Ma tegelikult juba kodus tagasi, aga tahaks ikka kirjutada sellest ka, kuidas meie viimased päevad läksid. Kuigi ma olen tegelikult ikka veel kurnatud, sest eile hakkasime hommikul kell viis sõitma ja koju jõudsime õhtul kell kümme – ja no kurnatud olin ma juba enne seda. 😁 Nii et see jutt ei ole täna siin ehk kõige koherentsem ja lõpus on pikalt hoopis keelejuttu, mis võiks ehk eraldi postituses olla, aga … see on tasuta toit, söö ja ära mölise.
Igatahes jõudsime lõpuks sinna lossi. Ma olin natuke hirmul, sest kõigi positiivsete arvustuste vahele oli mingi arvustaja internetis öelnud, et see on väga raske matk, võttis 50 minutit (mitte reklaamitud 20), sobib ainult väga heas vormis inimestele ja kindlasti peavad olema head jalatsid jne – ning meile tuli mõte sinna jalutada muidugi plätudes hommikust süües. No ja ma ei tea, mis ratastoolis sell selle arvustuse oli kirjutanud, sest muidugi oli tee ülesmäge (sest no loss on ju mäenõlval), aga see oli isegi palavaga ehk 15 minutit üsna meeldivat jalutuskäiku mõnusal jalgrajal. St ma saan aru, et mina olen harjunud selliseid rühkimisi 10 kg kotiga tegema, aga eeldaks, et inimesed, kes mingil põhjusel aeglasemad on, saavad ka aru, et nad erinevad sellest keskjoonest – ma nägin pensionäridegruppi sealt ilma mingi vaevata üles jalutamas (ja neile, kellele see vaevalisem on, oli rajale ka hulgaliselt pinke pandud). Igatahes tasus jalutada, ülevalt oli päris kena vaade.
Muidu ei teinud me viimastel päevadel suurt midagi peale ronimise. Selles mõttes sai vist üsna ebatervislik, et ronisime kuus päeva järjest ilma sinna vahele ühtki PÄRIS ronimisvaba päeva tegemata, sest lihtsalt ei raatsinus. Ahjaa, ühel neist päevadest oleks peaaegu auto lömmi saanud, kui mitte midagi kurvemat, sest sinna cragi viiva tee viimased kaks kilomeetrit on ülikäänuline pimedate kurvidega (ja sildadega jne) rada, mis mahutab normaalselt ühe auto, aga on muidugi kahesuunaline. Õnneks olin ma kohalikelt õppinud sellise nipi, et enne pimedat kurvi lasin iga kord signaali, et võimalikud vastutulejad mind kuuleksid – nii et kui üks kord oli seal kurvi taga vastutulija, sai tema piisavalt hoo maha, et ma ninapidi nii kaugele teepeenrale saaksin, kui vähegi võimalik – peatus ninnuga ainult natukene enne mu auto tagumist otsa, aga kuna ma juba pooleldi teepeenral olin, sai ennast siiski minust mööda manööverdada. Elu on ikka seiklus.
Viimasel päeval me oma projekti ronida ei saanudki (mul olid kõik liigutused juba eraldi käes! Perkeeeeee?), sest weekend warriorid olid enne meid kohale jõudnud ja need rajad olid kinni. Ronisime siis nende asemel KAHTE teist 7a rada ja nö lihaste mahajahutamiseks lõppu ühe 6a+, mis toimis küll vastupidiselt. Pingutasin end põhimõtteliselt ribadeks ja olin pärast seda päeva nii tühjaks pigistatud ja ümber kukkumas, et ütlesin Sirrule, et mul savi, tema sõidab koju, sest mina ei jaksa.
Kodus istusin hetkeks diivanile ja tundsin, kuidas silmad iseenesest kinni vajuvad. Ei tahtnud süüagi, Sirru sai mu välja lubadusega mind viimase õhtu puhul natuke kenamasse kohta viia. Sain suisa ise koha valida. Ja hea valik sai, kusjuures see restoran polnud teistest üldse NII palju kallim ja asus ikkagi kesklinnas, kuigi tunduvalt vaiksemal eraldatud tänaval. Toit oli imeline, nii spagetid kui võõrast taldrikust varastatud gnocchid – ja see valge šokolaadi vaht oli nii hea, et üks parimaid magustoite ever, tasus selle nimel üheks õhtuks jäätisest loobuda.
Lisaks oli teenindus selles mõttes ka suurepärane, et kelner rääkis minuga viisakalt itaalia keeles, mitte ei läinud kohe saksa keelele üle, nagu nad siin tegema kipuvad. 🤣 Tegelikult ma isegi ei tea, kas ma arenesin nädala jooksul või muutusin lihtsalt enesekindlamaks, sest kuigi aru sain ma normaalselt nii kohvikusituatsioonides kui ka cragis kohalike juttu pealt kuulates, siis reisi alguses küsisid teenindajad kõik alati saksa keeles üle (inglise keelt nad eriti ei räägi), ainult maakohtades, kus keeleoskus napp, kannatati mu purssimist, aga reisi lõpus said kõik mu itaalia keelest kenasti aru, kui ütlesin näiteks, et pange kokku pool klaasi valget veini ja pool klaasi Sprite’i (dont judge me, neil siidrit pole ja ma olen basic). Üks imelik viga, mida ma alguses tegema kippusin, oli see, et TEADSIN sõna, aga KASUTASIN selle vastandsõna – näiteks küsisin, kas võin võileiva külmana saada või ühel juhul küsisin, kas võime väljas istuda, kui tegelikult lootsin sisse konditsioneeritud õhu manu saada. Esimesel juhul parandasin end, aga teisel korral oli mul liiga piinlik öelda, et “andke andeks, ma olen loll lihtsalt”, nii et kannatasime vapralt ja sõime väljas. 😁 Õnneks läks see nali paari päevaga üle.
Aga täitsa tõsiselt, ma ei saa aru inimestest, kes räägivad vabalt mitut keelt. Ma näiteks võin prantsuse keeles raamatut lugeda või filmi vaadata (kuigi viimast eelistan subtiitritega teha), aga ma ei RÄÄGI seda – kogemusest tean, et kui oleksin olukorras, kus peab, siis paari päevaga räägiksin, aga kuna ma aktiivselt seda osaoskust ei kasuta, siis seda lihtsalt ei ole. See on kuskile aju tahanurka tolmusesse kasti ära pakitud ja kui seda vaja on, siis see kaevatakse kuskilt aeglaselt välja. Itaalia keelega, mis mul küll hulga kehvemal tasemel on, tundsin seda sama – et ka see sõnavara, mida ma une pealt kirjutada oskaksin, ei tulnud rääkides sugugi kohe meelde. Paari päeva pärast juba tuli. Nii et mulle on see täiesti uskumatu, et on olemas mingid pooljumalused, kes suudavad vajadusel otsekohe rääkida ka keeles, mida nad kaks aastat kasutanud ei ole – ja siis mina ajan isaga juttu ja ütlen, et autol oli vaja fuse ära vahetada, sest mul ei tule meelde, kuidas see eesti keeles on. Elu on ikka ebaõiglane.
Aga noh, ma olen eluga kodus tagasi, sel nädalal puhkame ja siis on kolm kuud aega, et end järgmiseks reisiks päriselt vormi ajada. Ja pange mu sõnu tähele, itaalia keele kavatsen ma päriselt selgeks saada, ka siis, kui selleks tuleb selle ainsa itaallasest töökaaslasega juttu ajama hakata.
Pärdikute päevaraamat 
äkki tuli “võileib külmana” sellest, et caldo meenutab germaani keelte külma-sõna? (cold, kalt jne)?
Võib olla küll, aga samas on fakt see, et kirjutades ma eales seda viga ei tee – ja samal hetkel, kui see sõna suust välja lipsas, sain ise kohe aru ka, et läks viltu.