Mul on selline haruldane hetk elus, et mul on aega. Ise ka ei usu. Kooli hetkel ei ole ja väike ronimisvaba paus, kus teen ainult joogat jne. Nii et mõtlesin, et tahaks midagi mängida. Esimese hooga lõpetasin ära Return of the Tentacle’i, mis mul detsembris pooleli oli jäänud – selgus, et mul oli vähem kui tunnike lõpuni, nii et see oli suisa kurb, sest mäng oli nii vahva. Tasuta mängu kohta ikka väga hea kogemus, seda enam, et nad olid vaeva näinud ja näiteks subtiitrid olid saadaval 12 keeles, sealhulgas soome ja hollandi.
Nii et mõtlesin, et nüüd proovin sellist asja nagu What Remains of Edith Finch, sest esiteks on seda roppu moodi kiidetud, teiseks peaks see üsna lühike olema ja ei jää ehk jälle pooleks aastaks vedelema ja kolmandaks on selles ka itaaliakeelsete subtiitrite võimalus, nii et saan end petta ja väita, et teen midagi kasulikku. Kui on paremat soovitada (mängin põhimõtteliselt ainult adventure’it), siis laske tulla.
Raamatusoovitusi polegi vist hetkel vaja, sest hetkel lõpetan “Endüümioni tõusu” ja pärast seda plaanin “Viiendat hooaega” lugema hakata, veidi stereotüüpsetel põhjustel – mustanahaline naisautor (N.K. Jemisin) pole sci-fis sugugi tavaline, lisaks kõik kiidavad, nii et tasub ehk vaadata, kas on tõesti nii hea, kui räägitakse.
Lisaks loen paralleelselt sellist raamatut nagu “Non ho paura”, sest ma olen filmi näinud, nii et mõtlesin, et ilmselt on tiba lihtsam lugeda ja Duolingo lausetest veidi kaunima keelega harjuda – ikka päris raske on, pea igas lõigus on mõni sõna, mida peab järele vaatama. Ja üldse mõtlesin, et peaks end viimase aja moodsama prantsuskeelse kirjandusega ka kurssi viima, nii et kui kellelgi siit midagi soovitada on, siis andke aga tulla. Prantsuse keele puhul ei pea väga vaatama, et lihtsam sõnavara oleks, aga itaalia keele puhul võiks.
Aa, toidust räägiks ka. Olen puhkusega alla võtnud, mis on ka loogiline, sest ma ju rabelesin kuuma käes nagu loom, aga suve lõpuks tahaks aeglaselt siiski veel veits võtta, et pikemal puhkusel idekas kaalus olla ja ideaalis raskeid radu rebida. Ma avastasin enne sessi tervislikumat kiirtoitu otsides enda jaoks sellise Hawaii toidu, mida eesti keeles lihtsalt kaussideks kutsutakse – minu lemmik on muidugi kanakauss, sest mulle ei meeldi mereannid. Tartus müübki neid vist ainult üks koht, mille nimi on originaalselt Kauss. See on tunduvalt tervislikum kui Aasia toit, mida ma muidu tellima kippusin (tegelikult viimased pool aastat tellisime selle asemel Tai toitu, sest see tundub natukene tervislikum kui minu krõbedad kevadrullid jms).
Minu arvates pole väga vahet, kust seda osta. Ärgu nüüd keegi solvugu, ma saan aru, et turul on mitmeid pakkujaid, aga minu jaoks on kõik need erinevad kanakausid üsna täpselt ühesugused olnud, pool ajast ma ei saa üldse aru, et mingi maitseerinevus oleks. Poke Bowli eelistan tavaliselt ainult selle pärast, et nad on esiteks mu töökoha lähedal ja teiseks teevad Fitlapiga koostööd, nii et siis ma tean täpselt, palju selles ühes kausis kaloreid on (ca 375), aga enamvähem õpib ju tunnetama ka, kui palju mõni kauss teistest suurem või väiksem on. Kuigi minu meelest võiks menüüdes olla igal pool kalorid juures kirjas, ma julgeks hulga rohkem osta midagi.
Aga no esiteks kipub see kauss siiski üsna kalliks minema, kui tihti süüa, ja teiseks, iga päev sama toitu ei taha ka, ja praeguse ilmaga mu tavalised toorsalatid ei isuta (kuigi käisin juba Notsu retsepte piilumas, tal on see hea arbuusi ja juustuga salat), nii et ootan rõõmuga kõiki teisi ideid inimesele, kes tahaks süüa tervislikult, aga on selle kõige juures laisk nagu lohe. Ärge mind nüüd rippuma jätke! (Höhöhö, ma vihkan seda, kui keegi niimoodi eesti keelt reibib.)
Pärdikute päevaraamat 