Ähin ja puhin

Palav on, kulla sõbrad. Nii sossu, et nö Itaaliapärast meelelahutust väga nautida ei saa – kohvi selle palavaga ei joo, pitsat eriti ei söö jne. Gelatot muidugi sööme, aga magusat ju ka ei jaksa nii palju kuumaga. Esimesed paar päeva oli jahedam, nii et siis sai ikka pastat nauditud jne, aga nüüdseks elan siin olude sunnil üllatavalt tervislikku elu, sest ühtki toitu ei suuda tervet taldrikutäit praegu nagunii ära süüa, nii et pigem näksin puuvilju ja valgubatooni.

Ronimisega on sama lugu. Nädala alguses käisime ühes lihtsalt puude varjus oleva kaljuseina ääres, kus oli lõunani talutav, siis hakkas päike peale paistma. Tol päeval mul nagunii ronimisest midagi välja ei tulnud, sest olin ikka veel kuumusest poolnõrkenud, pea käis kogu aeg ringi ja väsisin megakergesti. Nüüdseks on üldine enesetunne hulga parem, aga no vastupidavust on ikka täielik null. See oli muidu lahe koht, suisa trepp viis kohale jne, aga mul oli selle 10-minutilise jalutuskäigu tulemusel keel vestil nagu koeral. Trepp oli ikkagi lahe:

Järgmisel päeval läksime hommikul kell seitse ühe mägijõekese äärsesse kohta (see üle-eelmise pildi jõeke), kus vesi on nii külm, et jahutab ümbritsevat tuulekest ka päris korralikult.  Lisaks veel see boonus, et kuna silda ei ole, siis mammad-papad oma tittedega sinna eriti ei saa, saab rahus ja vaikuses ronida (hiljem muidugi selgus, et ma unustasin, et ronijad on ju hipinärakad, lastel võetakse lihtsalt püksid jalast ära ja siis saab ju läbi külma jõe joosta, pole vaja karta, et sokid märjaks saavad – aga koht on siiski 40 minutit linnast väljas, nii et sinna jõuavad ainult mõned üksikud innukad). Seal oli esimesel päeval lausa nii meeldivalt jahe, et ronisin pikkade käistega – aga tol päeval oli ka “ainult” 30 kraadi. See oli ka siiani parim ronimispäev, sain ühe megahuvitava ja samas parajalt jõulise 6b+ peal rabeleda, kus ma tegin kõik liigutused ära, aga loomulikult ei suutnud neid praeguses seisukorras puhkamata kokku ühendada.

Täna oli juba 35 ja siis oli seal ka maikaga palav. Lihased valutasid eilsest ja vaim oli nõder (mul on lisaks kuumusest tingitud nõrkusele ka igakuine nõrkus, mis vahel miskipärast vaimset poolt ka mõjutab – olen varemgi märganud, et vahel on sel ajal järsku METSIK vastumeelsus igasuguse riskidevõtmise suhtes, kõik tundub hirmus, ka need rajad, mida ma muidu soojenduseks ronin jne). Nii et täna ronisin vähe, puhkasin pigem, et homme korralikumalt proovida – aga homseks lubab juba 37 kraadi. Ja siin on see häda, et mind huvitavad eelkõige neli väga huvitavat 7a-d, mis asuvad sellisel seinal:

Redelid on seal selle pärast, et sealt imbub vett välja ning seina alumine osa on kogu aeg märg ja ligane, nii et päris ronimine algab selle kohalt. Täna proovisime natuke seda, mis keskmiste redelite kohal on, aga eriliselt ei pingutanud. Aga mure on selles, et see sein on hommikul (kui veel natukenegi jahedam) päikese käes ja muutub taas ronitavaks umbes kella ühe-kahe ajal, kui temperatuur on juba lakke roninud, kivi on soe ja sellest tingituna ka libe jne. Päikese käes ronimine ei oleks aga ka hommikul kella kaheksa ajal sugugi mõistlik (ja meil on huvitavaid radu mitu, nii et selleks tahaks tegelikult mitut pikemat päeva), sest ma suutsin siin elus esimest korda VARJUS olles punaseks minna. Täitsa tõsiselt, terve päeva jooksul olin päikese käes nii palju, et kõndisin auto juurest ca kolm minutit puude varju ja hiljem tagasi ning seejärel autost kõrvalmajja, taas autosse ja sealt tuppa. Nii et ju hiilis piisavalt kiirekesi ka varju. No ja teiseks muidugi see, et see päike kõrvetab ka hommikul piisavalt teravalt, nii et 10 minuti pärast ei suuda lihtsalt enam teha dünaamilisi ja/või jõulisi liigutusi.

Nii et alustuseks lähme homme hoopis ühe järve ääres asuva kaljuseina juurde, kus ujuda ka saab (kodus ma võtan küll külma dušši juba mitu korda päevas, aga sinna mägijõkke poolalasti saksa lapsukeste juurde ei tõmmanud), ja siis vaatame ehk päeva teisel poolel uuesti, kas kannatab siin veel ronida. Tahaks küll nii väga, tõmbab nagu magnetiga.

Iseenesest on puhkus ikkagi äge, ma olin koolist lõpuks nii väsinud. Siin ärkad küll tund aega varem kui kodus tööleminekuks, aga ikka oled rohkem puhanud. 😀 Ja isegi ronida on tegelikult siiski saanud ning mul ei olnud ronisaavutuste koha pealt erilisi ootusi, sest ma pole ju viimased kaks kuud eriti trenni teinud, vaid olen rohkem koolile pühendunud, aga kahju on sellest, et siin on nii palju teisi meelelahutusi, mida kuuma pärast proovida ei ole saanud. No näiteks tahaks rattaid rentida ja lossi juurde vändata, aga ei tõmba selle ilmaga ju. Pigem läheb vist ikka nii, et sõidame autoga läbi, sest jahedamat ilma lähipäevadel loota ei ole. No ja sellise ilmaga ei lähe ju ka ümberkaudseid linnu avastama, istud konditsioneeritud ruumis ja jood … isegi mitte veini, sest selle palavaga hakkaks liiga kiiresti pähe. 😀

Aga see, kui ilus siin on, on sellest hoolimata imeline. Itaalia ja Lõuna-Prantsusmaa meeldivad mulle lihtsalt nii väga. Isegi Sirru on palavusest hoolimata megarahul ja muudkui kiidab. Nii et ju sai ikka hästi valitud.

Lisa kommentaar

Kommentaare veel pole.

Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad