Täitsa tõsiselt, nii palju toredaid asju sai tehtud. Päeva esimeses pooles käisime hommikuses cragis nimega Finale Ampola, kus ronisime ühte vahvat 7a-d, mis tundus igati tehtav, kuigi seal sai ainult paar tundi lustida, enne kui päike peale tuli. Pärast seda käisime eelmises postituses mainitud pärastlõunases cragis, kus veel ca neli tundi ühe teise 7a-ga rahmeldasime. Selle ajaga saime esimese cruxi kãtte ja teises mõtlesime ka kumbki enda jaoks välja mitu edasi aitavat järjestust, nii et see on ka kohe käes. Seal ca kella kolmest läks ka piisavalt jahedaks, et jaksaks üht-teist normaalselt proovida. Ma hästi ei usu, et me enne reisi lõppu ühegi puhtalt ära teeme, aga see jääb eelkõige selle taha, et selle palavaga pole kestvust nii palju, et 20 meetrit järjest raskeid liigutusi teha vahepeal köies puhkamata – aga meeldiv on näha, et ma ei vahi enam selle raskusastmega radu nagu lehm jõulupuud, vaid oskan nendega midagi peale ka hakata. Esimene rada oli tegelikult lühem, selle ehk isegi punnitaks ühe jutiga ära (üks põlvelukuga puhkekohtki sees jne), aga sinna ma ei taha tagasi minna, sest sain seal kõigest kahe tunni jooksul kolm puuki kätte ja nad tülgastavad mind piisavalt, et sellest kohast edaspidi eemale hoida.
(Üldse on siin kuidagi palju elusloodust. Väga palju liblikaid, kes muidugi armastavad ronijate värvilisi riideid, nii et liigutades peab ettevaatlik olema, et neile liiga ei teeks (osad armastavad nahale ka maanduda, keegi väitia, et neile meeldib sool ja higi on teatavasti soolane). Palju ämblikke, kuigi enamik neist on mitte päris ämblikud, vaid megasuured koibikud – need vahepeal ikka häirivad mind megalt, sest ma hipina ei taha neid ära ajada, sest nad elavad ju siin, erinevalt minust, aga nad armastavad passida just neis aukudes, kuhu mina oma sõrmi tahaks toppida. Aa ja üleeile olin ma ca 15 m kõrgusel, panin jala laiemale eendile ja … avastasin, et minu varvaste kõrval peesitab madu. Mitte väga pirakas, umbes nii suur, nagu meil noored rästikud, kui nad esimest korda välja päikese kätte peesitama tulevad, aga see võttis jala kergelt värisema küll. Ja kõige rohkem jälestan ma mingeid suuri musti mardikaid, mis sind puu otsast varitsevad, sulle otsa hüppavad ja hammustada üritavad. Rõvedad. Karjusin üks päev meeleheites Sirrule, kui üks kolmandat korda mind rünnata tahtis ja ma olin sunnitud ta maha lööma, et hommepäev läheme sisse ronima, on konditsioneer ja keegi ei ürita mind pidevalt ära süüa. Ta ainult naeris mulle näkku, nii palju siis toetavast kaaslasest.)
Aga nende kahe ronimiskoha vahel leidsime täiesti juhuslikult kose. Sõitsime mööda maanteed ja sattusime peale. Vesi oli mõnusalt jahe ka, aitas natukenegi jahutada – kuigi koseni ujuda ei saanudki, sest vool oli nii tugev, rapsisin natuke tühja ja siis andsin alla.
Ehk siis tänasesse mahtus julgelt kuus tundi ronimist ja üks mõnus suplus. Ja unustage kõik mu eilsed valed, üks korralik pasta läks ka ikka sinna lõppu, sest no sellise rabelemise peale läheb iga ilmaga kõht tühjaks.
P.S. Meil on siin ainult täiskasvanulik huumor. Hakkasin täna Sirrule rääkima, et nii tore, et vetsupoti kõrval see pisike vannike on, nii mugav seal juukseid pesta. Kahjuks ta juba tunneb mind, hetkeks ka ei usu sellist juttu. 😦
Pärdikute päevaraamat 