Mammmmmmutpostitus. Üle hulga aja on kõhulihased valusad, sest mõtlesin eile, et trenn jäi lühikeseks, et teeks kodus natukene jooga kerelihaseharjutusi peale, sest tahan kangemate negatiivide vallutamiseks jõudu koguda. Piff seal videos näeb ka nii õrnake ja leebe välja, harjutused tunduvad igati lihtsad jne, aga korralikult lõpuni tegemisega oli ikka tiba raskusi ja täna on kohe tunda, et sai tehtud. Ehk siis tahate väljakutset, tehke joogat. 😀 Või mõned joogid.
Aa, ei, selliseid nalju ei tohi teha. Hakkasin just Marca viimase huumoripostituse peale mõtlema, et ma ajan näiteks meie kursuse chatis ka kogu aeg täiesti lolli juttu ja teen enda arust nalja, huvitav, kui paljud neist kõike tõsiselt võtavad ja mõtlevad, et ma olengi näiteks töö juures täis peaga lillepotti oksendanud või et me Andresega käime … Pärast rikun poisil potentsiaalsed suhtevõimalused ära vms.
Aga kirjutada tahtsin hoopis teisel teemal. Lugesin siin intervjuud USA ronimise järjekordse imelapsega, kelle võimast töötahet on juba aastaid kiidetud ja kes nüüd tänu sellele töötahtele (või oleks õigem öelda -võimele) on mitte ainult tasuta, vaid suisa toetusega mainekas ülikoolis. Ja sinna otsa lugesin seda intervjuud (lk 24-26), mis toob eriti hästi esile, KUI oluline on hea mentori roll. Esimeses artiklis kirjeldab noormees aga muuhulgas seda, kuidas ta mitu aastat elaski niimoodi, et iga päev oli jagatud 30-minutilisteks ühikuteks, igal ühikul oma eesmärk. Ma ei tea, kas lakkesülitamisühikuid ka oli, aga kindlasti mitte palju. Lõpuks, kui kohustused üle pea kasvasid, hakkas see ka motivatsiooni mõjutama, sest nagu ta ise ütleb, nelja tunni unega on raske pikalt motiveeritud püsida. Mis on muidugi tõsi, aga see motivatsiooni langemise hetk tuleb kindlasti väga erineval ajal ja enamikul meist mitte sugugi nelja tunni pealt.
Lihtsalt natukene kurb mõelda, et lõpuks ei koti kedagi, kui intelligentne või andekas või osav sa oled, kui sul ei ole sinna kõrvale ka korralikku töövõimet ja stressitaluvust, mille abil oma oskusi/andeid edasi arendada ning asjad õigeks ajaks valmis saada. Kui ma peaksin iga päev nii karmi graafikut järgima, oleksin ma esimese nädala lõpuks depressioonis. Kui ma saaksin öösel neli tundi magada, pussitaksin ma kedagi umbes ülehomme. Ma ei kujuta ette mitte ühtki varianti, kus ma suudaksin üldse sellist elu elada. Pigem vastupidi, kui mul on rohkem stressi, siis ma tahan kohe ka rohkem magada. Ja nagu mul just väikevennaga jutuks tuli – mul on näiteks üks sõber, kes on megaintelligentne, aga bipolaarne. Ja hetkel on see tal ravimitega kenasti kontrolli all, teeb doktorit ja elu on lill, aga kui ei olnud, siis madalseisus ta ei tulnud vahepeal nädal aega toastki välja. Mis tähendas, et parematel aegadel (ja juba siis oli tal õnneks see positiivses mõttes kaldu, nii et parem aeg oli ehk pea 3/4 ajast) teenis ta palju raha, magas öösel ehk viis tundi, oli koolis väga edukas, erinevad stipendiumid, kõik muudkui kiitsid jne, ning kui sitt ventikasse lendas, siis tänu neile parematele aegadele kannatati välja need paar nädalat madalseisu (kuigi näiteks romantilisi suhteid tal muidugi aretada ei õnnestunud, sest no vähe on neid naisi, kes välja kannatavad, kui sa iga paari kuu tagant jälle nädal aega kadunud oled ja teda tuppa ei lase). Ja kui see inimene poleks nii erakordselt intelligentne või parematel aegadel sellise töövõimega, ei teeks keegi ka tähtaegades järeleandmisi, siis olekski lihtsalt üks keskmisest veidi andekam tüüp, kes peab leppima keskmisest ilmselt tiba kehvema töö ja eluga.
Jah, mingi piirini on neid oskusi võimalik arendada – st töövõimet ja enesedistsipliini siis, unevajadust ilmselt vähendab mingil määral imelise toitumise ja tervislike eluviisidega, aga kahtlen, et märgatavalt. Jah, neurons that fire together, wire together. Aga siin tuleb jälle ka see, et kui korra üle pingutad, siis taastud kaks kuud või kuus kuud või mõne tuttava näitel mitu aastat (kui üldse taastud). Minu jaoks oli esimese magistritöö kirjutamine nii ebameeldiv protsess, et ma ei suutnud aasta aega järgmisele mõelda ka. Tean mitut inimest, kes põlesid läbi ja on mitu aastat hiljem ikka audis. No ja kas te olete kunagi mõelnud, et nüüd hakkan varem magama minema? Iga päev lähed kümme minutit varem magama, nädala pärast korra libastud ja oled hooga taas nullis. Nii et mul on küll küsimus, kui palju siin üldse on võimalik oma bioloogilistest eeldustest eemale rabeleda ning mis ulatuses on prokrastineerimine lihtsalt aju kaitserefleks, et sa seda päris põhja ei kõrvetaks. Lisaks muidugi see ka, et iseennast on üsna võimatu hinnata, vaja on head tugisüsteemi. Kai ütleb ka ühes intervjuus, et ta valis selle ülikooli muuhulgas seepärast, et siis on treener lähedal, sest muidu kipub ta laisaks muutuma – ja kui kalorite või ajakasutuse kohta on võimalik päevikut pidada, siis “laisaks minemine” on väga subjektiivne, aga kui sind ikka ajab närvi see, et ülikooli kõrvalt olümpiale ei saa, siis pole parata, siis ajabki närvi (kuigi nii mõnigi psühholoog ütleks, et siis on vaja tegeleda liiga kõrge saavutusvajaduse madalamaks tõmbamisega, mitte saavutusvõime suurendamisega, aga mida need šarlatanid ka teavad).
Mul näiteks on stressis olles VÄGA raske kohustustega algust teha. Kui juba olen alustanud, on kõik ok. Aga kui sa midagi ei alusta, siis sa teatavasti ei saa ka midagi tehtud. Imestasin ausalt öeldes, kui kiiresti mu töövõime pärast eelmist semestrit taastus. Veel esimene nädal pärast puhkust oli üsna kohutav, aga sealt edasi on juba olnud selline üsna chill, mitte ainult töö ei saa tehtud, vaid on ka jaksu pärast seda isiklike projektidega tegeleda. Kõrvalt mõnda tuttavat vaadates näen, et see ei ole sugugi iseenesestmõistetav, üks sõber on mitu aastat juba keskendumisraskustega pärast ühte rasket kooliaastat, kus korraga töö + kool + lapsed. Nii et säilenõtkus (resiliency noh) on üks imeline asi, mida bioloogilise loosirattaga kaasa saada. Aga nad oleksid võinud mulle siiski natuke rohkem järjekindlust kaasa anda (see oli vist kõik mu väikevenna jaoks kõrvale pandud, sest tal on seda mitme eest), sest mina olen pidanud sada nippi kasutusele võtma ja iseendale igasugu totraid reegleid tegema, et asjadega pihta hakata, kuni selleni välja, et kui ma mingit hulka tööd päevaga ära ei tee, siis õhtul trenni ei saa. See hoiab mind üsna kenasti ree peal, sest kuna hetkel ronin ju ainult liidi, ei laseks ma sellega üle ainult ennast, vaid ka oma partneri. Lisaks on mul selline reegel, et tööl maha istudes TULEB esimesed 30 minutit tööd teha – sest kui ma seda teen, siis sealt edasi on kõik okei, võin hiljem lugeda 15 minutit Postimeest ja rahus tööasju edasi teha, põhi on all ja hoog on sees. Aga kui ma hommikut Postimehega alustan, läheb kohe rohkem kui 30 minutit tööasjadeni jõudmiseks ja HULGA raskem on seda algust teha. Hetkel on meil see jutukas praktikant ka, nii et tulen tööle ja panen kohe müra summutavad klapid pähe. Ja mul on tunne, et teistel vist ei ole ree peale saamiseks selliseid hommikurituaale vaja või kuidas teiega on?
Kusjuures see ei sõltu sellest, kas on huvitav või mitte, huvitavate asjadega on sama moodi. Ma arvan, et pigem sõltub sellest, kui raske see on. Kui on väljakutse, aga tehtav, on kõik ok, kui tundub liiga lihtne või liiga raske, tahaks looderdada. Selles mõttes saan ma aru, miks inimesed näiteks ebamõistlikult palju aega arvutimängudele kulutavad, see on sama skeem – olukord on piisavalt keeruline, et pinget pakkuda, aga samas piisavalt lihtne, et sa kogu aeg teaksid, mida täpselt teha, et kõigega hakkama saada. Nii et isegi kui see tegevus on tüütu ja korduv ja tuleb 10 tundi järjest sama asja teha, tead sa, et pärast seda läheb jälle põnevaks, alati on läinud ju, sest mängus ja trennis tuleb alati ühel hetkel see positiivne tagasiside. Elu on õpetanud, et kui näed vaeva, tuleb ka auhind. Erinevalt päris elust, kus tuleb tõenäoliselt uus (kehvemal juhul veel igavam) ülesanne ja ühegi ülesande täitmisel erilist saavutustunnet ei teki. Veel enam, elu on õpetanud, et teatud olukordades ja teatud inimestega TASUB prokrastineerida, sest nii või teisiti selgub nädala pärast, et eesmärgid on ümber vaadatud ja seda eelmist asja pole tegelikult enam vajagi. No näiteks olen olnud olukorras, kus teen ära mingi koolitöö, teised tegemise asemel vinguvad ja siis öeldakse, et ok, ärge seda tehke. Elu õpetas, et ei tasu liiga vara midagi valmis teha. Suures firmas ka üsna tavaline, oih, muutsime meelt, see projekt läheb kappi tagasi.
https://www.instagram.com/p/B0WvpXCn0w7/
Lisaks mäletan semestri lõpust hästi, et selle mitte alustamisega lisandub üsna peatselt ka häbifaktor – ühel hetkel on sul nii häbi selle pärast, et sa selline mölakas oled, et hästi ei taha mõeldagi sellele. Aga kui ei mõtle, lased automaatpiloodil edasi. Mainisin siingi, et meil ühel tädil olid koolis konkreetselt pisarad silmas, sest ta oli nii kurb, et asju tehtud ei saanud, aga kadus ära lihtsalt kõikidest ühischattidest. Progemine jäi kindlasti läbimata, ma ei teagi, kas ärianalüüs sai tehtud, sest ta lihtsalt ei uskunud enam, et ta võiks normaalselt järje peale saada, ja oli üks neist inimestest, kes ei ole õppinud, et elus on vahel vaja sitta teha, et saaks pärast jälle midagi paremat teha.
