Kurat, te olete imelikud. Küsin mina retseptisoovitusi või kust head toitu tellida, te hakkate rääkima, et proovi viis tundi tantsida või jooksmas käia. Jääb mulje siit, nagu mul oleks spordialaseid nõuandeid vaja v?
Aga vihake nüüd, kui tahate, ma ütlen otse välja. Ma enda arust ei ole Marveli fangirl ega midag, aga minu jaoks on täiesti arusaamatu, kuidas tähtsad onud ja tädid DC-s lihtsalt situvad suvaliselt taldrikule (khmh, Aquaman, khmh) ja nende fännid söövad selle kõik rõõmuga sisse ja ütlevad, et midagi nii head pole nad veel elus saanud.
Swamp Thing on selle suurepärane näide. Peaks olema muuhulgas horror – seda on see siis, kui me defineerime horrorit kui neid “õudusfilme”, mida vaadatakse sõpradega koos, sest siis saab palju nalja. Nii etteaimatav, et ka siis, kui varasemast midagi ei tea, oskad pool ajast arvata, mis järgmiseks juhtub. Ja sellele lisaks nii juustukas, nii palju klišeid, et ajab kergelt oksele lihtsalt. No nagu vaataks ühte paljudest seebikatest, seekord on üks osapooltest juhuslikult lihtsalt sookoll.
Ma ei saa aru, kuidas selle hinne IMDB-s 8,6 on. Sellest, miks see pärast esimese episoodi esilinastumist kohe edasistest plaanidest välja jäeti, sain küll aru. Mina vaatasin kangelaslikult ära kaks osa – olge teie targemad ja vaadake null.
Kas mulle meeldis ka midagi? Noh, Virginia Madsen mängib üsna hästi õelat eksalkohoolikust mõrda.
P.S. Leegioni uus hooaeg on megaägedalt alanud. Aubrey Plazasse olen ma küll sama hästi kui armunud.
Pärdikute päevaraamat 