Oi, haridusteema

Kõik räägivad. No Eveliis ja Manjana ja … Ma viskan ka oma sendi. Minule ei ole mitte keegi kunagi öelnud, et ma pean ülikooli minema, vaid see on olnud vaikiv eeldus. No umbes nii, nagu keegi ei ütle sulle mingil hetkel enam, et peldikus tuleb paberit ka kasutada, sest see on ilmselge. Küll aga oli mul seadustest tulenevalt surve otse gümnaasiumist ülikooli ja hiljem juba magistrisse minna, sest minu rahaline toetus oli mõeldud just järjest õppimiseks, oleks ma ühel hetkel mingi vaheaasta võtnud, poleks ma seda raha enam saanud. Nii juhtuski nii, et õppisin alguses ainult seda, mis huvitas, mõtlemata hetkeks ka sellele, mis tööd ma hiljem teen.

Mitte et ma kahetseks, tõlkimine on mind toitnud ja vajadusel toidab ka tulevikus. Haridus on silmaringi avardanud ja oskan nii mõndagi selle võrra rohkem hinnata. Küll aga saan ma täiesti aru inimestest, kes otsustavad enne ülikooli aasta vabaks võtta ja ilmas ringi vaadata. Või baka ja maka vahel, see tundub lihtsalt mõistlik, et haridus ei peaks ainult teoreetiline olema, olgu veidi praktikat ka. Selles mõttes on mul hea meel, et sain vähemalt Austraalias ja Prantsusmaal nö oma elu peal käia ja natuke tundmatus kohas elada, sellest on kindlasti vähemalt sama palju kasu kui lihtsalt koolipingis istumisest.

Ja no praegu IT-ga on mul hoopis selline tunne, et kooli lähevad need, kes ilma hakkama ei saa. 😀 Oskaks ma iseseisvalt end seal piisavalt järje peale tõmmata, ma poleks kooli roninudki. See tundub hulga rohkem selline rakenduskõrgharidus, õpid rohkem konkreetseid asju tegema ja vähem niisama pläkutama, selles mõttes praktilisem kui mu varasemad asjad. Ja praktiliste asjadega on ikka kuidagi nii, et kooli on vaja siis, kui muidu ei oska. Kui ma olen juba torutööde spets, siis ei lähe ju seda õppima enam. Tänapäeval lihtsalt on need praktilised asjad ka juba nii spetsiifiliseks läinud, et ilma koolita üldiselt enam hakkama ei saa, ise õppida on hulga raskem ja see tee läheb üle kivide-kändude.

Oma laste puhul ei oleks mul vahet, kas lähevad ülikooli või tööstuskooli, peaasi, et mingi eriala on. Torumees ilmselt toidab end tiba paremini kui suvaline inglise fill – aga suvalisel fillil on jälle lihtsam kas või sekretäriks saada, Eestis on ju igaühel baka, nii et seda nõutakse ka täiesti lambiametites. St olgem ausad, kas seda või peenist, olen kõrvalt näinud eelmisel ametikohal, kuidas otsiti müügijuhti, kuulutuses oli kirjas, et peab vähemalt baka olema, aga omavahelistes vestlustes mainiti KORDUVALT, et “no kui on ikka püüdlik meesterahvas, siis …”. 😀 Ehk siis rääkides kohast, kus reaalselt eelteadmisi vaja pole, tagab inimesele töövestlusel paremad võimalused kas (kuitahes kasutu) diplom või (kuitahes kasutu) peenis. Üks neist tuleks ikka hankida, on elus läbilöömiseks paremad võimalused.

pilt

Selline väga ebaoriginaalne seisukoht täna, aga ma ei saanud ju vait olla, kui kõik teised rääkisid! Ebamugav tühimik tuleb sõnadega täita, et kosmose kalk lõpmatus teadvusesse ei tungiks.

