Viisin eile väikevennale autot, sest põhjused, ja kohale jõudes mul põhimõtteliselt käed värisesid vahepeal sõbrannalt saadud uudiste tõttu, nii et tegin talle “ÕUMAIGAAD, ÕUMAIGAAD, sa ei usu, mis juhtus!!!” Nii et tõeliselt armastava vennana kuulas ta mind huviga täpselt need viis sekundit, mis kulusid, et aru saada, et tema autoga ei juhtunud midagi, ja ülejäänud aja naeris minu üle. Ja noh, kurtsin mina hiljem ühele sõbrannale, et selline see vennaarm on – ja siis hakkasin mõtlema, et TEGELIKULT on mul ikka väga hea meel, et mul just vend on, mitte õde (või siis on mulle lihtsalt väga normaalne vend sattunud).
Lihtsalt kõikide tuttavate õdede lood on konkreetselt hirmutavad. Osad räägivad, kuidas nad rusikatega kaklesid, nii et veri väljas. Osad on kõik üle 30, aga ikka veel vaidlevad, keda erinevad pereliikmed rohkem ja vähem hoiavad või toetavad (nagu tõsiselt, sa oled suur tüdruk, kaua sa vigised sellisel teemal, õpi iseseisvust). Aga mõtlen rohkem selliseid … No selliseid lugusid, mis panevad mõtlema, et naised on psühhopaadid. Näiteks üks tuttav rääkis mulle, kuidas siis, kui tema oli ca viiene, ladus tema vanem õde vanemate äraolekul maasikad prill-laua peale ritta, ja tema sai selle eest karistada, sest õde ütles täiesti siira näoga “kas te tõesti arvate, et minuvanune teeks sellist asja?”
https://www.instagram.com/p/BvA2CsGlYld/
Eile nägin just, kuidas tüdruk pidi nooremal õel juukseid kammima, ja juhatas selle sisse lausega: “Issand jumal, kui kole sa oled.” No selline väike igapäevane psühhoterror, et väike õde oleks nõus maha istuma, sest muidu ta jookseb eest ära, kui nii hirmsate asjadega ähvardatakse. Kusjuures muidu saavad need konkreetsed õed suurepäraselt läbi, nunnutavad üksteist jne, lihtsalt õved omavahel ütlevadki vist selliseid asju, et kõik teised inimesed kõrval mõtlevad, et kurat, oleks võinud lihtsalt pussitada, oleks ilmselt vähem valus olnud.
P.S. Sõbranna ütles paari päeva eest, et hoiab õe kümneaastast last – ja mina purtsatasin kohe, et mis asja, MEIE olime selles vanuses küll juba omaette kodus. Ja hakkasin hiljem mõtlema, et kurat, näiteks see kord, kui meid jäeti koju ja öeldi, et ärge te jumala eest tikkude ega lahtise tulega mängige, nii et loomulikult me panime küünla põlema (jõuluaeg oli vist). No ja loomulikult mina kummardasin liiga lähedale ja juuksed läksid põlema. Ja siis me üritasime mul põlenud juppi välja pesta, mis üllatuslikult ei toiminud, nii et minust paar aastat vanemad onu-tädi arvasid, et geniaalne lahendus oleks lihtsalt see jupp maha lõigata, siis ei saa igatahes keegi aru. Üllatuslikult see ka ei toiminud.
Ma ei tea, kuidas ma elus olen.
Pärdikute päevaraamat 