Mäletan lihtsalt, et seal Meelis rääkis suure suuga, kui halb ikka blogikiusamine on, ja eile nägin Facebookis tema postitust sellest, millised instakontod teda OKSELE AJAVAD. Ma muidugi olin kergelt üllatunud, sest ma arvasin, et esimene selline postitus tuleb hiljemalt nädal pärast EBA, aga nad on vist suisa kaks kuud vastu pidanud? Mis mind aga sugugi ei üllatanud, on see, et Meelist naiste tagumikud ei eruta – uskuge mind, pärast kõiki neid Eurovisiooni ja postitantsuteemalisi postitusi ei üllata see küll mitte kedagi.
Ma olen muidugi Melliga samas paadis, sest õppisin ma oma “nihuläinud kiusamiskogemusest” siis midagi? Muidugi mitte, jõudsin Facebookis üleeile juba kellegi suhtepostituse peale ka nalja teha, sest arvasin ekslikult, et nad kolm kuud juba lahus. Lõppes nii, et sain pool tundi inimesega suhtejuttu ajada ja lohutada. Oh jah. Meenub kohe vanast ajast, kuidas Mallu ütles millegi peale, et hoidis end tagasi ja ei läinudki üle piiri, ning Kardo küsis poolüllatunult/poolmurelikult: “SINA, Mallu, ja ei läinud üle piiri?” Ainus erinevus siis see, et see oli aastate eest ja Mallu on vahepeal täiskasvanuks saanud, aga mina olen ikka mina. 😁 Pean Meelisega klubi tegema.
Aga kuna insta on tagasi ja saan jälle pilte jagada, siis teemavahetus. Minust on täiega selle kella ori saanud. Näiteks jätsin vihase kommentaari ja ähvardasin Todoisti üle minna, sest TickTicki märkmeäpp ei tööta mu kellaga ja see pole ometi normaalne. Tegelt ei ole ka, pidin endale Apple ID tegema, et seda äppi endale Mäkki tõmmata, sest ma ei taha töö ajal telefoni lähedal hoida, niigi piisavalt neid asju, mis tähelepanu endale tõmbavad. Kella pealt oleks hulga normaalsem. Kõlab nagu rikka inimese kurtmine, aga mul on tööl kolm ekraani, kui mul klappe peas pole, ei pruugi ma märgata, kus ekraaninurgas teavitus tuleb (klappides muidugi pingib).
Siis vihastasin, sest kulutasin ju ometi kolm päeva, et endale normaalne taimer leida, mille abil oma treeningkavasid teha. See töötas normaalselt kaks nädalat, siis tuli mingi uuendus ja kell ütles iga paari tunni tagant, et “kle, see rakendus kulutab akut, paneme selle õige kinni” – ka siis, kui ma polnud seda pärast eelmist kinnipanekut ise lahti teinudki. Ja no ilmselgelt ta liigselt seda akut siiski ei kulutanud, esimesel õhtul oli veel 70% alles. Õigus oli ikka Kauril, kui ta ütles, et see on nagu Tamagotchi, kogu aeg nõuab tähelepanu, kuigi selle konkreetse äpi nad õnneks parandasid kähku ära.
Kolmandaks. Teate, kuidas inimesed vahel nagu häbenevad midagi natuke ja siis üritavad seda laiendada mingile inimgrupile, et nad üksi imelikud poleks. Noh, eks me kõik teame, kui edevad naised on, nii et loomulikult panin ma veidi raha huugama, sest mulle ikka ei istunud silikoonist rihmad, palavaga hakkas nahk nende all higistama. Nii et tellisin endale netist kaks nahkrihma. Väidetavalt, sest no made in China, aga odavad olid ja hulga mõnusam tunne on, nii et mind isegi väga ei huvita. See sinine, mis ülemiselt pildilt paistab, on hetkel raudselt mu lemmik, aga no punane on ka ilus:
Ja kõige olulisem on see, et ma avastasin täiesti juhuslikult, et ma saan sellise äpiga nagu Camera One oma telefoni kaamerat kontrollida. See tähendab, et kui mul telefon näiteks laua peal istub, saan ma selle salaja kella pealt pinginaabrit filmima või pildistama panna (juba avastasin, kui kole ma ise selle nurga alt olen, te ei näe IIAL neid pilte). Aga no minu jaoks tähendab see seda, et ma ei vaja enam ühtki sõpra, te olete kõik unustatud, sest ma hankisin endale statiivi. See oli muidugi üsna naljakas, sest läheme meie fotopoodi.