Ei ole võimalik

View this post on Instagram

Cuando despiertas tu energía sexual, fluye a través de la órbita microcósmica que despierta tus 7 centros de energía, llamados chakras.⁠ ⁠ Cuando se bloquea la energía, cierra el chakra y finalmente se manifiesta como una enfermedad en esa región del cuerpo.⁠ ⁠ Por ejemplo, limitar los sistemas de creencias en torno a su sexualidad bloqueará su segundo chakra (relacionado con su creatividad y sexualidad) y se manifestará como trastornos sexuales como calambres menstruales, quistes, fibromas, sexo doloroso, problemas hormonales, etc.⁠ ⁠ ¡Aprende cómo despertar tu energía sexual y sanar todo tu cuerpo! ⁠ .⁠ .⁠ .⁠ #drashelly #relacionessanas #relacionessaludables #emocionespositivas #vivirsinpermiso #tantrasex #tantramassage #tantragoddess #tantragirls #tantrika #corazonabierto #placersexual #relacionesdeparejas #frasesdepareja #terapiadepareja #educacionsexual #sexology #saludemocional #equidad #sexual #educacionsexual #aceptacion #orgasmos #sexoseguro #sexologa #almasgemelas #relacion #deseos #valorar #parejasfelices

A post shared by Dra. Shelly: Sexológa (@drashellypersad) on

Kes oleks arvanud, et tuleb päev, mil ma nõustun Timmeri postitusega – aga see päev on käes. Jah, mediteerige, mis te mediteerite, aga lihalikud rõõmud võiksid ikka füüsilist tegevust ka hõlmata.

Muidu on viimase nädala suurim uudis see, et räägitakse, et Eesti IKEAs olevat kallimad hinnad kui Soomes ja Riias ning lõunasse tellimise saatekulu olevat 65 eurot, kauba suurusest olenemata. Tartu inimene saaks selle raha eest ise Riias poes käia, mis ta enam selle tellimisega jamab siis, läheb parem kohe kuskile, kus suurem valik.

Jah, ma olen selles vanuses, kus mõte käib mööda IKEA mööblit ja elulõnga veeretamist. Ja kokasaateid. See ei ole normaalne, kui rõõmus ma selle üle olen, et avastasin, et Alton Brown on eelmisel aastal Good Eatsile uue hooaja teinud. Miks keegi ei öelnud mulle? See, et ma süüa teha ei oska, ei tähenda, et ma ta saateid ei armastaks, see on nagu teadussaade köögis, see on imeline.

Täielik luupainaja

VVNi juures tuli jutuks, et vahel on teatud emotsioonid, mida isegi ei teadvusta, aga tekib kehaline reaktsioon. No näiteks mina pidin väikesena karatevõistlustel käima ja mul polnud iial tunnet, et ma närvis oleksin. Aga käed nagu higistasid ja kõhus oli mingi imelik sõlm, nii et eks ma sain ise ka aru, et ju siis olen – aga endal oli tunne, et emotsionaalselt on kõik täpselt samasugune nagu ikka. Nüüd tuleb vahel kerge klomp kurku, kui pean rahvamassis trügima, mulle ei meeldi tipptunnil poes käia jne. Boulderdamisvõistlustel ronin näiteks alati vähem ära, kui tavatrennis, kuigi ei tunne, et oleksin närvis. No sellised asjad. Vahel keha ajab salaja oma asja.

Aga vat täna üllatasin end korralikult. Astusin töö juures lifti ja konkreetselt füüsiline tülgastus tuli peale, sest minuga koos oli seal üks ontlik keskealine mees, vest, viisakas särk, portfell, prillid. Nägi igati sõbralik ja tore välja. Ja siin ma sain otsekohe aru, milles probleem, see riietus koos prillide ja hallinevate juustega tekitas minu ajus lihtsalt otseühenduse sellega:

See on siis selle Itaalia maffiasarja üks bossidest, ilgelt vastik vanamees, ma täiega vihkan teda. Vaata veel ühe õhtuga kolm osa järjest, ilmselgelt oli ikka veel värskelt meeles. 😀 Ja enne, kui keegi seletama hakkab, jah, ma tean, et itaallaste endi arust võib sõna maffia kasutada ainult Sitsiilia juurtega kuritegelike rühmituste kohta, aga mul on tunne, et see on nagu šampanjaga, kedagi teist peale kohalike ja tähenärijate tegelikult ei huvita. (Muide, kas te teadsite, et see sari tugineb päriselt eksisteerinud inimestele? Ja et neil päriselt ongi selline süsteem, et kui keegi läheb vangi, siis tema perele makstakse elatist? Ja et Napoli ja Sitsiilia vahel ongi päriselt see erinevus, et kui Sitsiilias on pigem püramiid, siis Napolis on pigem paralleelsed hierarhiad, sellest tingitult ka rohkem sõdu ja verevalamist. Ning et see sari polegi megalt ülepakutud, päriselt on ka nii, et kui näiteks algajatele kriminaalidele mopeedid kätte antakse, siis nende käest üldiselt enam bensiinijaamas raha ei küsita jne, respekt kasvab vastavalt ametile. Mingil hetkel (2005 või nii) keelati isegi mopeedid ära, lootuses kriminaale ohjata. Lugesin siin just artiklit selle kohta, väga huvitav oli – eestikeelne artikkel kusjuures raamatust, millele see sari tugineb. Paneme lisaks feministliku noodina ka lingi teadusartiklile naiste tähtsuse kasvust maffia kõrgematel kohtadel.)

Aga sõna “luupainaja” tuli jutuks täna hommikul. Cyrus õppis uue sõna, sest nägi halba und. Nagu teie ilmselt teate, siis luupainaja tähendas originaalis mitte halba und, kus on tunne, et keegi on sinu juures ja sa ei saa liigutada, vaid just seda Kedagi, kes seda seisundit tekitab ja sind vangis hoiab. Kuna inimesed eriti enam selliseid asju ei usu, siis nüüd tähendab see seda seisundit ennast, mitte selle põhjustajat. Ja inglise keeles pole selle jaoks head sõna, nightmare on ju lihtsalt õudusunenägu – kuigi arutasin seda Douglasega töölt, kes ütles, et tema peres öeldi selle kohta old hag (ehk siis vanaeit), sest kõik teavad, et see on just vana nõid, kes öösiti kiusab, mitte keegi teine. Ja tegelikult on mingi selline vaim olemas väga paljudes kultuurides, nii Ida-Aasias kui ka Lõuna-Ameerikas, sest need kogemused on nii universaalsed. See on jälle üks koht, kus ma ei saa enda unenägudest rääkida, sest mul pole õnneks iial midagi nii hirmsat juhtunud, ainult üks järvest laiba välja sikutamine (pärast Winter’s Bone’i vaatamist muidugi) ja paar korda väljakukkuvad hambad, aga Sirru ütles, et tema kõige kohutavam unenägu oli selline, et ta nägi unes, et ta ei saa liigutada ja keegi saagis tal jalga otsast ära. Ja eriti kohutav oli see, et ta samal ajal tundis, kuidas voodi läheb põlve juurest märjemaks ja märjemaks, sest verd lahmas – see tunne oli nii realistlik, et kui ta end ärkvele ehmatas, oli esimene mõte, et kas ta tõesti lasi end täis, aga ei, tegelikkuses oli voodi siiski kuiv, lihtsalt see tunne tundus nii reaalne.

P.S. Sain järgmiseks teisipäevaks varasema aja, nii et vähemalt saan juba nädala pärast sellest hambast lahti. Allah olgu kiidetud

P. P. S. Mina, vana vandenõuteoreetik, arvasin juba mõnda aega, et Helmed on Reformierakonna (või Yana Toomi) palgal ja nende ainus eesmärk on tegelikult Keskerakonna lõhestamine ja põhja ajamine – keeravad kõik perse ning lõpuks astub naeratav Yana lavale, paneb kõik venelaste hääled oma kotti ära ja ülejäänu saavad reformikad omale. Vandenõude peamine märk on aga see, et sa oled oma tõega kogu maailma vastu – nii et see, et Postimees (ehk siis peavoolumeedia parasiidid!!!) nüüd samast asjast kirjutab, natukene kõigutab mu veendumust. Aga äkki Postimees varastas kuidagi mu mõtte, kuigi ma sellest kellelegi rääkinudki polnud? Siit saaks ehk mõne parema loogi.

Rõõmustage koos minuga

Mul on lausa mitu imelist uudist. Esiteks sain ma oma praktika kaitstud, nii et lõpuks ometi võime ausalt öelda, et mul on pool kraadi käes. Kusjuures naljakal kombel läks see kaitsmine mulle maksma selle ühe hamba – kaitsmise päeval helistati ja pakuti varasemat opiaega. Poleks ma juba Tartu bussis olnud, oleksin vist vastu ka võtnud, nüüd pean ikka veel veidi kannatama.

Teiseks – ja see on tegelikult see MEGAuudis, ma olen täiega sillas – ma sain tasuta kohale!!! Proovisin kevadel uuesti sisse astuda, alguses jäin just joone alla, aga tundub, et keegi loobus, sest helistati ja pakuti tasuta kohta. Täiesti imeline, tuhat eurot nagu maast leitud. Iseasi, et eelmise aasta õppekava meeldib mulle natuke rohkem, nii et pean mõtlema, mis ma teen. Aga taas kord jõuab iga vandenõuteooria tagasi samasse alguspunkti, antud hetkel siis hammaste juurde. Nimelt öeldi, et selle väljatõmmatava hamba kõrvale tuleb kroon panna, mis maksab juhuslikult just sama palju, kui ma tasuta kohal kokku hoian. Coincidence? I think not!

Ma ise paneksin ausalt öeldes parema meelega juba proteesid. Ühekordne väljaminek, igalt poolt saab puhastada, ööseks klaasi likku ja asi tahe. 😁 Aga no seda võimalust ei pakutud, mis ma ära teen.

Kolmandaks harjutasin ma terve nädalavahetuse usinalt kukkumist, sest nagu Cyrus tabavalt märkis, kukkumistega saab ometi ka Instagramis laike. (Ma ei tea, kas selle jutu peale, aga igatahes nägin ma unes, et Kardashianid õpetasid mulle, kuidas catwalkil kõndida.) Nädalavahetuse eesmärk oli kas kolmas klipp ära teha või vähemalt klippimisasendist kukkuda. Ja see eesmärk sai täidetud – videost ei ole aru saada, aga see viimane kukkumine on selle pärast, et vasak jalg värises nii hullult all, et selle pealt polnud lihtsalt võimalik normaalselt edasi minna ja vasak käsi ei jõudnud õige koha peale. Aga sellest kohast alates olen ma mitu korda altjulgestuses kõik ära teinud (st sellest poldist ankruni), nii et nüüd, mil ma tean, et see klipp on mulle tehtav, on ka rada tehtav. Täna jäi asi eelkõige selle taha, et suutsin mingi pisikese lihase vasakus käes veits ära tõmmata, aga tulevik on helge.

Muide, need kukkumised on kõik nö päris kukkumised, st ma ei kukuta end meelega, vaid üritan tõesti liigutust teha. Ja tõesti sai iga kord parem, sest aju sai aru, et me vist ikka ei tulegi nägumööda mööda kivi alla, nii et võib rahulikult võtta. Lõpuks ajas kukkumine ainult närvi, hirmu enam üldse ei olnud. (Vanaema, ära sina vaata seda videot, sa kardad selliseid asju.) Kogemus ütleb, et päris samast kohast ma ilmselt järgmine kord ei alusta, sest kipub nii olema, et kui teed sellega trennis kolm sammu edasi, siis järgmiseks korraks on aju siiski ühe sammu tagasi astunud, aga tundub, et vähemalt paanikaosakond on selleks korraks möödas.

P.S. Hästi huvitav oli teie lugusid lugeda, eriti ratsutamise oma – see on ju just see asi, kus EI tohi valel hetkel kartma hakata, muidu on pupus. Nii et aitäh jagamast.

Hormoonide ori

Olen siin varem ka kirjutanud, et hoolimata sellest, et olen palju aastaid roninud, vahepeal ikka kardan. Pidev altjulgestuses ronimine (või ehk ka lihtsalt harjumine) on mõjunud nii, et ülaltjulgestuses ei karda enam kunagi, kui just pole oht pendlisse kukkuda. Boulderdades kardan ainult siis, kui kukkumistrajektoorile jääb mõni terav nurk vms, st siis, kui on põhjust karta – ja no see on selline “veits kõhe on, aga teen ikka, kui just väga sketchy liigutus pole”. Ehk siis pigem riskide realistlik hindamine, hirm on seal, kus on mõistlik karta. Altjulgestus tundub pea kõigile vaimselt raskem, sest kõhe hakkab, kui näed, et viimane kinnituspunkt on sinust madalamal (kuigi teatud oludes on see objektiivselt ohutum, sest venivat materjali on vähem, järelikult on kukkumisteekond lühem), nii et seda ka harjutatakse igakülgselt. St harjutatakse kukkumist (et oskaksid keha õiges asendis hoida ja lükkaksid end võimaluse korral seinast eemale, kui peoks läheb), püüdmist (et teaksid, millal tasub dünaamiliselt julgestada, et kukkujale pehmem maandumine anda) ja vähemalt minu puhul ka mõtlemist (nipid, mida kasutan, kui kõhust õõnsaks võtab, et see ronimist ei segaks).

Aga sellest kõigest hoolimata on ikkagi just altjulgestuses päevi, kus ka projektides (st oma võimete piiril asju tehes) pole hirm, kukun 10 korda järjest, sest no ronides ikka kukutakse – ja siis tuleb teine päev ja no ei taha, kohe üldse ei taha. Ja see on imelik, sest vahepeal ei saa ma selle hirmu loogikast või tekkepõhjustest üldse aru. Oleks ma kogu aeg jänespüks, oleks ok, lepime sellega ja ei liidi. Poleks kunagi, oleks suurepärane. Aga hirm tuleb ja läheb, vahel täiesti arusaamatutel põhjustel.

Vahepeal on loogiline, hirm tuleb siis, kui muud asjad juba on viltu, st miski on juba vaimset seisundit mõjutanud. Kui olen (üle-)väsinud. Kui vihm on närvi ajanud ja kivi on märg. Kui keha pole tavapärases töökorras. Kui hormonaalne tasakaal on paigast ära, mida naistel ikka tsükliliselt juhtub. Kui ma olen haige, aga olen pidanud heaks mõtteks ronima minna, sest tundus, et pole ju midagi hullu jne. Aga vahel ei ole nagu midagi viga, kena päev, turvaline rada ja järsku jooksen peaga vastu seina, nii väga kujundlikult.

Näiteks meie eelmine projekt oli selline, et minu jaoks oli cruxikoht just ekspressi juures, st kõige suurem kukkumise oht oli kohas, kus kukkumine on igas mõttes täiesti ohutu. Ja ühel laupäeval kukkusin ma seal umbes mustmiljon korda järjest. Närvi ajas veidi, sest saamatus ikka ajab närvi, aga muidu oli täiesti savi, sest no see polnud isegi ebameeldiv mitte. Liigutus oli sellisest asendist, et kui sa ka libised, on sul juba käed vastu kivi, pole ohtugi, et nägupidi sealt alla tuled. Mitte ühtainust negatiivset kogemust ei olnud, iga kukkumine oli okei. Ja tulen mina järgmisel päeval tagasi ning lihtsalt EI TAHA seda liigutust teha. See polnud isegi nagu hirm, lihtsalt ei olnud üldse tahtmist ka kukkuda enam, nagu tülgastus oli peal. Ja mul pole õrna aimugi, miks. Kas ajul sai mõneks ajaks kukkumisvalmidus täis? Kas see, et ma ei saanud seda, mis tahtsin, jättis nii negatiivse emotsiooni, et ei tahtnud enam seda rada näha ka, mis sellest, et kukkumine ise oli ok? Kas printsessil oli lihtsalt paha tuju? Kokku läks mul selle raja peale vist viis päeva, kukkumist kartsin neist ühel, nii et ma tahaks hirmu tekkepõhjustest aru saada, et oleks võimalik seda edaspidi paremini kontrollida.

