Muidu nagu ei tundnud end igapäevaselt lollina, aga just viimastel päevadel (tegelikult suisa paar nädalat) tunnen, et aju on end välja lülitanud ja mitte midagi ei saa aru. Esiteks muidugi see uus kell, mis tekitab tunde, et ma olen pensionär – ta näiteks ütleb mulle igal hommikul, mis ilm meil täna on (täna ütles lihtsalt, et “tundub, et on halb ilm” 😀 ), aga ta teeb seda sellisel kellaajal, kus isegi mina olen juba teel tööle või suisa tööl. Ma ei olegi suutnud välja mõelda, kust seda muuta saab, sest see info oleks kasulik ju kohe pärast ärkamist, teaks, mida selga panna. Ja ma olen täiesti kindel, et kell on nutikas, mina olen see loll siin, kes ei oska öelda talle, millal oleks normaalne selliseid asju jagada. Vähemalt sobiva jõulutausta leidsin tibule, ilm kisubki juba talviseks.
Teiseks pidin eile pakki saatma. Ma olen isegi varem pakki saatnud! Mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab. Ja ma ei mäleta, kellega ma eelmine kord saatsin (Omniva?), aga eelmine kord oli nii, et sisestasin saaja andmed masinasse ja see printis mulle välja kleepeka, millega see info pakile panna. Seekord palus sõber, et saadaksin talle raamatu just Smartpostiga, sest sellel on talle sobivas kohas automaat. Ma ei osanud midagi kahtlustadagi, alles siis, kui automaati nägin, sain aru, et kurat, SmartPost ja Itella on samad asjad, raudselt mul tuleb nendega jälle mingi jama. No ja tõsiselt, ma olin Stockmanni automaadi juures, mis on ju kesklinn, mitte mingi maakoht, kuhu ehk pannakse suvaliselt asju. Ja sellest hoolimata tekkisid mul kohe järgmised probleemid:
- Masin ütles mulle, et suunaku ma pilk paremale ja näen mõõteskaalat, kus saan vaadata, mis mõõtudes mu pakk on. Ma saan isegi aru, mida sellega mõeldud on, sest ma olen teistel masinatel neid mõne ukse peale joonistatud mõõtkavasid näinud, aga kõndisin kaks korda ümber selle masina edasi tagasi, aga mõõtkava ei näinud. Ei tea, kas olin kanapime või milles asi. Nii et võrdlesin oma karpi lihtsalt uste suurusega ja arvasin, mis suuruses mõni lahter olla võiks (mis pole ka eriti keeruline, neil ei ole just sadat erinevat suurust).
- Masin lasi mul sisestada saaja andmed ja seejärel ütles mulle, et “pane nüüd pakk avanevasse kappi”. Nagu lihtsalt niisama, ilma mulle mingit kleepsu väljastamata või selle kohta ekraanil sõnagi ütlemata. Minul kui vanal paranoikul oli oma tühi kleeps kaasas, nii et kirjutasin selle peale saaja info (nime, numbri, pakiautomaadi, kuhu saata tahan) – aga kas Itella pakiautomaatidel käibki tõesti nii, et paki peale üldse mingit infot ei lähe? Kust see kuller teab siis, kuhu seda viia? Või on mingi selline süsteem, et iga ukse avanemisega prindib hoopis kuller vastava kleepsu välja ja lisab pakile? Ma ei saa öösel magada nüüd selle müsteeriumi pärast.
- Ma ei saa aru, miks, mu pangakaart töötab normaalselt igal pool mujal, aga seal ma paki saatmise eest normaalselt maksta ei saanud. Proovisin kümme korda, siis helistasin Sirrule, küsisin, kas ta tuleks ja maksaks minu eest kolm eurot, ta lubas surma häälega tulema hakata. Nii et proovisin viis korda veel, õnneks üks kord neist ikka hakkas tööle.
Ehk siis lühidalt – mul oli absoluutselt IGAL sammul probleeme. Ma olen nagu üks neist pensionäridest, kes ei saa üldse aru, mis maailmas toimub. Varsti peab keegi minuga pangaautomaadi juurde kaasa jalutama, kui ma raha välja võtta tahan, sest kogu see keeruline tehnika, ei mina sellest aru saa, lapsekesed.
Kolmandaks. Ma siin mõtlen viimasel ajal looduskaitsele. Teate küll, kasutan oma joogitopsi ja kõik need asjad. Aga mõnest asjast ma ikka lihtsalt ei saa aru. Näiteks ma ostan vahel SEB-st hommikuputru ja hiljuti tekkis sinna kiri, et neil on nüüd uued pudrukausid, ümbertöödeldavad. Ning täitsa tõsiselt, ma ei saa aru – mis sellest kasu on? Ma ei tee nalja, kui keegi saab aru, siis seletage mulle. Sest kuskil pole infot selle kohta, mida ma selle kausiga pärast pudrusöömist tegema peaksin. Kas ma peaksin selle puhtaks pesema ja vastavasse kohta panema? Sest kui ma selle niisama prügikasti viskan, pole sellest ju mitte midagi kasu, et see teoreetiliselt ümbertöödeldav on, kui me seda tegelikult ei tee. Näiteks puhkuse ajal käisime me kogu aeg ühes kindlas jäätisekohvikus just selle pärast, et neil olid üleval suured sildid, et absoluutselt kõik, mis sa sealt saad, on ümbertöödeldav (tops, lusikas, salfakas) – ja igaühele, kes topsiga jäätist ostsid, mitte vahvliga, korrati eraldi üle, et sellest ümbertöödeldavusest on kasu ainult siis, kui see tops ka õigesse kohta jõuab, st selleks tuleb tühi tops ja lusikas visata ukse kõrval olevasse tünni. Küsisin sellelt tuttavalt ka, kes muidu ökomähkmetest jahub Facebookis (no SELLELT tuttavalt, meil kõigil on vähemalt üks selline tuttav), ta lihtsalt ei vastanud mulle Messengeris. Ei teagi, kas oli ebaviisakas küsimus või tundus liiga loll või …
No ja neljandaks on lugemine raske. Ma nimelt olen endale nii mitu uut ja huvitavat raamatut hankinud, et kogu aeg läheb meelest ära, kui palju neid on ja mida lugeda võiks. Hetkel on pooleli või ootab järge:
- Rise of Endymion ehk “Endymioni tõus” (1989) – hea raamat, aga ma ei tohi seda liiga kiiresti lugeda, sest muidu Sirru jääb maha ja me ei saa seda omavahel arutada. Kõik teavad vist nagunii, mis siin juhtub, kõik peale minu on Hyperioni saagat juba lapsena lugenud. Ülearenenud tehisintellekt ja messias ja hullud katoliiklased ning tulevikust saadetud kangelased ja koletised, teate küll.
- Fifth Season ehk “Viies aastaaeg” (N.K. Jemisin, 2015) – sõbrad kiitsid internetis nii väga (pluss väga ebastereotüüpse taustaga autor selle žanri kohta), et ostsin suisa ingliskeelse meile ja eestikeelse vanaemale. Saab näha, mis kogemused on, mul pole õrna aimu ka, millest see raamat üldse räägib. Ilmselt mitte kliimamuutustest, tegu siiski ulmekirjandusega.
- les furtifs (Alain Damasio, 2019). Ma ei oska isegi tõlkida mitte seda pealkirja, aga Prantsuse ulmekirjandusest ei tea ma absoluutselt mitte midagi (Jules Verne ei loe, eks?) ja praegu on kogu internet sillas ja ütleb, et see, JUST SEE, ongi Prantsuse ulmekirjanduse uus (pigem küll esimene) tulemine.
- L’isola in via degli Uccelli (Uri Orlev, “Linnu tänava saar” näiteks, 1981) – juudi lapsepõlv II maailmasõja aegses Poola getos. Kuna lastele kirjutatud, lootsin, et vähe lihtsamas keeles ja kergem lugeda. Ainus probleem ehk see, et autor on Poolas sündinud juut (jah, autobiograafiline raamat), st raamat kirjutati tegelikult heebrea keeles ja kurat seda teab, kas itaalia keelde tõlgiti sellest otse või ingliskeelse ringiga – nii et põhimõtteliselt tuleb loota, et hea tõlkija on olnud.
- La sombra del viento ehk “Tuule vari” (Carlos Ruiz Zafon, 2001). Täna oli Postimehes artikkel Tom Hanksi lemmikraamatutest. Seda raamatut kirjeldati nii huvitavalt, et jagan kohe teiega ka.
«Tuule vari», mille sündmused langevad ajavahemikku 1945 kuni 1966, jutustab loo Daniel Semperest, kes on sõjajärgses koolerapuhangus kaotanud ema ning avastab ühel hommikul ärgates, et ei mäleta enam oma ema nägu. Et poega lohutada, viib Danieli vanaraamatukaupmehest isa ta Unustatud Raamatute Surnuaeda – salapärasesse raamatukogusse, mida hoiavad elus Barcelona haruldaste raamatute kaupmehed, ning kuhu on varjule toodud raamatud, mille maailm on unustanud ja mis ootavad seal, et keegi neist jälle hooliks. On tavaks, et kui keegi tuleb esmakordselt sellesse paika, saab ta valida endale tollest riiulite labürindist ühe raamatu, mille võtab oma kaitse alla, andes lubaduse kanda hoolt, et see mitte iialgi ei kaoks, vaid elaks igavesti. Raamat, mille Daniel välja valib – või raamat, mis valib välja Danieli – on kellegi Julián Caraxi romaan «Tuule vari». Püüdes salapärase autori kohta rohkem teada saada, paotab Daniel ukse ühte Barcelona süngesse saladusse, ning märkamatult on nii tema kui tema lähedased saanud osaks sellest loost, muutunud etturiteks mängus, mis ei sõltu enam neist endist. Peategelase täiskasvanuks saamise ja armastuse lugu kulgeb kõrvuti minevikust kooruva nukra looga hukule määratud armastusest, vihkamisest ja kättemaksust, seda kõike gootiliku põnevusromaani võtmes.
Ehk siis kõik raamatud on (loodetavasti) ägedad, aga kust see aeg ja energia võetakse, et need kõik ka läbi lugeda, seda mina küll ei tea mitte. Aga need kõik tunduvad nii huvitavad!
Pärdikute päevaraamat 