Mark Manson ütleb selle suhtumise kohta, et see on ainult vabandus ja kuni häbist lahti laskma ei õpi, ei saa ka midagi paremaks muutuda. Kuni sa ütled, et “ma olengi lihtsalt selline”, takistad sa iseennast muutumast, pigem tuleks välja mõelda, kuidas ebameeldivused natukenegi meeldivaks teha – no et kui teed ära selle kindla asja, annad endale alati selle kindla auhinna, mida muidu endale ei luba. Olgu selleks siis kolmeeurone kohv või jalutuskäik või seks serveriruumis (selle viimase eest vist võidakse lahti lasta, nii et see ei olnud soovitus, vaid ainult näide, vaata ka viide omapärasele huumorile). Veel parem, kui saad aru, et see tegevus on tegelikult enesehoole, näiteks õpid igal õhtul tunnikese, sest töötad oma tuleviku nimel – ja tunne on kohe parem ka ilma igasuguse eraldiseisva autasuta. Huvitaval kombel see viimane mul ei toimi, suudan nii õppida ainult neid asju, mis mind päriselt ka huvitavad. Keeled, sh programmeerimiskeeled, lähevad igati kenasti, aga kui mõtlen, et ehk peaks veidi matemaatikat ka õppima, sest progemise seisukohast võiks matemaatiline mõtlemine kasulik olla, lähevad need raamatud alati hiljemalt nädalaga kappi tagasi. Rääkimata sellest, et töö või kas või keeleõpe ei ole mulle ÜLDSE ebameeldiv, lihtsalt alustamine on alati raske.
Tahtsin harjunud kombel öelda, et ainus asi, kus mul alustamisega iial raskusi pole, on ronimine, aga tegelikult pole see päris tõsi. Esiteks on tõsise stressi tunnus see, et ma ei taha ronida. Teiseks on mul ronimises üsna korralik töövõime, aga see töövõime aktiveerub eelkõige taas olukorras, kus ma tunnen, et ülesanne on tehtav, siis ma võin tund aega järjest ka pusida. Ning olen märganud, et mu peiksi aju töötab sama loogika peal, aga tal tekib see tunne tunduvalt varem. No kulutabki näiteks TUNDE millegi kallal töötamisele, ma näen tema huvitavat liigutust rajal, mille olen lootusetuks tembeldanud, proovin, ja saan 15 minutiga kätte. Ja trenn on siin ju väga selgelt elu mudel, ma ka muudes valdkondades kipun esmalt meelt heitma, selle asemel, et alustuseks pool tundi proovida (ja taas elu õpetab, meeleheitmise peale kipub ka kõik kandikul kätte tulema, aga ma saan teoreetilisel tasandil aru, et see pole jätkusuutlik lahendus). Kusjuures see Sirru lähenemine tundub IT-inimeste seas väga levinud olema, neile on omane see, et nad usuvad, et kui piisavalt kaua pusida, siis saab kõigega hakkama. Enamasti saabki, see lähenemine ongi nad oma alal edukaks teinud. Kui ma temaga tuttavaks sain ja küsisin, mis tööd ta teeb, ütles ta mulle, et I throw shit against the wall and see what sticks, mis on üsna täpne definitsioon pea igale IT-tööle. Proovid ja proovid ja proovid ning vaatad, mis saab. Vahepeal heidad meelt, kui ei tööta, ning siis oled segaduses, kui töötab olukorras, kus ei peaks. Sul peab olema vastav iseloom, et sellist asja igapäevaselt teha – no ja see iseloom on väga kasulik, see viibki kahe aastaga 7a peale. Ma tahan ka 7a peale (nii otseses kui kaudses mõttes), suisa 8a peale tahan, nii et järelikult peaks kuidagi kultiveerima ka sellist iseloomu.
Aga on see siis nüüd bioloogia või õpitav? Kes teab? Mina küll ei tea.
P.S. Selle postituse kirjutamise käigus läbiti 4,8 kilomeetrit Instagrammi fiidi.
Pärdikute päevaraamat 