Hakkasin sellele teemale üldse mõtlema selle pärast, et teisipäeval oli mul selline hirm, et ma ei tea, kas mul üldse kunagi on ronides selline hirm olnud. Tegin kaks klippi normaalselt ära, oleks pidanud cruxi alustama (mida ma olen ülaltjulgestuses mitu korda puhtalt teinud), viimane ekspress oli konkreetselt vöökoha juures (st kõige ohutum kukkumiskoht) ning mina värisesin nagu haavaleht ja ütlesin, et ma lihtsalt ei julge teha järgmist liigutust. No ja läkski nii, et edasi harjutasime kukkumist – tegin ühe liigutuse ära, kukutasin end, ronisin sama koha peale tagasi, tegin kaks liigutust, kukutasin end jne, kuni järgmise ekspressini (mida ma klippida ei julgenud, sellest jäi üks liigutus puudu). Alustasin otsast peale maast, mõeldes, et ok, sellega nüüd ühel pool, jõudsin ekspressini, tegin kaks rasket liigutust ära ja … julgus sai jälle otsa.

Vihastasin iseenda peale nii hullult, et hakkasin sõimama. Üks asi on ebaõnnestuda mingi uue asjaga, teine asi on järsku mitte hakkama saada asjaga, millega sa muidu alati hakkama saad, see ajab nii närvi. Õnneks hakkas samal hetkel sadama ka, oli põhjust hoopis tuppa boulderdama minna.

Lihtsalt tagantjärele mõtlen, et ma olen ikka ise vaimupuudega. Mul oli ju sel hetkel see eelnevalt mainitud hormonaalne kõikumine (ühest otsast juba veritsed, ilmselt teisest otsast eriti ei taha) ning lisaks veel hambavalu ja igemepõletik. Olin sellest kõigest hoolimata valuvaigisti sisse võtnud ja rõõmsalt möllama läinud, sest no sai ju juba Soome tuldud. Ise veel märkisin rõõmsalt Cyrusele, et nii huvitav, niisama on kerged koordinatsioonihäired (sest ma koperdasin kõndides mitu korda oma jalgade otsa), aga ronides pole midagi hullu. No ja hiljem vaatasin seda boulderdamisvideot ja no okei, see on 6B ka, see ei peagi kerge olema, aga siit on kohe näha, et liikumine on ikka natuke liiga konarlik:

Nii et julgen arvata, et mitte pole asi selles, et mu julgus jättiski mu igaveseks maha, vaid mina ise olen küll napakas (ja) ronisõltlane, aga alalhoiuinstinkt on jätkuvalt töökorras, nii et keha lihtsalt tõmbas pidurit, kui vaatas, et asi hakkab ikka täitsa käest ära minema ja on oht, et järgmiseks üritab see lammas hingamisaparaadiga seinale ronida. Et ehk peaksin tänulik olema, et kuigi vaim on alati valmis, näeb vähemalt keha vaeva, et mind elus hoida? Ma väga ei ole, sest minu isiklik hinnang on siiski, et ma tundsin end ronimiseks piisavalt hästi, ei olnud tunnet, et võiks hoopis kuskil selili puhata, aga vähemalt pani see kogemus mõtlema, mis suunas oma pead edasi treenida, et keha ka halvas tujus paremini kontrolli all oleks.

Ja muide, see ei olnud ronimispostitus. See oli “kuidas oma emotsioone kontrollida ka keerulisemates oludes” postitus. Nii et kui kellelgi on häid nippe, laske tulla.

See ei ole reklaampostitus

Kui kedagi huvitab, siis jah, tõesti on tegu tarkusehambaga ja tuleb teine tõesti välja võtta. Öeldi, et tegelikult tuleks suisa kaks tükki eemaldada, aga miskipärast ei saa seda korraga teha. Nii et esimese hooga eemaldatakse ca kuu aja pärast üks ja siis vaatame, mis edasi saab. Loodetavasti läheb igemepõletik paari päevaga mööda ning kannatab opini normaalselt elada. Praegu on natuke kurb, sest tahaks kohvi, aga see ei ole suus mõnus, nii et järelikult ikka ei taha. Mis elu see on sihuke.

