Kohtumine blogijatega

View this post on Instagram

I wish I could just stay in the water 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Meil oli siin vahepeal kohtumine teiste staaridega. Käisime nimelt vahepeal Toomasega Tokumarus. Mitte otseselt algriimi silmas pidades, sai lihtsalt kuidagi niiviisi. Võtsin oma pagulase ka kaasa ja oli selline meeldiv õhtusöök.

Sirru oli muidugi sillas, sest tema jaoks on kõik lood Nõukogude Liidust, eriti originaalallikast, väga huvitavad. Läks järgmisel päeval uhkelt tööle ja rääkis kolleegidele, et õppis uue eestikeelse sõna – koerapirukas. Tomm nimelt ütles, et tema ajal pohmakaga burksi ei söödud, siis olid veel nö koerapirukad, mida Balti jaama turult sai ja mille kohta keegi ei teadnud, mis liha sinna täpselt sisse käib. Cyrus sai naljast aru, kolleegide puhul alati kardan, et mõni võib liiga tõsiselt võtta. 😁

Kusjuures niimoodi väikese seltskonnaga polegi blogijad nii hirmsad. Nagu ma varemgi öelnud olen, mul on neid ikka arvestatav hulk nähtud, kõik on toredad inimesed olnud. Okei, päris kõik ei ole, mõni on ikka opakas ka. 😀 Aga suurem osa on siiski meeldivad olnud.

Muidu pole mul absoluutselt mitte midagi öelda. Tõmbasin end laupäeval päikese käes sportides nii rihmaks, et pühapäeval oli tunne, nagu oleks pohmakas, isegi täna veel käin ja uiman. Ja mõtlen, mida küll inimesed teevad, kui neil on kolm ronimisvaba päeva järjest – mul alles esimene, aga olen juba jõudnud näiteks praktikaaruande valmis kirjutada ja Perpetual Grace’i viimase osa ära vaadata. Mõtlesin nimelt, et olen oma keha vastu kena ja paar päeva ainult venitan ja teen kerelihaseid, saavad õlad ja küünarnukid vahelduseks taastuda. Eelmisel nädalal mõtlesin ka, aga siis hoopis läksin trenni ja ronisin oma projekti ära. 😀 Nii et seekord tuleb tõsiselt võtta. Seda enam, et tulevaks nädalavahetuseks lubab meeldivalt jahedat ilma, ehk saan oma poolelioleva väliprojekti tehtud.

Mis sul viga on? Miks sa oled selline?

View this post on Instagram

With my freshman year of college done, I've had some time to reflect on all the changes in my life in the past 9 months. Ive always been a pretty overambitious person, which can sometimes lead to me spreading myself too thin and stressing myself out. However, the past few months has taught me that the key to being happy is balance. Stepping away from my Olympic journey has allowed me to better plan out the competitions and outdoor trips I want to do while keeping up with my school work. I'm currently enrolled in summer classes right now to get ahead on some credits, then South Africa in July! 🤗 📸's by: @gajdaphotography @chris_vultaggio @jenniejariel @clifbar @adidasterrex @blackdiamond @evolv_worldwide @bluewaterropes @perfect_descent

A post shared by Kai Lightner (@kailightner) on

Mammmmmmutpostitus. Üle hulga aja on kõhulihased valusad, sest mõtlesin eile, et trenn jäi lühikeseks, et teeks kodus natukene jooga kerelihaseharjutusi peale, sest tahan kangemate negatiivide vallutamiseks jõudu koguda. Piff seal videos näeb ka nii õrnake ja leebe välja, harjutused tunduvad igati lihtsad jne, aga korralikult lõpuni tegemisega oli ikka tiba raskusi ja täna on kohe tunda, et sai tehtud. Ehk siis tahate väljakutset, tehke joogat. 😀 Või mõned joogid.

Aa, ei, selliseid nalju ei tohi teha. Hakkasin just Marca viimase huumoripostituse peale mõtlema, et ma ajan näiteks meie kursuse chatis ka kogu aeg täiesti lolli juttu ja teen enda arust nalja, huvitav, kui paljud neist kõike tõsiselt võtavad ja mõtlevad, et ma olengi näiteks töö juures täis peaga lillepotti oksendanud või et me Andresega käime … Pärast rikun poisil potentsiaalsed suhtevõimalused ära vms.

Aga kirjutada tahtsin hoopis teisel teemal. Lugesin siin intervjuud USA ronimise järjekordse imelapsega, kelle võimast töötahet on juba aastaid kiidetud ja kes nüüd tänu sellele töötahtele (või oleks õigem öelda -võimele) on mitte ainult tasuta, vaid suisa toetusega mainekas ülikoolis. Ja sinna otsa lugesin seda intervjuud (lk 24-26), mis toob eriti hästi esile, KUI oluline on hea mentori roll. Esimeses artiklis kirjeldab noormees aga muuhulgas seda, kuidas ta mitu aastat elaski niimoodi, et iga päev oli jagatud 30-minutilisteks ühikuteks, igal ühikul oma eesmärk. Ma ei tea, kas lakkesülitamisühikuid ka oli, aga kindlasti mitte palju. Lõpuks, kui kohustused üle pea kasvasid, hakkas see ka motivatsiooni mõjutama, sest nagu ta ise ütleb, nelja tunni unega on raske pikalt motiveeritud püsida. Mis on muidugi tõsi, aga see motivatsiooni langemise hetk tuleb kindlasti väga erineval ajal ja enamikul meist mitte sugugi nelja tunni pealt.

