faith

Kohtumine blogijatega

View this post on Instagram

I wish I could just stay in the water 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Meil oli siin vahepeal kohtumine teiste staaridega. Käisime nimelt vahepeal Toomasega Tokumarus. Mitte otseselt algriimi silmas pidades, sai lihtsalt kuidagi niiviisi. Võtsin oma pagulase ka kaasa ja oli selline meeldiv õhtusöök.

Sirru oli muidugi sillas, sest tema jaoks on kõik lood Nõukogude Liidust, eriti originaalallikast, väga huvitavad. Läks järgmisel päeval uhkelt tööle ja rääkis kolleegidele, et õppis uue eestikeelse sõna – koerapirukas. Tomm nimelt ütles, et tema ajal pohmakaga burksi ei söödud, siis olid veel nö koerapirukad, mida Balti jaama turult sai ja mille kohta keegi ei teadnud, mis liha sinna täpselt sisse käib. Peiks sai naljast aru, kolleegide puhul alati kardan, et mõni võib liiga tõsiselt võtta. 😁

Kusjuures niimoodi väikese seltskonnaga polegi blogijad nii hirmsad. Nagu ma varemgi öelnud olen, mul on neid ikka arvestatav hulk nähtud, kõik on toredad inimesed olnud. Okei, päris kõik ei ole, mõni on ikka opakas ka. 😀 Aga suurem osa on siiski meeldivad olnud.

Muidu pole mul absoluutselt mitte midagi öelda. Tõmbasin end laupäeval päikese käes sportides nii rihmaks, et pühapäeval oli tunne, nagu oleks pohmakas, isegi täna veel käin ja uiman. Ja mõtlen, mida küll inimesed teevad, kui neil on kolm ronimisvaba päeva järjest – mul alles esimene, aga olen juba jõudnud näiteks praktikaaruande valmis kirjutada ja Perpetual Grace’i viimase osa ära vaadata. Mõtlesin nimelt, et olen oma keha vastu kena ja paar päeva ainult venitan ja teen kerelihaseid, saavad õlad ja küünarnukid vahelduseks taastuda. Eelmisel nädalal mõtlesin ka, aga siis hoopis läksin trenni ja ronisin oma projekti ära. 😀 Nii et seekord tuleb tõsiselt võtta. Seda enam, et tulevaks nädalavahetuseks lubab meeldivalt jahedat ilma, ehk saan oma poolelioleva väliprojekti tehtud.

faith

Mis sul viga on? Miks sa oled selline?

Mammmmmmutpostitus. Üle hulga aja on kõhulihased valusad, sest mõtlesin eile, et trenn jäi lühikeseks, et teeks kodus natukene jooga kerelihaseharjutusi peale, sest tahan kangemate negatiivide vallutamiseks jõudu koguda. Piff seal videos näeb ka nii õrnake ja leebe välja, harjutused tunduvad igati lihtsad jne, aga korralikult lõpuni tegemisega oli ikka tiba raskusi ja täna on kohe tunda, et sai tehtud. Ehk siis tahate väljakutset, tehke joogat. 😀 Või mõned joogid.

Aa, ei, selliseid nalju ei tohi teha. Hakkasin just Marca viimase huumoripostituse peale mõtlema, et ma ajan näiteks meie kursuse chatis ka kogu aeg täiesti lolli juttu ja teen enda arust nalja, huvitav, kui paljud neist kõike tõsiselt võtavad ja mõtlevad, et ma olengi näiteks töö juures täis peaga lillepotti oksendanud või et me Andresega käime … Pärast rikun poisil potentsiaalsed suhtevõimalused ära vms.

Aga kirjutada tahtsin hoopis teisel teemal. Lugesin siin intervjuud USA ronimise järjekordse imelapsega, kelle võimast töötahet on juba aastaid kiidetud ja kes nüüd tänu sellele töötahtele (või oleks õigem öelda -võimele) on mitte ainult tasuta, vaid suisa toetusega mainekas ülikoolis. Ja sinna otsa lugesin seda intervjuud (lk 24-26), mis toob eriti hästi esile, KUI oluline on hea mentori roll. Esimeses artiklis kirjeldab noormees aga muuhulgas seda, kuidas ta mitu aastat elaski niimoodi, et iga päev oli jagatud 30-minutilisteks ühikuteks, igal ühikul oma eesmärk. Ma ei tea, kas lakkesülitamisühikuid ka oli, aga kindlasti mitte palju. Lõpuks, kui kohustused üle pea kasvasid, hakkas see ka motivatsiooni mõjutama, sest nagu ta ise ütleb, nelja tunni unega on raske pikalt motiveeritud püsida. Mis on muidugi tõsi, aga see motivatsiooni langemise hetk tuleb kindlasti väga erineval ajal ja enamikul meist mitte sugugi nelja tunni pealt.

Lihtsalt natukene kurb mõelda, et lõpuks ei koti kedagi, kui intelligentne või andekas või osav sa oled, kui sul ei ole sinna kõrvale ka korralikku töövõimet ja stressitaluvust, mille abil oma oskusi/andeid edasi arendada ning asjad õigeks ajaks valmis saada. Kui ma peaksin iga päev nii karmi graafikut järgima, oleksin ma esimese nädala lõpuks depressioonis. Kui ma saaksin öösel neli tundi magada, pussitaksin ma kedagi umbes ülehomme. Ma ei kujuta ette mitte ühtki varianti, kus ma suudaksin üldse sellist elu elada. Pigem vastupidi, kui mul on rohkem stressi, siis ma tahan kohe ka rohkem magada. Ja nagu mul just väikevennaga jutuks tuli – mul on näiteks üks sõber, kes on megaintelligentne, aga bipolaarne. Ja hetkel on see tal ravimitega kenasti kontrolli all, teeb doktorit ja elu on lill, aga kui ei olnud, siis madalseisus ta ei tulnud vahepeal nädal aega toastki välja. Mis tähendas, et parematel aegadel (ja juba siis oli tal õnneks see positiivses mõttes kaldu, nii et parem aeg oli ehk pea 3/4 ajast) teenis ta palju raha, magas öösel ehk viis tundi, oli koolis väga edukas, erinevad stipendiumid, kõik muudkui kiitsid jne, ning kui sitt ventikasse lendas, siis tänu neile parematele aegadele kannatati välja need paar nädalat madalseisu (kuigi näiteks romantilisi suhteid tal muidugi aretada ei õnnestunud, sest no vähe on neid naisi, kes välja kannatavad, kui sa iga paari kuu tagant jälle nädal aega kadunud oled ja teda tuppa ei lase). Ja kui see inimene poleks nii erakordselt intelligentne või parematel aegadel sellise töövõimega, ei teeks keegi ka tähtaegades järeleandmisi, siis olekski lihtsalt üks keskmisest veidi andekam tüüp, kes peab leppima keskmisest ilmselt tiba kehvema töö ja eluga.

Jah, mingi piirini on neid oskusi võimalik arendada – st töövõimet ja enesedistsipliini siis, unevajadust ilmselt vähendab mingil määral imelise toitumise ja tervislike eluviisidega, aga kahtlen, et märgatavalt. Jah, neurons that fire together, wire together. Aga siin tuleb jälle ka see, et kui korra üle pingutad, siis taastud kaks kuud või kuus kuud või mõne tuttava näitel mitu aastat (kui üldse taastud). Minu jaoks oli esimese magistritöö kirjutamine nii ebameeldiv protsess, et ma ei suutnud aasta aega järgmisele mõelda ka. Tean mitut inimest, kes põlesid läbi ja on mitu aastat hiljem ikka audis. No ja kas te olete kunagi mõelnud, et nüüd hakkan varem magama minema? Iga päev lähed kümme minutit varem magama, nädala pärast korra libastud ja oled hooga taas nullis. Nii et mul on küll küsimus, kui palju siin üldse on võimalik oma bioloogilistest eeldustest eemale rabeleda ning mis ulatuses on prokrastineerimine lihtsalt aju kaitserefleks, et sa seda päris põhja ei kõrvetaks. Lisaks muidugi see ka, et iseennast on üsna võimatu hinnata, vaja on head tugisüsteemi. Kai ütleb ka ühes intervjuus, et ta valis selle ülikooli muuhulgas seepärast, et siis on treener lähedal, sest muidu kipub ta laisaks muutuma – ja kui kalorite või ajakasutuse kohta on võimalik päevikut pidada, siis “laisaks minemine” on väga subjektiivne, aga kui sind ikka ajab närvi see, et ülikooli kõrvalt olümpiale ei saa, siis pole parata, siis ajabki närvi (kuigi nii mõnigi psühholoog ütleks, et siis on vaja tegeleda liiga kõrge saavutusvajaduse madalamaks tõmbamisega, mitte saavutusvõime suurendamisega, aga mida need šarlatanid ka teavad).

