dogs

Veel üks koeralugu

Nägin Facebookis toda sama koeraartiklit ja meenus lugu ajast, mil ma veel üliõpilane olin. Nii et loomulikult jagan teiegagi.

Käisin mina Oskariga jalutamas ja vihastasin end seaks, sest ta raibe suutis rihma otsas olles päris raibet (surnud kassi) märgata ja sinna otsa püherdama viskuda. (Kui teid väga huvitab, hakkasin meenutama, aga ei suutnudki välja mõelda, kas tegu oli inimese väljaheites või laibas püherdamisega, sest no mõlemat juhtus rohkem kui kord ja kes see enam mäletab.)

Nii et nüüd jalutasid koos kodu poole üks üsna haisuvaba siga ja üks üle kogu linna laibahaisu levitav koer, keda tuli kodus pesema hakata. Peaaegu oma nurgani jõudsime ära, enne kui ootamatult kohale jooksnud võõras laps mu koerale kaela viskus. Ema jalutas rahulikult 10 meetrit tagapool, ei teinud teist nägugi ja oli üldse üks neist lapsevanematest, kes lehvitavad ja ütlevad, et “ärge kartke, meie Mari ei hammusta”, nagu SEE oleks see hirm siin olukorras.

Igatahes mina ei tea, kuidas see hais seda last eemal ei hoidnud, sest no see oli ikka VÄNGE, aga seda lapsukest see nüüd küll ei huvitanud. Kallistas Oskarit ja lasi kätel rõõmuga patsutades käia. Oskar oli muidugi asjade käiguga rahul, mina ainult vahtisin lolli näoga suu ammuli.

Kohale loivanud ema näost oli aru saada, et teda nagu segab see hais küll, aga ta ei oska kuidagi viisakalt küsida ka, et mis siin haiseb (ja no vastus oleks selleks hetkeks olnud “muuhulgas ka Teie laps”). Nii et mis mul ikka enam teha oli, ütlesin lapsele sõbralikult, et “meil on nüüd aeg koju vanni minna, sul ilmselt ka,” ja tulin tulema. 🤣

Nii et see on ka üks riskidest, kui luba küsimata koera kallistate või oma lapsel seda teha lubata. 😁 Ei ole midagi ainult hambad ohtlikud.

Pildil üks keskmisest suurem koer natuke väiksema semuga.