Hiljuti on nimeteema õhus olnud, sest keegi kuskil internetiavarustes jagas lugu surnuaiakülastusest, kus ühel hauakivil oli nimi Valurikas Aus. Ikka hakkad mõtisklema, et miks küll keegi oma lapsele sellise nime paneb, kas oli juba ette teada, et see kaua ei ela, või mis küll selle ema mõtetes toimuda võis. Eestlased armastavad tähendusega nimede puhul tihti pigem tugevaid nimesid (Torm, Maru), venelased on ilmselgelt positiivse tähendusega nimede pooldajad (levinuimad naisenimed Vera, Nadežda ja Ljubova, on ju otsetõlkes usk, lootus ja armastus).
Sirgi juhtis selle peale tähelepanu tõigale, et Dolores on ometi väga levinud naisenimi, ei ole siin midagi, et ainult meil lapsele Valurikas nimeks pannakse (dolor siis teatavasti tähendab valu). Mõtlesin, et see on kahtlane tõesti, ja guugeldasin natuke – sain targemaks ka. Dolores on otseselt seotud neitsi Maarjaga, kelle üks nimedest on hispaania keeles María de los Dolores. Selle pärast need kaks nime ka tihti koos käivad. Juba natuke loogilisem, kuigi oma lapsele ikka ei paneks. No ja siis oli Postimehes see artikkel selle kohta, et uus nimeseadus piiraks muuhulgas ka traditsiooniliste Eesti nimede kasutamist, mille kommentaarides üks härrasmees oma täielikku harimatust demonstreeris.
https://www.instagram.com/p/BhWleavghFT/
Nimelt tegi ta nalja selle üle, et Prantsusmaal on paljude meeste nimi Maria, võiks siis ju juba kohe seeliku selga ajada. Nagu täitsa tõsiselt, isegi kui sa mitte midagi selle piirkonna kohta ei tea, nii palju võiks ju ikka Euroopa ajaloost ja kultuurist teada, et oskaks arvata, millega Maria seotud on? Noh, et vähemalt avalikult ei hakkaks sellist juttu ajama. Muide, Maria ei ole nende esimene nimi ja nende emps ei ütle, “Erich Maria, tule sööma,” ta ütleb ikka lihtsalt Erich. Teine nimi on antud pühaku järgi, kes usutavasti last kaitsma peaks, antud hetkel siis muidugi Neitsi Maarja.
Tahtsin siia panna naljaka pildi selle kohta, kuidas tüüp nimega Christian (ehk meie keeli siis Kristjan) naerab selle üle, kuidas moslemid oma lapsele Muhamed nimeks panevad, selle asemel, et eelistada “normaalseid” nimesid, nagu Kristjan või Mihkel. Noh, et nagu näiteks, et oma pindude-palkidega oleme harjunud, teiste omad paistavad silma. Muide, esiteks on Muhamedil samuti tähendus, tähendab õnnistatut. Teiseks neid Muhamede üldiselt ka ei kutsuta kodus selle nimega, sest no kuidas sa usklikuna Muhamedi sõimad, kui ta piima maha ajab, see pigem liignimi ikka – erinevalt meie usuleigetest inimestest, kes võivad ilma igasuguste süümepiinadeta Kristjanile või Mihklile kas või üle küüru tõmmata. Aga mu google fu jättis mu täna maha, nii et kujutage seda pilti ise ette.
Pärdikute päevaraamat 
Mul tekkis seda artiklit lugedes hoopis tunne, et Pakosta ei mõelnud seda perenimede asja väga hästi läbi. Oletame, et laps saab mõlema vanema nimed. On näiteks Mart Kask-Kuusk ja siis ta otsustab ühel päeval saada Mari Lill-Mägiga lapse, kes on siis näiteks Liisa Kask-Kuusk-Lill-Mägi ning kui väike Liisa siis ühel hetkel otsustab lapse saada… Tuleb suuremad ID-kaardid teha, sest nimed ei mahu enam ära.
Hispaania on juba tükk aega niimoodi hakkama saanud, et laps saab ühe nime mõlemalt vanemalt, saab ju sama loogikat rakendada.
Hmm, et kumbki vanem valib, kumma oma nimedest edasi annab? Oo, ma näen siin võimalusi suguvõsasid lõhestavateks tülideks 😛 Samas pole mõte paha ehkki senini pole keegi kulmugi kergitanud, kui ma lapsega, kellel minust teine perenimi on, reisinud olen. Sünnitunnistuse koopia on muidugi igaks juhuks alati kaasas.
Hispaanias on nii, et korralik nimi koosneb vähemalt neljast komponendist. Vähemalt kaks eesnime ja kaks perekonnanime. Perekonnanimed saab laps vanematelt. Isalt ühe ja emalt ühe. Tavaliselt kummagi esimese perekonnanime, sest ka vanematel on neid mitu. Vanasti oli lapsele antavate nimede järjekord üsna selge, kõigepealt isa ja siis ema oma. Uutel, moodsatel aegadel peavad vanemad kokku leppima, mis järjekorras nimed tulevad ja laps võib täiskasvanuks saades seda järjekorda muuta. Nii et suguvõsa lõhestavad tülid võivad aset leida tõesti. Mis mulle aga meeldib, et abielludes naine mehe nime üldjuhul ei võta. Mõned võtavad ja lisavad selle kolmandaks. Aga sellist pulli, et loobud oma perekonnanimest ja võtad mehe oma asemele, üldjuhul pole.
Meie tänaval elab muideks ka poiss nimega Muhamed ja tema isa on ka Muhamed. Isa kohta ei tea täpselt öelda, aga poissi kutsutakse ei kuidagi teisiti kui Muhamediks, küll andaluusiapäraselt – Muhamee.
Mu pojal on sõber, kelle nimi võtab passis enda alla kaks rida. Esiteks on tal 4 eesnime (vist mõlemad vanaisad ja siis veel midagi traditsioonilist) ja perekonnanimi on vana aadlinimi, aga mitte mingi harilik von der Leyen nagu äsja Euroopa juhiks sai, aga Graf von xxx und von xxx. Ma tegin kunagi ta passist pilti, sest nii uskumatu oli, tahtsin teistele ka näidata, aga andsin sõna, et üles kuskile ei riputa, seega ma siin nimesid nimetama ei hakka (päris täpselt ei mäleta ka). Aga need kohad, mis mul on xxx-iga märgitud, olid vist vanasti mingid piirkonna nimed, ehk siis kõigi nende kohtade krahv. Muidu täitsa tavaline poiss (kombed on küll head) ja kutsutakse lihtsalt Xava.
Neid hiidpikanimelisi leidub siin Hispaanias päris palju, eriti vanemate inimeste seas.
Pablo Picassogi oli ju tegelikult Pablo Diego José Francisco de Paula Juan Nepomuceno María de los Remedios Cipriano de la Santísima Trinidad Ruiz y Picasso.
Mõte läks rändama.
Aga vbla OLIGI nii, et selle Valurikka kohta selgus enne sündi või sündides juba, et ta kaua ei ela? Et diagnoos on lootusetu?
Tähendusega nimi mõttega pandud ja valu see vähemaks ei võtnud, aga juurde ka ei andnud?
Jah, mõtlesin ise ka, kahjuks ei olnud seal kirjas, kaua see inimene elas siis.
Aga kõikvõimas google ikka aitab 🙂 https://www.geni.com/people/Valurikas-Aus/6000000008506740409
Sel juhul VVN-i teooria ei päde, elas suisa 45aastaseks. Mis muidugi tähendab ikkagi küllaltki noorelt suremist. Jääb küsimus, kas elas ka õnnelikult.
Kui genis andmed õiged, oli Valurikka ema teda sünnitades 17-aastane. Pakuks, et esimene laps ja raske sünnitus, ning võimalik, et elu jooksul oli kasutusel rohkem teine eesnimi Vootele.
Hmm, läheb selle Lauraga hästi kokku, kes postituse pildil. 😀 Kuigi tollal oli 17 esimeseks sünnituseks vist igati normaalne aeg, minu oma ema veel sünnitas 16aastaselt ja ei olnud sugugi ainus omavanune, kes küla vahel lapsevankrit lükkas.
Olen Maltal kohanud tüdrukut, kelle mini oli Dyslexia. Väidetavalt ta vanemad täpselt nime tähendust ei teadnud, kuid kõla meeldis 🙂
“tüdrukut, kelle mini oli Dyslexia”
:))
Sa viitad sellele uneskõndijast düsleksiku andekdoodile või jaa?