Mul näiteks on stressis olles VÄGA raske kohustustega algust teha. Kui juba olen alustanud, on kõik ok. Aga kui sa midagi ei alusta, siis sa teatavasti ei saa ka midagi tehtud. Imestasin ausalt öeldes, kui kiiresti mu töövõime pärast eelmist semestrit taastus. Veel esimene nädal pärast puhkust oli üsna kohutav, aga sealt edasi on juba olnud selline üsna chill, mitte ainult töö ei saa tehtud, vaid on ka jaksu pärast seda isiklike projektidega tegeleda. Kõrvalt mõnda tuttavat vaadates näen, et see ei ole sugugi iseenesestmõistetav, üks sõber on mitu aastat juba keskendumisraskustega pärast ühte rasket kooliaastat, kus korraga töö + kool + lapsed. Nii et säilenõtkus (resiliency noh) on üks imeline asi, mida bioloogilise loosirattaga kaasa saada. Aga nad oleksid võinud mulle siiski natuke rohkem järjekindlust kaasa anda (see oli vist kõik mu väikevenna jaoks kõrvale pandud, sest tal on seda mitme eest), sest mina olen pidanud sada nippi kasutusele võtma ja iseendale igasugu totraid reegleid tegema, et asjadega pihta hakata, kuni selleni välja, et kui ma mingit hulka tööd päevaga ära ei tee, siis õhtul trenni ei saa. See hoiab mind üsna kenasti ree peal, sest kuna hetkel ronin ju ainult liidi, ei laseks ma sellega üle ainult ennast, vaid ka oma partneri. Lisaks on mul selline reegel, et tööl maha istudes TULEB esimesed 30 minutit tööd teha – sest kui ma seda teen, siis sealt edasi on kõik okei, võin hiljem lugeda 15 minutit Postimeest ja rahus tööasju edasi teha, põhi on all ja hoog on sees. Aga kui ma hommikut Postimehega alustan, läheb kohe rohkem kui 30 minutit tööasjadeni jõudmiseks ja HULGA raskem on seda algust teha. Hetkel on meil see jutukas praktikant ka, nii et tulen tööle ja panen kohe müra summutavad klapid pähe. Ja mul on tunne, et teistel vist ei ole ree peale saamiseks selliseid hommikurituaale vaja või kuidas teiega on?

Kusjuures see ei sõltu sellest, kas on huvitav või mitte, huvitavate asjadega on sama moodi. Ma arvan, et pigem sõltub sellest, kui raske see on. Kui on väljakutse, aga tehtav, on kõik ok, kui tundub liiga lihtne või liiga raske, tahaks looderdada. Selles mõttes saan ma aru, miks inimesed näiteks ebamõistlikult palju aega arvutimängudele kulutavad, see on sama skeem – olukord on piisavalt keeruline, et pinget pakkuda, aga samas piisavalt lihtne, et sa kogu aeg teaksid, mida täpselt teha, et kõigega hakkama saada. Nii et isegi kui see tegevus on tüütu ja korduv ja tuleb 10 tundi järjest sama asja teha, tead sa, et pärast seda läheb jälle põnevaks, alati on läinud ju, sest mängus ja trennis tuleb alati ühel hetkel see positiivne tagasiside. Elu on õpetanud, et kui näed vaeva, tuleb ka auhind. Erinevalt päris elust, kus tuleb tõenäoliselt uus (kehvemal juhul veel igavam) ülesanne ja ühegi ülesande täitmisel erilist saavutustunnet ei teki. Veel enam, elu on õpetanud, et teatud olukordades ja teatud inimestega TASUB prokrastineerida, sest nii või teisiti selgub nädala pärast, et eesmärgid on ümber vaadatud ja seda eelmist asja pole tegelikult enam vajagi. No näiteks olen olnud olukorras, kus teen ära mingi koolitöö, teised tegemise asemel vinguvad ja siis öeldakse, et ok, ärge seda tehke. Elu õpetas, et ei tasu liiga vara midagi valmis teha. Suures firmas ka üsna tavaline, oih, muutsime meelt, see projekt läheb kappi tagasi.

https://www.instagram.com/p/B0WvpXCn0w7/

Lisaks mäletan semestri lõpust hästi, et selle mitte alustamisega lisandub üsna peatselt ka häbifaktor – ühel hetkel on sul nii häbi selle pärast, et sa selline mölakas oled, et hästi ei taha mõeldagi sellele. Aga kui ei mõtle, lased automaatpiloodil edasi. Mainisin siingi, et meil ühel tädil olid koolis konkreetselt pisarad silmas, sest ta oli nii kurb, et asju tehtud ei saanud, aga kadus ära lihtsalt kõikidest ühischattidest. Progemine jäi kindlasti läbimata, ma ei teagi, kas ärianalüüs sai tehtud, sest ta lihtsalt ei uskunud enam, et ta võiks normaalselt järje peale saada, ja oli üks neist inimestest, kes ei ole õppinud, et elus on vahel vaja sitta teha, et saaks pärast jälle midagi paremat teha.

Mark Manson ütleb selle suhtumise kohta, et see on ainult vabandus ja kuni häbist lahti laskma ei õpi, ei saa ka midagi paremaks muutuda. Kuni sa ütled, et “ma olengi lihtsalt selline”, takistad sa iseennast muutumast, pigem tuleks välja mõelda, kuidas ebameeldivused natukenegi meeldivaks teha – no et kui teed ära selle kindla asja, annad endale alati selle kindla auhinna, mida muidu endale ei luba. Olgu selleks siis kolmeeurone kohv või jalutuskäik või seks serveriruumis (selle viimase eest vist võidakse lahti lasta, nii et see ei olnud soovitus, vaid ainult näide, vaata ka viide omapärasele huumorile). Veel parem, kui saad aru, et see tegevus on tegelikult enesehoole, näiteks õpid igal õhtul tunnikese, sest töötad oma tuleviku nimel – ja tunne on kohe parem ka ilma igasuguse eraldiseisva autasuta. Huvitaval kombel see viimane mul ei toimi, suudan nii õppida ainult neid asju, mis mind päriselt ka huvitavad. Keeled, sh programmeerimiskeeled, lähevad igati kenasti, aga kui mõtlen, et ehk peaks veidi matemaatikat ka õppima, sest progemise seisukohast võiks matemaatiline mõtlemine kasulik olla, lähevad need raamatud alati hiljemalt nädalaga kappi tagasi. Rääkimata sellest, et töö või kas või keeleõpe ei ole mulle ÜLDSE ebameeldiv, lihtsalt alustamine on alati raske.

