Hormoonide ori

Olen siin varem ka kirjutanud, et hoolimata sellest, et olen palju aastaid roninud, vahepeal ikka kardan. Pidev altjulgestuses ronimine (või ehk ka lihtsalt harjumine) on mõjunud nii, et ülaltjulgestuses ei karda enam kunagi, kui just pole oht pendlisse kukkuda. Boulderdades kardan ainult siis, kui kukkumistrajektoorile jääb mõni terav nurk vms, st siis, kui on põhjust karta – ja no see on selline “veits kõhe on, aga teen ikka, kui just väga sketchy liigutus pole”. Ehk siis pigem riskide realistlik hindamine, hirm on seal, kus on mõistlik karta. Altjulgestus tundub pea kõigile vaimselt raskem, sest kõhe hakkab, kui näed, et viimane kinnituspunkt on sinust madalamal (kuigi teatud oludes on see objektiivselt ohutum, sest venivat materjali on vähem, järelikult on kukkumisteekond lühem), nii et seda ka harjutatakse igakülgselt. St harjutatakse kukkumist (et oskaksid keha õiges asendis hoida ja lükkaksid end võimaluse korral seinast eemale, kui peoks läheb), püüdmist (et teaksid, millal tasub dünaamiliselt julgestada, et kukkujale pehmem maandumine anda) ja vähemalt minu puhul ka mõtlemist (nipid, mida kasutan, kui kõhust õõnsaks võtab, et see ronimist ei segaks).

Aga sellest kõigest hoolimata on ikkagi just altjulgestuses päevi, kus ka projektides (st oma võimete piiril asju tehes) pole hirm, kukun 10 korda järjest, sest no ronides ikka kukutakse – ja siis tuleb teine päev ja no ei taha, kohe üldse ei taha. Ja see on imelik, sest vahepeal ei saa ma selle hirmu loogikast või tekkepõhjustest üldse aru. Oleks ma kogu aeg jänespüks, oleks ok, lepime sellega ja ei liidi. Poleks kunagi, oleks suurepärane. Aga hirm tuleb ja läheb, vahel täiesti arusaamatutel põhjustel.

Vahepeal on loogiline, hirm tuleb siis, kui muud asjad juba on viltu, st miski on juba vaimset seisundit mõjutanud. Kui olen (üle-)väsinud. Kui vihm on närvi ajanud ja kivi on märg. Kui keha pole tavapärases töökorras. Kui hormonaalne tasakaal on paigast ära, mida naistel ikka tsükliliselt juhtub. Kui ma olen haige, aga olen pidanud heaks mõtteks ronima minna, sest tundus, et pole ju midagi hullu jne. Aga vahel ei ole nagu midagi viga, kena päev, turvaline rada ja järsku jooksen peaga vastu seina, nii väga kujundlikult.

Näiteks meie eelmine projekt oli selline, et minu jaoks oli cruxikoht just ekspressi juures, st kõige suurem kukkumise oht oli kohas, kus kukkumine on igas mõttes täiesti ohutu. Ja ühel laupäeval kukkusin ma seal umbes mustmiljon korda järjest. Närvi ajas veidi, sest saamatus ikka ajab närvi, aga muidu oli täiesti savi, sest no see polnud isegi ebameeldiv mitte. Liigutus oli sellisest asendist, et kui sa ka libised, on sul juba käed vastu kivi, pole ohtugi, et nägupidi sealt alla tuled. Mitte ühtainust negatiivset kogemust ei olnud, iga kukkumine oli okei. Ja tulen mina järgmisel päeval tagasi ning lihtsalt EI TAHA seda liigutust teha. See polnud isegi nagu hirm, lihtsalt ei olnud üldse tahtmist ka kukkuda enam, nagu tülgastus oli peal. Ja mul pole õrna aimugi, miks. Kas ajul sai mõneks ajaks kukkumisvalmidus täis? Kas see, et ma ei saanud seda, mis tahtsin, jättis nii negatiivse emotsiooni, et ei tahtnud enam seda rada näha ka, mis sellest, et kukkumine ise oli ok? Kas printsessil oli lihtsalt paha tuju? Kokku läks mul selle raja peale vist viis päeva, kukkumist kartsin neist ühel, nii et ma tahaks hirmu tekkepõhjustest aru saada, et oleks võimalik seda edaspidi paremini kontrollida.

