Kohtumine blogijatega

View this post on Instagram

I wish I could just stay in the water 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Meil oli siin vahepeal kohtumine teiste staaridega. Käisime nimelt vahepeal Toomasega Tokumarus. Mitte otseselt algriimi silmas pidades, sai lihtsalt kuidagi niiviisi. Võtsin oma pagulase ka kaasa ja oli selline meeldiv õhtusöök.

Sirru oli muidugi sillas, sest tema jaoks on kõik lood Nõukogude Liidust, eriti originaalallikast, väga huvitavad. Läks järgmisel päeval uhkelt tööle ja rääkis kolleegidele, et õppis uue eestikeelse sõna – koerapirukas. Tomm nimelt ütles, et tema ajal pohmakaga burksi ei söödud, siis olid veel nö koerapirukad, mida Balti jaama turult sai ja mille kohta keegi ei teadnud, mis liha sinna täpselt sisse käib. Cyrus sai naljast aru, kolleegide puhul alati kardan, et mõni võib liiga tõsiselt võtta. 😁

Kusjuures niimoodi väikese seltskonnaga polegi blogijad nii hirmsad. Nagu ma varemgi öelnud olen, mul on neid ikka arvestatav hulk nähtud, kõik on toredad inimesed olnud. Okei, päris kõik ei ole, mõni on ikka opakas ka. 😀 Aga suurem osa on siiski meeldivad olnud.

Muidu pole mul absoluutselt mitte midagi öelda. Tõmbasin end laupäeval päikese käes sportides nii rihmaks, et pühapäeval oli tunne, nagu oleks pohmakas, isegi täna veel käin ja uiman. Ja mõtlen, mida küll inimesed teevad, kui neil on kolm ronimisvaba päeva järjest – mul alles esimene, aga olen juba jõudnud näiteks praktikaaruande valmis kirjutada ja Perpetual Grace’i viimase osa ära vaadata. Mõtlesin nimelt, et olen oma keha vastu kena ja paar päeva ainult venitan ja teen kerelihaseid, saavad õlad ja küünarnukid vahelduseks taastuda. Eelmisel nädalal mõtlesin ka, aga siis hoopis läksin trenni ja ronisin oma projekti ära. 😀 Nii et seekord tuleb tõsiselt võtta. Seda enam, et tulevaks nädalavahetuseks lubab meeldivalt jahedat ilma, ehk saan oma poolelioleva väliprojekti tehtud.

Mis sul viga on? Miks sa oled selline?

View this post on Instagram

With my freshman year of college done, I've had some time to reflect on all the changes in my life in the past 9 months. Ive always been a pretty overambitious person, which can sometimes lead to me spreading myself too thin and stressing myself out. However, the past few months has taught me that the key to being happy is balance. Stepping away from my Olympic journey has allowed me to better plan out the competitions and outdoor trips I want to do while keeping up with my school work. I'm currently enrolled in summer classes right now to get ahead on some credits, then South Africa in July! 🤗 📸's by: @gajdaphotography @chris_vultaggio @jenniejariel @clifbar @adidasterrex @blackdiamond @evolv_worldwide @bluewaterropes @perfect_descent

A post shared by Kai Lightner (@kailightner) on

Mammmmmmutpostitus. Üle hulga aja on kõhulihased valusad, sest mõtlesin eile, et trenn jäi lühikeseks, et teeks kodus natukene jooga kerelihaseharjutusi peale, sest tahan kangemate negatiivide vallutamiseks jõudu koguda. Piff seal videos näeb ka nii õrnake ja leebe välja, harjutused tunduvad igati lihtsad jne, aga korralikult lõpuni tegemisega oli ikka tiba raskusi ja täna on kohe tunda, et sai tehtud. Ehk siis tahate väljakutset, tehke joogat. 😀 Või mõned joogid.

Aa, ei, selliseid nalju ei tohi teha. Hakkasin just Marca viimase huumoripostituse peale mõtlema, et ma ajan näiteks meie kursuse chatis ka kogu aeg täiesti lolli juttu ja teen enda arust nalja, huvitav, kui paljud neist kõike tõsiselt võtavad ja mõtlevad, et ma olengi näiteks töö juures täis peaga lillepotti oksendanud või et me Andresega käime … Pärast rikun poisil potentsiaalsed suhtevõimalused ära vms.

Aga kirjutada tahtsin hoopis teisel teemal. Lugesin siin intervjuud USA ronimise järjekordse imelapsega, kelle võimast töötahet on juba aastaid kiidetud ja kes nüüd tänu sellele töötahtele (või oleks õigem öelda -võimele) on mitte ainult tasuta, vaid suisa toetusega mainekas ülikoolis. Ja sinna otsa lugesin seda intervjuud (lk 24-26), mis toob eriti hästi esile, KUI oluline on hea mentori roll. Esimeses artiklis kirjeldab noormees aga muuhulgas seda, kuidas ta mitu aastat elaski niimoodi, et iga päev oli jagatud 30-minutilisteks ühikuteks, igal ühikul oma eesmärk. Ma ei tea, kas lakkesülitamisühikuid ka oli, aga kindlasti mitte palju. Lõpuks, kui kohustused üle pea kasvasid, hakkas see ka motivatsiooni mõjutama, sest nagu ta ise ütleb, nelja tunni unega on raske pikalt motiveeritud püsida. Mis on muidugi tõsi, aga see motivatsiooni langemise hetk tuleb kindlasti väga erineval ajal ja enamikul meist mitte sugugi nelja tunni pealt.

Lihtsalt natukene kurb mõelda, et lõpuks ei koti kedagi, kui intelligentne või andekas või osav sa oled, kui sul ei ole sinna kõrvale ka korralikku töövõimet ja stressitaluvust, mille abil oma oskusi/andeid edasi arendada ning asjad õigeks ajaks valmis saada. Kui ma peaksin iga päev nii karmi graafikut järgima, oleksin ma esimese nädala lõpuks depressioonis. Kui ma saaksin öösel neli tundi magada, pussitaksin ma kedagi umbes ülehomme. Ma ei kujuta ette mitte ühtki varianti, kus ma suudaksin üldse sellist elu elada. Pigem vastupidi, kui mul on rohkem stressi, siis ma tahan kohe ka rohkem magada. Ja nagu mul just väikevennaga jutuks tuli – mul on näiteks üks sõber, kes on megaintelligentne, aga bipolaarne. Ja hetkel on see tal ravimitega kenasti kontrolli all, teeb doktorit ja elu on lill, aga kui ei olnud, siis madalseisus ta ei tulnud vahepeal nädal aega toastki välja. Mis tähendas, et parematel aegadel (ja juba siis oli tal õnneks see positiivses mõttes kaldu, nii et parem aeg oli ehk pea 3/4 ajast) teenis ta palju raha, magas öösel ehk viis tundi, oli koolis väga edukas, erinevad stipendiumid, kõik muudkui kiitsid jne, ning kui sitt ventikasse lendas, siis tänu neile parematele aegadele kannatati välja need paar nädalat madalseisu (kuigi näiteks romantilisi suhteid tal muidugi aretada ei õnnestunud, sest no vähe on neid naisi, kes välja kannatavad, kui sa iga paari kuu tagant jälle nädal aega kadunud oled ja teda tuppa ei lase). Ja kui see inimene poleks nii erakordselt intelligentne või parematel aegadel sellise töövõimega, ei teeks keegi ka tähtaegades järeleandmisi, siis olekski lihtsalt üks keskmisest veidi andekam tüüp, kes peab leppima keskmisest ilmselt tiba kehvema töö ja eluga.

Jah, mingi piirini on neid oskusi võimalik arendada – st töövõimet ja enesedistsipliini siis, unevajadust ilmselt vähendab mingil määral imelise toitumise ja tervislike eluviisidega, aga kahtlen, et märgatavalt. Jah, neurons that fire together, wire together. Aga siin tuleb jälle ka see, et kui korra üle pingutad, siis taastud kaks kuud või kuus kuud või mõne tuttava näitel mitu aastat (kui üldse taastud). Minu jaoks oli esimese magistritöö kirjutamine nii ebameeldiv protsess, et ma ei suutnud aasta aega järgmisele mõelda ka. Tean mitut inimest, kes põlesid läbi ja on mitu aastat hiljem ikka audis. No ja kas te olete kunagi mõelnud, et nüüd hakkan varem magama minema? Iga päev lähed kümme minutit varem magama, nädala pärast korra libastud ja oled hooga taas nullis. Nii et mul on küll küsimus, kui palju siin üldse on võimalik oma bioloogilistest eeldustest eemale rabeleda ning mis ulatuses on prokrastineerimine lihtsalt aju kaitserefleks, et sa seda päris põhja ei kõrvetaks. Lisaks muidugi see ka, et iseennast on üsna võimatu hinnata, vaja on head tugisüsteemi. Kai ütleb ka ühes intervjuus, et ta valis selle ülikooli muuhulgas seepärast, et siis on treener lähedal, sest muidu kipub ta laisaks muutuma – ja kui kalorite või ajakasutuse kohta on võimalik päevikut pidada, siis “laisaks minemine” on väga subjektiivne, aga kui sind ikka ajab närvi see, et ülikooli kõrvalt olümpiale ei saa, siis pole parata, siis ajabki närvi (kuigi nii mõnigi psühholoog ütleks, et siis on vaja tegeleda liiga kõrge saavutusvajaduse madalamaks tõmbamisega, mitte saavutusvõime suurendamisega, aga mida need šarlatanid ka teavad).

View this post on Instagram

me with the looming disaster of the leaving cert results

A post shared by Trash™ (@kingdom.of.procrastination) on

Mul näiteks on stressis olles VÄGA raske kohustustega algust teha. Kui juba olen alustanud, on kõik ok. Aga kui sa midagi ei alusta, siis sa teatavasti ei saa ka midagi tehtud. Imestasin ausalt öeldes, kui kiiresti mu töövõime pärast eelmist semestrit taastus. Veel esimene nädal pärast puhkust oli üsna kohutav, aga sealt edasi on juba olnud selline üsna chill, mitte ainult töö ei saa tehtud, vaid on ka jaksu pärast seda isiklike projektidega tegeleda. Kõrvalt mõnda tuttavat vaadates näen, et see ei ole sugugi iseenesestmõistetav, üks sõber on mitu aastat juba keskendumisraskustega pärast ühte rasket kooliaastat, kus korraga töö + kool + lapsed. Nii et säilenõtkus (resiliency noh) on üks imeline asi, mida bioloogilise loosirattaga kaasa saada. Aga nad oleksid võinud mulle siiski natuke rohkem järjekindlust kaasa anda (see oli vist kõik mu väikevenna jaoks kõrvale pandud, sest tal on seda mitme eest), sest mina olen pidanud sada nippi kasutusele võtma ja iseendale igasugu totraid reegleid tegema, et asjadega pihta hakata, kuni selleni välja, et kui ma mingit hulka tööd päevaga ära ei tee, siis õhtul trenni ei saa. See hoiab mind üsna kenasti ree peal, sest kuna hetkel ronin ju ainult liidi, ei laseks ma sellega üle ainult ennast, vaid ka oma partneri. Lisaks on mul selline reegel, et tööl maha istudes TULEB esimesed 30 minutit tööd teha – sest kui ma seda teen, siis sealt edasi on kõik okei, võin hiljem lugeda 15 minutit Postimeest ja rahus tööasju edasi teha, põhi on all ja hoog on sees. Aga kui ma hommikut Postimehega alustan, läheb kohe rohkem kui 30 minutit tööasjadeni jõudmiseks ja HULGA raskem on seda algust teha. Hetkel on meil see jutukas praktikant ka, nii et tulen tööle ja panen kohe müra summutavad klapid pähe. Ja mul on tunne, et teistel vist ei ole ree peale saamiseks selliseid hommikurituaale vaja või kuidas teiega on?