Tahtsin harjunud kombel öelda, et ainus asi, kus mul alustamisega iial raskusi pole, on ronimine, aga tegelikult pole see päris tõsi. Esiteks on tõsise stressi tunnus see, et ma ei taha ronida. Teiseks on mul ronimises üsna korralik töövõime, aga see töövõime aktiveerub eelkõige taas olukorras, kus ma tunnen, et ülesanne on tehtav, siis ma võin tund aega järjest ka pusida. Ning olen märganud, et mu peiksi aju töötab sama loogika peal, aga tal tekib see tunne tunduvalt varem. No kulutabki näiteks TUNDE millegi kallal töötamisele, ma näen tema huvitavat liigutust rajal, mille olen lootusetuks tembeldanud, proovin, ja saan 15 minutiga kätte. Ja trenn on siin ju väga selgelt elu mudel, ma ka muudes valdkondades kipun esmalt meelt heitma, selle asemel, et alustuseks pool tundi proovida (ja taas elu õpetab, meeleheitmise peale kipub ka kõik kandikul kätte tulema, aga ma saan teoreetilisel tasandil aru, et see pole jätkusuutlik lahendus). Kusjuures see Sirru lähenemine tundub IT-inimeste seas väga levinud olema, neile on omane see, et nad usuvad, et kui piisavalt kaua pusida, siis saab kõigega hakkama. Enamasti saabki, see lähenemine ongi nad oma alal edukaks teinud. Kui ma temaga tuttavaks sain ja küsisin, mis tööd ta teeb, ütles ta mulle, et I throw shit against the wall and see what sticks, mis on üsna täpne definitsioon pea igale IT-tööle. Proovid ja proovid ja proovid ning vaatad, mis saab. Vahepeal heidad meelt, kui ei tööta, ning siis oled segaduses, kui töötab olukorras, kus ei peaks. Sul peab olema vastav iseloom, et sellist asja igapäevaselt teha – no ja see iseloom on väga kasulik, see viibki kahe aastaga 7a peale. Ma tahan ka 7a peale (nii otseses kui kaudses mõttes), suisa 8a peale tahan, nii et järelikult peaks kuidagi kultiveerima ka sellist iseloomu.

Aga on see siis nüüd bioloogia või õpitav? Kes teab? Mina küll ei tea.

P.S. Selle postituse kirjutamise käigus läbiti 4,8 kilomeetrit Instagrammi fiidi.

anna kannatust · feminismus

Sina ei pea mitte oma küünalt vaka all hoidma

View this post on Instagram

It's Friday, bitches ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Vaatasin üllatusega Facebookist, kuidas mu kunagised klassiõed, üks mimmum kui teine, olid kõik Metallica kontserdile jõudnud. Mõni isegi kurtis internetis, et pole midagi selga panna, sest pole ühtegi rokibändi särki (rääkimata Metallica särgist), et kas keegi nahktagi saab laenata v. Ja ma ei räägi inimestest, kes on viimased kümme aastat korralikud pintsakliplased olnud ja nüüd kaevasid kapipõhjast oma vana särgi välja, vedasid üle ootamatult kasvanud õllekõhu ja läksid peole – neist ma saan täiesti aru, lähed noorusaegu meenutama jne. Mina ei läinud, sest mulle üldse ei meeldi nende viimased albumid (from thrash to trash jms naljad), aga saan aru, miks kunagised fännid läksid. Aga minu jaoks on see mittefännide kokkuvoorimine täiesti arusaamatu, keegi peaks peale maksma mulle, et ma läheksin väljakule tuhandete võõraste inimeste vahele trügima, et näha bändi, mis mulle tegelikult ei meeldi. Pigem vastupidi, hetkel peaks bänd mulle ikka VÄGA meeldima, et ma end kodust välja veaksin. Laulu- või tantsupeost ma veel saan kuidagi aru, sest seal on kõik vaeva näinud, mingeid laule vms harjutanud ja siis see ühistunne ja blablabla. Mitte minu teetassike, aga siin ma suudan juba empatiseerida ja saan aru, kuidas see võib nauditav olla.

Naljakas lihtsalt, et minu paanikahoog on kellegi teise arusaam meeldivast õhtust. Vastupidi muidugi ka, mina nautisin nädalavahetust, millega muuhulgas kaasnes pendlisse kukkumine, nii et lendasin küljega vastu seina (muidu polnud midagi, ainult jalg jäi kukkudes hetkeks köie taha kinni, nii et pahkluu on nüüd natuke tundlik, aga õnneks isegi mitte valus), vihapisarad, sest ma vihastasin korraga peiksi ja iseenda peale, ning väga palju raskeid liigutusi – ja ma olen VÄGA VÄGA rahul, mul pole ammu nii lõbus olnud. Olgu öeldud, et pärast seda kukkumist vedasin ma end kohe üles tagasi ja tegin ikka liigutuse ära, nii et selle üle olen suisa uhke.

On ju tore, et igaüks saab niimoodi lõbutseda, nagu just talle meeldib? Ma vähemalt tahaks uskuda, kuigi vahepeal tahetakse ikka vägisi meelde tuletada, et võiks ikka normidele vastata. Minu käest küsiti nimelt enne nädalavahetust, kas ma nädalavahetusel puhkan või ronin, nii et ma pidin taas kord vastama, et puhkan ronides, sest see ongi meie jaoks kõige nauditavam puhkus. Ja taas kord ei suutnud küsija seda vaatenurka üldse mõista. Sain hoopis ootamatu loengu teemal “ebanormaalselt sportlikel naistel on tulevikus raskusi rasestumisega”. Ee, bitch say what?

See ebanormaalne keha on siis selline, nagu ülemiselt pildilt näha võib, kõhtu sees hoidma ei pea, aga kõhulihased paistavad ainult hommikuti ja pärast trenni. Kuigi selle ülisportlikuks nimetamine on muidugi värskendav, mu treener ütleb tavaliselt “ronija kohta suur” ja Reet ütleb, et “ilmselgelt armastab ronida, aga kooki armastab ka”. Ma ei ole hetkel viitsinud end isegi suveks soorituskaalu ajada, sest lihtsalt ei viitsinud, oktoobrireisiks võtan veits alla, aga hetkel naudin seda, et hea tugev tunne on. Aga no lihtsalt võrdlusmaterjaliks, ülisportliku ronija keha on näiteks selline (ja kui mul talveks mingit reisi plaanitud pole, elan ma terve talve julgelt selles tema “käest ära lastud” kaalus ja ei muretse ka):

View this post on Instagram

**Update** So, many of the people that know me and follow my see that I absolutely LOVE fitness! YES, I climb and there for I’m a climber, BUT that’s NOT all I am! I have always loved testing my body through other workouts as well and seeing the transformations and also seeing how far I can push my limits. I LOVE seeing how strong I can get and what I can do with that strength. Something that I have always wanted to get into as well as staying a professional climber is the fitness world in general. I follow so many other amazing athletes, such as @clairepthomas , and fitness influencers on Instagram and love seeing what they do and how they motivate others to push themselves and live a healthier life style. For many years I have worked out in the gym, not talking about the climbing gym, because I love it. I love the feeling of working hard and sweating! 😁😆 SO… In the near future I’m going to start training programs for climbers and non climbers. For people that just want to live a healthy and fit life so as they get older they can still keep enjoying all the things they want to do! Website with training, healthy sweet recipes and much more will be coming soon! Come along with me on this journey and let me share my passions with y’all! 😁 The first 2 pictures are from the last week after working harder to tone up. The climbing pictures are from when I gained about 10-12 lbs after taking a break from climbing and training. They were taken about 2 or so months ago. It’s hard to bounce back sometimes, but the hardest part is starting!!! 💪🏻😄 #uhamikakuto

A post shared by Alex Puccio (@alex_puccio89) on

Miks ma üldse selgitan seda? See ei ole kellegi asigi, tegelege oma kehaga, mitte ärge jõllitage teiste omi. Pärast onaneerimist ehk tuju parem ka ja vähem huvigi kedagi teist kritiseerida. 😀