Lihtsalt natukene kurb mõelda, et lõpuks ei koti kedagi, kui intelligentne või andekas või osav sa oled, kui sul ei ole sinna kõrvale ka korralikku töövõimet ja stressitaluvust, mille abil oma oskusi/andeid edasi arendada ning asjad õigeks ajaks valmis saada. Kui ma peaksin iga päev nii karmi graafikut järgima, oleksin ma esimese nädala lõpuks depressioonis. Kui ma saaksin öösel neli tundi magada, pussitaksin ma kedagi umbes ülehomme. Ma ei kujuta ette mitte ühtki varianti, kus ma suudaksin üldse sellist elu elada. Pigem vastupidi, kui mul on rohkem stressi, siis ma tahan kohe ka rohkem magada. Ja nagu mul just väikevennaga jutuks tuli – mul on näiteks üks sõber, kes on megaintelligentne, aga bipolaarne. Ja hetkel on see tal ravimitega kenasti kontrolli all, teeb doktorit ja elu on lill, aga kui ei olnud, siis madalseisus ta ei tulnud vahepeal nädal aega toastki välja. Mis tähendas, et parematel aegadel (ja juba siis oli tal õnneks see positiivses mõttes kaldu, nii et parem aeg oli ehk pea 3/4 ajast) teenis ta palju raha, magas öösel ehk viis tundi, oli koolis väga edukas, erinevad stipendiumid, kõik muudkui kiitsid jne, ning kui sitt ventikasse lendas, siis tänu neile parematele aegadele kannatati välja need paar nädalat madalseisu (kuigi näiteks romantilisi suhteid tal muidugi aretada ei õnnestunud, sest no vähe on neid naisi, kes välja kannatavad, kui sa iga paari kuu tagant jälle nädal aega kadunud oled ja teda tuppa ei lase). Ja kui see inimene poleks nii erakordselt intelligentne või parematel aegadel sellise töövõimega, ei teeks keegi ka tähtaegades järeleandmisi, siis olekski lihtsalt üks keskmisest veidi andekam tüüp, kes peab leppima keskmisest ilmselt tiba kehvema töö ja eluga.

Jah, mingi piirini on neid oskusi võimalik arendada – st töövõimet ja enesedistsipliini siis, unevajadust ilmselt vähendab mingil määral imelise toitumise ja tervislike eluviisidega, aga kahtlen, et märgatavalt. Jah, neurons that fire together, wire together. Aga siin tuleb jälle ka see, et kui korra üle pingutad, siis taastud kaks kuud või kuus kuud või mõne tuttava näitel mitu aastat (kui üldse taastud). Minu jaoks oli esimese magistritöö kirjutamine nii ebameeldiv protsess, et ma ei suutnud aasta aega järgmisele mõelda ka. Tean mitut inimest, kes põlesid läbi ja on mitu aastat hiljem ikka audis. No ja kas te olete kunagi mõelnud, et nüüd hakkan varem magama minema? Iga päev lähed kümme minutit varem magama, nädala pärast korra libastud ja oled hooga taas nullis. Nii et mul on küll küsimus, kui palju siin üldse on võimalik oma bioloogilistest eeldustest eemale rabeleda ning mis ulatuses on prokrastineerimine lihtsalt aju kaitserefleks, et sa seda päris põhja ei kõrvetaks. Lisaks muidugi see ka, et iseennast on üsna võimatu hinnata, vaja on head tugisüsteemi. Kai ütleb ka ühes intervjuus, et ta valis selle ülikooli muuhulgas seepärast, et siis on treener lähedal, sest muidu kipub ta laisaks muutuma – ja kui kalorite või ajakasutuse kohta on võimalik päevikut pidada, siis “laisaks minemine” on väga subjektiivne, aga kui sind ikka ajab närvi see, et ülikooli kõrvalt olümpiale ei saa, siis pole parata, siis ajabki närvi (kuigi nii mõnigi psühholoog ütleks, et siis on vaja tegeleda liiga kõrge saavutusvajaduse madalamaks tõmbamisega, mitte saavutusvõime suurendamisega, aga mida need šarlatanid ka teavad).

View this post on Instagram

me with the looming disaster of the leaving cert results

A post shared by Trash™ (@kingdom.of.procrastination) on

Mul näiteks on stressis olles VÄGA raske kohustustega algust teha. Kui juba olen alustanud, on kõik ok. Aga kui sa midagi ei alusta, siis sa teatavasti ei saa ka midagi tehtud. Imestasin ausalt öeldes, kui kiiresti mu töövõime pärast eelmist semestrit taastus. Veel esimene nädal pärast puhkust oli üsna kohutav, aga sealt edasi on juba olnud selline üsna chill, mitte ainult töö ei saa tehtud, vaid on ka jaksu pärast seda isiklike projektidega tegeleda. Kõrvalt mõnda tuttavat vaadates näen, et see ei ole sugugi iseenesestmõistetav, üks sõber on mitu aastat juba keskendumisraskustega pärast ühte rasket kooliaastat, kus korraga töö + kool + lapsed. Nii et säilenõtkus (resiliency noh) on üks imeline asi, mida bioloogilise loosirattaga kaasa saada. Aga nad oleksid võinud mulle siiski natuke rohkem järjekindlust kaasa anda (see oli vist kõik mu väikevenna jaoks kõrvale pandud, sest tal on seda mitme eest), sest mina olen pidanud sada nippi kasutusele võtma ja iseendale igasugu totraid reegleid tegema, et asjadega pihta hakata, kuni selleni välja, et kui ma mingit hulka tööd päevaga ära ei tee, siis õhtul trenni ei saa. See hoiab mind üsna kenasti ree peal, sest kuna hetkel ronin ju ainult liidi, ei laseks ma sellega üle ainult ennast, vaid ka oma partneri. Lisaks on mul selline reegel, et tööl maha istudes TULEB esimesed 30 minutit tööd teha – sest kui ma seda teen, siis sealt edasi on kõik okei, võin hiljem lugeda 15 minutit Postimeest ja rahus tööasju edasi teha, põhi on all ja hoog on sees. Aga kui ma hommikut Postimehega alustan, läheb kohe rohkem kui 30 minutit tööasjadeni jõudmiseks ja HULGA raskem on seda algust teha. Hetkel on meil see jutukas praktikant ka, nii et tulen tööle ja panen kohe müra summutavad klapid pähe. Ja mul on tunne, et teistel vist ei ole ree peale saamiseks selliseid hommikurituaale vaja või kuidas teiega on?

Kusjuures see ei sõltu sellest, kas on huvitav või mitte, huvitavate asjadega on sama moodi. Ma arvan, et pigem sõltub sellest, kui raske see on. Kui on väljakutse, aga tehtav, on kõik ok, kui tundub liiga lihtne või liiga raske, tahaks looderdada. Selles mõttes saan ma aru, miks inimesed näiteks ebamõistlikult palju aega arvutimängudele kulutavad, see on sama skeem – olukord on piisavalt keeruline, et pinget pakkuda, aga samas piisavalt lihtne, et sa kogu aeg teaksid, mida täpselt teha, et kõigega hakkama saada. Nii et isegi kui see tegevus on tüütu ja korduv ja tuleb 10 tundi järjest sama asja teha, tead sa, et pärast seda läheb jälle põnevaks, alati on läinud ju, sest mängus ja trennis tuleb alati ühel hetkel see positiivne tagasiside. Elu on õpetanud, et kui näed vaeva, tuleb ka auhind. Erinevalt päris elust, kus tuleb tõenäoliselt uus (kehvemal juhul veel igavam) ülesanne ja ühegi ülesande täitmisel erilist saavutustunnet ei teki. Veel enam, elu on õpetanud, et teatud olukordades ja teatud inimestega TASUB prokrastineerida, sest nii või teisiti selgub nädala pärast, et eesmärgid on ümber vaadatud ja seda eelmist asja pole tegelikult enam vajagi. No näiteks olen olnud olukorras, kus teen ära mingi koolitöö, teised tegemise asemel vinguvad ja siis öeldakse, et ok, ärge seda tehke. Elu õpetas, et ei tasu liiga vara midagi valmis teha. Suures firmas ka üsna tavaline, oih, muutsime meelt, see projekt läheb kappi tagasi.

