Ma olen vist mingi hetk pea peale kukkunud

Muidu nagu ei tundnud end igapäevaselt lollina, aga just viimastel päevadel (tegelikult suisa paar nädalat) tunnen, et aju on end välja lülitanud ja mitte midagi ei saa aru. Esiteks muidugi see uus kell, mis tekitab tunde, et ma olen pensionär – ta näiteks ütleb mulle igal hommikul, mis ilm meil täna on (täna ütles lihtsalt, et “tundub, et on halb ilm” 😀 ), aga ta teeb seda sellisel kellaajal, kus isegi mina olen juba teel tööle või suisa tööl. Ma ei olegi suutnud välja mõelda, kust seda muuta saab, sest see info oleks kasulik ju kohe pärast ärkamist, teaks, mida selga panna. Ja ma olen täiesti kindel, et kell on nutikas, mina olen see loll siin, kes ei oska öelda talle, millal oleks normaalne selliseid asju jagada. Vähemalt sobiva jõulutausta leidsin tibule, ilm kisubki juba talviseks.

Teiseks pidin eile pakki saatma. Ma olen isegi varem pakki saatnud! Mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab. Ja ma ei mäleta, kellega ma eelmine kord saatsin (Omniva?), aga eelmine kord oli nii, et sisestasin saaja andmed masinasse ja see printis mulle välja kleepeka, millega see info pakile panna. Seekord palus sõber, et saadaksin talle raamatu just Smartpostiga, sest sellel on talle sobivas kohas automaat. Ma ei osanud midagi kahtlustadagi, alles siis, kui automaati nägin, sain aru, et kurat, SmartPost ja Itella on samad asjad, raudselt mul tuleb nendega jälle mingi jama. No ja tõsiselt, ma olin Stockmanni automaadi juures, mis on ju kesklinn, mitte mingi maakoht, kuhu ehk pannakse suvaliselt asju. Ja sellest hoolimata tekkisid mul kohe järgmised probleemid:

  1. Masin ütles mulle, et suunaku ma pilk paremale ja näen mõõteskaalat, kus saan vaadata, mis mõõtudes mu pakk on. Ma saan isegi aru, mida sellega mõeldud on, sest ma olen teistel masinatel neid mõne ukse peale joonistatud mõõtkavasid näinud, aga kõndisin kaks korda ümber selle masina edasi tagasi, aga mõõtkava ei näinud. Ei tea, kas olin kanapime või milles asi. Nii et võrdlesin oma karpi lihtsalt uste suurusega ja arvasin, mis suuruses mõni lahter olla võiks (mis pole ka eriti keeruline, neil ei ole just sadat erinevat suurust).
  2. Masin lasi mul sisestada saaja andmed ja seejärel ütles mulle, et “pane nüüd pakk avanevasse kappi”. Nagu lihtsalt niisama, ilma mulle mingit kleepsu väljastamata või selle kohta ekraanil sõnagi ütlemata. Minul kui vanal paranoikul oli oma tühi kleeps kaasas, nii et kirjutasin selle peale saaja info (nime, numbri, pakiautomaadi, kuhu saata tahan) – aga kas Itella pakiautomaatidel käibki tõesti nii, et paki peale üldse mingit infot ei lähe? Kust see kuller teab siis, kuhu seda viia? Või on mingi selline süsteem, et iga ukse avanemisega prindib hoopis kuller vastava kleepsu välja ja lisab pakile? Ma ei saa öösel magada nüüd selle müsteeriumi pärast.
  3. Ma ei saa aru, miks, mu pangakaart töötab normaalselt igal pool mujal, aga seal ma paki saatmise eest normaalselt maksta ei saanud. Proovisin kümme korda, siis helistasin Cyrusele, küsisin, kas ta tuleks ja maksaks minu eest kolm eurot, ta lubas surma häälega tulema hakata. Nii et proovisin viis korda veel, õnneks üks kord neist ikka hakkas tööle.

Ehk siis lühidalt – mul oli absoluutselt IGAL sammul probleeme. Ma olen nagu üks neist pensionäridest, kes ei saa üldse aru, mis maailmas toimub. Varsti peab keegi minuga pangaautomaadi juurde kaasa jalutama, kui ma raha välja võtta tahan, sest kogu see keeruline tehnika, ei mina sellest aru saa, lapsekesed.