Lihtsalt see vestlus pani mõtlema, et saan täiesti aru, mida minu kunagine lemmikkommenteerija MadMax mõtles, kui ta ütles, et lapsi kasutatakse naiste kontrollimiseks. Mul isegi ei ole lapsi, aga minu emaka potentsiaalselt töökorras hoidmine on ikka igati sobilik asi, mida jutuks tuua – ja minu emaka töövalmidus on ometi hulga olulisem kui mina ise. Kas ma olen õnnelik, ei ole siin võrrandis oluline. Mina kui juba olemasolev inimene, minu unistused, soovid ja eelistused ei loe. Või ehk loevad, aga kui see kellegi huvide rõhutamiseks parajasti sobib, on igati okei letti lüüa argument “sa peaksid elama, nagu mulle meeldib, sest su emakas”. Ja noortele meestele ei käi keegi rääkimas, et järelkasvu huvides tuleks vähem juua või suitsetada, keegi ei tule selle pealegi, kuigi kõik teavad, et tervemate laste saamise nimel võiks mees enne lapseteoga pihta hakkamist vähemalt kolm-neli kuud joomisest ja muudest meelemürkidest hoiduda. Kui mitut meest te teate, kes päriselt seda teeks või kellele emme/issi käiks rääkimas, et peaks tegema? Keegi ei käi vanematele meestele rääkimas, et ära sina lapsi saa, vanematel isadel on suurem tõenäosus autistlik laps saada. Järelikult ei ole asi lapses, asi on ühe sugupoole kontrollimises, sest inimesed arvavad, et neil on õigus naisi kontrollida.

Samas ei maksa unustada, et see sobivus on tegelikult väga hea lihtne binaarne vastandus. Nagu lüliti. Sa oled kas sobiv emakakandja uue armsa valge heteroseksuaalse lapsukese loomiseks või ühiskonna seisukohast kasutu parasiit. Ja sellest pole midagi, kui sa juba kord oled oma emaka raiskulaskja, siis on väga hea rahulik elada. Inimesed aktsepteerivad seda, et ahah, nüüd on siis nii, ning vahel harva mõni üksik käib mölisemas (nagu seekord), kui talle isiklikult miskipärast ei meeldi, et sa tema parema äranägemise järgi ei ela. No et tal oleks just praegu lapselapsi vaja näiteks ja väga ebameeldiv, et sa siin mingit indiviidi mängid ja neid käsu peale välja paugutama ei taha hakata. Neid inimesi on võimalik vältida, nendega vähem suhelda ja rahulikult oma asja edasi ajada, elu on chill. Ei ole üldse mõtet põdeda.

Aga usu mind, kui sa nüüd mõtled, et hakkaks seda lülitit näppima, sest lapsed on ju armsad, siis SEE mäng ei käi nii, et sa vajutad lülitit ja oled plõks! hea ema. Mkm, kullakene, sinust saab alustuseks rase ja seejärel ema. Aga juba enne, kui see elu õis sulle sülle asetatakse, avastad sa, et järsku ei saa sa peldikusse ka kõndida, ilma et mõne uue lüliti otsa ei koperdaks. Sest nüüd on need järsku IGAL POOL, sest status quo on kõikuma löönud ja absoluutselt iga inimene tahab võimalust kasutada, et sind endale sobivasse vormi väänata. Kas sa raseduseelse joogaga tegeled? Kas sa liigutad piisavalt? Ega sa liiga palju suhkrut ei tarbi või liiga kiiresti juurde võta? Rasedusaegne diabeet on hirmus asi, kole, kui ema oma lapse tervisest ei hooli. Kas sa annad ikka rinda? Ega sa liiga kaua rinda ei anna? Kas sa ikka lased lapsel oma toas magada? Ega sa lapsel ometi oma voodis magada ei lase? Miks ta sul nii kaua mähkmetes on? Kas sa tõesti IKKA VEEL annad rinda? Miks su laps võõrastega suhelda ei taha? Miks su laps nii lärmakas ja rõõmsameelne on, kas ta ei saa aru, et see segab teisi? Äkki saaks ta kohvikuskäimise ajaks välja lülitada? See ei ole mäng, mida võita saaks. Kui mul oleks oma praeguse elukorralduse juures laps, oleks kogu mu suguvõsa veendunud, et ma olen halb ema, sest mis mõttes isa peab oma lihase lapsega iga kahe nädala tagant kaks päeva üksi tegelema, kuni ema koolis on? Meie suguvõsas joovad isad õlut (heal juhul) ja vaatavad õhtul enne magamaminekut korra üle magamistoa ukse, et näha, kas laste arv jätkuvalt klapib, ja sellest piisab, et heade isade nimekirjas püsida. Utreerin, väga häid isasid on ka, aga neile teistele ei käi keegi midagi ütlemas. Emadele on hoopis teised reeglid ja neile öeldakse hulga kergemini otse näkku, et issand jumal, kui sa juba need lapsed saanud oled, peavad nad ometi esikohal olema. Mis kool, mis isiklikud unistused, ela läbi lapse. Tema akrobaatikaringi esinemine on nüüd sinu aasta suursündmus.

Nii et ainus variant on mitte mängida. Saada perse, vähenda suhtlust, soovi korral kas või naerata ja ütle, et nii kurb, et pole aega külla tulla. Tahad, saa laps. Tahad, võta kolm dalmaatsia koera. Sitta pead ikka ise kasima mõlemal juhul. Ei ole vaja end kellegi jaoks kringliks väänata, oma asja ajades on mingigi tõenäosus, et vähemalt üks inimene on lõpptulemusega rahul.

movies

Soovitan teile sarja (Perpetual Grace)

Täitsa uus, verivärske, otse ahjust.  Eesti keeles võiks selle nimi siis olla näiteks “Igavene arm”. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, sest see on lihtsalt nii absurdne. Lühidalt. Narkarist poeg mõtleb välja, kuidas preestrist papa (Ben Kingsley) varandus kätte saada, aga kuna ta ise ei saa kodulinna minna, peab keegi teine mõnda aega teda teesklema. See keegi teine on Westworldist tuntud Jimmi Jimpson – aga siin on üldse nii palju ägedaid näitlejaid, et tegelikult ei peaks kedagi eraldi välja tooma. Suurepärane näitlejatöö.

Aga kogu see lugu on nii hulluks aetud, iga tegelane on nagu natuke vaimuhaige ja ma lihtsalt vahin ja vahin suu ammuli ja irvitan. Paneksin teile treileri, aga see juba natuke spoilib, nii et ütlen lihtsalt, et vaadake esimene osa ära ja kui teile ei meeldi, võite mulle pikaajalise blogijate traditsiooni kohaselt sitta postkasti toppida.

anna kannatust

Laps peab elama ju selle nimega

Hiljuti on nimeteema õhus olnud, sest keegi kuskil internetiavarustes jagas lugu surnuaiakülastusest, kus ühel hauakivil oli nimi Valurikas Aus. Ikka hakkad mõtisklema, et miks küll keegi oma lapsele sellise nime paneb, kas oli juba ette teada, et see kaua ei ela, või mis küll selle ema mõtetes toimuda võis. Eestlased armastavad tähendusega nimede puhul tihti pigem tugevaid nimesid (Torm, Maru), venelased on ilmselgelt positiivse tähendusega nimede pooldajad (levinuimad naisenimed Vera, Nadežda ja Ljubova, on ju otsetõlkes usk, lootus ja armastus).

Sirgi juhtis selle peale tähelepanu tõigale, et Dolores on ometi väga levinud naisenimi, ei ole siin midagi, et ainult meil lapsele Valurikas nimeks pannakse (dolor siis teatavasti tähendab valu). Mõtlesin, et see on kahtlane tõesti, ja guugeldasin natuke – sain targemaks ka. Dolores on otseselt seotud neitsi Maarjaga, kelle üks nimedest on hispaania keeles María de los Dolores. Selle pärast need kaks nime ka tihti koos käivad. Juba natuke loogilisem, kuigi oma lapsele ikka ei paneks. No ja siis oli Postimehes see artikkel selle kohta, et uus nimeseadus piiraks muuhulgas ka traditsiooniliste Eesti nimede kasutamist, mille kommentaarides üks härrasmees oma täielikku harimatust demonstreeris.

https://www.instagram.com/p/BhWleavghFT/

Nimelt tegi ta nalja selle üle, et Prantsusmaal on paljude meeste nimi Maria, võiks siis ju juba kohe seeliku selga ajada. Nagu täitsa tõsiselt, isegi kui sa mitte midagi selle piirkonna kohta ei tea, nii palju võiks ju ikka Euroopa ajaloost ja kultuurist teada, et oskaks arvata, millega Maria seotud on? Noh, et vähemalt avalikult ei hakkaks sellist juttu ajama. Muide, Maria ei ole nende esimene nimi ja nende emps ei ütle, “Erich Maria, tule sööma,” ta ütleb ikka lihtsalt Erich. Teine nimi on antud pühaku järgi, kes usutavasti last kaitsma peaks, antud hetkel siis muidugi Neitsi Maarja.

Tahtsin siia panna naljaka pildi selle kohta, kuidas tüüp nimega Christian (ehk meie keeli siis Kristjan) naerab selle üle, kuidas moslemid oma lapsele Muhamed nimeks panevad, selle asemel, et eelistada “normaalseid” nimesid, nagu Kristjan või Mihkel. Noh, et nagu näiteks, et oma pindude-palkidega oleme harjunud, teiste omad paistavad silma. Muide, esiteks on Muhamedil samuti tähendus, tähendab õnnistatut. Teiseks neid Muhamede üldiselt ka ei kutsuta kodus selle nimega, sest no kuidas sa usklikuna Muhamedi sõimad, kui ta piima maha ajab, see pigem liignimi ikka – erinevalt meie usuleigetest inimestest, kes võivad ilma igasuguste süümepiinadeta Kristjanile või Mihklile kas või üle küüru tõmmata. Aga mu google fu jättis mu täna maha, nii et kujutage seda pilti ise ette.

anna kannatust

Ma olen vist mingi hetk pea peale kukkunud

Muidu nagu ei tundnud end igapäevaselt lollina, aga just viimastel päevadel (tegelikult suisa paar nädalat) tunnen, et aju on end välja lülitanud ja mitte midagi ei saa aru. Esiteks muidugi see uus kell, mis tekitab tunde, et ma olen pensionär – ta näiteks ütleb mulle igal hommikul, mis ilm meil täna on (täna ütles lihtsalt, et “tundub, et on halb ilm” 😀 ), aga ta teeb seda sellisel kellaajal, kus isegi mina olen juba teel tööle või suisa tööl. Ma ei olegi suutnud välja mõelda, kust seda muuta saab, sest see info oleks kasulik ju kohe pärast ärkamist, teaks, mida selga panna. Ja ma olen täiesti kindel, et kell on nutikas, mina olen see loll siin, kes ei oska öelda talle, millal oleks normaalne selliseid asju jagada. Vähemalt sobiva jõulutausta leidsin tibule, ilm kisubki juba talviseks.

Teiseks pidin eile pakki saatma. Ma olen isegi varem pakki saatnud! Mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab. Ja ma ei mäleta, kellega ma eelmine kord saatsin (Omniva?), aga eelmine kord oli nii, et sisestasin saaja andmed masinasse ja see printis mulle välja kleepeka, millega see info pakile panna. Seekord palus sõber, et saadaksin talle raamatu just Smartpostiga, sest sellel on talle sobivas kohas automaat. Ma ei osanud midagi kahtlustadagi, alles siis, kui automaati nägin, sain aru, et kurat, SmartPost ja Itella on samad asjad, raudselt mul tuleb nendega jälle mingi jama. No ja tõsiselt, ma olin Stockmanni automaadi juures, mis on ju kesklinn, mitte mingi maakoht, kuhu ehk pannakse suvaliselt asju. Ja sellest hoolimata tekkisid mul kohe järgmised probleemid:

  1. Masin ütles mulle, et suunaku ma pilk paremale ja näen mõõteskaalat, kus saan vaadata, mis mõõtudes mu pakk on. Ma saan isegi aru, mida sellega mõeldud on, sest ma olen teistel masinatel neid mõne ukse peale joonistatud mõõtkavasid näinud, aga kõndisin kaks korda ümber selle masina edasi tagasi, aga mõõtkava ei näinud. Ei tea, kas olin kanapime või milles asi. Nii et võrdlesin oma karpi lihtsalt uste suurusega ja arvasin, mis suuruses mõni lahter olla võiks (mis pole ka eriti keeruline, neil ei ole just sadat erinevat suurust).
  2. Masin lasi mul sisestada saaja andmed ja seejärel ütles mulle, et “pane nüüd pakk avanevasse kappi”. Nagu lihtsalt niisama, ilma mulle mingit kleepsu väljastamata või selle kohta ekraanil sõnagi ütlemata. Minul kui vanal paranoikul oli oma tühi kleeps kaasas, nii et kirjutasin selle peale saaja info (nime, numbri, pakiautomaadi, kuhu saata tahan) – aga kas Itella pakiautomaatidel käibki tõesti nii, et paki peale üldse mingit infot ei lähe? Kust see kuller teab siis, kuhu seda viia? Või on mingi selline süsteem, et iga ukse avanemisega prindib hoopis kuller vastava kleepsu välja ja lisab pakile? Ma ei saa öösel magada nüüd selle müsteeriumi pärast.
  3. Ma ei saa aru, miks, mu pangakaart töötab normaalselt igal pool mujal, aga seal ma paki saatmise eest normaalselt maksta ei saanud. Proovisin kümme korda, siis helistasin Sirrule, küsisin, kas ta tuleks ja maksaks minu eest kolm eurot, ta lubas surma häälega tulema hakata. Nii et proovisin viis korda veel, õnneks üks kord neist ikka hakkas tööle.

Ehk siis lühidalt – mul oli absoluutselt IGAL sammul probleeme. Ma olen nagu üks neist pensionäridest, kes ei saa üldse aru, mis maailmas toimub. Varsti peab keegi minuga pangaautomaadi juurde kaasa jalutama, kui ma raha välja võtta tahan, sest kogu see keeruline tehnika, ei mina sellest aru saa, lapsekesed.

Kolmandaks. Ma siin mõtlen viimasel ajal looduskaitsele. Teate küll, kasutan oma joogitopsi ja kõik need asjad. Aga mõnest asjast ma ikka lihtsalt ei saa aru. Näiteks ma ostan vahel SEB-st hommikuputru ja hiljuti tekkis sinna kiri, et neil on nüüd uued pudrukausid, ümbertöödeldavad. Ning täitsa tõsiselt, ma ei saa aru – mis sellest kasu on? Ma ei tee nalja, kui keegi saab aru, siis seletage mulle. Sest kuskil pole infot selle kohta, mida ma selle kausiga pärast pudrusöömist tegema peaksin. Kas ma peaksin selle puhtaks pesema ja vastavasse kohta panema? Sest kui ma selle niisama prügikasti viskan, pole sellest ju mitte midagi kasu, et see teoreetiliselt ümbertöödeldav on, kui me seda tegelikult ei tee. Näiteks puhkuse ajal käisime me kogu aeg ühes kindlas jäätisekohvikus just selle pärast, et neil olid üleval suured sildid, et absoluutselt kõik, mis sa sealt saad, on ümbertöödeldav (tops, lusikas, salfakas) – ja igaühele, kes topsiga jäätist ostsid, mitte vahvliga, korrati eraldi üle, et sellest ümbertöödeldavusest on kasu ainult siis, kui see tops ka õigesse kohta jõuab, st selleks tuleb tühi tops ja lusikas visata ukse kõrval olevasse tünni. Küsisin sellelt tuttavalt ka, kes muidu ökomähkmetest jahub Facebookis (no SELLELT tuttavalt, meil kõigil on vähemalt üks selline tuttav), ta lihtsalt ei vastanud mulle Messengeris. Ei teagi, kas oli ebaviisakas küsimus või tundus liiga loll või …