Nii et räägin teile hoopis rullmassaažist – käisin juba eelmise nädala esmaspäeval, aga unustasin kirjutada. Pealkiri on selle pärast selline, et lugesin hiljuti usaldusväärsest allikast, et reklaamiga on tegu ainult siis, kui selle eest makstakse – kui ma midagi tasuta saan ja sellest kirjutan, pole see reklaam. Võite kolm korda arvata, kelle geniaalne teooria see on, aga tänane tõesti pole otseselt reklaamiks mõeldud – lihtsalt huvitav kogemus, nii et tahtsin teiegagi jagada. Nimelt ütles mu väikevend mulle juba eelmise aasta sügisel, et tal on üks rullmassaaži kinkekaart, mille ta on valmis mulle andma. Kuna ta aga elab minust tervelt kahe kilomeetri kaugusel, nii et enamasti kohtume me Tartus, sain ma selle päriselt loomulikult kätte oma sünnipäeva paiku. No ja nüüd, kui mu tavaline massöör puhkusele läks, tundus olevat hea võimalus see ära testida. Slaava boogu, mul tuleb pisar silma, kui ma ta puhkusele mõtlen, vähemalt kolmandat nädalat juba ära, ma ei suuda enam.

Igatahes. Massaaži kohta pole mul mitte üht halba sõna öelda, see oli päris mõnus (kuigi ma iseseisva rullimisega harjunud ka), aga minu jaoks on see roosamannakeskkond ikka väga üle võlli. No tegu oli sellise kohaga, kus kõik on üdini naiselik, sulle räägitakse Himaalajasoola kasulikkusest, seal saab osta nõid Nastja raamatut ja mingeid eeterlikke õlisid jne. Lisaks on ka massaaži ajal ekraani peal jutt sellest, kuidas see rull lõhub just praegu rasvarakke ja kuidas tselluliit on nahaaluste jääkainete kogum, mis selle rullimise mõjul nüüd kohe tuld tõmbab. Ma ei tea, kas nende keskmine tarbija võtab tõsiselt seda juttu? Mul pöörlesid silmad umbes sama tõsiselt kui see rull (ehk selle tõttu nad lubavadki, et üks massaaž kulutab kuni 450 kilokalorit, et lisaks aktiivsele rullipööritamisele pööritab tarbija ka hoogsalt silmi). Ja no kuskil oli hüüdlause teemal “just meie tõime need rullid spordisaalidest ilusalongi!” – mulle sobiks hulga paremini see, kui need oleksid ka Eestis spordisaalides ja ma ei peaks ekstra leidma aega, et ronida kuskile pärast trenni. Praegu olin ma seal nagu metsa viidud kala, mitte päris loomulikus keskkonnas selle üdini tungiva naiselikkuseenergia keskel.

Massaaž ise oli üsna meeldiv, nagu videost näha, lased järjest erinevaid lihasgruppe selle puust rulli vastu, samal ajal on ekraanil juhend, et kuidas täpselt. Naljakas oli see, et kodulehel räägitakse lõõgastavast privaatsest kogemusest, aga tegelikult on neil suht konveier – aga selles mõttes tõesti privaatne, et enamuse ajast oled sa seal ruumis üksi ja ise tegutsed juhistest lähtuvalt. Teiseks oli see päris mõnus, ainult jalataldadel oli alguses väga raske, sest no kõdi ju, tahad ära tõmmata. Aga muidu oli nii mõnna, et surusin ikka innukalt, kuigi tädi oli enne hoiatanud, et ära liiga hoogu mine, muidu on homme valus.

Mis te arvate, mis “homme” sai? 😀 Järgmisel hommikul oli konkreetselt selline tunne, nagu oleks korralikult peksa saanud. Reied olid nii valusad, et istuda ei saanud normaalselt, sest siis, kui need kokku juhtusid puutuma, võttis kiunatama. Kõndisin, nagu pakud oleks all. Julgen eeldada, et kui teha sellist asja kaks korda nädalas, on tõesti meeldiv ja lõõgastav, aga see esimene kord oli ikka räige ehmatus. Pea käis ka kergelt ringi ja metsik vedelikupuudus oli (mida nad ka ette hoiatasid, et tuleb palju vett juua). Samas üldine vorm väga kehv ei olnud, trennis sain ikkagi normaalselt hakkama, mis mind ennast üllatas – enesetunde põhjal arvasin, et ei tule mitte midagi, aga lihased läksid soojaks ja edasi oli juba nii mõnus, et mõtlesin, et huh, pääsesin. Nii kui maha jahtusid, valutasid muidugi sama moodi edasi – ja venitada polnud midagi, sest natukenegi sügavamal olid lihased ikka nii kanged. See kestis päris mitu päeva, massaažis käisin esmaspäeval ja neljapäeval oli veel natuke tunda, kuigi neljapäeva õhtul sai vähemalt juba venitada.