Kusjuures see ei sõltu sellest, kas on huvitav või mitte, huvitavate asjadega on sama moodi. Ma arvan, et pigem sõltub sellest, kui raske see on. Kui on väljakutse, aga tehtav, on kõik ok, kui tundub liiga lihtne või liiga raske, tahaks looderdada. Selles mõttes saan ma aru, miks inimesed näiteks ebamõistlikult palju aega arvutimängudele kulutavad, see on sama skeem – olukord on piisavalt keeruline, et pinget pakkuda, aga samas piisavalt lihtne, et sa kogu aeg teaksid, mida täpselt teha, et kõigega hakkama saada. Nii et isegi kui see tegevus on tüütu ja korduv ja tuleb 10 tundi järjest sama asja teha, tead sa, et pärast seda läheb jälle põnevaks, alati on läinud ju, sest mängus ja trennis tuleb alati ühel hetkel see positiivne tagasiside. Elu on õpetanud, et kui näed vaeva, tuleb ka auhind. Erinevalt päris elust, kus tuleb tõenäoliselt uus (kehvemal juhul veel igavam) ülesanne ja ühegi ülesande täitmisel erilist saavutustunnet ei teki. Veel enam, elu on õpetanud, et teatud olukordades ja teatud inimestega TASUB prokrastineerida, sest nii või teisiti selgub nädala pärast, et eesmärgid on ümber vaadatud ja seda eelmist asja pole tegelikult enam vajagi. No näiteks olen olnud olukorras, kus teen ära mingi koolitöö, teised tegemise asemel vinguvad ja siis öeldakse, et ok, ärge seda tehke. Elu õpetas, et ei tasu liiga vara midagi valmis teha. Suures firmas ka üsna tavaline, oih, muutsime meelt, see projekt läheb kappi tagasi.

Lisaks mäletan semestri lõpust hästi, et selle mitte alustamisega lisandub üsna peatselt ka häbifaktor – ühel hetkel on sul nii häbi selle pärast, et sa selline mölakas oled, et hästi ei taha mõeldagi sellele. Aga kui ei mõtle, lased automaatpiloodil edasi. Mainisin siingi, et meil ühel tädil olid koolis konkreetselt pisarad silmas, sest ta oli nii kurb, et asju tehtud ei saanud, aga kadus ära lihtsalt kõikidest ühischattidest. Progemine jäi kindlasti läbimata, ma ei teagi, kas ärianalüüs sai tehtud, sest ta lihtsalt ei uskunud enam, et ta võiks normaalselt järje peale saada, ja oli üks neist inimestest, kes ei ole õppinud, et elus on vahel vaja sitta teha, et saaks pärast jälle midagi paremat teha.

Mark Manson ütleb selle suhtumise kohta, et see on ainult vabandus ja kuni häbist lahti laskma ei õpi, ei saa ka midagi paremaks muutuda. Kuni sa ütled, et “ma olengi lihtsalt selline”, takistad sa iseennast muutumast, pigem tuleks välja mõelda, kuidas ebameeldivused natukenegi meeldivaks teha – no et kui teed ära selle kindla asja, annad endale alati selle kindla auhinna, mida muidu endale ei luba. Olgu selleks siis kolmeeurone kohv või jalutuskäik või seks serveriruumis (selle viimase eest vist võidakse lahti lasta, nii et see ei olnud soovitus, vaid ainult näide, vaata ka viide omapärasele huumorile). Veel parem, kui saad aru, et see tegevus on tegelikult enesehoole, näiteks õpid igal õhtul tunnikese, sest töötad oma tuleviku nimel – ja tunne on kohe parem ka ilma igasuguse eraldiseisva autasuta. Huvitaval kombel see viimane mul ei toimi, suudan nii õppida ainult neid asju, mis mind päriselt ka huvitavad. Keeled, sh programmeerimiskeeled, lähevad igati kenasti, aga kui mõtlen, et ehk peaks veidi matemaatikat ka õppima, sest progemise seisukohast võiks matemaatiline mõtlemine kasulik olla, lähevad need raamatud alati hiljemalt nädalaga kappi tagasi. Rääkimata sellest, et töö või kas või keeleõpe ei ole mulle ÜLDSE ebameeldiv, lihtsalt alustamine on alati raske.

Tahtsin harjunud kombel öelda, et ainus asi, kus mul alustamisega iial raskusi pole, on ronimine, aga tegelikult pole see päris tõsi. Esiteks on tõsise stressi tunnus see, et ma ei taha ronida. Teiseks on mul ronimises üsna korralik töövõime, aga see töövõime aktiveerub eelkõige taas olukorras, kus ma tunnen, et ülesanne on tehtav, siis ma võin tund aega järjest ka pusida. Ning olen märganud, et Cyruse aju töötab sama loogika peal, aga tal tekib see tunne tunduvalt varem. No kulutabki näiteks TUNDE millegi kallal töötamisele, ma näen tema huvitavat liigutust rajal, mille olen lootusetuks tembeldanud, proovin, ja saan 15 minutiga kätte. Ja trenn on siin ju väga selgelt elu mudel, ma ka muudes valdkondades kipun esmalt meelt heitma, selle asemel, et alustuseks pool tundi proovida (ja taas elu õpetab, meeleheitmise peale kipub ka kõik kandikul kätte tulema, aga ma saan teoreetilisel tasandil aru, et see pole jätkusuutlik lahendus). Kusjuures see Cyruse lähenemine tundub IT-inimeste seas väga levinud olema, neile on omane see, et nad usuvad, et kui piisavalt kaua pusida, siis saab kõigega hakkama. Enamasti saabki, see lähenemine ongi nad oma alal edukaks teinud. Kui ma temaga tuttavaks sain ja küsisin, mis tööd ta teeb, ütles ta mulle, et I throw shit against the wall and see what sticks, mis on üsna täpne definitsioon pea igale IT-tööle. Proovid ja proovid ja proovid ning vaatad, mis saab. Vahepeal heidad meelt, kui ei tööta, ning siis oled segaduses, kui töötab olukorras, kus ei peaks. Sul peab olema vastav iseloom, et sellist asja igapäevaselt teha – no ja see iseloom on väga kasulik, see viibki kahe aastaga 7a peale. Ma tahan ka 7a peale (nii otseses kui kaudses mõttes), suisa 8a peale tahan, nii et järelikult peaks kuidagi kultiveerima ka sellist iseloomu.

Aga on see siis nüüd bioloogia või õpitav? Kes teab? Mina küll ei tea.

P.S. Selle postituse kirjutamise käigus läbiti 4,8 kilomeetrit Instagrammi fiidi.

Sina ei pea mitte oma küünalt vaka all hoidma

View this post on Instagram

It's Friday, bitches ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Vaatasin üllatusega Facebookist, kuidas mu kunagised klassiõed, üks mimmum kui teine, olid kõik Metallica kontserdile jõudnud. Mõni isegi kurtis internetis, et pole midagi selga panna, sest pole ühtegi rokibändi särki (rääkimata Metallica särgist), et kas keegi nahktagi saab laenata v. Ja ma ei räägi inimestest, kes on viimased kümme aastat korralikud pintsakliplased olnud ja nüüd kaevasid kapipõhjast oma vana särgi välja, vedasid üle ootamatult kasvanud õllekõhu ja läksid peole – neist ma saan täiesti aru, lähed noorusaegu meenutama jne. Mina ei läinud, sest mulle üldse ei meeldi nende viimased albumid (from thrash to trash jms naljad), aga saan aru, miks kunagised fännid läksid. Aga minu jaoks on see mittefännide kokkuvoorimine täiesti arusaamatu, keegi peaks peale maksma mulle, et ma läheksin väljakule tuhandete võõraste inimeste vahele trügima, et näha bändi, mis mulle tegelikult ei meeldi. Pigem vastupidi, hetkel peaks bänd mulle ikka VÄGA meeldima, et ma end kodust välja veaksin. Laulu- või tantsupeost ma veel saan kuidagi aru, sest seal on kõik vaeva näinud, mingeid laule vms harjutanud ja siis see ühistunne ja blablabla. Mitte minu teetassike, aga siin ma suudan juba empatiseerida ja saan aru, kuidas see võib nauditav olla.

Naljakas lihtsalt, et minu paanikahoog on kellegi teise arusaam meeldivast õhtust. Vastupidi muidugi ka, mina nautisin nädalavahetust, millega muuhulgas kaasnes pendlisse kukkumine, nii et lendasin küljega vastu seina (muidu polnud midagi, ainult jalg jäi kukkudes hetkeks köie taha kinni, nii et pahkluu on nüüd natuke tundlik, aga õnneks isegi mitte valus), vihapisarad, sest ma vihastasin korraga Cyruse ja iseenda peale, ning väga palju raskeid liigutusi – ja ma olen VÄGA VÄGA rahul, mul pole ammu nii lõbus olnud. Olgu öeldud, et pärast seda kukkumist vedasin ma end kohe üles tagasi ja tegin ikka liigutuse ära, nii et selle üle olen suisa uhke.

On ju tore, et igaüks saab niimoodi lõbutseda, nagu just talle meeldib? Ma vähemalt tahaks uskuda, kuigi vahepeal tahetakse ikka vägisi meelde tuletada, et võiks ikka normidele vastata. Minu käest küsiti nimelt enne nädalavahetust, kas ma nädalavahetusel puhkan või ronin, nii et ma pidin taas kord vastama, et puhkan ronides, sest see ongi meie jaoks kõige nauditavam puhkus. Ja taas kord ei suutnud küsija seda vaatenurka üldse mõista. Sain hoopis ootamatu loengu teemal “ebanormaalselt sportlikel naistel on tulevikus raskusi rasestumisega”. Ee, bitch say what?

See ebanormaalne keha on siis selline, nagu ülemiselt pildilt näha võib, kõhtu sees hoidma ei pea, aga kõhulihased paistavad ainult hommikuti ja pärast trenni. Kuigi selle ülisportlikuks nimetamine on muidugi värskendav, mu treener ütleb tavaliselt “ronija kohta suur” ja Reet ütleb, et “ilmselgelt armastab ronida, aga kooki armastab ka”. Ma ei ole hetkel viitsinud end isegi suveks soorituskaalu ajada, sest lihtsalt ei viitsinud, oktoobrireisiks võtan veits alla, aga hetkel naudin seda, et hea tugev tunne on. Aga no lihtsalt võrdlusmaterjaliks, ülisportliku ronija keha on näiteks selline (ja kui mul talveks mingit reisi plaanitud pole, elan ma terve talve julgelt selles tema “käest ära lastud” kaalus ja ei muretse ka):

View this post on Instagram

**Update** So, many of the people that know me and follow my see that I absolutely LOVE fitness! YES, I climb and there for I’m a climber, BUT that’s NOT all I am! I have always loved testing my body through other workouts as well and seeing the transformations and also seeing how far I can push my limits. I LOVE seeing how strong I can get and what I can do with that strength. Something that I have always wanted to get into as well as staying a professional climber is the fitness world in general. I follow so many other amazing athletes, such as @clairepthomas , and fitness influencers on Instagram and love seeing what they do and how they motivate others to push themselves and live a healthier life style. For many years I have worked out in the gym, not talking about the climbing gym, because I love it. I love the feeling of working hard and sweating! 😁😆 SO… In the near future I’m going to start training programs for climbers and non climbers. For people that just want to live a healthy and fit life so as they get older they can still keep enjoying all the things they want to do! Website with training, healthy sweet recipes and much more will be coming soon! Come along with me on this journey and let me share my passions with y’all! 😁 The first 2 pictures are from the last week after working harder to tone up. The climbing pictures are from when I gained about 10-12 lbs after taking a break from climbing and training. They were taken about 2 or so months ago. It’s hard to bounce back sometimes, but the hardest part is starting!!! 💪🏻😄 #uhamikakuto

A post shared by Alex Puccio (@alex_puccio89) on

Miks ma üldse selgitan seda? See ei ole kellegi asigi, tegelege oma kehaga, mitte ärge jõllitage teiste omi. Pärast onaneerimist ehk tuju parem ka ja vähem huvigi kedagi teist kritiseerida. 😀

Lihtsalt see vestlus pani mõtlema, et saan täiesti aru, mida minu kunagine lemmikkommenteerija MadMax mõtles, kui ta ütles, et lapsi kasutatakse naiste kontrollimiseks. Mul isegi ei ole lapsi, aga minu emaka potentsiaalselt töökorras hoidmine on ikka igati sobilik asi, mida jutuks tuua – ja minu emaka töövalmidus on ometi hulga olulisem kui mina ise. Kas ma olen õnnelik, ei ole siin võrrandis oluline. Mina kui juba olemasolev inimene, minu unistused, soovid ja eelistused ei loe. Või ehk loevad, aga kui see kellegi huvide rõhutamiseks parajasti sobib, on igati okei letti lüüa argument “sa peaksid elama, nagu mulle meeldib, sest su emakas”. Ja noortele meestele ei käi keegi rääkimas, et järelkasvu huvides tuleks vähem juua või suitsetada, keegi ei tule selle pealegi, kuigi kõik teavad, et tervemate laste saamise nimel võiks mees enne lapseteoga pihta hakkamist vähemalt kolm-neli kuud joomisest ja muudest meelemürkidest hoiduda. Kui mitut meest te teate, kes päriselt seda teeks või kellele emme/issi käiks rääkimas, et peaks tegema? Keegi ei käi vanematele meestele rääkimas, et ära sina lapsi saa, vanematel isadel on suurem tõenäosus autistlik laps saada. Järelikult ei ole asi lapses, asi on ühe sugupoole kontrollimises, sest inimesed arvavad, et neil on õigus naisi kontrollida.

Samas ei maksa unustada, et see sobivus on tegelikult väga hea lihtne binaarne vastandus. Nagu lüliti. Sa oled kas sobiv emakakandja uue armsa valge heteroseksuaalse lapsukese loomiseks või ühiskonna seisukohast kasutu parasiit. Ja sellest pole midagi, kui sa juba kord oled oma emaka raiskulaskja, siis on väga hea rahulik elada. Inimesed aktsepteerivad seda, et ahah, nüüd on siis nii, ning vahel harva mõni üksik käib mölisemas (nagu seekord), kui talle isiklikult miskipärast ei meeldi, et sa tema parema äranägemise järgi ei ela. No et tal oleks just praegu lapselapsi vaja näiteks ja väga ebameeldiv, et sa siin mingit indiviidi mängid ja neid käsu peale välja paugutama ei taha hakata. Neid inimesi on võimalik vältida, nendega vähem suhelda ja rahulikult oma asja edasi ajada, elu on chill. Ei ole üldse mõtet põdeda.

Aga usu mind, kui sa nüüd mõtled, et hakkaks seda lülitit näppima, sest lapsed on ju armsad, siis SEE mäng ei käi nii, et sa vajutad lülitit ja oled plõks! hea ema. Mkm, kullakene, sinust saab alustuseks rase ja seejärel ema. Aga juba enne, kui see elu õis sulle sülle asetatakse, avastad sa, et järsku ei saa sa peldikusse ka kõndida, ilma et mõne uue lüliti otsa ei koperdaks. Sest nüüd on need järsku IGAL POOL, sest status quo on kõikuma löönud ja absoluutselt iga inimene tahab võimalust kasutada, et sind endale sobivasse vormi väänata. Kas sa raseduseelse joogaga tegeled? Kas sa liigutad piisavalt? Ega sa liiga palju suhkrut ei tarbi või liiga kiiresti juurde võta? Rasedusaegne diabeet on hirmus asi, kole, kui ema oma lapse tervisest ei hooli. Kas sa annad ikka rinda? Ega sa liiga kaua rinda ei anna? Kas sa ikka lased lapsel oma toas magada? Ega sa lapsel ometi oma voodis magada ei lase? Miks ta sul nii kaua mähkmetes on? Kas sa tõesti IKKA VEEL annad rinda? Miks su laps võõrastega suhelda ei taha? Miks su laps nii lärmakas ja rõõmsameelne on, kas ta ei saa aru, et see segab teisi? Äkki saaks ta kohvikuskäimise ajaks välja lülitada? See ei ole mäng, mida võita saaks. Kui mul oleks oma praeguse elukorralduse juures laps, oleks kogu mu suguvõsa veendunud, et ma olen halb ema, sest mis mõttes isa peab oma lihase lapsega iga kahe nädala tagant kaks päeva üksi tegelema, kuni ema koolis on? Meie suguvõsas joovad isad õlut (heal juhul) ja vaatavad õhtul enne magamaminekut korra üle magamistoa ukse, et näha, kas laste arv jätkuvalt klapib, ja sellest piisab, et heade isade nimekirjas püsida. Utreerin, väga häid isasid on ka, aga neile teistele ei käi keegi midagi ütlemas. Emadele on hoopis teised reeglid ja neile öeldakse hulga kergemini otse näkku, et issand jumal, kui sa juba need lapsed saanud oled, peavad nad ometi esikohal olema. Mis kool, mis isiklikud unistused, ela läbi lapse. Tema akrobaatikaringi esinemine on nüüd sinu aasta suursündmus.

Nii et ainus variant on mitte mängida. Saada perse, vähenda suhtlust, soovi korral kas või naerata ja ütle, et nii kurb, et pole aega külla tulla. Tahad, saa laps. Tahad, võta kolm dalmaatsia koera. Sitta pead ikka ise kasima mõlemal juhul. Ei ole vaja end kellegi jaoks kringliks väänata, oma asja ajades on mingigi tõenäosus, et vähemalt üks inimene on lõpptulemusega rahul.

Soovitan teile sarja (Perpetual Grace)

Täitsa uus, verivärske, otse ahjust.  Eesti keeles võiks selle nimi siis olla näiteks “Igavene arm”. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, sest see on lihtsalt nii absurdne. Lühidalt. Narkarist poeg mõtleb välja, kuidas preestrist papa (Ben Kingsley) varandus kätte saada, aga kuna ta ise ei saa kodulinna minna, peab keegi teine mõnda aega teda teesklema. See keegi teine on Westworldist tuntud Jimmi Jimpson – aga siin on üldse nii palju ägedaid näitlejaid, et tegelikult ei peaks kedagi eraldi välja tooma. Suurepärane näitlejatöö.

Aga kogu see lugu on nii hulluks aetud, iga tegelane on nagu natuke vaimuhaige ja ma lihtsalt vahin ja vahin suu ammuli ja irvitan. Paneksin teile treileri, aga see juba natuke spoilib, nii et ütlen lihtsalt, et vaadake esimene osa ära ja kui teile ei meeldi, võite mulle pikaajalise blogijate traditsiooni kohaselt sitta postkasti toppida.

Kuidas mitut keelt normaalselt korraga õppida?

 

 

Haha, ühelt mu (valgelt) sõbrannalt küsiti täna lasteaias, kas lapse isa on teisest rassist, sest tütar tundub kuidagi emast tõmmum. Nagu jumal hoia, suvi on, ema käib tööl, laps saab vanaemaga väljas olla, häbenema peaks seda v? Või kes see üldse küsib sellist asja? Kui ka oleks, mis see mingi suvalise kasvataja asi oleks? Kusjuures see sõbranna ei ela Eestis, võiks ju arvata, et USAs on nad natukenegi poliitkorrektsemad, aga ei.

Aga ei, postitus ei ole sellest! Ütlesin eile unistavalt, et tunnen, et töövõime ja -tahe hakkab lõpuks ometi taastuma, tahaks vähemalt sügiseni taas itaalia ja hispaania keelt korraga õppida ning ehk kauem veel (sest tegin järgmise semestri tunniplaani hästi mõistliku, kuigi iseenesest peaks vaikselt lõputööga ka pihta hakkama). Cyrus küsis muidugi selle peale süütu näoga, kuidas mul R-iga läheb kah, see pidi ju mu prioriteet olema – sest loomulikult olin ma piraadikeele täiesti ära unustanud, kuigi Codecademy saadab mulle suisa kirju iga nädal, et mul kursus seal pooleli ja võiks edasi tegutseda (ja muidugi võiks, sest ma maksan neile raiskadele üle 20 euro kuus just selle mõttega, et kui ma ikka maksnud olen küll, ma siis teen ka, aga essugi, nagu paksu uusaastalubaja jõusaali kuukaart, kolletub lihtsalt sahtlis).

