Meil oli siin vahepeal kohtumine teiste staaridega. Käisime nimelt vahepeal Toomasega Tokumarus. Mitte otseselt algriimi silmas pidades, sai lihtsalt kuidagi niiviisi. Võtsin oma pagulase ka kaasa ja oli selline meeldiv õhtusöök.
Sirru oli muidugi sillas, sest tema jaoks on kõik lood Nõukogude Liidust, eriti originaalallikast, väga huvitavad. Läks järgmisel päeval uhkelt tööle ja rääkis kolleegidele, et õppis uue eestikeelse sõna – koerapirukas. Tomm nimelt ütles, et tema ajal pohmakaga burksi ei söödud, siis olid veel nö koerapirukad, mida Balti jaama turult sai ja mille kohta keegi ei teadnud, mis liha sinna täpselt sisse käib. Peiks sai naljast aru, kolleegide puhul alati kardan, et mõni võib liiga tõsiselt võtta. 😁
Kusjuures niimoodi väikese seltskonnaga polegi blogijad nii hirmsad. Nagu ma varemgi öelnud olen, mul on neid ikka arvestatav hulk nähtud, kõik on toredad inimesed olnud. Okei, päris kõik ei ole, mõni on ikka opakas ka. 😀 Aga suurem osa on siiski meeldivad olnud.
Muidu pole mul absoluutselt mitte midagi öelda. Tõmbasin end laupäeval päikese käes sportides nii rihmaks, et pühapäeval oli tunne, nagu oleks pohmakas, isegi täna veel käin ja uiman. Ja mõtlen, mida küll inimesed teevad, kui neil on kolm ronimisvaba päeva järjest – mul alles esimene, aga olen juba jõudnud näiteks praktikaaruande valmis kirjutada ja Perpetual Grace’i viimase osa ära vaadata. Mõtlesin nimelt, et olen oma keha vastu kena ja paar päeva ainult venitan ja teen kerelihaseid, saavad õlad ja küünarnukid vahelduseks taastuda. Eelmisel nädalal mõtlesin ka, aga siis hoopis läksin trenni ja ronisin oma projekti ära. 😀 Nii et seekord tuleb tõsiselt võtta. Seda enam, et tulevaks nädalavahetuseks lubab meeldivalt jahedat ilma, ehk saan oma poolelioleva väliprojekti tehtud.
Pärdikute päevaraamat 