Lisaks mäletan semestri lõpust hästi, et selle mitte alustamisega lisandub üsna peatselt ka häbifaktor – ühel hetkel on sul nii häbi selle pärast, et sa selline mölakas oled, et hästi ei taha mõeldagi sellele. Aga kui ei mõtle, lased automaatpiloodil edasi. Mainisin siingi, et meil ühel tädil olid koolis konkreetselt pisarad silmas, sest ta oli nii kurb, et asju tehtud ei saanud, aga kadus ära lihtsalt kõikidest ühischattidest. Progemine jäi kindlasti läbimata, ma ei teagi, kas ärianalüüs sai tehtud, sest ta lihtsalt ei uskunud enam, et ta võiks normaalselt järje peale saada, ja oli üks neist inimestest, kes ei ole õppinud, et elus on vahel vaja sitta teha, et saaks pärast jälle midagi paremat teha.

Mark Manson ütleb selle suhtumise kohta, et see on ainult vabandus ja kuni häbist lahti laskma ei õpi, ei saa ka midagi paremaks muutuda. Kuni sa ütled, et “ma olengi lihtsalt selline”, takistad sa iseennast muutumast, pigem tuleks välja mõelda, kuidas ebameeldivused natukenegi meeldivaks teha – no et kui teed ära selle kindla asja, annad endale alati selle kindla auhinna, mida muidu endale ei luba. Olgu selleks siis kolmeeurone kohv või jalutuskäik või seks serveriruumis (selle viimase eest vist võidakse lahti lasta, nii et see ei olnud soovitus, vaid ainult näide, vaata ka viide omapärasele huumorile). Veel parem, kui saad aru, et see tegevus on tegelikult enesehoole, näiteks õpid igal õhtul tunnikese, sest töötad oma tuleviku nimel – ja tunne on kohe parem ka ilma igasuguse eraldiseisva autasuta. Huvitaval kombel see viimane mul ei toimi, suudan nii õppida ainult neid asju, mis mind päriselt ka huvitavad. Keeled, sh programmeerimiskeeled, lähevad igati kenasti, aga kui mõtlen, et ehk peaks veidi matemaatikat ka õppima, sest progemise seisukohast võiks matemaatiline mõtlemine kasulik olla, lähevad need raamatud alati hiljemalt nädalaga kappi tagasi. Rääkimata sellest, et töö või kas või keeleõpe ei ole mulle ÜLDSE ebameeldiv, lihtsalt alustamine on alati raske.

Tahtsin harjunud kombel öelda, et ainus asi, kus mul alustamisega iial raskusi pole, on ronimine, aga tegelikult pole see päris tõsi. Esiteks on tõsise stressi tunnus see, et ma ei taha ronida. Teiseks on mul ronimises üsna korralik töövõime, aga see töövõime aktiveerub eelkõige taas olukorras, kus ma tunnen, et ülesanne on tehtav, siis ma võin tund aega järjest ka pusida. Ning olen märganud, et Cyruse aju töötab sama loogika peal, aga tal tekib see tunne tunduvalt varem. No kulutabki näiteks TUNDE millegi kallal töötamisele, ma näen tema huvitavat liigutust rajal, mille olen lootusetuks tembeldanud, proovin, ja saan 15 minutiga kätte. Ja trenn on siin ju väga selgelt elu mudel, ma ka muudes valdkondades kipun esmalt meelt heitma, selle asemel, et alustuseks pool tundi proovida (ja taas elu õpetab, meeleheitmise peale kipub ka kõik kandikul kätte tulema, aga ma saan teoreetilisel tasandil aru, et see pole jätkusuutlik lahendus). Kusjuures see Cyruse lähenemine tundub IT-inimeste seas väga levinud olema, neile on omane see, et nad usuvad, et kui piisavalt kaua pusida, siis saab kõigega hakkama. Enamasti saabki, see lähenemine ongi nad oma alal edukaks teinud. Kui ma temaga tuttavaks sain ja küsisin, mis tööd ta teeb, ütles ta mulle, et I throw shit against the wall and see what sticks, mis on üsna täpne definitsioon pea igale IT-tööle. Proovid ja proovid ja proovid ning vaatad, mis saab. Vahepeal heidad meelt, kui ei tööta, ning siis oled segaduses, kui töötab olukorras, kus ei peaks. Sul peab olema vastav iseloom, et sellist asja igapäevaselt teha – no ja see iseloom on väga kasulik, see viibki kahe aastaga 7a peale. Ma tahan ka 7a peale (nii otseses kui kaudses mõttes), suisa 8a peale tahan, nii et järelikult peaks kuidagi kultiveerima ka sellist iseloomu.

Aga on see siis nüüd bioloogia või õpitav? Kes teab? Mina küll ei tea.

P.S. Selle postituse kirjutamise käigus läbiti 4,8 kilomeetrit Instagrammi fiidi.

Sina ei pea mitte oma küünalt vaka all hoidma

View this post on Instagram

It's Friday, bitches ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Vaatasin üllatusega Facebookist, kuidas mu kunagised klassiõed, üks mimmum kui teine, olid kõik Metallica kontserdile jõudnud. Mõni isegi kurtis internetis, et pole midagi selga panna, sest pole ühtegi rokibändi särki (rääkimata Metallica särgist), et kas keegi nahktagi saab laenata v. Ja ma ei räägi inimestest, kes on viimased kümme aastat korralikud pintsakliplased olnud ja nüüd kaevasid kapipõhjast oma vana särgi välja, vedasid üle ootamatult kasvanud õllekõhu ja läksid peole – neist ma saan täiesti aru, lähed noorusaegu meenutama jne. Mina ei läinud, sest mulle üldse ei meeldi nende viimased albumid (from thrash to trash jms naljad), aga saan aru, miks kunagised fännid läksid. Aga minu jaoks on see mittefännide kokkuvoorimine täiesti arusaamatu, keegi peaks peale maksma mulle, et ma läheksin väljakule tuhandete võõraste inimeste vahele trügima, et näha bändi, mis mulle tegelikult ei meeldi. Pigem vastupidi, hetkel peaks bänd mulle ikka VÄGA meeldima, et ma end kodust välja veaksin. Laulu- või tantsupeost ma veel saan kuidagi aru, sest seal on kõik vaeva näinud, mingeid laule vms harjutanud ja siis see ühistunne ja blablabla. Mitte minu teetassike, aga siin ma suudan juba empatiseerida ja saan aru, kuidas see võib nauditav olla.