 

View this post on Instagram

Il calcio

A post shared by IMPARIAMO L'ITALIANO (@impariamoitaliano) on

Nii et nüüd ma siin istun ja mõtlen, kuidas ma peaks oma päevaplaani kuidagi kolm keelt mahutama. R vähemalt ei hakka teistega segamini minema, nii et seegi hea – ning internet ütleb, et pane selged prioriteedid, nii et hispaania keelt ma iga päev teha ei kavatse. Seda tean ma juba kogemusest, et kui ma niisama ütlen, et teen midagi paar korda nädalas, ei tee ma seda tegelikult kunagi, nii et paratamatult tuleb ikka mingi kava teha. No ja itaalia keelega on selles mõttes nukker, et meie ettevõtte ainus itaallane läheb minema, nii et mul pole seda kellegagi harjutada. Väga ebaviisakas temast sellistes tingimustes Eestist ära kolida, kui te minu arvamust teada tahate, aga no mis siin enam. Samas on meil aga üks kuubalanna ja üks hispaanlane, nii et oleks patt nende emakeelt mitte praktiseerida, kui võimalus on – aga te ei kujuta ette ka, kui mitu korda ma olen oma “kodukolumbialasele” näiteks “me sembra” öelnud, ilma et ma üldse külvamisest räägiks. No ütleme nii, et nii mitu korda, et ta isegi ei paranda mind enam, vaid on meelde jätnud, mida see minu ja itaallaste arvates tähendab. Keegigi on õppimisvõimeline.

Muide, selliseid petusõnu pole neil üks või kaks, vaid umbes miljon. Kuigi mul lähevad eelkõige sassi hoopis pisikesed jubinad, millal öelda me ja millal mi (seda enam, et itaalia keeles kasutatakse mõlemat, kui eesti keeles on “mulle meeldib” ja “meeldib mulle” väikese tähenduserinevusega, siis itaalia keeles on nende kahe “mulle” jaoks suisa erinevad sõnad), millal se ja millal si (või suisa või , mis on ometi erinevad sõnad, jäta nüüd meelde, kummas keeles sa jaatad). Ci on ka, seda ei tohi unustada, ne ja en, siis hakkab vaikselt juba prantsuse keelt sisse viskama ja …

 

 

 

Ehk siis seekord olen ma selliste ebameeldivuste vältimiseks teinud Plaani. Väikevend rääkis eile ajakasutusäppidest, et saaks oma ajakasutusel silma peal hoida – mõtlesin isegi hetkeks selle peale täitsa tõsiselt, aga siis otsustasin, et krt, ma ei taha näha seda, milleks end ilmaasjata närvi ajada. Ma ei taha näha, palju ma maha huian, ma tahan midagi, kuhu saaks endale ette normaalse kava teha, nii et see saaks ise aru, et kordame seda nüüd igal nädalal. Hakkasin guugeldama ja avastasin üllatusega, et see nimekirjaäpp, millel mul juba on aastane tasuline tellimus, sest ma tahtsin ilusat tausta (ei, ma ei kavatsegi seda häbeneda), pakub tasulises versioonis muudki peale silmailu, saab ka kalendri, mida on võimalik soovi korral oma teiste kalendritega integreerida. Muidu oleks ma ilmselt lihtsalt Google Calendari kasuks otsustanud, sest see teeb seda kõike ju tasuta, aga no kui mul on juba võimalik kõike ühes kohas korraga teha, siis loomulikult lasen sellega edasi – mulle meeldib TickTick, sest ma ei ole ühe vahendiga piiratud, see toimib ühtviisi normaalselt nii brauseris, brauserilaienduses kui ka telefonis. Hiljuti lisandus harjumuste kultiveerimise võimalus ka, saad iga päev või kindla arvu nädalas vms öelda, kas oled piisavalt vett joonud, pea peal seisnud, kainena koju tulnud või mis iganes harjumust sa tahad edendada – see on igati tasuta, nagu pomodorogi, nii et tegelikult on neil tasuta kraami maa ja ilm. Saan aru, miks grupis töötavad inimesed Trellot või ClickUppi kasutavad, aga mulle omaette nokitsemiseks on see jätkuvalt imeline.

Igatahes. Kõik targad allikad ütlevad, et ära sa jumala eest kahte nii sarnast keelt korraga õpi. Seda ma ignoreerin. Seejärel ütlevad nad, et sellistes tingimustes tuleks luua täiesti erinev keeleõppekeskkond, et ajul oleks kergem neil keeltel vahet teha. No et kui õpid kodus, siis õpid neid kahte keelt mitte ainult erineval ajal, vaid ka erinevates tubades. Kui ühte hommikul, siis teist õhtul. Kui näiteks hispaania keelt praktiseerin ma tööl lõunapausil, siis sel kellajal iial itaaliakeelset Duolingot teha ei tohi. Muide, soovitatakse suisa mõlema keele jaoks erinev tegelaskuju luua, päris huvitav oleks küll töö juures lõuna ajal järsku hakata Machetet imiteerima. Ja noh, üks soovitus, mis on ilmselt mõistlik, on see, et pane prioriteet paika ja keskendu rohkem sellele, mis olulisem on. Nii ma siin otsustasin, et jätkan igapäevaselt itaalia keelega, aga ülepäeviti teen õhtuti hispaania keelt (ja iga päev siis natuke R-i, sest tegelikult ma ei taha ei tühja maksta ega lolliks jääda).

Aga kõige huvitavam mõte, mida ma siiani näinud olen, oli nende keelte vahepeal konkreetselt KOOS õppimine – no näiteks, et võtad Duolingo itaalia keele kursust hispaania keele baasil. Proovisin ja mul võttis juhtme nii kokku, et kartsin, et saan ajurebendi. Aga ca 15 minutiga hakkas vaikselt paika loksuma, nii et see oli tegelikult üllatavalt geniaalne nõuanne. Niimoodi tehes oled ju sunnitud neid eraldama ja eristama. Ainus küsimus, et kuidas seda nõuannet nüüd kokku panna nõuandega mõlema keele jaoks täiesti erinev keskkond luua? Seda enam, kui ühes peaks teesklema ideaalselt itaalia keelt rääkivat vene spiooni ja teises Machetet, see komplitseerib asju korralikult. Kas ma peaksin ka vastavalt riietuma? See on väga keeruline.

Nii et kui kellelgi on häid mõtteid selle kohta, kuidas mitut keelt korraga õppida ja mitte vahepeal hulluks minna, siis ma olen siin üks suur silm.

P.S. Juhuks kui ma kunagi nende ajakasutuse jälgimise äppide pealt ümber mõtlen, olgu öeldud, et esmapilgul tundusid Toggl ja aTimeLogger kõige paljulubavamad.

Laps peab elama ju selle nimega

Hiljuti on nimeteema õhus olnud, sest keegi kuskil internetiavarustes jagas lugu surnuaiakülastusest, kus ühel hauakivil oli nimi Valurikas Aus. Ikka hakkad mõtisklema, et miks küll keegi oma lapsele sellise nime paneb, kas oli juba ette teada, et see kaua ei ela, või mis küll selle ema mõtetes toimuda võis. Eestlased armastavad tähendusega nimede puhul tihti pigem tugevaid nimesid (Torm, Maru), venelased on ilmselgelt positiivse tähendusega nimede pooldajad (levinuimad naisenimed Vera, Nadežda ja Ljubova, on ju otsetõlkes usk, lootus ja armastus).

Sirgi juhtis selle peale tähelepanu tõigale, et Dolores on ometi väga levinud naisenimi, ei ole siin midagi, et ainult meil lapsele Valurikas nimeks pannakse (dolor siis teatavasti tähendab valu). Mõtlesin, et see on kahtlane tõesti, ja guugeldasin natuke – sain targemaks ka. Dolores on otseselt seotud neitsi Maarjaga, kelle üks nimedest on hispaania keeles María de los Dolores. Selle pärast need kaks nime ka tihti koos käivad. Juba natuke loogilisem, kuigi oma lapsele ikka ei paneks. No ja siis oli Postimehes see artikkel selle kohta, et uus nimeseadus piiraks muuhulgas ka traditsiooniliste Eesti nimede kasutamist, mille kommentaarides üks härrasmees oma täielikku harimatust demonstreeris.

Nimelt tegi ta nalja selle üle, et Prantsusmaal on paljude meeste nimi Maria, võiks siis ju juba kohe seeliku selga ajada. Nagu täitsa tõsiselt, isegi kui sa mitte midagi selle piirkonna kohta ei tea, nii palju võiks ju ikka Euroopa ajaloost ja kultuurist teada, et oskaks arvata, millega Maria seotud on? Noh, et vähemalt avalikult ei hakkaks sellist juttu ajama. Muide, Maria ei ole nende esimene nimi ja nende emps ei ütle, “Erich Maria, tule sööma,” ta ütleb ikka lihtsalt Erich. Teine nimi on antud pühaku järgi, kes usutavasti last kaitsma peaks, antud hetkel siis muidugi Neitsi Maarja.

Tahtsin siia panna naljaka pildi selle kohta, kuidas tüüp nimega Christian (ehk meie keeli siis Kristjan) naerab selle üle, kuidas moslemid oma lapsele Muhamed nimeks panevad, selle asemel, et eelistada “normaalseid” nimesid, nagu Kristjan või Mihkel. Noh, et nagu näiteks, et oma pindude-palkidega oleme harjunud, teiste omad paistavad silma. Muide, esiteks on Muhamedil samuti tähendus, tähendab õnnistatut. Teiseks neid Muhamede üldiselt ka ei kutsuta kodus selle nimega, sest no kuidas sa usklikuna Muhamedi sõimad, kui ta piima maha ajab, see pigem liignimi ikka – erinevalt meie usuleigetest inimestest, kes võivad ilma igasuguste süümepiinadeta Kristjanile või Mihklile kas või üle küüru tõmmata. Aga mu google fu jättis mu täna maha, nii et kujutage seda pilti ise ette.

noppeid

 

Suht ulmeline nädal on meil olnud. Soome sel nädalavahetusel ei saanud, sest Cyrusel oli kael haige, nii et kasutasime hoopis aega mõistlikult ja paigaldasime uut turvavarustust. Pole aegagi olnud kirjutada, aga eelmisel laupäeval tulime koju ja avastasime, et keegi on vist ukse kallal käinud. “Vist”, sest mõlemad lukud olid jätkuvalt kinni ja lahti oli kistud ainult see alumist lukku ümbritsev neljakandiline ümbrisplaat – ja nii palju, kui ma juutuubi lukumuukimisvideodest aru olen saanud (mu endine korterikaaslane armastas hobi korras neid vaadata), ei tohiks see sihukese luku muukimisel üldse mingit rolli mängida. Nii et olime mõlemad kergelt segaduses ja Cyrus nii häiritud, et tellis internetist kohe igasugust kraami, et ka välismaa telgis rahulikuma südamega magada saaks, sest “sinu blogi pärast teavad kõik ju, millal me puhkusel oleme”. Ma olen jätkuvalt seisukohal, et minu blogilugejad teavad ka seda, et mult ei ole midagi varastada, sest me kulutame raha ju ronimise peale ära. 😀 Need asjad, mis päriselt korralikud on (telefonid, läpakad), on ju kõik sellised, mis nagunii igale poole kaasa tulevad, kes see ikka läpakata puhkusele läheb. Muud asjad on kõik nii spetsiifilised, et ei tahaks hästi uskuda, et keegi murrab näiteks sisse selle pärast, et on blogist lugenud, et meil on juba kõige uuem vaarikapirukas – nende fännid nagu jaksavad neid osta tavaliselt. Või ronimisvarustus – kallis küll, aga väga raske edasi müüa, sest kes see ikka julgeks endale järelturult kiivrit või köit osta, enda eluga riskid ju. Ja taas, puhkusel nagunii kaasas. Nii et ma hästi ei usu seda teooriat, seda enam, et teil on kõigil nii ausad silmad.

