kirikukell on tõesti kell, st kell viis hommikul koliseb viis korda, kell kuus kuus korda jne, millel on öösiti ehk oma varjuküljed. Aga see-eest kaasneb korteriga selline vaade:
Eile uimasime niisama ringi, sõime jäätist ja nautisime (varjus püsides) ilma. Siin on hetkel kuumalaine, järgmisel nädalal lubab iga päev vähemalt 30 kraadi, nädala teiseks pooleks suisa 38 (loodan, et me jõuame enne lahkuda, kui asi nii hulluks läheb). Sellest tingituna ka ei hakanud täna end ronimisega pooleks rabama, vaid aklimatiseerusime rahulikult, ostsime ühe raamatu ekstra suvel ronimise kohta (et kus need varjulisemad cragid on jne) ja tegime plaane. See kant on ronimisele nii orienteeritud, et isegi mina ei olnud ühes kohas korraga nii palju ronimispoode näinud. Kalymnosel näiteks on ka neid palju, aga ikkagi nii, et iga pood müüb kõike, siin on igal vähegi kuulsamal firmal oma esinduspood. Ma lõin ristimärki ette ja astusin selg ees jälle välja, sest plaanis oli seekord mitte liigselt kulutada, sest ega mul midagi otseselt vaja ei ole – ja siiani olen tõesti ainult pildil paistva nokaka ostnud, sest viimane aeg mul ka stiilseks hakata. No ja päike ei paista nii otse silma, sest päikseprillide kandmine eeldaks ju läätsesid ja kuigi need on mul kaasas, ei viitsi ma üldiselt jamada.
Aga äri on siin nii edukas, et vähemalt kahel firmal olid eraldi poed laste ja täiskasvanute varustuse jaoks. Ma isegi ei kujutanud varem ette keskkonda, kus ainult laste matkavarustusele suunatud pood end ära tasuks – aga siin on tõesti kõik väga perekeskne. Isegi ronimisraamatutes on ligipääsuinfo juures iga ronimisala kohta eraldi kirjas, kui lihtne on lastega ligi pääseda, nii et muidugi on neile varustust ka vaja. Ja ligipääsud on küll ehk karmi kaldega, nii et võtab mul keele vestile, aga üldiselt päris astmetega, laiad jne, nii et ongi võimalik cragi lapsevankriga ka saada. Ning kuna ka rattasõit on väga populaarne, siis näeb lapsi väga varakult ka rataste seljas, vanuses, kus meie omad veel pigem kolmerattalistega kärutaks.
Linn on väga ilus, ma iga kord ikka avastan, kui väga mulle Itaalia meeldib. Need kitsad tänavad on imelised, väga ilus on kõik. Siin linnas on eriti tore see, et koerad on igal pool, tänaval neile ka joogikausid jne, aga mina ei näinud mitte üht hunnikut ning nad on nii hästi kasvatatud, et ei tee tänaval üksteisest väljagi.
Itaallased ka meeldivad, väga toredad inimesed. Ainus asi, mis mind hämmastab, on see, kuidas neil on muidu alati aega – poes ajavad kassiiriga juttu, teenindus on aeglanerahulik, nauditakse hetke. Ja siis saab see sama itaallane rooli taha ja sõidab nagu psühhopaat, näiteks on valmis pigem vastutulevast autost hoolimata vastassuunavööndisse tõmbama kui ülekäiguraja ees peatuma. Nagu Jekyll ja Hyde. Aga sellistel hetkedel mõtlen ma alati sellele, kuidas Sirru naerab selle üle, kuidas eestlastel on muidu personal space ja isiklik ruum sama suur, kui maakera, aga toidupoes on igati normaalne sõnagi ütlemata kellegi kaenla alt end läbi pressida või kellegi jalgade vahelt piimapakki õngitsema hakata. Eks see inimhing ongi selline vastuoluline.
Pärdikute päevaraamat 