Naljakas lihtsalt, et minu paanikahoog on kellegi teise arusaam meeldivast õhtust. Vastupidi muidugi ka, mina nautisin nädalavahetust, millega muuhulgas kaasnes pendlisse kukkumine, nii et lendasin küljega vastu seina (muidu polnud midagi, ainult jalg jäi kukkudes hetkeks köie taha kinni, nii et pahkluu on nüüd natuke tundlik, aga õnneks isegi mitte valus), vihapisarad, sest ma vihastasin korraga Cyruse ja iseenda peale, ning väga palju raskeid liigutusi – ja ma olen VÄGA VÄGA rahul, mul pole ammu nii lõbus olnud. Olgu öeldud, et pärast seda kukkumist vedasin ma end kohe üles tagasi ja tegin ikka liigutuse ära, nii et selle üle olen suisa uhke.

On ju tore, et igaüks saab niimoodi lõbutseda, nagu just talle meeldib? Ma vähemalt tahaks uskuda, kuigi vahepeal tahetakse ikka vägisi meelde tuletada, et võiks ikka normidele vastata. Minu käest küsiti nimelt enne nädalavahetust, kas ma nädalavahetusel puhkan või ronin, nii et ma pidin taas kord vastama, et puhkan ronides, sest see ongi meie jaoks kõige nauditavam puhkus. Ja taas kord ei suutnud küsija seda vaatenurka üldse mõista. Sain hoopis ootamatu loengu teemal “ebanormaalselt sportlikel naistel on tulevikus raskusi rasestumisega”. Ee, bitch say what?

See ebanormaalne keha on siis selline, nagu ülemiselt pildilt näha võib, kõhtu sees hoidma ei pea, aga kõhulihased paistavad ainult hommikuti ja pärast trenni. Kuigi selle ülisportlikuks nimetamine on muidugi värskendav, mu treener ütleb tavaliselt “ronija kohta suur” ja Reet ütleb, et “ilmselgelt armastab ronida, aga kooki armastab ka”. Ma ei ole hetkel viitsinud end isegi suveks soorituskaalu ajada, sest lihtsalt ei viitsinud, oktoobrireisiks võtan veits alla, aga hetkel naudin seda, et hea tugev tunne on. Aga no lihtsalt võrdlusmaterjaliks, ülisportliku ronija keha on näiteks selline (ja kui mul talveks mingit reisi plaanitud pole, elan ma terve talve julgelt selles tema “käest ära lastud” kaalus ja ei muretse ka):

View this post on Instagram

**Update** So, many of the people that know me and follow my see that I absolutely LOVE fitness! YES, I climb and there for I’m a climber, BUT that’s NOT all I am! I have always loved testing my body through other workouts as well and seeing the transformations and also seeing how far I can push my limits. I LOVE seeing how strong I can get and what I can do with that strength. Something that I have always wanted to get into as well as staying a professional climber is the fitness world in general. I follow so many other amazing athletes, such as @clairepthomas , and fitness influencers on Instagram and love seeing what they do and how they motivate others to push themselves and live a healthier life style. For many years I have worked out in the gym, not talking about the climbing gym, because I love it. I love the feeling of working hard and sweating! 😁😆 SO… In the near future I’m going to start training programs for climbers and non climbers. For people that just want to live a healthy and fit life so as they get older they can still keep enjoying all the things they want to do! Website with training, healthy sweet recipes and much more will be coming soon! Come along with me on this journey and let me share my passions with y’all! 😁 The first 2 pictures are from the last week after working harder to tone up. The climbing pictures are from when I gained about 10-12 lbs after taking a break from climbing and training. They were taken about 2 or so months ago. It’s hard to bounce back sometimes, but the hardest part is starting!!! 💪🏻😄 #uhamikakuto

A post shared by Alex Puccio (@alex_puccio89) on

Miks ma üldse selgitan seda? See ei ole kellegi asigi, tegelege oma kehaga, mitte ärge jõllitage teiste omi. Pärast onaneerimist ehk tuju parem ka ja vähem huvigi kedagi teist kritiseerida. 😀

Lihtsalt see vestlus pani mõtlema, et saan täiesti aru, mida minu kunagine lemmikkommenteerija MadMax mõtles, kui ta ütles, et lapsi kasutatakse naiste kontrollimiseks. Mul isegi ei ole lapsi, aga minu emaka potentsiaalselt töökorras hoidmine on ikka igati sobilik asi, mida jutuks tuua – ja minu emaka töövalmidus on ometi hulga olulisem kui mina ise. Kas ma olen õnnelik, ei ole siin võrrandis oluline. Mina kui juba olemasolev inimene, minu unistused, soovid ja eelistused ei loe. Või ehk loevad, aga kui see kellegi huvide rõhutamiseks parajasti sobib, on igati okei letti lüüa argument “sa peaksid elama, nagu mulle meeldib, sest su emakas”. Ja noortele meestele ei käi keegi rääkimas, et järelkasvu huvides tuleks vähem juua või suitsetada, keegi ei tule selle pealegi, kuigi kõik teavad, et tervemate laste saamise nimel võiks mees enne lapseteoga pihta hakkamist vähemalt kolm-neli kuud joomisest ja muudest meelemürkidest hoiduda. Kui mitut meest te teate, kes päriselt seda teeks või kellele emme/issi käiks rääkimas, et peaks tegema? Keegi ei käi vanematele meestele rääkimas, et ära sina lapsi saa, vanematel isadel on suurem tõenäosus autistlik laps saada. Järelikult ei ole asi lapses, asi on ühe sugupoole kontrollimises, sest inimesed arvavad, et neil on õigus naisi kontrollida.