Kellele ma seda soovitaks? Ausalt, ei tea. Ma ei taha halvasti öelda, sest kogemus oli tegelikult meeldejääv, ma siiralt usun, et kui seda viis korda teha, oleks täiega mõnus. Aga kui ainult üks kord käia, siis soovitaks ainult masohhistidele. 😀 Kui käia viis või kümme korda, siis tekib mul küll natuke küsimus, et sellist süvamassaaži tahaks ilmselt inimesed, kes korralikult trenni teevad – kust neil see aeg, et sellele lisaks veel kaks korda nädalas ekstra kuskile massaaži minna? Minul küll ei ole. Nii et ilmselt sihtgrupp on need inimesed, kes siiralt usuvad, et see on trenni asemel ja selle tulemusel tselluliit kaob, keha isepuhastub ja maailm saab helgem paik. Nii et voh, teile ma seda soovitangi.

Mina ka kardan vahepeal

Algas see lugu vist … reedel. Jah, reedel käisin sõbraga lõunal ja nägin vaeva, et suud söömiseks piisavalt lahti hoida. Arvasin ise, et väike igemepõletik, sest mul on all vasakul hambarea lõpus igemes lihtsalt auk (kui õigesti mäletan, siis selle pärast, et tarkusehammas on seal aastate eest nüginud, aga siis rahule jäänud) ning mul on korra varem ka juhtunud, et läheb sinna mingi seeme ja siis mõned päevad on ebameeldiv. Noh, enam ei ole ebameeldiv.

Pühapäeva öösel ei saanud valu pärast magada, eile avastasin, et lisaks sellele, et ma nüüd verd tatistan (brutal, bro!), on ka kerged koordinatsioonihäired, st põletik ilmselt veidi suurem, kui esmapilgul arvaks. Nii et eile olin ise targem, võtsin päeval ibukat ja enne magamaminekut ka (ning nagu ma just teada sain, see, kes enne magamaminekut kell kümme õhtul ibukat võtab, saab hommikul kella kuueni magada, nii et NII hull see asi veel pole).

Aga nüüdseks on kehvematel hetkedel tunne, et valutab terve vasakpoolne lõualuu, nii et mul on kuri kahtlus, et see rahulik tarkusehammas ei ole enam nii rahulik – ja mul on kabuhirm. Cyrusel on üks tarkusehammas välja tõmmatud, härra maailmakodanik ei saanud üldse aru, mida ma kardan, “nagunii magad ju”. Kui selgitasin talle, et meil siin metslaste hulgas tehakse neid operatsioone kohaliku tuimestusega, läks näost kaameks ja küsis, kas poleks ehk võimalik natuke rohkem maksta ja PÄRIS arsti juurde saada. Nagu kõik mu tarkusehambakogemusega tuttavad oleksid habemeajaja juures teinud seda nalja. 😁

Aga nüüd ma täitsa tõsiselt küsin, et kui ma homme ka suremas olen, kuhu ma siis Tallinnas helistan? Kas on üldse mõni koht, kuhu on lootust kohe saada, aga samas ei pea korterit maha müüma ja koheldakse kenasti? Ja kui ON tarkusehammas, kas meil Eestis on siis tõesti ainult kohaliku tuimestuse variant? Sest kõik inimesed, kes on mulle oma opikogemust kirjeldanud, on põhimõtteliselt sõjakogemusi rääkinud, selliseid veriseid ja valusaid ja vastikuid …

Kardan. 😥

  • Kategooriad