Vaatasin üllatusega Facebookist, kuidas mu kunagised klassiõed, üks mimmum kui teine, olid kõik Metallica kontserdile jõudnud. Mõni isegi kurtis internetis, et pole midagi selga panna, sest pole ühtegi rokibändi särki (rääkimata Metallica särgist), et kas keegi nahktagi saab laenata v. Ja ma ei räägi inimestest, kes on viimased kümme aastat korralikud pintsakliplased olnud ja nüüd kaevasid kapipõhjast oma vana särgi välja, vedasid üle ootamatult kasvanud õllekõhu ja läksid peole – neist ma saan täiesti aru, lähed noorusaegu meenutama jne. Mina ei läinud, sest mulle üldse ei meeldi nende viimased albumid (from thrash to trash jms naljad), aga saan aru, miks kunagised fännid läksid. Aga minu jaoks on see mittefännide kokkuvoorimine täiesti arusaamatu, keegi peaks peale maksma mulle, et ma läheksin väljakule tuhandete võõraste inimeste vahele trügima, et näha bändi, mis mulle tegelikult ei meeldi. Pigem vastupidi, hetkel peaks bänd mulle ikka VÄGA meeldima, et ma end kodust välja veaksin. Laulu- või tantsupeost ma veel saan kuidagi aru, sest seal on kõik vaeva näinud, mingeid laule vms harjutanud ja siis see ühistunne ja blablabla. Mitte minu teetassike, aga siin ma suudan juba empatiseerida ja saan aru, kuidas see võib nauditav olla.
Naljakas lihtsalt, et minu paanikahoog on kellegi teise arusaam meeldivast õhtust. Vastupidi muidugi ka, mina nautisin nädalavahetust, millega muuhulgas kaasnes pendlisse kukkumine, nii et lendasin küljega vastu seina (muidu polnud midagi, ainult jalg jäi kukkudes hetkeks köie taha kinni, nii et pahkluu on nüüd natuke tundlik, aga õnneks isegi mitte valus), vihapisarad, sest ma vihastasin korraga peiksi ja iseenda peale, ning väga palju raskeid liigutusi – ja ma olen VÄGA VÄGA rahul, mul pole ammu nii lõbus olnud. Olgu öeldud, et pärast seda kukkumist vedasin ma end kohe üles tagasi ja tegin ikka liigutuse ära, nii et selle üle olen suisa uhke.
On ju tore, et igaüks saab niimoodi lõbutseda, nagu just talle meeldib? Ma vähemalt tahaks uskuda, kuigi vahepeal tahetakse ikka vägisi meelde tuletada, et võiks ikka normidele vastata. Minu käest küsiti nimelt enne nädalavahetust, kas ma nädalavahetusel puhkan või ronin, nii et ma pidin taas kord vastama, et puhkan ronides, sest see ongi meie jaoks kõige nauditavam puhkus. Ja taas kord ei suutnud küsija seda vaatenurka üldse mõista. Sain hoopis ootamatu loengu teemal “ebanormaalselt sportlikel naistel on tulevikus raskusi rasestumisega”. Ee, bitch say what?
See ebanormaalne keha on siis selline, nagu ülemiselt pildilt näha võib, kõhtu sees hoidma ei pea, aga kõhulihased paistavad ainult hommikuti ja pärast trenni. Kuigi selle ülisportlikuks nimetamine on muidugi värskendav, mu treener ütleb tavaliselt “ronija kohta suur” ja Reet ütleb, et “ilmselgelt armastab ronida, aga kooki armastab ka”. Ma ei ole hetkel viitsinud end isegi suveks soorituskaalu ajada, sest lihtsalt ei viitsinud, oktoobrireisiks võtan veits alla, aga hetkel naudin seda, et hea tugev tunne on. Aga no lihtsalt võrdlusmaterjaliks, ülisportliku ronija keha on näiteks selline (ja kui mul talveks mingit reisi plaanitud pole, elan ma terve talve julgelt selles tema “käest ära lastud” kaalus ja ei muretse ka):
Miks ma üldse selgitan seda? See ei ole kellegi asigi, tegelege oma kehaga, mitte ärge jõllitage teiste omi. Pärast onaneerimist ehk tuju parem ka ja vähem huvigi kedagi teist kritiseerida. 😀
Lihtsalt see vestlus pani mõtlema, et saan täiesti aru, mida minu kunagine lemmikkommenteerija MadMax mõtles, kui ta ütles, et lapsi kasutatakse naiste kontrollimiseks. Mul isegi ei ole lapsi, aga minu emaka potentsiaalselt töökorras hoidmine on ikka igati sobilik asi, mida jutuks tuua – ja minu emaka töövalmidus on ometi hulga olulisem kui mina ise. Kas ma olen õnnelik, ei ole siin võrrandis oluline. Mina kui juba olemasolev inimene, minu unistused, soovid ja eelistused ei loe. Või ehk loevad, aga kui see kellegi huvide rõhutamiseks parajasti sobib, on igati okei letti lüüa argument “sa peaksid elama, nagu mulle meeldib, sest su emakas”. Ja noortele meestele ei käi keegi rääkimas, et järelkasvu huvides tuleks vähem juua või suitsetada, keegi ei tule selle pealegi, kuigi kõik teavad, et tervemate laste saamise nimel võiks mees enne lapseteoga pihta hakkamist vähemalt kolm-neli kuud joomisest ja muudest meelemürkidest hoiduda. Kui mitut meest te teate, kes päriselt seda teeks või kellele emme/issi käiks rääkimas, et peaks tegema? Keegi ei käi vanematele meestele rääkimas, et ära sina lapsi saa, vanematel isadel on suurem tõenäosus autistlik laps saada. Järelikult ei ole asi lapses, asi on ühe sugupoole kontrollimises, sest inimesed arvavad, et neil on õigus naisi kontrollida.
Samas ei maksa unustada, et see sobivus on tegelikult väga hea lihtne binaarne vastandus. Nagu lüliti. Sa oled kas sobiv emakakandja uue armsa valge heteroseksuaalse lapsukese loomiseks või ühiskonna seisukohast kasutu parasiit. Ja sellest pole midagi, kui sa juba kord oled oma emaka raiskulaskja, siis on väga hea rahulik elada. Inimesed aktsepteerivad seda, et ahah, nüüd on siis nii, ning vahel harva mõni üksik käib mölisemas (nagu seekord), kui talle isiklikult miskipärast ei meeldi, et sa tema parema äranägemise järgi ei ela. No et tal oleks just praegu lapselapsi vaja näiteks ja väga ebameeldiv, et sa siin mingit indiviidi mängid ja neid käsu peale välja paugutama ei taha hakata. Neid inimesi on võimalik vältida, nendega vähem suhelda ja rahulikult oma asja edasi ajada, elu on chill. Ei ole üldse mõtet põdeda.
Aga usu mind, kui sa nüüd mõtled, et hakkaks seda lülitit näppima, sest lapsed on ju armsad, siis SEE mäng ei käi nii, et sa vajutad lülitit ja oled plõks! hea ema. Mkm, kullakene, sinust saab alustuseks rase ja seejärel ema. Aga juba enne, kui see elu õis sulle sülle asetatakse, avastad sa, et järsku ei saa sa peldikusse ka kõndida, ilma et mõne uue lüliti otsa ei koperdaks. Sest nüüd on need järsku IGAL POOL, sest status quo on kõikuma löönud ja absoluutselt iga inimene tahab võimalust kasutada, et sind endale sobivasse vormi väänata. Kas sa raseduseelse joogaga tegeled? Kas sa liigutad piisavalt? Ega sa liiga palju suhkrut ei tarbi või liiga kiiresti juurde võta? Rasedusaegne diabeet on hirmus asi, kole, kui ema oma lapse tervisest ei hooli. Kas sa annad ikka rinda? Ega sa liiga kaua rinda ei anna? Kas sa ikka lased lapsel oma toas magada? Ega sa lapsel ometi oma voodis magada ei lase? Miks ta sul nii kaua mähkmetes on? Kas sa tõesti IKKA VEEL annad rinda? Miks su laps võõrastega suhelda ei taha? Miks su laps nii lärmakas ja rõõmsameelne on, kas ta ei saa aru, et see segab teisi? Äkki saaks ta kohvikuskäimise ajaks välja lülitada? See ei ole mäng, mida võita saaks. Kui mul oleks oma praeguse elukorralduse juures laps, oleks kogu mu suguvõsa veendunud, et ma olen halb ema, sest mis mõttes isa peab oma lihase lapsega iga kahe nädala tagant kaks päeva üksi tegelema, kuni ema koolis on? Meie suguvõsas joovad isad õlut (heal juhul) ja vaatavad õhtul enne magamaminekut korra üle magamistoa ukse, et näha, kas laste arv jätkuvalt klapib, ja sellest piisab, et heade isade nimekirjas püsida. Utreerin, väga häid isasid on ka, aga neile teistele ei käi keegi midagi ütlemas. Emadele on hoopis teised reeglid ja neile öeldakse hulga kergemini otse näkku, et issand jumal, kui sa juba need lapsed saanud oled, peavad nad ometi esikohal olema. Mis kool, mis isiklikud unistused, ela läbi lapse. Tema akrobaatikaringi esinemine on nüüd sinu aasta suursündmus.
Nii et ainus variant on mitte mängida. Saada perse, vähenda suhtlust, soovi korral kas või naerata ja ütle, et nii kurb, et pole aega külla tulla. Tahad, saa laps. Tahad, võta kolm dalmaatsia koera. Sitta pead ikka ise kasima mõlemal juhul. Ei ole vaja end kellegi jaoks kringliks väänata, oma asja ajades on mingigi tõenäosus, et vähemalt üks inimene on lõpptulemusega rahul.
Pärdikute päevaraamat 