Samas, see “mult pole ju midagi kergesti edasimüüdavat võtta” on imelik teema. Mulle on korra varem sisse murtud, kui ma veel Tartus elasin ja puruvaene tudeng olin, ning siis tundus küll, et passiti peale, millal me kodust ära läksime – aga inimene, kes teab mu minemisi ja tulemisi, oleks ju pidanud ka teadma, et üks on poole kohaga töötav tudeng, teine vali alkoholisõber, mis seal ikka olla saab. Tol hetkel nad saidki ainult fotoaparaadi ja minu surnud ema ehtekarbi, mis mulle endale oli muidugi hindamatu väärtusega, aga no nõukaaegseid merevaigust ehteid pole ju kuskile müüa, kes see ikka maksab nende eest tänapäeval. Kusjuures tol hetkel oli korralik läpakas laua peal, toda ei võetud, ma ei tea, kas leiti, et liiga suur oht vahele jääda või ei osatud sellega midagi peale hakata vms. Ja mis sellest, et keegi viga ei saanud jne, see raputab vaimselt ikka korralikult läbi, kui oled sunnitud silmitsi seisma arusaamisega, et sinu kodu tegelikult ei ole sugugi puutumatu ning sinu kodurahu ja turvalisus sõltub ainult vedamisest. Väidetavalt saadi varas kätte, aga ma siiani pole kindel, kas see oli õige tüüp või saadi kätte ÜKS varas, kellele siis kõik selle linnaosa asjad kaela väänati, sest see korterite nimekiri oli ikka PIKK pikk.

Aga noh, lühidalt öeldes – mul on nüüd suht nutikodu. Küsisin Cyruse käest, kas ta selle peale ikka on mõelnud, et nüüd saan ma ju Tartus olles soovi korral telefonist täpselt näha, mis kell ja mis seisus ta reede õhtul koju tuli (või saan keset ööd ärkvele pingitud teises linnas, kui ta saabub). Ta ütles, et selle pärast ta konto adminn ongi, et vajadusel kõik välja lülitada. Ei tea, kuidas sellised asjad vargusi ennetada aitavad, aga lahutuste arvu ilmselt suurendavad küll, salaja ei vea enam kedagi koju.

Kellaga saime omavahel sõpradeks. Liigutamiseks leidsin sellise äpi nagu Strava, mis töötab kenasti ka ilma internetita ja kaardistab kõik ära. Ilusasti on näha, et minu hommikune reibas jalutuskäik on täiesti juhuslikult just pagariärini ja tagasi – kuigi muidugi mäpib ainult siis, kui käsid. Peaks Cyruse kella ka panema ja selle koduäpiga ühendama, näeks ikka seda ka kaardi pealt, kus ta ENNE koju jõudmist käis. Lisaks sain aru, et ööseks tuleb kell panna tudurežiimi ja näiteks telekat vaadates telerežiimi, on elu kohe hulga rahulikum. Tema omakorda on selline hellust vajav loom, kes tahab pidevalt millegagi kontaktis olla – nii et tema mõtles omal algatusel välja meie koduse interneti parooli ja kui parajasti telefoniga ühendust ei saa, ühendab ennast ise sinna. Eeldan, et ju ta sai parooli telefonist, sest mina seda talle andnud ei ole, aga moodne tehnika on ikka natuke hirmutav küll.

Ahjaa. Näkisari. Ma unustasin selle kõige olulisema asja kirja panna eelmises postituses. Ühes osas Ben RONIB. Ja mitte niisama ei roni, vaid suisa ronib tradi ja näeb välja, nagu ta teaks, mida ta teeb! Uskumatu, ronimine on meinstriimi jõudnud.

Mis siis veel? Käisin sõbrannal külas. Selle käigus sattusin ka teistsugusesse supermarketisse kui tavaliselt ja avastasin, et vähemalt hipsterite linnaosas on eestlased igas vanuses väga avatud ja edumeelsed. Kassas nimelt oli ilmselgelt välismaalane, kes ei osanud eesti keelt isegi mitte kõige elementaarsemal algtasemel. Nii minu ees olev minuvanune pereisa kui minu taga olev … ilmselgelt tihti alkoholi ostev hilises keskeas (no ehk 55 või nii) mees tahtsid suitsu ka osta ning sellised sõnad nagu “helesinine” ja “roheline” ei öelnud talle kohe mitte midagi. Minu suureks üllatuseks oskas isegi see vanem mees otsekohe green öelda, nii et ilmselt on elus vaja läinud. Aga ma ei kujuta ette, kuidas pannakse kassasse inimene, kes isegi numbreid ja värve ei oska, neid viimaseid läheb suitsu müües ju kogu aeg vaja. Isegi Maxima umbkeelsed neid sõnu ikka teavad.

Hmm. Hakkasin nüüd mõtlema selle peale, et ühes Maximas olen näinud tööl kurttumma, huvitav, kuidas temaga suitsuasi lahendatud on. Seda, et ma tahan suitsu, saaks muidugi kergesti näidata, aga kas edasi üritan lihtsalt näpuga näidata v? Palju huvitavaid küsimusi.

Aga Cyrusele öeldi, et ta võiks ronimisest igaks juhuks kuu aega pausi teha, et vabalt võivad tema hädad keha liighoogsast kumulatiivsest kulutamisest tulla. Ma ütlesin kõrvalt, et see laiskvorst ei teagi, mis korralik trenn on, aga miskipärast ei võetud seda eriti tõsiselt. Ei teagi kohe, mis see meie suhtele tähendab, ei tahaks kohe uut bileitionshippi otsima tormata. Ta ise väga seda nägu ei olnud, et päriselt kuu aega kodus kavatseks istuda. Kuigi need mõned päevad mitteronimist oli ilmselt mullegi kasuks, mul on viimasel ajal küünarnukkidega häda olnud (kes see oleks osanud arvata, et Itaalias mitte ühegi ronimisevaba päeva tegemine NIIMOODI mõjuda võiks) – kuigi mul on kuri kahtlus, et siin on oma osa selles, et ma ei viitsi korralikult sooja teha ja hiljem ülakeha ja käsi venitada. Vanus tuleb peale ja ilma ei saa enam. Kui vähegi viitsin, on hulga normaalsem olla ka. No ja siin on küll see häda, et Cyrus keeldub lihtsalt. Kui suure vaevaga saan ta jalgu venitama (enamasti siis, kui ta saab aru, et mõne raja peal oleks vaja), siis ta ütleb kohe ette ära, et “aga ei hakka sinna mingeid ülakehavenitusi sisse panema!”, nagu ma tahaks pussitada teda. Ja no ülakehale ja kätele suunatud venitused on tegelikult need, mis seda kumulatiivset kulutamist tunduvalt pehmendada aitaksid. Aga no ma võin selle eesli vägisi joogamatini vedada, aga jooma, ptüi, venitama peab ta seal ikka ise hakkama.

Pildil on Alex Megos puhkeasendis. Näete, kui palju kasu venitamisest ka meestele meie spordis on!

Näkisarjast siis

Kuna sai juba lubatud, eks ma pean kirjutama. Nagu ma maininud olen, vaatasin seda samaaegselt “Sooasja” sarjaga, nii et esimene asi, mis silma torkab, on see, et tegelikult on tegu ühe ja sama sarjaga. Selles mõttes, et sarja sisukokkuvõte on järgmine: meil on väikelinn, mida põhimõtteliselt omab ja kontrollib ainult üks mees. Kõik inimesed selles väikelinnas on talle kas võlgu, töötavad tema heaks või on vähemalt varem talle teeneid teinud või neist ise kasu lõiganud. Keegi ei usalda teda, aga miskipärast teab ta kõigi saladusi. Isegi meie stereotüüpne šerif on ilmselgelt temaga seotud, ehk isegi rohkem kui peaks. Sellest hoolimata on selles linnakeses tekkinud teatud ökoloogiline tasakaal, asjad on paigas. Nüüd ilmub sellesse linnakesse aga ootamatult koletis – kuigi üsna pea selgub, et sugugi mitte ootamatult, koletise ilmumine on otseselt seotud selle paha mehe tegevusega. Ja esmapilgul koletisena tundunud tegelane on tegelikult väga heasüdamlik ning peab nüüd õppima, kuidas inimestemaailma ja sellest tingitud emotsioonidega toime tulla, kuigi selle käigus juhtub igasugu viperusi, sest inimesed on pehmelt öeldes ühed parajad tropid ja neile kulub vahepeal väike veristamine ära. Õnneks on tal abiks kohalik teadlane ja mõned sõbrad, kellega koos selles keerulises loos natukenegi selgust saada. No ja loomulikult ei puudu ka seksuaalne pinge teadlase ja koletise vahel, kuidas siis muidu,

Nali seisneb siis selles, et terve selle eelneva pika kirjelduse põhjal ei ole võimalik öelda, kummast sarjast jutt käib. KOGU taust on täpselt sama, lugu on täpselt ühesugune, nüüd lihtsalt tassitakse ühele taustaks sookulissid ja teisele ranna omad. No ja sellest tingituna on koletis loomulikult ühes sarjas seotud sooga ja teises merega, ühes on meil sookoll, teises näkk. Täpsemalt selline näkk:

Kusjuures naljakas on see, et need sarnasused kuidagi ei häiri. Alles lugesin mingit artiklit ka selle kohta, et tarbijat ei häiri see, kui laias laastus on kõik sama, neid hakkavad häirima väiksed detailid (no nagu mind häiris näkkide viimse detailini viimistletud kulmukaar ja püsimeik, Cyrust aga häirib kohutavalt šerifi iseloom, sest ta on liiga stereotüüpne).