Samas ei maksa unustada, et see sobivus on tegelikult väga hea lihtne binaarne vastandus. Nagu lüliti. Sa oled kas sobiv emakakandja uue armsa valge heteroseksuaalse lapsukese loomiseks või ühiskonna seisukohast kasutu parasiit. Ja sellest pole midagi, kui sa juba kord oled oma emaka raiskulaskja, siis on väga hea rahulik elada. Inimesed aktsepteerivad seda, et ahah, nüüd on siis nii, ning vahel harva mõni üksik käib mölisemas (nagu seekord), kui talle isiklikult miskipärast ei meeldi, et sa tema parema äranägemise järgi ei ela. No et tal oleks just praegu lapselapsi vaja näiteks ja väga ebameeldiv, et sa siin mingit indiviidi mängid ja neid käsu peale välja paugutama ei taha hakata. Neid inimesi on võimalik vältida, nendega vähem suhelda ja rahulikult oma asja edasi ajada, elu on chill. Ei ole üldse mõtet põdeda.

Aga usu mind, kui sa nüüd mõtled, et hakkaks seda lülitit näppima, sest lapsed on ju armsad, siis SEE mäng ei käi nii, et sa vajutad lülitit ja oled plõks! hea ema. Mkm, kullakene, sinust saab alustuseks rase ja seejärel ema. Aga juba enne, kui see elu õis sulle sülle asetatakse, avastad sa, et järsku ei saa sa peldikusse ka kõndida, ilma et mõne uue lüliti otsa ei koperdaks. Sest nüüd on need järsku IGAL POOL, sest status quo on kõikuma löönud ja absoluutselt iga inimene tahab võimalust kasutada, et sind endale sobivasse vormi väänata. Kas sa raseduseelse joogaga tegeled? Kas sa liigutad piisavalt? Ega sa liiga palju suhkrut ei tarbi või liiga kiiresti juurde võta? Rasedusaegne diabeet on hirmus asi, kole, kui ema oma lapse tervisest ei hooli. Kas sa annad ikka rinda? Ega sa liiga kaua rinda ei anna? Kas sa ikka lased lapsel oma toas magada? Ega sa lapsel ometi oma voodis magada ei lase? Miks ta sul nii kaua mähkmetes on? Kas sa tõesti IKKA VEEL annad rinda? Miks su laps võõrastega suhelda ei taha? Miks su laps nii lärmakas ja rõõmsameelne on, kas ta ei saa aru, et see segab teisi? Äkki saaks ta kohvikuskäimise ajaks välja lülitada? See ei ole mäng, mida võita saaks. Kui mul oleks oma praeguse elukorralduse juures laps, oleks kogu mu suguvõsa veendunud, et ma olen halb ema, sest mis mõttes isa peab oma lihase lapsega iga kahe nädala tagant kaks päeva üksi tegelema, kuni ema koolis on? Meie suguvõsas joovad isad õlut (heal juhul) ja vaatavad õhtul enne magamaminekut korra üle magamistoa ukse, et näha, kas laste arv jätkuvalt klapib, ja sellest piisab, et heade isade nimekirjas püsida. Utreerin, väga häid isasid on ka, aga neile teistele ei käi keegi midagi ütlemas. Emadele on hoopis teised reeglid ja neile öeldakse hulga kergemini otse näkku, et issand jumal, kui sa juba need lapsed saanud oled, peavad nad ometi esikohal olema. Mis kool, mis isiklikud unistused, ela läbi lapse. Tema akrobaatikaringi esinemine on nüüd sinu aasta suursündmus.

Nii et ainus variant on mitte mängida. Saada perse, vähenda suhtlust, soovi korral kas või naerata ja ütle, et nii kurb, et pole aega külla tulla. Tahad, saa laps. Tahad, võta kolm dalmaatsia koera. Sitta pead ikka ise kasima mõlemal juhul. Ei ole vaja end kellegi jaoks kringliks väänata, oma asja ajades on mingigi tõenäosus, et vähemalt üks inimene on lõpptulemusega rahul.

Soovitan teile sarja (Perpetual Grace)

Täitsa uus, verivärske, otse ahjust.  Eesti keeles võiks selle nimi siis olla näiteks “Igavene arm”. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, sest see on lihtsalt nii absurdne. Lühidalt. Narkarist poeg mõtleb välja, kuidas preestrist papa (Ben Kingsley) varandus kätte saada, aga kuna ta ise ei saa kodulinna minna, peab keegi teine mõnda aega teda teesklema. See keegi teine on Westworldist tuntud Jimmi Jimpson – aga siin on üldse nii palju ägedaid näitlejaid, et tegelikult ei peaks kedagi eraldi välja tooma. Suurepärane näitlejatöö.

Aga kogu see lugu on nii hulluks aetud, iga tegelane on nagu natuke vaimuhaige ja ma lihtsalt vahin ja vahin suu ammuli ja irvitan. Paneksin teile treileri, aga see juba natuke spoilib, nii et ütlen lihtsalt, et vaadake esimene osa ära ja kui teile ei meeldi, võite mulle pikaajalise blogijate traditsiooni kohaselt sitta postkasti toppida.

Kuidas mitut keelt normaalselt korraga õppida?

 

 

Haha, ühelt mu (valgelt) sõbrannalt küsiti täna lasteaias, kas lapse isa on teisest rassist, sest tütar tundub kuidagi emast tõmmum. Nagu jumal hoia, suvi on, ema käib tööl, laps saab vanaemaga väljas olla, häbenema peaks seda v? Või kes see üldse küsib sellist asja? Kui ka oleks, mis see mingi suvalise kasvataja asi oleks? Kusjuures see sõbranna ei ela Eestis, võiks ju arvata, et USAs on nad natukenegi poliitkorrektsemad, aga ei.

Aga ei, postitus ei ole sellest! Ütlesin eile unistavalt, et tunnen, et töövõime ja -tahe hakkab lõpuks ometi taastuma, tahaks vähemalt sügiseni taas itaalia ja hispaania keelt korraga õppida ning ehk kauem veel (sest tegin järgmise semestri tunniplaani hästi mõistliku, kuigi iseenesest peaks vaikselt lõputööga ka pihta hakkama). Cyrus küsis muidugi selle peale süütu näoga, kuidas mul R-iga läheb kah, see pidi ju mu prioriteet olema – sest loomulikult olin ma piraadikeele täiesti ära unustanud, kuigi Codecademy saadab mulle suisa kirju iga nädal, et mul kursus seal pooleli ja võiks edasi tegutseda (ja muidugi võiks, sest ma maksan neile raiskadele üle 20 euro kuus just selle mõttega, et kui ma ikka maksnud olen küll, ma siis teen ka, aga essugi, nagu paksu uusaastalubaja jõusaali kuukaart, kolletub lihtsalt sahtlis).