Sirru: “Mille jaoks sul seda statiivi üldse vaja on?”
Mina: “Et sina ei peaks enam must instapilte tegema, sest ma saan telefoni statiivi peale panna ja siis seda kellaga juhtida.”
Sirru: “Oh, las ma maksan ise, sul pole ammu ühtki nii head mõtet olnud!”
Nii et nüüd on mul siis statiiv ja saan ise selliseid videosid teha (täitsa pekkis, mis tsirkust siin rajal tegema peab, vat nüüd ma saan aru, mida mõeldakse, kui öeldakse, et seitsmete peal pole enam vaja ainult seitsmetele vastavat sõrmejõudu, vaid ka seitsmetele vastavaid liigutusi – ja see oli lihtne osa, sealt edasi läheb ikka päriselt raskeks, nii et isegi ülaltjulgestuses ma pool ajast lihtsalt ripun seal nagu surev vaal):
Ainus häda on muidugi selles, et rada üldiselt läheb kõrgemale ja keegi võiks telefoni liigutada, nii et selle jaoks kuluks siiski mingi abivahend ära. Õnneks tundub vähemalt esimese hooga, et ka selle jaoks on tehnikaimed loodud, ei pea ilmtingimata sõpru otsima hakkama, aga ootame esmalt selle postituvi ära, küll ma siis arvustan. Seda enam, et kiiret meil ju kuskile ei ole, hetkel tundub, et pole karta, et ma selle raja cruxis kohe midagi tegema hakkaksin, nii et nähtust kõrgemal pole mul nagunii midagi huvitavat juhtumas. 😀
Pärdikute päevaraamat 
Statiiv on nii 20. sajand…
Hangi droon, mis telefoni sinu ronimisega kaasa hõljutab.
Kellarihmad. Mul on kaks Polari kella – üks on uuem ja teine ürgvana (ja väga odav juba ostes). Vana kella rihmaga (plastik) võin ma aasta ringi elada, teda nagu polekski tunda. Uue kella võtan käe pealt kohe kui saan, sest rihm (vist silikoon) on niii krmse vastik.
Droon on esiteks rõvedalt lärmakas, teiseks kestab nende aku üldiselt ca 30 minutit (max) – mul kestab üks liidikatse projektides vähemalt 30 minutit.
Aga tellisin ühe teise huvitava vidina, eks ma varsti näitan, kui kohale tuleb.
Kui see kellarihmasilikoon on seesama, millest riiete sisse nt õmbluste tugevdamiseks mõeldud paelu tehakse, siis see ju lausa kõrvetab. teil ei kõrveta või? ma olen õppinud riideid ostes vaatama, ega seda jubedat silikoonpaela sees ei ole. kui riie sellest hoolimata väga meeldib, vooderdan õmblused üle, et vastu ihu ei puutuks, või katkun silikooni ettevaatlikult kääriotstega välja.
Kellele ja milleks neid plogiauhindu yldse vaja on? Inimestel on kirjutamiseks nii erinevad põhjused ja stiilid, et aus oleks juba kategooriaid kasutada.
Sinust saab kunagi ilus ja rõõmus vanamutt.
Vabandust. Oli mõeld eraldi kommina, aga wordperse mobiiliversioon on minu käppade jaoks natuke liiga harjumatu asi.
EBA on kahtlemata tänuväärne olnud siiani
juba selle selle orgunni ja pärastise pasarahe
talumise, üleealmise ja seedimise pärast. Retsept.
Kahtlemata on blogimisel kategooriad ja oma teooriad,
aga üks selle ökosüsteemi hindamse oluline komponent
on selle eluvormi uudsuse pärast tähelepanuta jäänud.
Parasiidid. Jah, nii meie elu kui ka blogimise, alus.
Arvata, et nartsissism kui blogi vorm saaks hakkama
oma eluks vajalikku… sitata, ei ole tõenäoline.
Seepärast oleks vaja ka EBA Parima Parasiidi kategooriat
tüüpidele, teiste blogi kõhus ja aitavad neid elus hoida.
Et saaks bloginduse turundusest eemale, kuidagigi 😉
Kellele ja milleks neid plogiauhindu yldse vaja on? Inimestel on kirjutamiseks nii erinevad põhjused ja stiilid, et aus oleks juba kategooriaid kasutada.
Sinust saab kunagi ilus ja rõõmus vanamutt.