Kolmandaks. Ma siin mõtlen viimasel ajal looduskaitsele. Teate küll, kasutan oma joogitopsi ja kõik need asjad. Aga mõnest asjast ma ikka lihtsalt ei saa aru. Näiteks ma ostan vahel SEB-st hommikuputru ja hiljuti tekkis sinna kiri, et neil on nüüd uued pudrukausid, ümbertöödeldavad. Ning täitsa tõsiselt, ma ei saa aru – mis sellest kasu on? Ma ei tee nalja, kui keegi saab aru, siis seletage mulle. Sest kuskil pole infot selle kohta, mida ma selle kausiga pärast pudrusöömist tegema peaksin. Kas ma peaksin selle puhtaks pesema ja vastavasse kohta panema? Sest kui ma selle niisama prügikasti viskan, pole sellest ju mitte midagi kasu, et see teoreetiliselt ümbertöödeldav on, kui me seda tegelikult ei tee. Näiteks puhkuse ajal käisime me kogu aeg ühes kindlas jäätisekohvikus just selle pärast, et neil olid üleval suured sildid, et absoluutselt kõik, mis sa sealt saad, on ümbertöödeldav (tops, lusikas, salfakas) – ja igaühele, kes topsiga jäätist ostsid, mitte vahvliga, korrati eraldi üle, et sellest ümbertöödeldavusest on kasu ainult siis, kui see tops ka õigesse kohta jõuab, st selleks tuleb tühi tops ja lusikas visata ukse kõrval olevasse tünni. Küsisin sellelt tuttavalt ka, kes muidu ökomähkmetest jahub Facebookis (no SELLELT tuttavalt, meil kõigil on vähemalt üks selline tuttav), ta lihtsalt ei vastanud mulle Messengeris. Ei teagi, kas oli ebaviisakas küsimus või tundus liiga loll või …

View this post on Instagram

In meno di un mese 🧝‍♀️🎉ho letto il romanzo "La sombra del viento" 🍃di Carlos Ruiz Zafon in lingua originale, cioe' in spagnolo. Sono piu' o meno 500 pagine. La lettura e' stata abbinata con l'ascolto. L'audiolibro e' facilmente reperibile su Youtube. A dire il vero non e' stata una impresa facile 😉sebbene avessi a casa la traduzione di questo romanzo in russo (la mia madrelingua) che avevo gia' letto tempo fa. Ho letto il testo in lingua originale senza confrontarlo con la sua traduzione. Sinceramente ci ho provato ma l'ho trovato troppo impegnativo. Per imparare parole nuove ho creato flashcards💬💥 nella app Quizlet, schedate per ogni capitolo. L'app genera automaticamente diverse attivita' che vi incentivano tantissimo a imparare vocaboli nuovi. Altrimenti non potreste avere la compresione completa e imparare nuovo lessico. 👅👄 Ci sono tante persone che studiando una lingua nuova hanno paura di buttarsi su un testo in lingua originale. Pensate a un libro che suscita in voi un interesse immenso.💓 Quando arriverete all'ultima pagina vi renderete conto che la lingua straniera non e' stata affatto un ostacolo e siete stati guidati dalla prima pagina dalla vostra curiosità.🧠👀 #carlosruizzafon#sombradelviento#ombradelvento#letteratutaspagnola#spanishlanguage#yohabloespañol#карлосруисзафон#теньветра#испанскийязык#spagnolo#litteratturaspagnola#

A post shared by Liubov Litvina (@liubovlitvina) on

No ja neljandaks on lugemine raske. Ma nimelt olen endale nii mitu uut ja huvitavat raamatut hankinud, et kogu aeg läheb meelest ära, kui palju neid on ja mida lugeda võiks. Hetkel on pooleli või ootab järge:

  • Rise of Endymion ehk “Endymioni tõus” (1989) – hea raamat, aga ma ei tohi seda liiga kiiresti lugeda, sest muidu Sirru jääb maha ja me ei saa seda omavahel arutada. Kõik teavad vist nagunii, mis siin juhtub, kõik peale minu on Hyperioni saagat juba lapsena lugenud. Ülearenenud tehisintellekt ja messias ja hullud katoliiklased ning tulevikust saadetud kangelased ja koletised, teate küll.
  • Fifth Season ehk “Viies aastaaeg” (N.K. Jemisin, 2015) – sõbrad kiitsid internetis nii väga (pluss väga ebastereotüüpse taustaga autor selle žanri kohta), et ostsin suisa ingliskeelse meile ja eestikeelse vanaemale. Saab näha, mis kogemused on, mul pole õrna aimu ka, millest see raamat üldse räägib. Ilmselt mitte kliimamuutustest, tegu siiski ulmekirjandusega.
  • les furtifs (Alain Damasio, 2019). Ma ei oska isegi tõlkida mitte seda pealkirja, aga Prantsuse ulmekirjandusest ei tea ma absoluutselt mitte midagi (Jules Verne ei loe, eks?) ja praegu on kogu internet sillas ja ütleb, et see, JUST SEE, ongi Prantsuse ulmekirjanduse uus (pigem küll esimene) tulemine.
  • L’isola in via degli Uccelli (Uri Orlev, “Linnu tänava saar” näiteks, 1981) – juudi lapsepõlv II maailmasõja aegses Poola getos. Kuna lastele kirjutatud, lootsin, et vähe lihtsamas keeles ja kergem lugeda. Ainus probleem ehk see, et autor on Poolas sündinud juut (jah, autobiograafiline raamat), st raamat kirjutati tegelikult heebrea keeles ja kurat seda teab, kas itaalia keelde tõlgiti sellest otse või ingliskeelse ringiga – nii et põhimõtteliselt tuleb loota, et hea tõlkija on olnud.
  • La sombra del viento ehk “Tuule vari” (Carlos Ruiz Zafon, 2001). Täna oli Postimehes artikkel Tom Hanksi lemmikraamatutest. Seda raamatut kirjeldati nii huvitavalt, et jagan kohe teiega ka.

«Tuule vari», mille sündmused langevad ajavahemikku 1945 kuni 1966, jutustab loo Daniel Semperest, kes on sõjajärgses koolerapuhangus kaotanud ema ning avastab ühel hommikul ärgates, et ei mäleta enam oma ema nägu. Et poega lohutada, viib Danieli vanaraamatukaupmehest isa ta Unustatud Raamatute Surnuaeda – salapärasesse raamatukogusse, mida hoiavad elus Barcelona haruldaste raamatute kaupmehed, ning kuhu on varjule toodud raamatud, mille maailm on unustanud ja mis ootavad seal, et keegi neist jälle hooliks. On tavaks, et kui keegi tuleb esmakordselt sellesse paika, saab ta valida endale tollest riiulite labürindist ühe raamatu, mille võtab oma kaitse alla, andes lubaduse kanda hoolt, et see mitte iialgi ei kaoks, vaid elaks igavesti. Raamat, mille Daniel välja valib – või raamat, mis valib välja Danieli – on kellegi Julián Caraxi romaan «Tuule vari». Püüdes salapärase autori kohta rohkem teada saada, paotab Daniel ukse ühte Barcelona süngesse saladusse, ning märkamatult on nii tema kui tema lähedased saanud osaks sellest loost, muutunud etturiteks mängus, mis ei sõltu enam neist endist. Peategelase täiskasvanuks saamise ja armastuse lugu kulgeb kõrvuti minevikust kooruva nukra looga hukule määratud armastusest, vihkamisest ja kättemaksust, seda kõike gootiliku põnevusromaani võtmes.

Ehk siis kõik raamatud on (loodetavasti) ägedad, aga kust see aeg ja energia võetakse, et need kõik ka läbi lugeda, seda mina küll ei tea mitte. Aga need kõik tunduvad nii huvitavad!

19 kommentaari

  1. Itellas on jaa see süsteem, et nad prindivad kleepsu ise peale. No mõistlik on igaksjuhuks ikka käsitsi ka peale kirjutada (alati võib mingi rike olla), aga üldiselt toimib ka selleta. Seega maga rahulikult.
    Taastöödelda asja võib äkki panna nüüd puhtakspestuna pakendiprügikasti, kui tööl või läheduses juhtub selline olema?

    • Väga hea, siis ma vähemalt paki pärast ei muretse. Jälgimisinfo näitab ka, et on juba õigesse kohta teel.