 

View this post on Instagram

Il calcio

A post shared by Impariamo l'italiano! 🎗 (@impariamoitaliano) on

Nii et nüüd ma siin istun ja mõtlen, kuidas ma peaks oma päevaplaani kuidagi kolm keelt mahutama. R vähemalt ei hakka teistega segamini minema, nii et seegi hea – ning internet ütleb, et pane selged prioriteedid, nii et hispaania keelt ma iga päev teha ei kavatse. Seda tean ma juba kogemusest, et kui ma niisama ütlen, et teen midagi paar korda nädalas, ei tee ma seda tegelikult kunagi, nii et paratamatult tuleb ikka mingi kava teha. No ja itaalia keelega on selles mõttes nukker, et meie ettevõtte ainus itaallane läheb minema, nii et mul pole seda kellegagi harjutada. Väga ebaviisakas temast sellistes tingimustes Eestist ära kolida, kui te minu arvamust teada tahate, aga no mis siin enam. Samas on meil aga üks kuubalanna ja üks hispaanlane, nii et oleks patt nende emakeelt mitte praktiseerida, kui võimalus on – aga te ei kujuta ette ka, kui mitu korda ma olen oma “kodukolumbialasele” näiteks “me sembra” öelnud, ilma et ma üldse külvamisest räägiks. No ütleme nii, et nii mitu korda, et ta isegi ei paranda mind enam, vaid on meelde jätnud, mida see minu ja itaallaste arvates tähendab. Keegigi on õppimisvõimeline.

Muide, selliseid petusõnu pole neil üks või kaks, vaid umbes miljon. Kuigi mul lähevad eelkõige sassi hoopis pisikesed jubinad, millal öelda me ja millal mi (seda enam, et itaalia keeles kasutatakse mõlemat, kui eesti keeles on “mulle meeldib” ja “meeldib mulle” väikese tähenduserinevusega, siis itaalia keeles on nende kahe “mulle” jaoks suisa erinevad sõnad), millal se ja millal si (või suisa või , mis on ometi erinevad sõnad, jäta nüüd meelde, kummas keeles sa jaatad). Ci on ka, seda ei tohi unustada, ne ja en, siis hakkab vaikselt juba prantsuse keelt sisse viskama ja …

 

 

 

Ehk siis seekord olen ma selliste ebameeldivuste vältimiseks teinud Plaani. Väikevend rääkis eile ajakasutusäppidest, et saaks oma ajakasutusel silma peal hoida – mõtlesin isegi hetkeks selle peale täitsa tõsiselt, aga siis otsustasin, et krt, ma ei taha näha seda, milleks end ilmaasjata närvi ajada. Ma ei taha näha, palju ma maha huian, ma tahan midagi, kuhu saaks endale ette normaalse kava teha, nii et see saaks ise aru, et kordame seda nüüd igal nädalal. Hakkasin guugeldama ja avastasin üllatusega, et see nimekirjaäpp, millel mul juba on aastane tasuline tellimus, sest ma tahtsin ilusat tausta (ei, ma ei kavatsegi seda häbeneda), pakub tasulises versioonis muudki peale silmailu, saab ka kalendri, mida on võimalik soovi korral oma teiste kalendritega integreerida. Muidu oleks ma ilmselt lihtsalt Google Calendari kasuks otsustanud, sest see teeb seda kõike ju tasuta, aga no kui mul on juba võimalik kõike ühes kohas korraga teha, siis loomulikult lasen sellega edasi – mulle meeldib TickTick, sest ma ei ole ühe vahendiga piiratud, see toimib ühtviisi normaalselt nii brauseris, brauserilaienduses kui ka telefonis. Hiljuti lisandus harjumuste kultiveerimise võimalus ka, saad iga päev või kindla arvu nädalas vms öelda, kas oled piisavalt vett joonud, pea peal seisnud, kainena koju tulnud või mis iganes harjumust sa tahad edendada – see on igati tasuta, nagu pomodorogi, nii et tegelikult on neil tasuta kraami maa ja ilm. Saan aru, miks grupis töötavad inimesed Trellot või ClickUppi kasutavad, aga mulle omaette nokitsemiseks on see jätkuvalt imeline.

Igatahes. Kõik targad allikad ütlevad, et ära sa jumala eest kahte nii sarnast keelt korraga õpi. Seda ma ignoreerin. Seejärel ütlevad nad, et sellistes tingimustes tuleks luua täiesti erinev keeleõppekeskkond, et ajul oleks kergem neil keeltel vahet teha. No et kui õpid kodus, siis õpid neid kahte keelt mitte ainult erineval ajal, vaid ka erinevates tubades. Kui ühte hommikul, siis teist õhtul. Kui näiteks hispaania keelt praktiseerin ma tööl lõunapausil, siis sel kellajal iial itaaliakeelset Duolingot teha ei tohi. Muide, soovitatakse suisa mõlema keele jaoks erinev tegelaskuju luua, päris huvitav oleks küll töö juures lõuna ajal järsku hakata Machetet imiteerima. Ja noh, üks soovitus, mis on ilmselt mõistlik, on see, et pane prioriteet paika ja keskendu rohkem sellele, mis olulisem on. Nii ma siin otsustasin, et jätkan igapäevaselt itaalia keelega, aga ülepäeviti teen õhtuti hispaania keelt (ja iga päev siis natuke R-i, sest tegelikult ma ei taha ei tühja maksta ega lolliks jääda).

Aga kõige huvitavam mõte, mida ma siiani näinud olen, oli nende keelte vahepeal konkreetselt KOOS õppimine – no näiteks, et võtad Duolingo itaalia keele kursust hispaania keele baasil. Proovisin ja mul võttis juhtme nii kokku, et kartsin, et saan ajurebendi. Aga ca 15 minutiga hakkas vaikselt paika loksuma, nii et see oli tegelikult üllatavalt geniaalne nõuanne. Niimoodi tehes oled ju sunnitud neid eraldama ja eristama. Ainus küsimus, et kuidas seda nõuannet nüüd kokku panna nõuandega mõlema keele jaoks täiesti erinev keskkond luua? Seda enam, kui ühes peaks teesklema ideaalselt itaalia keelt rääkivat vene spiooni ja teises Machetet, see komplitseerib asju korralikult. Kas ma peaksin ka vastavalt riietuma? See on väga keeruline.

Nii et kui kellelgi on häid mõtteid selle kohta, kuidas mitut keelt korraga õppida ja mitte vahepeal hulluks minna, siis ma olen siin üks suur silm.

P.S. Juhuks kui ma kunagi nende ajakasutuse jälgimise äppide pealt ümber mõtlen, olgu öeldud, et esmapilgul tundusid Toggl ja aTimeLogger kõige paljulubavamad.

Laps peab elama ju selle nimega

Hiljuti on nimeteema õhus olnud, sest keegi kuskil internetiavarustes jagas lugu surnuaiakülastusest, kus ühel hauakivil oli nimi Valurikas Aus. Ikka hakkad mõtisklema, et miks küll keegi oma lapsele sellise nime paneb, kas oli juba ette teada, et see kaua ei ela, või mis küll selle ema mõtetes toimuda võis. Eestlased armastavad tähendusega nimede puhul tihti pigem tugevaid nimesid (Torm, Maru), venelased on ilmselgelt positiivse tähendusega nimede pooldajad (levinuimad naisenimed Vera, Nadežda ja Ljubova, on ju otsetõlkes usk, lootus ja armastus).

Sirgi juhtis selle peale tähelepanu tõigale, et Dolores on ometi väga levinud naisenimi, ei ole siin midagi, et ainult meil lapsele Valurikas nimeks pannakse (dolor siis teatavasti tähendab valu). Mõtlesin, et see on kahtlane tõesti, ja guugeldasin natuke – sain targemaks ka. Dolores on otseselt seotud neitsi Maarjaga, kelle üks nimedest on hispaania keeles María de los Dolores. Selle pärast need kaks nime ka tihti koos käivad. Juba natuke loogilisem, kuigi oma lapsele ikka ei paneks. No ja siis oli Postimehes see artikkel selle kohta, et uus nimeseadus piiraks muuhulgas ka traditsiooniliste Eesti nimede kasutamist, mille kommentaarides üks härrasmees oma täielikku harimatust demonstreeris.

Nimelt tegi ta nalja selle üle, et Prantsusmaal on paljude meeste nimi Maria, võiks siis ju juba kohe seeliku selga ajada. Nagu täitsa tõsiselt, isegi kui sa mitte midagi selle piirkonna kohta ei tea, nii palju võiks ju ikka Euroopa ajaloost ja kultuurist teada, et oskaks arvata, millega Maria seotud on? Noh, et vähemalt avalikult ei hakkaks sellist juttu ajama. Muide, Maria ei ole nende esimene nimi ja nende emps ei ütle, “Erich Maria, tule sööma,” ta ütleb ikka lihtsalt Erich. Teine nimi on antud pühaku järgi, kes usutavasti last kaitsma peaks, antud hetkel siis muidugi Neitsi Maarja.

Tahtsin siia panna naljaka pildi selle kohta, kuidas tüüp nimega Christian (ehk meie keeli siis Kristjan) naerab selle üle, kuidas moslemid oma lapsele Muhamed nimeks panevad, selle asemel, et eelistada “normaalseid” nimesid, nagu Kristjan või Mihkel. Noh, et nagu näiteks, et oma pindude-palkidega oleme harjunud, teiste omad paistavad silma. Muide, esiteks on Muhamedil samuti tähendus, tähendab õnnistatut. Teiseks neid Muhamede üldiselt ka ei kutsuta kodus selle nimega, sest no kuidas sa usklikuna Muhamedi sõimad, kui ta piima maha ajab, see pigem liignimi ikka – erinevalt meie usuleigetest inimestest, kes võivad ilma igasuguste süümepiinadeta Kristjanile või Mihklile kas või üle küüru tõmmata. Aga mu google fu jättis mu täna maha, nii et kujutage seda pilti ise ette.

noppeid

 

Suht ulmeline nädal on meil olnud. Soome sel nädalavahetusel ei saanud, sest Cyrusel oli kael haige, nii et kasutasime hoopis aega mõistlikult ja paigaldasime uut turvavarustust. Pole aegagi olnud kirjutada, aga eelmisel laupäeval tulime koju ja avastasime, et keegi on vist ukse kallal käinud. “Vist”, sest mõlemad lukud olid jätkuvalt kinni ja lahti oli kistud ainult see alumist lukku ümbritsev neljakandiline ümbrisplaat – ja nii palju, kui ma juutuubi lukumuukimisvideodest aru olen saanud (mu endine korterikaaslane armastas hobi korras neid vaadata), ei tohiks see sihukese luku muukimisel üldse mingit rolli mängida. Nii et olime mõlemad kergelt segaduses ja Cyrus nii häiritud, et tellis internetist kohe igasugust kraami, et ka välismaa telgis rahulikuma südamega magada saaks, sest “sinu blogi pärast teavad kõik ju, millal me puhkusel oleme”. Ma olen jätkuvalt seisukohal, et minu blogilugejad teavad ka seda, et mult ei ole midagi varastada, sest me kulutame raha ju ronimise peale ära. 😀 Need asjad, mis päriselt korralikud on (telefonid, läpakad), on ju kõik sellised, mis nagunii igale poole kaasa tulevad, kes see ikka läpakata puhkusele läheb. Muud asjad on kõik nii spetsiifilised, et ei tahaks hästi uskuda, et keegi murrab näiteks sisse selle pärast, et on blogist lugenud, et meil on juba kõige uuem vaarikapirukas – nende fännid nagu jaksavad neid osta tavaliselt. Või ronimisvarustus – kallis küll, aga väga raske edasi müüa, sest kes see ikka julgeks endale järelturult kiivrit või köit osta, enda eluga riskid ju. Ja taas, puhkusel nagunii kaasas. Nii et ma hästi ei usu seda teooriat, seda enam, et teil on kõigil nii ausad silmad.

