Meil oli siin vahepeal kohtumine teiste staaridega. Käisime nimelt vahepeal Toomasega Tokumarus. Mitte otseselt algriimi silmas pidades, sai lihtsalt kuidagi niiviisi. Võtsin oma pagulase ka kaasa ja oli selline meeldiv õhtusöök.
Sirru oli muidugi sillas, sest tema jaoks on kõik lood Nõukogude Liidust, eriti originaalallikast, väga huvitavad. Läks järgmisel päeval uhkelt tööle ja rääkis kolleegidele, et õppis uue eestikeelse sõna – koerapirukas. Tomm nimelt ütles, et tema ajal pohmakaga burksi ei söödud, siis olid veel nö koerapirukad, mida Balti jaama turult sai ja mille kohta keegi ei teadnud, mis liha sinna täpselt sisse käib. Peiks sai naljast aru, kolleegide puhul alati kardan, et mõni võib liiga tõsiselt võtta. 😁
Kusjuures niimoodi väikese seltskonnaga polegi blogijad nii hirmsad. Nagu ma varemgi öelnud olen, mul on neid ikka arvestatav hulk nähtud, kõik on toredad inimesed olnud. Okei, päris kõik ei ole, mõni on ikka opakas ka. 😀 Aga suurem osa on siiski meeldivad olnud.
Muidu pole mul absoluutselt mitte midagi öelda. Tõmbasin end laupäeval päikese käes sportides nii rihmaks, et pühapäeval oli tunne, nagu oleks pohmakas, isegi täna veel käin ja uiman. Ja mõtlen, mida küll inimesed teevad, kui neil on kolm ronimisvaba päeva järjest – mul alles esimene, aga olen juba jõudnud näiteks praktikaaruande valmis kirjutada ja Perpetual Grace’i viimase osa ära vaadata. Mõtlesin nimelt, et olen oma keha vastu kena ja paar päeva ainult venitan ja teen kerelihaseid, saavad õlad ja küünarnukid vahelduseks taastuda. Eelmisel nädalal mõtlesin ka, aga siis hoopis läksin trenni ja ronisin oma projekti ära. 😀 Nii et seekord tuleb tõsiselt võtta. Seda enam, et tulevaks nädalavahetuseks lubab meeldivalt jahedat ilma, ehk saan oma poolelioleva väliprojekti tehtud.
Pärdikute päevaraamat 
Juhin tähelepanu loogika veale, hulkuvad koerakesi ei püütud ka tollel ajal liha saamise eesmärgil piruka sees oli rotti rohkem sest vaesed loomakesed sattusid sinna mõnikord puht juhuslikult ja iga ampsuga tuli selleks valmis olla, aga koeravorst oli küll selline inimestele vähesöödav innovatsiooniline odav toode mille retsept oli saladus või tehti seda sellest mis üle jäi, mõni ull arvas ka et seda tehti otse koertest koertele vähemalt nimi on selline kahemõtteline.
Kas mingi hetk ei saanud isegi kodutute kasside/koerte tapmise eest raha? Et pidi sabad alles hoidma vms? Nagu mäletan, et oli mingi hulkuvate loomade hävitamise projekt.
Mina arvan, et inimesel on võime uskuda hülge möla, su lpeab ikka hea mälu olema tollel ajal aeti ka pada ja tehti nalja uskujad oli ka omajagu, see oli tõsi et jänestel pidid tõestuseks käpad küljes olema kuna kass on välimuselt sarnane ilma karvade ja peata. Kutsusid vabalt liiklemas näha oli tunduvalt rohkem ja sitt ka kedagi ei häirinud. Muidugi oht oli, et koerapüüdjad saadavad su märgistamata ja koolitamata peni kosmosesse.
Venemaal oli isegi viimase olümpia ajal sarnane üritus. Keegi ei väida, et neist päriselt vorsti tehti, aga nende massilise hävitamise aktsioon oli.
Üks tuttav kirurg on rääkinud, et nemad tegid oma esimesed katsetused hulkuvate koerte peal, 70ndate lõpp oli siis.
Maimu Berg kirjutab mälestustes V.Vahingust, kuidas toonane TÜ psühholoogia võlgneb palju kodututele kassidele, kelle peal katsetati ja keda siis tõesti eluheidikud mingi meelehea eest neile hankisid.
Armas aeg, terve maailm teeb loomkatseid selleks tarbeks kasvatatkse loomi, Maimul oli mingi sekt seal kes katsetas hulkuva loomaterjaliga . 🙂
Maimu Bergil küll mingit kokkupuudet TÜ psühhiaatriaosakonna või kassidega polnud…
Ära selle kirjaoskamatu trolli provokatsioonidele üldse allugi. Käib minu blogis samamoodi laamendamas, iga kord erinev nimega.
Niineed kuulujutud ja müüdid tekivad, ega viga pole sinus. Mõelda loogiliselt kas tollel ajal pidid inimesed teadustöö tegemiseks parmudelt ostma materjali et teha suurt teadust. Maimu lool on põhirõhk koduta ja koduga, eluheidikud suur vaesus materjalipuudus ja nõukogude inimese leidlikus lahendada probleemid et suuri töövõite saavutada tuues ohvriks vaesed väiksed kodutud kiisud kes muidu ainult mängiks linnupojakestega. Mõtle mis katseid Naksitrallid kassidega tegid. 🙂
Psühhiaatria siis ikka, mitte psühholoogia
Isiklikel kogemustel põhinev täpsustus: Terminit “koerapirukas” kasutati objekti kohta mis koosnes rasvatainasse pakendatud tundmatut päritolu hakkliha nutsakust. Erinevad allikad väidavad et sõna “koer” võis vihjata nii liha päritolule kui sihtgrupile 😉
Nõustun sinu arvamusega blogistajate kohta, need kellega kohtunud igati ägedad, isegi kui osade vaatenurki ei jaga. Blogipostituste põhjal eeldasin sinu puhul kohtumist pigem “võitleva feministi” kui malbe noorikuga 😉 Tervita Sirrut, kokkuvõttes lobisesin temaga vist rohkemgi.
Ah jaa peaaegu oleksin unustanud, tänud inglisekeelse sõnavaraga toetamise eest, tee mis tahad, amatöörina ei tule tihtipeale korrektne termin keelele. Pulkadega sushisupi söömise kirjelduse peale said tütred naerukrambid!