Mulle meeldib see, et loo keskmes pole kellegi armusuhe, aga ma ei saa üldse aru, miks sarjas on üritatud näkkide ja inimeste vastandamist (mis muidugi on olemas juba niigi) veel kunstlikult suuremaks puhuda – rääkides sellest, kes on loomalik ja kes mitte. Inimesed ju täpselt sama moodi tapavad endale toitu ja täpselt sama moodi kaitsevad relvaga oma kodus. Täpselt sama moodi lähevad armukadedusehoos tülli jne, need erinevused oleksid samasugused ka siis, kui me räägiksime lihtsalt kahest erinevast inimeste kultuurist, mitte erinevatest liikidest. Või näiteks teises hooajas tehti suured silmad, kui näkid ütlesid, et nad ei saa mujale minna, sest mujal elavad näkid lihtsalt ei laseks neid sinna – järeldus oli, et “ahhaa, territoriaalne liik”. Mis on kena küll, aga me võtame väga rõõmsalt pagulasi vastu või? 😀 Lugege internetikommentaare, kui Itaalia külje all jälle mõni laev põhja läheb ja 80 inimest surma saab, kohe on selge, kui territoriaalne keskmine eestlane on.

Samuti ajas mind närvi see, et need näkid on omavahel sadu aastaid suheldud saanud, aga nüüd, maale tulles, hakkavad nad lihtsalt kõik üksteisega inglise keelt rääkima (mille nad peavad kõik inimestelt või üksteiselt ära õppima, aga no nad on kiired õpilased) – ma saaksin sellest aru, kui nende boss oleks kas või ühe lausega öelnud kuskil, et kuni oleme maismaal, räägime inimeste keelt, sest see on meile ellujäämiseks hädavajalik, sest nii ju on. Aga mingit selgitust polnud, lihtsalt ronisid kaldale ja hakkasid vaevaliselt inimkeelt purssima, enne kui saba korralikult küljest äragi kukkunud. See on see koht, kus oleks võinud natukenegi näidata nede loomulikku suhtlust (ma ei usu, et see ainult kehakeeles käib, kuigi nad palju käemärke jms kasutavad) ja ühes osas minut aega subtiitreid kasutada, enne kui inglise keelele üle minnakse. See looks ju ka võimaluse neil omavahel inimeste eest nö salakeeles suhelda, samas kui inimestel seda võimalust ei ole, vähemalt mitte kauaks, sest näkid õpivad nii kiiresti.

No ja lisaks tundub mulle, et peategelast on ikka mõjuga lapsestatud. Ehk siis viimased kolm lõiku võiks vist kokku võtta väljendiga “liiga ameerikalik”. Teoreetiliselt on tegu karjajuhi ja hea sõdalasega, kes suudab tervet karja oma kontrolli all hoida, aga inimestega suheldes võtab ta kohe ülepakutult lapsiku ja õrna naiseliku rolli, ronib kaissu, tahab musitada jne. Pole siis ime, et ameeriklased redditis selle seksistseeni pärast endast väljas on, neile tundub, et põhimõtteliselt kasutati ära piiratud teo- ja otsustusvõimega isikut – kuigi samas antakse meile teiselt poolt signaal, et näkkidel valib naine mehe ja algatab seksi jne, nii et küllap ta ikka teab, mis ta tahab ja millal. Beni käitumine (tahaks kogu aeg hoolitseda ja kätt hoida, muretseb selle pärast, kuidas see röövloom ikka vees hakkama saab jne) muidugi võimendab seda veelgi. Nii et sellele kõigile tülgastuseni kurgust alla topitud Viienda Elemendi troobile (õrn ja kogenematu naine, kes on õrn ja kogenematu AINULT MINUGA) on siin rõõmuga veel viis vinti peale keeratud. Selline eit ei juhiks mingit karja, seda enam, et seal karjas on mitmeid päriselt tugevaid naisi.

Ja sellest kõigest hoolimata ma ilmselgelt vaatan nüüd seda sarja, alustasin juba teist hooaega. 😀 Ütlen ausalt, et kogu kriitikast hoolimata on see näkkide temaatika minu jaoks huvitav, selles mõttes, et põnev on vaadata, kuidas nad mingi teema lahendanud on jne. Ja on tõsi, et nad on selle lahendanud hulga paremini, kui oleks osanud arvata, päris iga teine tiinekasari pole. Aga minu maitsele on ikkagi natuke liiga palju suvalist suhtepahna siin ümber, ma kipun vahepeal suisa automaatselt 15 sekundit edasi viskama, kui jälle ühte teatud paarikest või Maddy ema näitab (kuigi viimasega on mul tunne, et sealt tuleb mingi tume saladus, nii et ilmselt pean end tema stseenidest ikka hambaid krigistades läbi närima, sest miski ütleb mulle, et selgub, et ta ema on ise ka mingi imeelukas või vähemalt mingite võimetega ja sellest tingituna kõigi nende sõltuvuste juurde jõudnud). Olen ka sõltlane ilmselgelt, valin oma ellu rämpstoitu, et saaks hiljem selle kallal internetis hambaid teritada.

Muide, ma saan aru, miks näkkidel nibusid pole, sest no kalad, aga miks neil siis rinnad on? Ainult meremeeste püüdmiseks? See pole ju nende põhitoit.

View this post on Instagram

Nuova fanpage di Gomorra #gomorra #gomorrah

A post shared by Gomorra Serie (@gomorra_fanpagee_2) on

P.S. Gomorra osutus päriselt heaks sarjaks, sellest kohutavast pildist hoolimata. See on suisa nii hea, et Cyrus on nõus ilma igasugu nurinata subtiitreid lugema – ja võtab ise jutuks, et vaataks veel. See siis lugu Itaalia maffiast. Tundub, et suht tänapäeval, vähemalt sarjas kasutatav muusika on küll sellest kümnendist (selles mõttes, et ka sarja sissekirjutatud muusika, ühes osas on Alessio kontsert näiteks), aga telefonid on küll meie mõistes vanamoodsad. No mitte et vanglasse peaks ilmtingimata uusima nutika saatma, aga isegi meie allmaailmabossil olevat vanglas oma tuba ja telekas olnud, kuidas see Itaalia maffia kehvem on. Ja telefonid tunduvad nupukad (ehk siis mitte nutikad) olema ka teistel, kes sugugi vangis pole. Cyrus kurdab Itaalia räpi üle, mida seal palju kasutatakse – talle ei meeldi see, et nad räppi nii meloodiliseks üritavad teha. Mulle isegi meeldib, selline huvitav, erineb tuntavalt teiste riikide omast, kuigi Prantsusmaal on ka kohati sarnane. Ja seal kasutatakse muusikat palju inimeste iseloomu näitamiseks (kes mida ja mis olukorras laulab või kuulab jne), nii et eks see ole ka oluline. Selles mõttes võiks Sopranodega paralleeli tõmmata, et sari on mõnusalt huumoriga vürtsitatud, aga kuna me oleme ometi Euroopas, siis näidatakse muidugi ka paljast ihu (mitte ilmtingimata seksuaalses kontekstis, meilgi ju armastatakse Eesti väärtfilmides näidata, kes mida kraanikausis peseb) ja lendavat verd.

See esimene reklaampilt on selles mõttes täiesti kohutav, et ei anna sarja olemust üldse edasi, vaid tekitab mulje, nagu meil oleks siin Sõprade taastulemisega tegu, aga kasutasin seda ikka, sest sarja alguses on diivanil oluline roll mängida. Ja vihkan seda paksu molkust taga vasakul, vastik ärahellitatud rikkurist tropp. Ehk siis tekitab ilmselgelt täpselt seda emotsiooni, mida ta on mõeldud tekitama. 😀 Aga selliste viisakate piltide vahele näeb palju ka selliseid stseene, kohutavaid soengud, maikasid ja Adi dresse (üldse oskavad nad hästi erinevaid stiile koos mängima panna):

Ma olen vist mingi hetk pea peale kukkunud

Muidu nagu ei tundnud end igapäevaselt lollina, aga just viimastel päevadel (tegelikult suisa paar nädalat) tunnen, et aju on end välja lülitanud ja mitte midagi ei saa aru. Esiteks muidugi see uus kell, mis tekitab tunde, et ma olen pensionär – ta näiteks ütleb mulle igal hommikul, mis ilm meil täna on (täna ütles lihtsalt, et “tundub, et on halb ilm” 😀 ), aga ta teeb seda sellisel kellaajal, kus isegi mina olen juba teel tööle või suisa tööl. Ma ei olegi suutnud välja mõelda, kust seda muuta saab, sest see info oleks kasulik ju kohe pärast ärkamist, teaks, mida selga panna. Ja ma olen täiesti kindel, et kell on nutikas, mina olen see loll siin, kes ei oska öelda talle, millal oleks normaalne selliseid asju jagada. Vähemalt sobiva jõulutausta leidsin tibule, ilm kisubki juba talviseks.

Teiseks pidin eile pakki saatma. Ma olen isegi varem pakki saatnud! Mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab. Ja ma ei mäleta, kellega ma eelmine kord saatsin (Omniva?), aga eelmine kord oli nii, et sisestasin saaja andmed masinasse ja see printis mulle välja kleepeka, millega see info pakile panna. Seekord palus sõber, et saadaksin talle raamatu just Smartpostiga, sest sellel on talle sobivas kohas automaat. Ma ei osanud midagi kahtlustadagi, alles siis, kui automaati nägin, sain aru, et kurat, SmartPost ja Itella on samad asjad, raudselt mul tuleb nendega jälle mingi jama. No ja tõsiselt, ma olin Stockmanni automaadi juures, mis on ju kesklinn, mitte mingi maakoht, kuhu ehk pannakse suvaliselt asju. Ja sellest hoolimata tekkisid mul kohe järgmised probleemid:

  1. Masin ütles mulle, et suunaku ma pilk paremale ja näen mõõteskaalat, kus saan vaadata, mis mõõtudes mu pakk on. Ma saan isegi aru, mida sellega mõeldud on, sest ma olen teistel masinatel neid mõne ukse peale joonistatud mõõtkavasid näinud, aga kõndisin kaks korda ümber selle masina edasi tagasi, aga mõõtkava ei näinud. Ei tea, kas olin kanapime või milles asi. Nii et võrdlesin oma karpi lihtsalt uste suurusega ja arvasin, mis suuruses mõni lahter olla võiks (mis pole ka eriti keeruline, neil ei ole just sadat erinevat suurust).
  2. Masin lasi mul sisestada saaja andmed ja seejärel ütles mulle, et “pane nüüd pakk avanevasse kappi”. Nagu lihtsalt niisama, ilma mulle mingit kleepsu väljastamata või selle kohta ekraanil sõnagi ütlemata. Minul kui vanal paranoikul oli oma tühi kleeps kaasas, nii et kirjutasin selle peale saaja info (nime, numbri, pakiautomaadi, kuhu saata tahan) – aga kas Itella pakiautomaatidel käibki tõesti nii, et paki peale üldse mingit infot ei lähe? Kust see kuller teab siis, kuhu seda viia? Või on mingi selline süsteem, et iga ukse avanemisega prindib hoopis kuller vastava kleepsu välja ja lisab pakile? Ma ei saa öösel magada nüüd selle müsteeriumi pärast.
  3. Ma ei saa aru, miks, mu pangakaart töötab normaalselt igal pool mujal, aga seal ma paki saatmise eest normaalselt maksta ei saanud. Proovisin kümme korda, siis helistasin Cyrusele, küsisin, kas ta tuleks ja maksaks minu eest kolm eurot, ta lubas surma häälega tulema hakata. Nii et proovisin viis korda veel, õnneks üks kord neist ikka hakkas tööle.