  2. Tuule varju ei soovita sul lugeda, sest siis tahad ka selle järgi lugeda, aga need lähevad järjest paksemaks. Muide, peaaegu kogu Zafon on ka eesti keeles ilmunud.

  3. Itellas on juhend, et kirjuta pakile peale saaja nimi ja tel nr ning saatja nimi ja tel nr. Kas nad ise ka midagi juurde prindivad ja kleebivad, ei oska kommenteerida. Need pakid, mis ma olen sealtkaudu saanud, on olnud ilma kleepsuta, ainult saatja poolt käsitsi kirjutatud telefoninumbritega. Või on olnud mingi triipkood ka juures…? Ei mäleta.

    Igal firmal on see natuke isemoodi. Ma olen pidanud paar pakki saatma nii Itellast, Omnivast kui DPD-st ja viimastes on kõige mugavam see variant. kus arvuti juures eelvormistad paki (ja maksad saatmise tasu) ning automaadi juures prindid kleepsu. Kõige tüütum on Omniva, sest selle Elva automaadi puutetundlik ekraan on isegi enam mitte haamritundlik, vaid lausa kuvaldaga peaks virutama, et see reageeriks. DPD juures on jälle see tüütu, et kleeps on 20cm pikk ning pisikese asja saatmisel tuleb jubin pakendada suuuurelt. Olen olnud sunnitud isegi kleepsu ümber paki panema (siis ma veel ei teadnud, et pakk nii pikk peab olema), jälgisin, et triipkood ikka sirgele pinnale saaks ja saadetis läks õnneks kohale.

    • No vot, ma ette üldse midagi ei guugeldanud, lähtusin ainult sellest, mis pakiautomaadi ekraan ütles. See ei öelnud eraldi sedagi, et ise peaks ka kirjutama midagi. Jälle üks põnev kogemus juures, minu vanuses on see teatavasti nagu ekstreemsport.

  4. Pakenditest – pole SEB-is putru söömas käinud, aga täitsa pakub huvi, millised need ümbertöödeldavad pakendid on, kas plastikused või pigem nagu need Rimi salatikausid või jäätisetopsid? Töötan ise pakendivaldkonnas ja üldiselt on enamus pakendeid taastöödeldavad, aga osad on biolagunevad/komposteeritavad. Nende viimastega on tore lugu küll reklaami teha, aga samas lagunevad nad ikka ainult õiges keskkonnas (st niisama metsa alla visates väga ei taha laguneda). Sellele lisaks on meil siin diskussioonid, kui mõistlik on toota maisi- ja kartulitärlisest biolagunevat plastikut (PLA), kui samal ajal võiks seda sama toorainet söögiks tarbida, mis sest et meie, Eurooplaste jaoks, on selle toiteväärtus küsitav ilmselt. Ja sinna otsa muidugi ka paberi pleegitamine, mis nõuab palju-palju ressurssi. Samas värvid, millega pildid/tekstid peale trükitakse on näiteks sojabaasil, st teoreetiliselt võib seda topsi pärast pudru söömist magustoiduks krõmpsutada (naljaga muidugi, kuigi näiteks mitte-kindlates laoruumides pidid närilised biolagunevate topside peale eriti maiad olema).

    • Selline pakend ja sellise kirjaga:

      • Need topsid peaks jah panema kompostikasti (biojäätmete prügikasti) selleks, et need ära kõduneks, st tavalise prahi sees nendega midagi ei juhtu ja lihtsalt on. Ilmselt suures prügimahutis vms on ka mingi hetk soojem ja niiskem, siis hakkavad lagunema kah.
        Käisin kevadel Roheliste Rattaretkel, seal olid ka näiteks teetopsid ja pudrukausid biolagunevast materjalist, aga need koguti ka kohe eraldi kotti (biolagunev prügikott oli isegi). Loodan, et sellel üritusel sai see prügi ikka õigesti käideldud, mitte ei sattnud tavaprügiga lõpuks ikka samasse konteinerisse.

  5. furtifs – ma tõlgiks niiviisi nimisõnana esimese hooga (olemata raamatut lugenud) “vargjad” või “varglikud”.

    • “põgulased” tuli samuti pähe.

      • Seda sõna pole ma elu sees kuulnud. Ise mõtlesid välja?