View this post on Instagram

In meno di un mese 🧝‍♀️🎉ho letto il romanzo "La sombra del viento" 🍃di Carlos Ruiz Zafon in lingua originale, cioe' in spagnolo. Sono piu' o meno 500 pagine. La lettura e' stata abbinata con l'ascolto. L'audiolibro e' facilmente reperibile su Youtube. A dire il vero non e' stata una impresa facile 😉sebbene avessi a casa la traduzione di questo romanzo in russo (la mia madrelingua) che avevo gia' letto tempo fa. Ho letto il testo in lingua originale senza confrontarlo con la sua traduzione. Sinceramente ci ho provato ma l'ho trovato troppo impegnativo. Per imparare parole nuove ho creato flashcards💬💥 nella app Quizlet, schedate per ogni capitolo. L'app genera automaticamente diverse attivita' che vi incentivano tantissimo a imparare vocaboli nuovi. Altrimenti non potreste avere la compresione completa e imparare nuovo lessico. 👅👄 Ci sono tante persone che studiando una lingua nuova hanno paura di buttarsi su un testo in lingua originale. Pensate a un libro che suscita in voi un interesse immenso.💓 Quando arriverete all'ultima pagina vi renderete conto che la lingua straniera non e' stata affatto un ostacolo e siete stati guidati dalla prima pagina dalla vostra curiosità.🧠👀 #carlosruizzafon#sombradelviento#ombradelvento#letteratutaspagnola#spanishlanguage#yohabloespañol#карлосруисзафон#теньветра#испанскийязык#spagnolo#litteratturaspagnola#

A post shared by Liubov Litvina (@liubovlitvina) on

No ja neljandaks on lugemine raske. Ma nimelt olen endale nii mitu uut ja huvitavat raamatut hankinud, et kogu aeg läheb meelest ära, kui palju neid on ja mida lugeda võiks. Hetkel on pooleli või ootab järge:

  • Rise of Endymion ehk “Endymioni tõus” (1989) – hea raamat, aga ma ei tohi seda liiga kiiresti lugeda, sest muidu Sirru jääb maha ja me ei saa seda omavahel arutada. Kõik teavad vist nagunii, mis siin juhtub, kõik peale minu on Hyperioni saagat juba lapsena lugenud. Ülearenenud tehisintellekt ja messias ja hullud katoliiklased ning tulevikust saadetud kangelased ja koletised, teate küll.
  • Fifth Season ehk “Viies aastaaeg” (N.K. Jemisin, 2015) – sõbrad kiitsid internetis nii väga (pluss väga ebastereotüüpse taustaga autor selle žanri kohta), et ostsin suisa ingliskeelse meile ja eestikeelse vanaemale. Saab näha, mis kogemused on, mul pole õrna aimu ka, millest see raamat üldse räägib. Ilmselt mitte kliimamuutustest, tegu siiski ulmekirjandusega.
  • les furtifs (Alain Damasio, 2019). Ma ei oska isegi tõlkida mitte seda pealkirja, aga Prantsuse ulmekirjandusest ei tea ma absoluutselt mitte midagi (Jules Verne ei loe, eks?) ja praegu on kogu internet sillas ja ütleb, et see, JUST SEE, ongi Prantsuse ulmekirjanduse uus (pigem küll esimene) tulemine.
  • L’isola in via degli Uccelli (Uri Orlev, “Linnu tänava saar” näiteks, 1981) – juudi lapsepõlv II maailmasõja aegses Poola getos. Kuna lastele kirjutatud, lootsin, et vähe lihtsamas keeles ja kergem lugeda. Ainus probleem ehk see, et autor on Poolas sündinud juut (jah, autobiograafiline raamat), st raamat kirjutati tegelikult heebrea keeles ja kurat seda teab, kas itaalia keelde tõlgiti sellest otse või ingliskeelse ringiga – nii et põhimõtteliselt tuleb loota, et hea tõlkija on olnud.
  • La sombra del viento ehk “Tuule vari” (Carlos Ruiz Zafon, 2001). Täna oli Postimehes artikkel Tom Hanksi lemmikraamatutest. Seda raamatut kirjeldati nii huvitavalt, et jagan kohe teiega ka.

«Tuule vari», mille sündmused langevad ajavahemikku 1945 kuni 1966, jutustab loo Daniel Semperest, kes on sõjajärgses koolerapuhangus kaotanud ema ning avastab ühel hommikul ärgates, et ei mäleta enam oma ema nägu. Et poega lohutada, viib Danieli vanaraamatukaupmehest isa ta Unustatud Raamatute Surnuaeda – salapärasesse raamatukogusse, mida hoiavad elus Barcelona haruldaste raamatute kaupmehed, ning kuhu on varjule toodud raamatud, mille maailm on unustanud ja mis ootavad seal, et keegi neist jälle hooliks. On tavaks, et kui keegi tuleb esmakordselt sellesse paika, saab ta valida endale tollest riiulite labürindist ühe raamatu, mille võtab oma kaitse alla, andes lubaduse kanda hoolt, et see mitte iialgi ei kaoks, vaid elaks igavesti. Raamat, mille Daniel välja valib – või raamat, mis valib välja Danieli – on kellegi Julián Caraxi romaan «Tuule vari». Püüdes salapärase autori kohta rohkem teada saada, paotab Daniel ukse ühte Barcelona süngesse saladusse, ning märkamatult on nii tema kui tema lähedased saanud osaks sellest loost, muutunud etturiteks mängus, mis ei sõltu enam neist endist. Peategelase täiskasvanuks saamise ja armastuse lugu kulgeb kõrvuti minevikust kooruva nukra looga hukule määratud armastusest, vihkamisest ja kättemaksust, seda kõike gootiliku põnevusromaani võtmes.

Ehk siis kõik raamatud on (loodetavasti) ägedad, aga kust see aeg ja energia võetakse, et need kõik ka läbi lugeda, seda mina küll ei tea mitte. Aga need kõik tunduvad nii huvitavad!

anna kannatust

Vennalikkus ja õelus

Viisin eile väikevennale autot, sest põhjused, ja kohale jõudes mul põhimõtteliselt käed värisesid vahepeal sõbrannalt saadud uudiste tõttu, nii et tegin talle “ÕUMAIGAAD, ÕUMAIGAAD, sa ei usu, mis juhtus!!!” Nii et tõeliselt armastava vennana kuulas ta mind huviga täpselt need viis sekundit, mis kulusid, et aru saada, et tema autoga ei juhtunud midagi, ja ülejäänud aja naeris minu üle. Ja noh, kurtsin mina hiljem ühele sõbrannale, et selline see vennaarm on – ja siis hakkasin mõtlema, et TEGELIKULT on mul ikka väga hea meel, et mul just vend on, mitte õde (või siis on mulle lihtsalt väga normaalne vend sattunud).

Lihtsalt kõikide tuttavate õdede lood on konkreetselt hirmutavad. Osad räägivad, kuidas nad rusikatega kaklesid, nii et veri väljas. Osad on kõik üle 30, aga ikka veel vaidlevad, keda erinevad pereliikmed rohkem ja vähem hoiavad või toetavad (nagu tõsiselt, sa oled suur tüdruk, kaua sa vigised sellisel teemal, õpi iseseisvust). Aga mõtlen rohkem selliseid … No selliseid lugusid, mis panevad mõtlema, et naised on psühhopaadid. Näiteks üks tuttav rääkis mulle, kuidas siis, kui tema oli ca viiene, ladus tema vanem õde vanemate äraolekul maasikad prill-laua peale ritta, ja tema sai selle eest karistada, sest õde ütles täiesti siira näoga “kas te tõesti arvate, et minuvanune teeks sellist asja?”

https://www.instagram.com/p/BvA2CsGlYld/

Eile nägin just, kuidas tüdruk pidi nooremal õel juukseid kammima, ja juhatas selle sisse lausega: “Issand jumal, kui kole sa oled.” No selline väike igapäevane psühhoterror, et väike õde oleks nõus maha istuma, sest muidu ta jookseb eest ära, kui nii hirmsate asjadega ähvardatakse. Kusjuures muidu saavad need konkreetsed õed suurepäraselt läbi, nunnutavad üksteist jne, lihtsalt õved omavahel ütlevadki vist selliseid asju, et kõik teised inimesed kõrval mõtlevad, et kurat, oleks võinud lihtsalt pussitada, oleks ilmselt vähem valus olnud.