Ehk siis lühidalt – mul oli absoluutselt IGAL sammul probleeme. Ma olen nagu üks neist pensionäridest, kes ei saa üldse aru, mis maailmas toimub. Varsti peab keegi minuga pangaautomaadi juurde kaasa jalutama, kui ma raha välja võtta tahan, sest kogu see keeruline tehnika, ei mina sellest aru saa, lapsekesed.

Kolmandaks. Ma siin mõtlen viimasel ajal looduskaitsele. Teate küll, kasutan oma joogitopsi ja kõik need asjad. Aga mõnest asjast ma ikka lihtsalt ei saa aru. Näiteks ma ostan vahel SEB-st hommikuputru ja hiljuti tekkis sinna kiri, et neil on nüüd uued pudrukausid, ümbertöödeldavad. Ning täitsa tõsiselt, ma ei saa aru – mis sellest kasu on? Ma ei tee nalja, kui keegi saab aru, siis seletage mulle. Sest kuskil pole infot selle kohta, mida ma selle kausiga pärast pudrusöömist tegema peaksin. Kas ma peaksin selle puhtaks pesema ja vastavasse kohta panema? Sest kui ma selle niisama prügikasti viskan, pole sellest ju mitte midagi kasu, et see teoreetiliselt ümbertöödeldav on, kui me seda tegelikult ei tee. Näiteks puhkuse ajal käisime me kogu aeg ühes kindlas jäätisekohvikus just selle pärast, et neil olid üleval suured sildid, et absoluutselt kõik, mis sa sealt saad, on ümbertöödeldav (tops, lusikas, salfakas) – ja igaühele, kes topsiga jäätist ostsid, mitte vahvliga, korrati eraldi üle, et sellest ümbertöödeldavusest on kasu ainult siis, kui see tops ka õigesse kohta jõuab, st selleks tuleb tühi tops ja lusikas visata ukse kõrval olevasse tünni. Küsisin sellelt tuttavalt ka, kes muidu ökomähkmetest jahub Facebookis (no SELLELT tuttavalt, meil kõigil on vähemalt üks selline tuttav), ta lihtsalt ei vastanud mulle Messengeris. Ei teagi, kas oli ebaviisakas küsimus või tundus liiga loll või …

View this post on Instagram

In meno di un mese 🧝‍♀️🎉ho letto il romanzo "La sombra del viento" 🍃di Carlos Ruiz Zafon in lingua originale, cioe' in spagnolo. Sono piu' o meno 500 pagine. La lettura e' stata abbinata con l'ascolto. L'audiolibro e' facilmente reperibile su Youtube. A dire il vero non e' stata una impresa facile 😉sebbene avessi a casa la traduzione di questo romanzo in russo (la mia madrelingua) che avevo gia' letto tempo fa. Ho letto il testo in lingua originale senza confrontarlo con la sua traduzione. Sinceramente ci ho provato ma l'ho trovato troppo impegnativo. Per imparare parole nuove ho creato flashcards💬💥 nella app Quizlet, schedate per ogni capitolo. L'app genera automaticamente diverse attivita' che vi incentivano tantissimo a imparare vocaboli nuovi. Altrimenti non potreste avere la compresione completa e imparare nuovo lessico. 👅👄 Ci sono tante persone che studiando una lingua nuova hanno paura di buttarsi su un testo in lingua originale. Pensate a un libro che suscita in voi un interesse immenso.💓 Quando arriverete all'ultima pagina vi renderete conto che la lingua straniera non e' stata affatto un ostacolo e siete stati guidati dalla prima pagina dalla vostra curiosità.🧠👀 #carlosruizzafon#sombradelviento#ombradelvento#letteratutaspagnola#spanishlanguage#yohabloespañol#карлосруисзафон#теньветра#испанскийязык#spagnolo#litteratturaspagnola#

A post shared by Liubov Litvina (@liubovlitvina) on

No ja neljandaks on lugemine raske. Ma nimelt olen endale nii mitu uut ja huvitavat raamatut hankinud, et kogu aeg läheb meelest ära, kui palju neid on ja mida lugeda võiks. Hetkel on pooleli või ootab järge:

  • Rise of Endymion ehk “Endymioni tõus” (1989) – hea raamat, aga ma ei tohi seda liiga kiiresti lugeda, sest muidu Sirru jääb maha ja me ei saa seda omavahel arutada. Kõik teavad vist nagunii, mis siin juhtub, kõik peale minu on Hyperioni saagat juba lapsena lugenud. Ülearenenud tehisintellekt ja messias ja hullud katoliiklased ning tulevikust saadetud kangelased ja koletised, teate küll.
  • Fifth Season ehk “Viies aastaaeg” (N.K. Jemisin, 2015) – sõbrad kiitsid internetis nii väga (pluss väga ebastereotüüpse taustaga autor selle žanri kohta), et ostsin suisa ingliskeelse meile ja eestikeelse vanaemale. Saab näha, mis kogemused on, mul pole õrna aimu ka, millest see raamat üldse räägib. Ilmselt mitte kliimamuutustest, tegu siiski ulmekirjandusega.
  • les furtifs (Alain Damasio, 2019). Ma ei oska isegi tõlkida mitte seda pealkirja, aga Prantsuse ulmekirjandusest ei tea ma absoluutselt mitte midagi (Jules Verne ei loe, eks?) ja praegu on kogu internet sillas ja ütleb, et see, JUST SEE, ongi Prantsuse ulmekirjanduse uus (pigem küll esimene) tulemine.
  • L’isola in via degli Uccelli (Uri Orlev, “Linnu tänava saar” näiteks, 1981) – juudi lapsepõlv II maailmasõja aegses Poola getos. Kuna lastele kirjutatud, lootsin, et vähe lihtsamas keeles ja kergem lugeda. Ainus probleem ehk see, et autor on Poolas sündinud juut (jah, autobiograafiline raamat), st raamat kirjutati tegelikult heebrea keeles ja kurat seda teab, kas itaalia keelde tõlgiti sellest otse või ingliskeelse ringiga – nii et põhimõtteliselt tuleb loota, et hea tõlkija on olnud.
  • La sombra del viento ehk “Tuule vari” (Carlos Ruiz Zafon, 2001). Täna oli Postimehes artikkel Tom Hanksi lemmikraamatutest. Seda raamatut kirjeldati nii huvitavalt, et jagan kohe teiega ka.

«Tuule vari», mille sündmused langevad ajavahemikku 1945 kuni 1966, jutustab loo Daniel Semperest, kes on sõjajärgses koolerapuhangus kaotanud ema ning avastab ühel hommikul ärgates, et ei mäleta enam oma ema nägu. Et poega lohutada, viib Danieli vanaraamatukaupmehest isa ta Unustatud Raamatute Surnuaeda – salapärasesse raamatukogusse, mida hoiavad elus Barcelona haruldaste raamatute kaupmehed, ning kuhu on varjule toodud raamatud, mille maailm on unustanud ja mis ootavad seal, et keegi neist jälle hooliks. On tavaks, et kui keegi tuleb esmakordselt sellesse paika, saab ta valida endale tollest riiulite labürindist ühe raamatu, mille võtab oma kaitse alla, andes lubaduse kanda hoolt, et see mitte iialgi ei kaoks, vaid elaks igavesti. Raamat, mille Daniel välja valib – või raamat, mis valib välja Danieli – on kellegi Julián Caraxi romaan «Tuule vari». Püüdes salapärase autori kohta rohkem teada saada, paotab Daniel ukse ühte Barcelona süngesse saladusse, ning märkamatult on nii tema kui tema lähedased saanud osaks sellest loost, muutunud etturiteks mängus, mis ei sõltu enam neist endist. Peategelase täiskasvanuks saamise ja armastuse lugu kulgeb kõrvuti minevikust kooruva nukra looga hukule määratud armastusest, vihkamisest ja kättemaksust, seda kõike gootiliku põnevusromaani võtmes.

Ehk siis kõik raamatud on (loodetavasti) ägedad, aga kust see aeg ja energia võetakse, et need kõik ka läbi lugeda, seda mina küll ei tea mitte. Aga need kõik tunduvad nii huvitavad!

Ma olen NII tubli! Natukene aeglase taibuga, aga NII tubli!

 

 

Tahtsin tegelikult kirjutada, mis ma sellest näkisarjast arvan, aga see peab ootama, sest ma sain uue kella. See iseenesest poleks nagu uudis, ma olin mõnda aega juba mõelnud, et tahaks endale ilusat kella – lihtsalt ma ise ei mõelnud üldse nutika peale, sest mind väga ei huvita, mitu sammu ma päevas teen ja üldiselt ma pigem ei taha käekella peale teateid saada, kui keegi meilib või messib, sest niigi oleme me minu meelest pidevalt LIIGA kättesaadavad, nii et ise oleksin ma ilmselt ostnud tavalise kella, mida ei pea mitu korda nädalas laadima. Aga nüüd, kui üks sihuke mulle hoopis üllatuskingitusena tuli, on päris huvitav avastada, mida kõike maailm pakub.