        • ikka. ega “vargjad” ja “varglikud” ju kah mingid päris ametlikud sõnad ei ole. “vargsed” oleks. aga ma tahtsingi teha midagi uut – prantsuse keeles piisab nimisõna tekitamiseks sellest, kui omadussõnale artikkel ette panna, eesti keeles seda võimalust ei ole, tuleb tuletisi teha, kuigi meil on nimi- ja omadussõnadel kohati kattuvaid lõpuliiteid. Ei ole küll põhjust, miks “vargne” peaks olema omadussõna, aga näiteks “karjane” ja “ülane” nimisõnad, aga kui juba “vargsel” selline omadussõna staatus on, on sellest raske lahti saada.

  6. Ma ei suuda uskuda, et sa ei ole kunagi Smartpostiga pakke saatnud. See on megalihtne ja seal pole vaja midagi googeldada, erinevalt Omnivast, mis küsib pakki saates ka vanaema isikukoodi ja siis saadab paki ikka valesse linna.

  7. Ümbertöötlemisest ja kogu sarnasest värgist on päris palju artikleid, mis kahjuks ütlevad, et me ei päästa sellega planeeti sugugi, ainult oma koduuksealuse hoiame puhta. Esimene, mis kusagil täbis lahti oli: https://www.theguardian.com/us-news/2019/jun/17/recycled-plastic-america-global-crisis
    Aga Itella automaate eelistan igal kell Omniva omadele, no et oleks kaks teemat kommenteeritud 😀

    • Mitte et ma arvaks, et ümbertöötlemine ise maailma päästab, aga Eesti ei ole päris samasugune nagu USA – alustades sellest, et meil ei söö inimesed kodus ühekordsetest nõudest ja lõpetades sellega, et meil pole õnneks raha oma plasti kuhugi teise maailma otsa kupatada. Statistikablogi väitel veetakse meilt välja peamiselt metallijäätmeid, sest meil ei ole lihtsalt metalli ümbertöötlemistehaseid, aga plasti teeb küll kohapeal mitu tehast millekski uueks ümber.

  8. Tõin emale elektroonilise kella, sihukese võimalikult tavalise, suuremate numbritega. Mõni päev hiljem ema andis teada, et ei oska aega õigeks panna, tõi mulle. Mõtlesin, et lihtsamat asja pole, kõvasti muidugi ei öelnud, et vanainimest säästa. Hea, et ei öelnud, proovisin kõikmõeldavad tavalised kombinatsioonid nelja nupu vajutamise ja hoidmise ja, … nii edasi. Poole tunni pärast andsin alla kui kell otsustas ootamatult alarmi rezhiimi minna. Õnneks oli emal juhend (kodus muidugi 🙂 ). Järgmisel päeval juhendi abil sain asja joonde. Aga no kurat küll, miks on kellaaja muutmine üks keerulisemaid võimalikke operatsioone???

    • Püüdsin USA sugulastele kõnekaardi osta, et kohalik number. Kulus pool tundi, vähemalt, ja tulemuseks oli täielik arusaamatus. (Lisaks läks pärast veel reaalset aega SIM kaartide vahetusele, krediidi aktiveerimisele ja andmemahuks konvertimisele.)

      Kogu põhjus? Letitöötajad, kes seda kaupa müüvad, ei saa mitte midagi aru ja räägivad juttu, mis on sula vale. Mitte “pole päris õige”, vaid tõele vastupidine ja eksitav. Ja täiesti triviaalsele, kõige harilikumale küsimusele ka ei oska vastata. Kõik oleks okei, kui ostja oleks eestlane, kes saab pärast ise oma kaarti “pangalingi kaudu laadida” või mida nad meist pääsemiseks seal välja guugeldasidki. Aga no ei olnud eestlane.

      Letimüügiga kursis tuttav kommenteeris, et mu ootused on liiga kõrged – sinna võetakse iga päev uus tibi tööle, nad visatakse lambist külma vette ujuma ja pole lootustki, et nad kõike müüdavat tunneks. Meid teenindas daami korraga, arutasid omavahel ja andsid kooris valesid vastuseid.

    • Mind üllatas see, et stopper ja taimer tuli eraldi alla laadida. Spordikellal!

  9. “Viies aastaaeg pole kliimamuutusest.” Hah, looda saa 😀


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad