Õhtulehes on täna ilmselgelt klikimagnetiks artikkel sellest, et kui lapsi kasvatada ei oska, pole mõtet neid ka teha – tegelikult siis jutt sellest, et vanemad lasevad oma lastel võõra koera juurde minna, ilma olukorra vastu üldse huvi tundmata. Ja inimesed tahavad sellistes olukordades kohe keskenduda sellele, et kui su koer kuri on, ei tohiks sa temaga üldse linnas ollagi, ta peaks suukorvi kandma ja mida veel. Või sellele, et loll lapsevanem, ei oska oma lapse eest hoolitseda.
Nii et ma tahaks igaks juhuks välja tuua selle, et lapse vigastamiseks või ehmatamiseks ei pea koer sugugi kuri olema. Kunagi ka mulle kuulunud poolbokser (pildil) ARMASTAB lapsi, kohe väga armastab. Aga kujutage nüüd ette lõikamata sabaga bokserit innukalt saba liputamas. See on selline külmrelv, et kui ta seda laua ääres teeb, siis ei kuku klaasid-pudelid lihtsalt ümber, vaid ta on neid sabahoobiga pooleks löönud. Ütleme nii, et seda võib võrrelda kummivoolikuga peksmisega. Kas sa laseksid oma last kummivoolikuga peksta? Ja ta ongi nii innukas, et kui ta sind sõbralikult nuusutab, siis saba käib nii hoogsalt kahele poole, keha vänderdab ja no raudpolt saad vähemalt korra sellega pihta. Rääkimata sellest, et ta tahab selle suure põmmpeaga sind sõbralikult tonksata – ENAMASTI oskab ta laste puhul arvestada, et neid peab hulga väiksema jõuga tonksama, aga see on ainult enamasti. Jah, ta on lastega väga kannatlik, olen näinud, kuidas ta laseb end kõrvadest ja isegi keelest sikutada (jah, läksin vahele, aga tema ise ei näinud üldse probleemi), enda najal kõndida jne, aga ikka valvad kõrval kullipilguga, sest üks tema sõbralik, aga jõuline liigutus ja see laps on pikali maas.
Kusjuures minu enda kõige hirmsam koerakogemus on ka seotud koeraga, kes vähemalt minu suhtes üsna sõbralik oli. Olin laps, minu isa tahtis oma sõbraga selle garaažis juttu ajada ning arvas, et igati normaalne on mind sõbra Kaukaasia lambakoeraga kahekesi välja jätta. Aga koer nõudis minult pai ja nii kaua, kuni ma teda paitasin, oli kõik okei. Kohe, kui ma paitamise järele jätsin ja üritasin garaaži poole nihkuda, hakkas ta urisema ja mind käpaga kaapima, et ma teda edasi sügaksin. Ja mina olin tol hetkel täpselt nii suur, et ta põhimõtteliselt urises mulle näkku, nii et mul oli ikka VÄGA suur hirm. Tagantjärele on tunne, et päriselt garaaži jõudmine võttis mul pool tundi, sest vahepeal oli ka pisike värav, kust pidi läbi minema ja kust koer mind sugugi läbi lasta ei tahtnud (sest ta oli siiski valvekoer), aga vabalt võib olla, et tegelikult võttis viis minutit ja see aeg lihtsalt tundus pikem, sest kartsin nii väga. Aga siiani ei saa aru, mida mõtles see lapsevanem, kes arvas, et igati ok on oma kuuene suure kaukaaslasega kahekesi jätta.
Muidu nägin just paari päeva eest Atut unes. Meil oli mere ääres maja, mis juba iseenesest on naljakas, sest kumbagi meist ei huvita mere lähedus eriti. Igatahes võõrustasime seal parajasti külalisi ning kuidagi läks sellisel väga traditsioonilisel moel, et mehed imbusid ülakorruse terrassile viskit jooma ja mina pidin allkorrusel daame lõbustama. Härrased olid aga viisakad ja panid kogu aeg enda järelt kenasti ukse kinni – mis ajab koera muidugi närvi, sest ta peab ju KÕIGEL silma peal hoidma. Nii et see ajas omakorda mind närvi, pidin käima talle seda ust muudkui lahti tegemas, kuigi ta oli isegi unenäos juba nii vana, et ega ta trepist üles minna ei tahtnud, jäi sinna trepi ette vahtima ja ohkama. Viimasel ajal on ta lihtsalt kuidagi rohkem meelel jälle, ilmselt selle pärast, et keegi küsis hiljuti, kas ma tahaks uut koera, ja ma ütlesin, et kindlasti mitte, kohe üldse üldse üldse ei ole tunnet, et keegi teine (vähemalt veel) selle koha peale võiks tulla. Aga unenägu oli tore, selline rahustav.
Pärdikute päevaraamat 