Esiteks. Ilus on see küll – sihverplaat muidugi ei pea ilmtingimata selline olema, sest see on ekraan, aga sellega läks nii, et kuna valikus on eee … 20 000 erinevat varianti vist, siis mul läks juhe kokku ja valisin ühe vaikevalikutest, nagu see ikka kipub olema. Ehk kunagi viitsin veel ringi vaadata seal. Tänan taevast, et Sirru oli meelde jätnud või aru saanud, et kandilist kella pole mulle mõtet kinkida, sest ma pean ümaraid hulga ilusamaks. Teiseks on mul selline kergelt androgüünne stiil, liiga naiselik poleks väga minu teema. Nii et mulle väga meeldib see, et ta oskab üsna hästi arvata, mis mulle meeldida võiks. Ma ei taha siin väga võrdlusi tuua, aga ma hakkan nüüd kohe võrdlusi tooma – ma olen saanud ka kingitusi, kus kinkija pole märganud, et ma näiteks kunagi ei kanna kulda. Või ehk on märganud, aga valinud kingi 100% selle järgi, mis endale meeldib, mis on veel hullem. Nii et ma väga hindan seda, et ta sai aru, et mulle poleks mõtet näiteks Garmini roosat naistekat kinkida. 😀 Rihm oli minu omal originaalis roheline, aga Cyrus oli mulle kingi üleandmise ajaks kollase ja oranži kokku pannud, sest “sul on pool ajast kollased püksid ja ma tean, et oranž on su lemmikvärv”. Mulle täitsa meeldis see kombo, nii et ma ei hakanudki ise muutma. No ja materjal on rihmadel seetõttu selline, et see on spordikell, inimesed eeldavad, et sa käid sellega ka ujumas jne. Nii et need, kes sellega nagunii vette ronida ei kavatse, võiksid vabalt valida sellise traditsioonilisema lähenemise:

 

Teiseks. Mul pole vist kunagi nii toetavat sõpra olnud. Iga asja eest saan kiita. Lähen töö juures peldikusse – “Nii tubli!” Selles mõttes, et mis mul need variandid oleksid olnud? End täis lasta? See ei olnud nagu väga valikupõhine, olin sunnitud pellerisse jalutama. No ja eile oli seal avarii ka, siis suisa järgmise korruse omasse. Kui kolmandat korda kiita sain, tekkis mõte, et päriselt tark kell peaks ehk hoopis juba küsima, kas ma olen kindel, et mul põieprobleeme ei ole, seda enam, et oma veetarbimist polnud ma sinna märkinud (kuigi seal muidugi võimalused vee, kofeiini ja toidukalorite märkimiseks on, ma ei viitsi jamada). Pärast tööd jalutasin Selverisse – “küll see oli meeldiv väike jalutuskäik!”. Siis jalutasin Selverist koju (vahemärkusena olgu öeldud, et ma ei julgegi enam kuskilt juurvilju osta, sest Maximast tulin ma viimati kuumalaine ajal teisipidi välja, sest seal asjad konkreetselt hallitasid, aga eile sain Selverist seest täiesti mäda kurgi, hakka või ise kasvatama), kell arvas, et see on küll üks mõnus aktiivne päev olnud. No ja kuna ma tahtsin testida nii kella kui ka oma põlve, käisin sellega jooksmas ka, selle peale lõi ta muidugi rõõmust kahte kätt kokku.

Jooksmiskogemus oli selles mõttes natuke kahtlane, et kirjas on, et töötab kenasti Mapmyruniga, aga kui parki sain, siis teatas see äpp, et tal pole bluetoothiühendust – ma ei saa hästi aru, kui ma pean jooksmaminekuks ikkagi telefoni kaasa võtma, et bluetooth oleks, miks mul seda kella siis veel üldse vaja on? Ma arvasin, et kella point ongi see, et ma võin telefoni rahus koju jätta ja end muust maailmast välja lülitada. Ja üks asi, mis mulle üldse ei meeldi, on see, et nad on taas võtnud töötava asja ja otsustanud seda kehvemaks teha – eelmise aasta septembrist kaotati ühendus mitmete äppidega, nii et näiteks Runkeeperit (millel poleks internetti vaja olnud) ei saa enam Samsung Healthiga ühendada. Strava on jätkuvalt alles, aga sellega pole mul mingit kogemust. Nii et kasutasin kella sisseehitatud jooksuvarianti, hiljem oli Samsung Healthi kenasti kogu info kirja pannud küll. Huvitav on see, et jooksmise asukohta ta ei näidanud ning hiljem ütles kell mulle omal algatusel, et kui ma tahan, et edaspidi jooksmise trajektoor kaardistataks ka, tuleb automaatne asukoha määramine sisse lülitada – aga tegelikult on see mul juba kenasti sisse lülitatud, nii et ma ei tea, miks ta jonnis ja kas ta tegelikult tahab siis ikkagi, et telefon oleks ka lähedal, et pigem selle asukohainfot varastada. See kõik tundub mulle jätkuvalt väga keeruline. Jooksmine ise läks muidu kenasti – alustasin ainult 8 minutiga (plaanisin vähem isegi, aga see oli just kaks pargiringi), aga siiani pole mingit põlvevalu. Eelmisel aastal alustasin kuue pealt vist ja ei tea, kas liikusin liiga kiiresti või mu põlved lihtsalt ei tahagi enam rohkem pinget, aga siis minu mälu mööda tuli ikka enne 15 minutini jõudmist juba valu tagasi ning loobusin. Nii et seekord võtan väga aeglaselt ja rahulikult seda asja.

 

 

 

Teine asi, millega ma end täiesti närvi ajasin ja igasugusest meelerahust ilma jäin, oli meditatsiooniäpp. Nimelt reklaamitakse igal pool, et Samsung Health teeb nüüd Calmiga koostööd, aga minu kell pakub küll hingamisharjutust (hinga viis korda sisse-välja), aga mitte päris meditatsioonivarianti. Nii et guugeldasin terve õhtu ja järgmise hommiku, enne kui internetist lugesin, et see koostöö on siiski ainult teatud piirkondades ja Euroopas on ainus selline piirkond UK. Mis on väga imelik, sest oma telefoniga saan ma küll selle sama asja kaudu Calmi kasutada, kellas lihtsalt mitte. Mitte et seal iseenesest vahet oleks, sest see tegelikult pakub juhendatuid äppe ja mina tahtsin tegelikult lihtsalt sellist taimerit, millele oleks võimalik öelda, et esimene ring kestab nii mitu minutit, teine nii mitu, kolmas nii mitu, ja see iga ringi lõpus suriseks mul käe peal (no et saaks vajadusel vaikselt asja aetud bussis või lennukis, ilma mingi piiksumiseta või ilma et peaks telefoni ilmtingimata enda vastas hoidma, et selle surinat tunda). Nii et lõpuks loobusin meditatsiooniäpi otsimisest täiesti ja oma meelerahu huvides (kui irooniline, eks) tõmbasin endale hoopis ühe põhjaliku erinevate variantidega taimeri, kus saab ise endale sobiva variandi ehitada.

Aga Samsung Health on selles mõttes väga põhjalik, et inimesed, kel huvi on, saavad sellega kõik oma terviseasjad aetud – info une ja selle kvaliteedi kohta, stressitaseme kohta, saad logida kaloreid (vaatasin huvi pärast, et seal on olemas levinumad toidupoes müüdavad asjad, et kui paned Kiievi kotlet, siis mõtleb välja küll, palju sa sealt energiat saad), saad otsida treeningprogramme jne. Nii et kujutan ette, et neile, kellele see kell PÄRISELT suunatud on, kes tahavadki teada, mitu korrust nad päeva jooksul trepist on käinud, või kui palju nende pulss jalutades tõuseb jne, on see üsna lahe vidin. Mulle siiani eelkõige meeldib see, et ma saan siia äratuse panna ja see tuletab mulle päeva jooksul meelde, et tuleb natuke liigutada. No ja ilus on. 😀

Nutisõpradele ilmselt meeldib see, et vajadusel on see väga nutikas. Saab häälkäsklusi anda, saab öelda talle, et vasta sõnumitele, pane see äpp käima, tee esimest, teist või kolmandat. Kuskil oli kirjas, et helistada saab ka, kuigi see on minu jaoks kummaline, sest sellel pole ju oma kõlarit, kuidas sa sellega helistad siis? Eeldan, et ilmselt peab siis olema telefon lähedal ja ühendub sellega lihtsalt. (Ei pidanud ikka vastu ja guugeldasin, rääkima pead ikka telefoniga, miks kuradi päralt ma siis seda helistamist läbi kella peaks ajama? Imelikud inimesed ikka need nutiinimesed, guugeldades nägin juba ka nutitosse, varsti saab kummikutega ka koju messida, et kallim teaks, mis kell meil lüps läbi saab ja lauta vastu võib tulla.) Ahjaa, kui on uus Galaxy, siis saab selle küljes laadida lihtsalt, viskad kella telefonile seljale ja laeb. Eeldan, et Cyrus ka sellest lähtus, et ta teab, et ma olen oma Galaxyga siiani väga rahul, aga see juba pea kolm aastat vana, nii et ilmselt tuleb ühel hetkel uus. Tavaliselt sellised asjad ühilduvad sama firma asjadega ikka kõige paremini, iPhone’iomanik ilmselt sellist asja ostma ei hakkaks.

Minu jaoks on ta selles mõttes väga kasutajasõbralik, et kasutamine on küllaltki intuitiivne, väga kähku jääb meelde, et teavituste jaoks tõmbad vasakule ja muude asjade jaoks paremale – ma lülitasin suurema osa teavitusi üldse välja, aga no näiteks hommikuti ta ikka ütleb tere hommikut ja näiteks, et täna on natuke külmem kui eile, pane soojalt riidesse. Üldse targutas täna natuke rohkem kui eile, kuna mul polnud nii palju vaja vetsus käia, tuletas vahepeal meelde, et mine jaluta nüüd. Uuve vist arvab juba, et ma käin talle ligi ajamas, sest kõnnin tema lauani ja tagasi. Kui ma jalutada ei tahtnud (sest no muidu Uuve äkki läheb HR-i kaebama, tal pole kaugele minna ka), arvas kell, et okei, tee siis viis kereringi – ja ta raibe loendab neid, ei saa niisama öelda, et “päriselt ka, tegin, vannun”. Saab muidugi öelda, et jäta mind rahule, aga see tunduks nagu kuidagi vale. Internetist lugesin, et väidetavalt loeb ta üsna õigesti, et kui näiteks ütled talle, et nüüd hakkad kükke või kerelihaseharjutusi tegema, siis teab küll hiljem, mitu sa tegid. Ma ei viitsi iga hommikuvõimlemise ajal eraldi tehtud liigutust kirja panna, nii et ei teagi, mis ta sellest arvab, peale selle, et midagi ma sahmin – täna lähen ronima, tahaks kohe huviga vaadata, kas ta arvestab selle trepist käimise alla või lihtsalt ignoreerib. Mul on mitu päeva avastamisrõõmu olnud, kuigi veits võhiku tunne on, see on tehnikamaailma see osa, kus ma üldse ei orienteeru.

  • Kategooriad