anna kannatust

Oli siis vaja ära sõnuda

Kurtsin siin, et ei oska oma kolme ronimisvaba päevaga midagi peale hakata – ja universum kuulas ning tuli appi, sain kohe kellegi teise sitta klaarima minna. Ning päev hiljem nägin juhuslikult seda meemi, mis tuli just õigel ajal, sest olin töökaaslasega arutanud, kuidas mõnesid asju, mis on täiega ägedad, lihtsalt ei mäletagi. Mulle näiteks meenus lambist, et kui ma olin 15 või 16, läksin ma (vanematele muidugi midagi valetades) Viljandisse ühe noormehega tutvuma. Ma isegi ei mäleta, kuidas ma temaga tuttavaks sain, kuidagi internetis (järjekordne näide, et lapsi ei tohiks usaldada – tutvub internetis ja läheb kohe salaja ööseks telkima). Noormees oli väga ontlik, aga mulle meeldis hulga rohkem ta sõber, kellel olid TREENITUD ROTID. Nagu täitsa tõsiselt, hüppasid käsu peale jne. Ma olin täiega sillas. Aga no midagi muidugi ei toimunud, ma ei saanud ju öelda ka, et kle, su sõber on ägedam. Ja nüüd, pea 20 aastat hiljem hakkas häirima, et ma ei mäleta isegi kummagi tüübi nime. 😁 Imelik lihtsalt, et võivad olla mingid sündmused, mis tol hetkel tunduvad nii olulised, ja hiljem isegi ei mäleta neid. Või näiteks kui keegi toob jutuks mu eksabikaasa, ei kujuta ma teda kunagi ette sellisena, nagu ta praegu on, minu vaimusilmas on ta alati ca 20 (Manjanal oleks selle kohta kindlasti mõni selgitus pakkuda).

Teiseks on endal ju kogu aeg tunne, et me mingil moel areneme ja muutume, aga põhiolemus jääb samaks. Ja siis ühel hetkel vaatad tagasi ja mõtled, et vapsjee. Mina näiteks nooruses hääletasin ka siis, kui raha oli, sest nii huvitav on ju uute inimestega tutvuda ja juttu ajada. Täna veetsime peiksiga kahekesi aega, sest me juba olime KAHEL NÄDALAVAHETUSEL inimestega. Meeldivate inimestega, aga ikkagi  mul oli nüüd puhkust vaja. Olen jõudnud ikka, kus tipptunnil poes käimine tekitab ärevust. Ah, mis ma ikka seletan, inimeste kohta on Roy juba kõik ära öelnud ja väljaskäimise võtab Bernard kenasti kokku:

Ehk siis täna oma teismelist mina kohates mõtleksin ma ilmselt, et jälle üks tatiratas, kes pole lapsena piisavalt tappa saanud. Hipi, raisk. See ei ole mina. See on mu seeme ja osa sellest on kuskil alles, praeguse kännuga sulandunud, aga see ei ole päris mina. Pole ime, et nii paljud noorena kohtunud paarid lahku lähevad, ühes suunas kasvamine oleks täielik vedamine.

Ja selle pilguga sõpru vaadates on ka väga selgelt näha, et mõni oli 15 aasta eest ebakindel ja õnnetu, aga on tänaseks õppinud, kuidas üheaegselt austada nii ennast kui ka teisi. Kuidas end mitte teistele ära anda, et ise hooletusse ei jääks. Ja mõne kohta mõtlesin 15 aasta eest, et ta on maailma lahedaim inimene, aga nüüd võtab sõpradega ühendust ainult siis, kui midagi vaja on – ja kui tihti helistab, ju siis on tihti midagi vaja, olgu see siis materiaalne toetus või pidev valideerimine, sest ei oska olla, kui keegi teine ei ütle, et oled-oled tore.

Mitte et ma kurdaks, mul käib uks lukku ja telefon hääletu peale, nii et pole probleemi. Lihtsalt kummalised need elu keerdkäigud, mis ehitavad hipist kalgi südamega spordihullu, clusterfuckist funktsioneeriva kodaniku ja supernaisest saamatu, kes kogu aeg käehoidmist vajab. Issanda teed on salapärased.