Hakkasin sellele teemale üldse mõtlema selle pärast, et teisipäeval oli mul selline hirm, et ma ei tea, kas mul üldse kunagi on ronides selline hirm olnud. Tegin kaks klippi normaalselt ära, oleks pidanud cruxi alustama (mida ma olen ülaltjulgestuses mitu korda puhtalt teinud), viimane ekspress oli konkreetselt vöökoha juures (st kõige ohutum kukkumiskoht) ning mina värisesin nagu haavaleht ja ütlesin, et ma lihtsalt ei julge teha järgmist liigutust. No ja läkski nii, et edasi harjutasime kukkumist – tegin ühe liigutuse ära, kukutasin end, ronisin sama koha peale tagasi, tegin kaks liigutust, kukutasin end jne, kuni järgmise ekspressini (mida ma klippida ei julgenud, sellest jäi üks liigutus puudu). Alustasin otsast peale maast, mõeldes, et ok, sellega nüüd ühel pool, jõudsin ekspressini, tegin kaks rasket liigutust ära ja … julgus sai jälle otsa.

Vihastasin iseenda peale nii hullult, et hakkasin sõimama. Üks asi on ebaõnnestuda mingi uue asjaga, teine asi on järsku mitte hakkama saada asjaga, millega sa muidu alati hakkama saad, see ajab nii närvi. Õnneks hakkas samal hetkel sadama ka, oli põhjust hoopis tuppa boulderdama minna.

Lihtsalt tagantjärele mõtlen, et ma olen ikka ise vaimupuudega. Mul oli ju sel hetkel see eelnevalt mainitud hormonaalne kõikumine (ühest otsast juba veritsed, ilmselt teisest otsast eriti ei taha) ning lisaks veel hambavalu ja igemepõletik. Olin sellest kõigest hoolimata valuvaigisti sisse võtnud ja rõõmsalt möllama läinud, sest no sai ju juba Soome tuldud. Ise veel märkisin rõõmsalt Cyrusele, et nii huvitav, niisama on kerged koordinatsioonihäired (sest ma koperdasin kõndides mitu korda oma jalgade otsa), aga ronides pole midagi hullu. No ja hiljem vaatasin seda boulderdamisvideot ja no okei, see on 6B ka, see ei peagi kerge olema, aga siit on kohe näha, et liikumine on ikka natuke liiga konarlik:

Nii et julgen arvata, et mitte pole asi selles, et mu julgus jättiski mu igaveseks maha, vaid mina ise olen küll napakas (ja) ronisõltlane, aga alalhoiuinstinkt on jätkuvalt töökorras, nii et keha lihtsalt tõmbas pidurit, kui vaatas, et asi hakkab ikka täitsa käest ära minema ja on oht, et järgmiseks üritab see lammas hingamisaparaadiga seinale ronida. Et ehk peaksin tänulik olema, et kuigi vaim on alati valmis, näeb vähemalt keha vaeva, et mind elus hoida? Ma väga ei ole, sest minu isiklik hinnang on siiski, et ma tundsin end ronimiseks piisavalt hästi, ei olnud tunnet, et võiks hoopis kuskil selili puhata, aga vähemalt pani see kogemus mõtlema, mis suunas oma pead edasi treenida, et keha ka halvas tujus paremini kontrolli all oleks.

Ja muide, see ei olnud ronimispostitus. See oli “kuidas oma emotsioone kontrollida ka keerulisemates oludes” postitus. Nii et kui kellelgi on häid nippe, laske tulla.

24 kommentaari

  1. Kusjuures see on huvitav teooria. Teadupärast keha tekitab menstruatsiooni ajal antikoagulante (verevedeldajad), mis emaka limaskesta uuesti vedelikuks muudavad. Kas võib olla, et meil on looduse poolt sisse koordineeritud suurem ettevaatlikus sellisel perioodil, sest vigastuse korral oleks verejooks suurem (sest antikoagulandid) ja seega suurem tõenäosus maha surra?

    • Hmm, huvitav teooria, mina mõtlesin ise ainult sellele, et päevade ajal on ju nagunii kergelt ebameeldiv tunne, selline kergelt paistes + mul tihti ka mingi pea- ja/või kõhuvalu, nii et ehk see vingureservuaar, mis peab täis saama, et pill hüüdma ja keha streikima hakkaks, on juba ärgates poole peal. 😁

      Päris bioloogiline põhjendus sobib vabanduseks muidugi hulga paremini.