Samas, see “mult pole ju midagi kergesti edasimüüdavat võtta” on imelik teema. Mulle on korra varem sisse murtud, kui ma veel Tartus elasin ja puruvaene tudeng olin, ning siis tundus küll, et passiti peale, millal me kodust ära läksime – aga inimene, kes teab mu minemisi ja tulemisi, oleks ju pidanud ka teadma, et üks on poole kohaga töötav tudeng, teine vali alkoholisõber, mis seal ikka olla saab. Tol hetkel nad saidki ainult fotoaparaadi ja minu surnud ema ehtekarbi, mis mulle endale oli muidugi hindamatu väärtusega, aga no nõukaaegseid merevaigust ehteid pole ju kuskile müüa, kes see ikka maksab nende eest tänapäeval. Kusjuures tol hetkel oli korralik läpakas laua peal, toda ei võetud, ma ei tea, kas leiti, et liiga suur oht vahele jääda või ei osatud sellega midagi peale hakata vms. Ja mis sellest, et keegi viga ei saanud jne, see raputab vaimselt ikka korralikult läbi, kui oled sunnitud silmitsi seisma arusaamisega, et sinu kodu tegelikult ei ole sugugi puutumatu ning sinu kodurahu ja turvalisus sõltub ainult vedamisest. Väidetavalt saadi varas kätte, aga ma siiani pole kindel, kas see oli õige tüüp või saadi kätte ÜKS varas, kellele siis kõik selle linnaosa asjad kaela väänati, sest see korterite nimekiri oli ikka PIKK pikk.

Aga noh, lühidalt öeldes – mul on nüüd suht nutikodu. Küsisin Cyruse käest, kas ta selle peale ikka on mõelnud, et nüüd saan ma ju Tartus olles soovi korral telefonist täpselt näha, mis kell ja mis seisus ta reede õhtul koju tuli (või saan keset ööd ärkvele pingitud teises linnas, kui ta saabub). Ta ütles, et selle pärast ta konto adminn ongi, et vajadusel kõik välja lülitada. Ei tea, kuidas sellised asjad vargusi ennetada aitavad, aga lahutuste arvu ilmselt suurendavad küll, salaja ei vea enam kedagi koju.

Kellaga saime omavahel sõpradeks. Liigutamiseks leidsin sellise äpi nagu Strava, mis töötab kenasti ka ilma internetita ja kaardistab kõik ära. Ilusasti on näha, et minu hommikune reibas jalutuskäik on täiesti juhuslikult just pagariärini ja tagasi – kuigi muidugi mäpib ainult siis, kui käsid. Peaks Cyruse kella ka panema ja selle koduäpiga ühendama, näeks ikka seda ka kaardi pealt, kus ta ENNE koju jõudmist käis. Lisaks sain aru, et ööseks tuleb kell panna tudurežiimi ja näiteks telekat vaadates telerežiimi, on elu kohe hulga rahulikum. Tema omakorda on selline hellust vajav loom, kes tahab pidevalt millegagi kontaktis olla – nii et tema mõtles omal algatusel välja meie koduse interneti parooli ja kui parajasti telefoniga ühendust ei saa, ühendab ennast ise sinna. Eeldan, et ju ta sai parooli telefonist, sest mina seda talle andnud ei ole, aga moodne tehnika on ikka natuke hirmutav küll.

Ahjaa. Näkisari. Ma unustasin selle kõige olulisema asja kirja panna eelmises postituses. Ühes osas Ben RONIB. Ja mitte niisama ei roni, vaid suisa ronib tradi ja näeb välja, nagu ta teaks, mida ta teeb! Uskumatu, ronimine on meinstriimi jõudnud.

Mis siis veel? Käisin sõbrannal külas. Selle käigus sattusin ka teistsugusesse supermarketisse kui tavaliselt ja avastasin, et vähemalt hipsterite linnaosas on eestlased igas vanuses väga avatud ja edumeelsed. Kassas nimelt oli ilmselgelt välismaalane, kes ei osanud eesti keelt isegi mitte kõige elementaarsemal algtasemel. Nii minu ees olev minuvanune pereisa kui minu taga olev … ilmselgelt tihti alkoholi ostev hilises keskeas (no ehk 55 või nii) mees tahtsid suitsu ka osta ning sellised sõnad nagu “helesinine” ja “roheline” ei öelnud talle kohe mitte midagi. Minu suureks üllatuseks oskas isegi see vanem mees otsekohe green öelda, nii et ilmselt on elus vaja läinud. Aga ma ei kujuta ette, kuidas pannakse kassasse inimene, kes isegi numbreid ja värve ei oska, neid viimaseid läheb suitsu müües ju kogu aeg vaja. Isegi Maxima umbkeelsed neid sõnu ikka teavad.

Hmm. Hakkasin nüüd mõtlema selle peale, et ühes Maximas olen näinud tööl kurttumma, huvitav, kuidas temaga suitsuasi lahendatud on. Seda, et ma tahan suitsu, saaks muidugi kergesti näidata, aga kas edasi üritan lihtsalt näpuga näidata v? Palju huvitavaid küsimusi.

Aga Cyrusele öeldi, et ta võiks ronimisest igaks juhuks kuu aega pausi teha, et vabalt võivad tema hädad keha liighoogsast kumulatiivsest kulutamisest tulla. Ma ütlesin kõrvalt, et see laiskvorst ei teagi, mis korralik trenn on, aga miskipärast ei võetud seda eriti tõsiselt. Ei teagi kohe, mis see meie suhtele tähendab, ei tahaks kohe uut bileitionshippi otsima tormata. Ta ise väga seda nägu ei olnud, et päriselt kuu aega kodus kavatseks istuda. Kuigi need mõned päevad mitteronimist oli ilmselt mullegi kasuks, mul on viimasel ajal küünarnukkidega häda olnud (kes see oleks osanud arvata, et Itaalias mitte ühegi ronimisevaba päeva tegemine NIIMOODI mõjuda võiks) – kuigi mul on kuri kahtlus, et siin on oma osa selles, et ma ei viitsi korralikult sooja teha ja hiljem ülakeha ja käsi venitada. Vanus tuleb peale ja ilma ei saa enam. Kui vähegi viitsin, on hulga normaalsem olla ka. No ja siin on küll see häda, et Cyrus keeldub lihtsalt. Kui suure vaevaga saan ta jalgu venitama (enamasti siis, kui ta saab aru, et mõne raja peal oleks vaja), siis ta ütleb kohe ette ära, et “aga ei hakka sinna mingeid ülakehavenitusi sisse panema!”, nagu ma tahaks pussitada teda. Ja no ülakehale ja kätele suunatud venitused on tegelikult need, mis seda kumulatiivset kulutamist tunduvalt pehmendada aitaksid. Aga no ma võin selle eesli vägisi joogamatini vedada, aga jooma, ptüi, venitama peab ta seal ikka ise hakkama.

Pildil on Alex Megos puhkeasendis. Näete, kui palju kasu venitamisest ka meestele meie spordis on!

  • Kategooriad