P.S. Sõbranna ütles paari päeva eest, et hoiab õe kümneaastast last – ja mina purtsatasin kohe, et mis asja, MEIE olime selles vanuses küll juba omaette kodus. Ja hakkasin hiljem mõtlema, et kurat, näiteks see kord, kui meid jäeti koju ja öeldi, et ärge te jumala eest tikkude ega lahtise tulega mängige, nii et loomulikult me panime küünla põlema (jõuluaeg oli vist). No ja loomulikult mina kummardasin liiga lähedale ja juuksed läksid põlema. Ja siis me üritasime mul põlenud juppi välja pesta, mis üllatuslikult ei toiminud, nii et minust paar aastat vanemad onu-tädi arvasid, et geniaalne lahendus oleks lihtsalt see jupp maha lõigata, siis ei saa igatahes keegi aru. Üllatuslikult see ka ei toiminud.

Ma ei tea, kuidas ma elus olen.

anna kannatust

Sookoll (Swamp Thing)

Kurat, te olete imelikud. Küsin mina retseptisoovitusi või kust head toitu tellida, te hakkate rääkima, et proovi viis tundi tantsida või jooksmas käia. Jääb mulje siit, nagu mul oleks spordialaseid nõuandeid vaja v?

Aga vihake nüüd, kui tahate, ma ütlen otse välja. Ma enda arust ei ole Marveli fangirl ega midag, aga minu jaoks on täiesti arusaamatu, kuidas tähtsad onud ja tädid DC-s lihtsalt situvad suvaliselt taldrikule (khmh, Aquaman, khmh) ja nende fännid söövad selle kõik rõõmuga sisse ja ütlevad, et midagi nii head pole nad veel elus saanud.

Swamp Thing on selle suurepärane näide. Peaks olema muuhulgas horror – seda on see siis, kui me defineerime horrorit kui neid “õudusfilme”, mida vaadatakse sõpradega koos, sest siis saab palju nalja. Nii etteaimatav, et ka siis, kui varasemast midagi ei tea, oskad pool ajast arvata, mis järgmiseks juhtub. Ja sellele lisaks nii juustukas, nii palju klišeid, et ajab kergelt oksele lihtsalt. No nagu vaataks ühte paljudest seebikatest, seekord on üks osapooltest juhuslikult lihtsalt sookoll.

Ma ei saa aru, kuidas selle hinne IMDB-s 8,6 on. Sellest, miks see pärast esimese episoodi esilinastumist kohe edasistest plaanidest välja jäeti, sain küll aru. Mina vaatasin kangelaslikult ära kaks osa – olge teie targemad ja vaadake null.

Kas mulle meeldis ka midagi? Noh, Virginia Madsen mängib üsna hästi õelat eksalkohoolikust mõrda.

P.S. Leegioni uus hooaeg on megaägedalt alanud. Aubrey Plazasse olen ma küll sama hästi kui armunud.

faith

Antagu nõu

View this post on Instagram

I truly loved this.

A post shared by IconGenius (@icongenius13) on

Mul on selline haruldane hetk elus, et mul on aega. Ise ka ei usu. Kooli hetkel ei ole ja väike ronimisvaba paus, kus teen ainult joogat jne. Nii et mõtlesin, et tahaks midagi mängida. Esimese hooga lõpetasin ära Return of the Tentacle’i, mis mul detsembris pooleli oli jäänud – selgus, et mul oli vähem kui tunnike lõpuni, nii et see oli suisa kurb, sest mäng oli nii vahva. Tasuta mängu kohta ikka väga hea kogemus, seda enam, et nad olid vaeva näinud ja näiteks subtiitrid olid saadaval 12 keeles, sealhulgas soome ja hollandi.

Nii et mõtlesin, et nüüd proovin sellist asja nagu What Remains of Edith Finch, sest esiteks on seda roppu moodi kiidetud, teiseks peaks see üsna lühike olema ja ei jää ehk jälle pooleks aastaks vedelema ja kolmandaks on selles ka itaaliakeelsete subtiitrite võimalus, nii et saan end petta ja väita, et teen midagi kasulikku. Kui on paremat soovitada (mängin põhimõtteliselt ainult adventure’it), siis laske tulla.

Raamatusoovitusi polegi vist hetkel vaja, sest hetkel lõpetan “Endüümioni tõusu” ja pärast seda plaanin “Viiendat hooaega” lugema hakata, veidi stereotüüpsetel põhjustel – mustanahaline naisautor (N.K. Jemisin) pole sci-fis sugugi tavaline, lisaks kõik kiidavad, nii et tasub ehk vaadata, kas on tõesti nii hea, kui räägitakse.

Lisaks loen paralleelselt sellist raamatut nagu “Non ho paura”, sest ma olen filmi näinud, nii et mõtlesin, et ilmselt on tiba lihtsam lugeda ja Duolingo lausetest veidi kaunima keelega harjuda – ikka päris raske on, pea igas lõigus on mõni sõna, mida peab järele vaatama. Ja üldse mõtlesin, et peaks end viimase aja moodsama prantsuskeelse kirjandusega ka kurssi viima, nii et kui kellelgi siit midagi soovitada on, siis andke aga tulla. Prantsuse keele puhul ei pea väga vaatama, et lihtsam sõnavara oleks, aga itaalia keele puhul võiks.

View this post on Instagram

#kanakauss @kauss_poke #tartu #kampus

A post shared by ilves (@ilves._r) on

Aa, toidust räägiks ka. Olen puhkusega alla võtnud, mis on ka loogiline, sest ma ju rabelesin kuuma käes nagu loom, aga suve lõpuks tahaks aeglaselt siiski veel veits võtta, et pikemal puhkusel idekas kaalus olla ja ideaalis raskeid radu rebida. Ma avastasin enne sessi tervislikumat kiirtoitu otsides enda jaoks sellise Hawaii toidu, mida eesti keeles lihtsalt kaussideks kutsutakse – minu lemmik on muidugi kanakauss, sest mulle ei meeldi mereannid. Tartus müübki neid vist ainult üks koht, mille nimi on originaalselt Kauss. See on tunduvalt tervislikum kui Aasia toit, mida ma muidu tellima kippusin (tegelikult viimased pool aastat tellisime selle asemel Tai toitu, sest see tundub natukene tervislikum kui minu krõbedad kevadrullid jms).

Minu arvates pole väga vahet, kust seda osta. Ärgu nüüd keegi solvugu, ma saan aru, et turul on mitmeid pakkujaid, aga minu jaoks on kõik need erinevad kanakausid üsna täpselt ühesugused olnud, pool ajast ma ei saa üldse aru, et mingi maitseerinevus oleks. Poke Bowli eelistan tavaliselt ainult selle pärast, et nad on esiteks mu töökoha lähedal ja teiseks teevad Fitlapiga koostööd, nii et siis ma tean täpselt, palju selles ühes kausis kaloreid on (ca 375), aga enamvähem õpib ju tunnetama ka, kui palju mõni kauss teistest suurem või väiksem on. Kuigi minu meelest võiks menüüdes olla igal pool kalorid juures kirjas, ma julgeks hulga rohkem osta midagi.

