dogs

Veel üks koeralugu

Nägin Facebookis toda sama koeraartiklit ja meenus lugu ajast, mil ma veel üliõpilane olin. Nii et loomulikult jagan teiegagi.

Käisin mina Oskariga jalutamas ja vihastasin end seaks, sest ta raibe suutis rihma otsas olles päris raibet (surnud kassi) märgata ja sinna otsa püherdama viskuda. (Kui teid väga huvitab, hakkasin meenutama, aga ei suutnudki välja mõelda, kas tegu oli inimese väljaheites või laibas püherdamisega, sest no mõlemat juhtus rohkem kui kord ja kes see enam mäletab.)

Nii et nüüd jalutasid koos kodu poole üks üsna haisuvaba siga ja üks üle kogu linna laibahaisu levitav koer, keda tuli kodus pesema hakata. Peaaegu oma nurgani jõudsime ära, enne kui ootamatult kohale jooksnud võõras laps mu koerale kaela viskus. Ema jalutas rahulikult 10 meetrit tagapool, ei teinud teist nägugi ja oli üldse üks neist lapsevanematest, kes lehvitavad ja ütlevad, et “ärge kartke, meie Mari ei hammusta”, nagu SEE oleks see hirm siin olukorras.

Igatahes mina ei tea, kuidas see hais seda last eemal ei hoidnud, sest no see oli ikka VÄNGE, aga seda lapsukest see nüüd küll ei huvitanud. Kallistas Oskarit ja lasi kätel rõõmuga patsutades käia. Oskar oli muidugi asjade käiguga rahul, mina ainult vahtisin lolli näoga suu ammuli.

Kohale loivanud ema näost oli aru saada, et teda nagu segab see hais küll, aga ta ei oska kuidagi viisakalt küsida ka, et mis siin haiseb (ja no vastus oleks selleks hetkeks olnud “muuhulgas ka Teie laps”). Nii et mis mul ikka enam teha oli, ütlesin lapsele sõbralikult, et “meil on nüüd aeg koju vanni minna, sul ilmselt ka,” ja tulin tulema. 🤣

Nii et see on ka üks riskidest, kui luba küsimata koera kallistate või oma lapsel seda teha lubata. 😁 Ei ole midagi ainult hambad ohtlikud.

Pildil üks keskmisest suurem koer natuke väiksema semuga.

16 kommentaari “Veel üks koeralugu

  1. Mõnikord vajaks tõüesti ka laps rihma otsas hoidmist, sealjuures vanemale täiesti ootamatult. Meie vanemad lapsed võtsid päris tõsiselt käsku võõra koera aedailmumise puhul otsekohe tuppa tulla – üks naabrimees siin kasvatas kunagi tapjakoeri, sotsialiseerimata hundikarjaks, ja ega muude puhul ka ei tea, mis mõte vabalt kolaval võõral koeral võib pähe tulla, parem suhtuda ettevaatlikkusega -, aga noorim tormas isegi viieselt, kui muud käsud-keelud selged, arutuna kõigi koerte poole, sest kutsu ju! Oi, küll meil oli (lapsega) sel teemal pahandamist, kohe kuidagi ei tahtnud ta taibata, et võõras koer ei tähenda automaatselt uut parimat sõpra. Tänaval ma teda enne umbes seitsmeseks saamist käe otsast lahti ei lasknudki.

  2. Oh jummel, jah, meie taksikoer sai ka kord sellise trikiga hakkama – ja mina, ise varateismeline, pidin selle haisva elajaga samas liftis üles sõitma. Ja ta ära ka pesema, kulutades terve pudeli defitsiitset šampooni, sest see hais oli lihtsalt võigas. Õnneks Toru nautis pesemist, mitte nagu mõni kass.

  3. Lähisuhte probleemiks kvalifitseeruv…
    aga kuna üks võrdväärne parnter on koer,
    siis, ja arvetades koera e-suhtemisoskusi,

    ma prooviks koera (tema loomuomste) asjade eest kaitsta.
    Ma ise ei ole (full disclosure) päris puhas selles asjas.
    Ma olen peksund oma koera selle lolloka äikesekartuse pärast
    ja muidugi ka selle omapärase isuga sita söömise pärast.

    Need süümekad jäävad mind minu elu lõpuni vaevama nagu muudki
    lihtsalt oma oma noorusest (loe: lollusest ) tehtud otsused,
    sest ma (inimene) lihtsalt ei vääri nii tarka looma.

    Loom (koer, kana, papakoi ) on jätkuvat PUURIS, Eestimaal.

      1. Tean ja mäletan,
        sest Atu oligi Rents ja vastupidi, minu jaoks 🙂
        Poleks sind poleks mindgi nagu laulis Silvi Vrait.
        Sa olid väga äge, aga tänu Atule tolereerisin sindgi.

  4. Mul on neid rihma otsas hoidmist vajavate laste lugusid hea peotäis. Ja vanemad tuleks kah teinekord rihma panna, tõesti. Mu eelmine saksa lambakoer oli suur nagu lõvi. Isane. Tõsine. Inimeste (k.a. laste) vastu sõbralik, aga lastetu inimese koerana polnud ta lastega harjunud. Noh, kolin mina temaga siis ameerikamaale, ja ühel piduõhtul näen, et tuttav meeskodanik, teksades, kauboikaabuga, tõstab oma pooleaastase poja magavale koerale selga ja teeb hobuse-hääli. Et nii tore, ratsutame. Vana kurt koer ärkab unest selle peale, et tal istub titt turjal. Tänase päevani olen tänulik mis iganes taevastele jõududele, et ta unesegasena titele hambaid sisse ei löönud. Ma olin siis veel usas uus, jalgealune polnud kindel, noomisin lapse isa viisakate sõnadega. Täna oleks mu sõnavara tõenäoliselt tükk maad mahlasem.

  5. Ma nägin hiljaaegu Itaalias rongijaamas rihmas olevat last. Sellise 5-7 aastane poiss tundus ja rihm oli ümber käe nagu need vanaaegsed vedru-telefonijuhtmed

    1. Laps oli 1a ja 2 kuud kui käisime koos sõpradega Birminghamis suurel koeranäitusel. Meil kodus oli sel hetkel 2 sõbraliku koera ja nii kui laps silmas sama tõugu eksemplare (neid oli sel näitusel kirjas 300+), kukkus sinnapoole jooksma, et koeri kallistada. Enamus sellest tõust koeri peavad tõustandardi järgi olema sõbralikud ja elevandi kannatusega, ent koerakasvatajana ei ole selle fakti paikapidavuses 100% kindel. Näitusel esitlesid koeri enamasti omanikud, vanuses 60+, 70+, üksikud 50+. Arvestades omanike vanust, siis tõenäosus, et mõned koerad ei ole elus kokkupuutunud väikelastega, üsna suur. Juhtus, et üks isend lõrises ja näitas hambaid lapse peale (minu viga ei märganud kohe ja õnneks laps oli loomast küll ohutus kauguses, no nii meetri jagu). Omanik vabandas, et koer ei ole varasemalt lastega kokkupuutunud. Sõbrad soovitasid kiirelt kohalikust Tescost läbi käia ja osta lapsele traksid?!?!! Inglismaal tavaline nähtus. Saigi laps “rihmastatud”. Oma mälestustes ja fotoalbumis sobrades, leidisin üles, et ka mul olid lapsepõlves samasugused traksid (ema väidab, et ohjeldamatu jooksmise pidurdamiseks). Traksidega lapsega oli palju ohutum koeranäitusel liigelda, püsis kindlalt rihmas 😉 ja kontrolli all.

      1. just mõtlesin seda postitust lugedes, et ma oleks nagu selliseid traksidega lasterakmeid näinud, ainult et ei suutnud meenutada, kas päris elus või pildi peal. Tähendab, pildi peal olen kindlasti näinud, aga vbla ka päris elus. Keegi veel vingus selle pildi kohta, et dehumaniseeriv ja alandav jne. Ma ei tea, see pakub ju väikelapsele rohkem liikumisvabadust kui käe otsas rippumine, aga on sama turvaline.

        1. Ma mäletan seda pilti hästi ja seal oli veel üks ülikõva argument – endast palju pikema vanem käe otsas rippumine venitab lapse selga kogu aeg samas suunas kõveraks ja võib igasuguseid huvitavaid vigastusi tekitada, aga need traksid hoiavad last sümmeetriliselt ja õigest kõrgusest.

  6. Mul on veel üks lugu. Sama koer, aga teine titt, ca kaheaastane poiss. Soe eesti suveõhtu, grillime, mina, ex, tite ema-isa. Titt näpib koera. Koer üritab kannatlik olla. Keegi ei keela, kaasa arvatud mina, sest olen algaja ja loll koeraomanik. Ühel hetkel märkame, et titt üritab koera munadele vinti peale keerata. Keelame titte, grillime edasi. Natukese aja pärast koer vingatab. Sest titt muidugi ei kuula sõna, jätkab keeramist. Keelame titte veelkord, grillime edasi. Minuti pärast kostab koera lõrin ja tite kisa. Vaatame sündmuskoha poole, ja mida näeme. Titt kõhuli maas, koer tema otsas, hoiab hammastega õrnalt titel kaelast, olles poisi maha surunud, nagu koeravanemad sõnakuulmatute kutsikatega teevad. Ilmselgelt polnud laps ka teise keelamise peale käitumist muutnud. Õnneks poisi vanemad olid loomainimesed (isa lausa veterinaar), said aru, et polnud koera, vaid meie kõigi viga, ja kontrollimisel selgus, et lapse kaelal polnud jälgegi, nii hoidlik oli koer olnud sõnakuulmatu „kutsikaga“.

    Mis ma tahan öelda, on, et koera ja lapse konflikt on ALATI täiskasvanute süü. Kusjuures pole olemas sellist asja nagu 100% „lapsekindel“ koer, isegi kui tegu oma pere koeraga. Teatud asjaolude kokkulangemisel sõidab ka kõige kannatlikumal koeral katus, sest: ellujäämisinstinkt.

    1. Ma olen selle kommentaari peale nüüd kaks päeva mõelnud.

      Esimesed viis reaktsiooni olid variatsioonid teemal “ISSSSSAND JUMAL, MIDA PERSET???”

      Järgmised mõtted on: mul on esimene laps ja esimene koer. Mul ei tuleks midagi sellist pähegi. Pole kunagi tulnud.
      Teiseks: kas… kas keskmine inimene ongi nii loll? Et… et koer nagu näeb, et “väiksem karja liige” vms jaburat paska ja ei tee midagi? Ja lapsel lastakse koera sakutada ja retsida, kuidas juhtub? Kas selleks, et aru saada, et kaheaastane ei kuula sõna, peab lapsi olema rohkem kui üks? (See kaheaastane oli EILE KA KAHEAASTANE JU!)

      Kui palju on inimesi, kes leiaksid, et juhtunu oli siiski koera süü?
      Kui palju on inimesi, kes ei saagi aru, miks nende lapsel pool nägu ära pureti?

      Jõudsin ringiga “issand jumal, mida perset” juurde tagasi.

      1. Ma ei ole kaks päeva mõelnud, vaid panin oma mõttes kohe sildi peale “täitsa lollakad” kõigil neil põhjustel. Et nagu – keelad, mitte ei võta füüsiliselt ära last, kes on väga algelise keelelise arengu juures omadega? Kui juhm saab olla?!?!

      2. Ma lihtsalt üritan seda käitumist kuidagi viisakalt välja vabandada – öelda, et neil vist instinktid ka ei töötanud, oleks natuke juba jäme.
        Aga mõnikord kohe esimese asjana ei töötagi ju. Eriti, kui on ise endast väiksemate hooldamist vähe või üldse mitte pealt näinud.

        Durrell nt kirjeldab paari juhtumit, kus suurel inimahvil ei tekkinud vähimatki ideed, kuidas oma imikuga ümber käia, mispeale loomaaia töötajad pidid kiiresti sekkuma ja titte ise hooldama. Põhjendab seda puudujääki sellega, et too emane polnud karjas kasvanud ja tal puudus eeskuju. Noh.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.