Aga no esiteks kipub see kauss siiski üsna kalliks minema, kui tihti süüa, ja teiseks, iga päev sama toitu ei taha ka, ja praeguse ilmaga mu tavalised toorsalatid ei isuta (kuigi käisin juba Notsu retsepte piilumas, tal on see hea arbuusi ja juustuga salat), nii et ootan rõõmuga kõiki teisi ideid inimesele, kes tahaks süüa tervislikult, aga on selle kõige juures laisk nagu lohe. Ärge mind nüüd rippuma jätke! (Höhöhö, ma vihkan seda, kui keegi niimoodi eesti keelt reibib.)

anna kannatust · climbing

Tõmbame otsad kokku

Ma tegelikult juba kodus tagasi, aga tahaks ikka kirjutada sellest ka, kuidas meie viimased päevad läksid. Kuigi ma olen tegelikult ikka veel kurnatud, sest eile hakkasime hommikul kell viis sõitma ja koju jõudsime õhtul kell kümme – ja no kurnatud olin ma juba enne seda. 😁 Nii et see jutt ei ole täna siin ehk kõige koherentsem ja lõpus on pikalt hoopis keelejuttu, mis võiks ehk eraldi postituses olla, aga … see on tasuta toit, söö ja ära mölise.

Igatahes jõudsime lõpuks sinna lossi. Ma olin natuke hirmul, sest kõigi positiivsete arvustuste vahele oli mingi arvustaja internetis öelnud, et see on väga raske matk, võttis 50 minutit (mitte reklaamitud 20), sobib ainult väga heas vormis inimestele ja kindlasti peavad olema head jalatsid jne – ning meile tuli mõte sinna jalutada muidugi plätudes hommikust süües. No ja ma ei tea, mis ratastoolis sell selle arvustuse oli kirjutanud, sest muidugi oli tee ülesmäge (sest no loss on ju mäenõlval), aga see oli isegi palavaga ehk 15 minutit üsna meeldivat jalutuskäiku mõnusal jalgrajal. St ma saan aru, et mina olen harjunud selliseid rühkimisi 10 kg kotiga tegema, aga eeldaks, et inimesed, kes mingil põhjusel aeglasemad on, saavad ka aru, et nad erinevad sellest keskjoonest – ma nägin pensionäridegruppi sealt ilma mingi vaevata üles jalutamas (ja neile, kellele see vaevalisem on, oli rajale ka hulgaliselt pinke pandud). Igatahes tasus jalutada, ülevalt oli päris kena vaade.

View this post on Instagram

View of the town from the castle ruins

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu ei teinud me viimastel päevadel suurt midagi peale ronimise. Selles mõttes sai vist üsna ebatervislik, et ronisime kuus päeva järjest ilma sinna vahele ühtki PÄRIS ronimisvaba päeva tegemata, sest lihtsalt ei raatsinus. Ahjaa, ühel neist päevadest oleks peaaegu auto lömmi saanud, kui mitte midagi kurvemat, sest sinna cragi viiva tee viimased kaks kilomeetrit on ülikäänuline pimedate kurvidega (ja sildadega jne) rada, mis mahutab normaalselt ühe auto, aga on muidugi kahesuunaline. Õnneks olin ma kohalikelt õppinud sellise nipi, et enne pimedat kurvi lasin iga kord signaali, et võimalikud vastutulejad mind kuuleksid – nii et kui üks kord oli seal kurvi taga vastutulija, sai tema piisavalt hoo maha, et ma ninapidi nii kaugele teepeenrale saaksin, kui vähegi võimalik – peatus ninnuga ainult natukene enne mu auto tagumist otsa, aga kuna ma juba pooleldi teepeenral olin, sai ennast siiski minust mööda manööverdada. Elu on ikka seiklus.

View this post on Instagram

Modern views from ancient places

A post shared by Rents (@rrrents) on

Viimasel päeval me oma projekti ronida ei saanudki (mul olid kõik liigutused juba eraldi käes! Perkeeeeee?), sest weekend warriorid olid enne meid kohale jõudnud ja need rajad olid kinni. Ronisime siis nende asemel KAHTE teist 7a rada ja nö lihaste mahajahutamiseks lõppu ühe 6a+, mis toimis küll vastupidiselt. Pingutasin end põhimõtteliselt ribadeks ja olin pärast seda päeva nii tühjaks pigistatud ja ümber kukkumas, et ütlesin Sirrule, et mul savi, tema sõidab koju, sest mina ei jaksa.

Kodus istusin hetkeks diivanile ja tundsin, kuidas silmad iseenesest kinni vajuvad. Ei tahtnud süüagi, Sirru sai mu välja lubadusega mind viimase õhtu puhul natuke kenamasse kohta viia. Sain suisa ise koha valida. Ja hea valik sai, kusjuures see restoran polnud teistest üldse NII palju kallim ja asus ikkagi kesklinnas, kuigi tunduvalt vaiksemal eraldatud tänaval. Toit oli imeline, nii spagetid kui võõrast taldrikust varastatud gnocchid – ja see valge šokolaadi vaht oli nii hea, et üks parimaid magustoite ever, tasus selle nimel üheks õhtuks jäätisest loobuda.

View this post on Instagram

#🇮🇹🔝

A post shared by András Kis (@kisandras28) on

Lisaks oli teenindus selles mõttes ka suurepärane, et kelner rääkis minuga viisakalt itaalia keeles, mitte ei läinud kohe saksa keelele üle, nagu nad siin tegema kipuvad. 🤣 Tegelikult ma isegi ei tea, kas ma arenesin nädala jooksul või muutusin lihtsalt enesekindlamaks, sest kuigi aru sain ma normaalselt nii kohvikusituatsioonides kui ka cragis kohalike juttu pealt kuulates, siis reisi alguses küsisid teenindajad kõik alati saksa keeles üle (inglise keelt nad eriti ei räägi), ainult maakohtades, kus keeleoskus napp, kannatati mu purssimist, aga reisi lõpus said kõik mu itaalia keelest kenasti aru, kui ütlesin näiteks, et pange kokku pool klaasi valget veini ja pool klaasi Sprite’i (dont judge me, neil siidrit pole ja ma olen basic). Üks imelik viga, mida ma alguses tegema kippusin, oli see, et TEADSIN sõna, aga KASUTASIN selle vastandsõna – näiteks küsisin, kas võin võileiva külmana saada või ühel juhul küsisin, kas võime väljas istuda, kui tegelikult lootsin sisse konditsioneeritud õhu manu saada. Esimesel juhul parandasin end, aga teisel korral oli mul liiga piinlik öelda, et “andke andeks, ma olen loll lihtsalt”, nii et kannatasime vapralt ja sõime väljas. 😁 Õnneks läks see nali paari päevaga üle.

Aga täitsa tõsiselt, ma ei saa aru inimestest, kes räägivad vabalt mitut keelt. Ma näiteks võin prantsuse keeles raamatut lugeda või filmi vaadata (kuigi viimast eelistan subtiitritega teha), aga ma ei RÄÄGI seda – kogemusest tean, et kui oleksin olukorras, kus peab, siis paari päevaga räägiksin, aga kuna ma aktiivselt seda osaoskust ei kasuta, siis seda lihtsalt ei ole. See on kuskile aju tahanurka tolmusesse kasti ära pakitud ja kui seda vaja on, siis see kaevatakse kuskilt aeglaselt välja. Itaalia keelega, mis mul küll hulga kehvemal tasemel on, tundsin seda sama – et ka see sõnavara, mida ma une pealt kirjutada oskaksin, ei tulnud rääkides sugugi kohe meelde. Paari päeva pärast juba tuli. Nii et mulle on see täiesti uskumatu, et on olemas mingid pooljumalused, kes suudavad vajadusel otsekohe rääkida ka keeles, mida nad kaks aastat kasutanud ei ole – ja siis mina ajan isaga juttu ja ütlen, et autol oli vaja fuse ära vahetada, sest mul ei tule meelde, kuidas see eesti keeles on. Elu on ikka ebaõiglane.

Aga noh, ma olen eluga kodus tagasi, sel nädalal puhkame ja siis on kolm kuud aega, et end järgmiseks reisiks päriselt vormi ajada. Ja pange mu sõnu tähele, itaalia keele kavatsen ma päriselt selgeks saada, ka siis, kui selleks tuleb selle ainsa itaallasest töökaaslasega juttu ajama hakata.