    • Nii et jumala töökodades kus inimesi valmistatakse kordineeritakse perioodi suurem ettevaatlikus juba sisse et teisel perioodil pole vajadust ettevaatlikusele ja võib rahumeeli maha surra. 🙂

  2. Agnuston tabletid aitavad hormonaalsete kõikumiste vastu.

  3. Siis tuleks vaadata, kas hirm on püsiv või ainult mõni kord ja mingi kehalise jama korral. Kui hirm püsiv on, peaks miskit ette võtma. Ise ma tegelen ratsutamisega, aastaid tagasi kukkusin hüpetel pea peale ainult selle pärast, et mul tekkis järsku lambist hirm ühe kindla takistuse ees. Miks, ei tea siiamaani. Mu hobune oskas hüpata ja hüppas alati. Ma ei olnud kukkunud, mingit muud erakorralist ka ei olnud, nt. ehmatus või ärajooksmine. Keegi teine ka ei kukkunud. Lihtsalt oli uut sorti takistus, isegi kõrgem ei olnud ja mul endal tekkis tõrge. Mis ma sellest õppisin? Et jama juhtub just siis, kui sul hirm on. Ratsutamises on veel see lisadimensioon, ratsaniku hirm nakatab tundliku tiimikaaslase ja see muutub ka kartlikuks ja ebakindlaks. Hirmu puudumine on seega elu ja surma küsimus. Ma enam päris täpselt ei mäleta, mida kõike ma tegin, et hirmust lahti saada, aga spordipsühholoogia oli üks, mille leidsin. Enne trenne jõin rahustavaid teesid…, mediteerisin, kujutasin ette edukaid olukordi jne 😀

    • Noh, mul on selles mõttes loogiline, et mida lihtsamad liigutused, seda vãiksem hirm – aga selline hirm oli ikka üsna erakordne. Käisin ka korra spordipsühholoogi juures ja lähen ilmselt veel, aga ta pigem nõustus mu enda analüüsiga ja ideedega, mis mul tavapäraselt sellistes olukordades kasuks on, ei andnud mulle valmisleiutatud jalgratast pihku. Nii et ka visualiseerin rada, mediteerin korra asemel kaks korda päevas, keskendun vajadusel seinal hingamisele jne.

      Ronimises on ka see häda, et sa ju ei taha lihtsaid (ja seega ka vaimselt kergeid) asju ronida, vaid üritad kogu aeg võimete piiri nihutada, nii vaimselt kui füüsiliselt – ja siis niutsud, et miks see nii raske on. 😁

      • Ratsutamises on jälle nii, (päris paljud teised ütlevad ka) et 2 sammu edasi ja 1 tagasi. Kui sellega leppida, siis on lihtsam. Tammud ja nämmutad asjad üle, näed teise nurga pealt ja siis saad jälle taseme edasi. Samuti see, et kui liiga vara mingeid asju teed, kui veel valmis ei ole, siis võib ka tagasilööke anda. Äkki üritad liiga kiiresti edasi liikuda?

        • Spordipsühholoog ütles ka, et igas spordis on areng tsükliline, uute oskuste omandamisel peab aju materjali uuesti läbi töötama ja siis võibki vahepeal selline tagasilanguse tunne olla. Ma ei usu, et ma liiga kiiresti edasi liikuda üritan, see konkreetne rada meeldib mulle väga, kõik liigutused on ägedad (ja tehtavad), arvan, et sattus lihtsalt väga halb päev – ja ega ma ka postituses ei tahtnud sellele väga halvale päevale keskenduda, pigem oli mõte selles, et vahel on lihtne selget pead hoida ja vahel mitte.

  4. Hirm on igati positiivne kui pole hirmu muutud lohakaks ja kukud ikka alla. Kui mõtled hirmu paanikaks, siis kardad, et hirm muutub kontrollimatuks ja siis ka kukud, alla sest ei kontrolli ennnast. See kui miski häirib ei saa alati hormoonide süüks ajada, ega hormoonid ei mõtle sinu eest, Mingi tavaline põletik võib häirida rohkem sooritusvõimet.
    Näe teooria ,Kaljulaid vihastab ka, ka Kaja vhastab EKRE mõjub naiste hormoontasakaalu järelikult tuleb rohkem tarbida anti-EKRE tablette, vabastav kogemus pole hirmu, viha, ega vaenu ja oravad pole enam oravad, vaid ingeloravad. 🙂

    • Ega ma ei mõelnudki otseselt ainult hormoone, pealkiri pigem keel põses – mõtlesin üldist seisundit ja nö ebameeldivuste mõju vaimsele valmisolekule. Aga mind hirmu puudumine küll lohakaks ei tee, sest üldiselt tahad ikka ilusasti ronida, mitte lihtsalt üles saada, mina vähemalt – aga olen nõus, et enamasti on hirm tõesti sellisel “see on ohtlik koht” tasandil ja siis on igati okei, liigutus saab tehtud. Probleem tekibki siis, kui hirm (pea- ja) kehakontrolli takistab ning ronimine muutub paremal juhul konarlikuks, kehvemal juhul kukud üldse alla.

      • Suurem osa inimesi ajab segi hirmu ja ettevaatuse. Hirmu olemasolu ei ole kunagi positiivne, hirm halvab ja takistab otsuste vastuvõtmist ja tegutsemist. Hirm on pigem patoloogia, millest tuleb lahti saada. Kui lugeda nt. astronautide memuaare, siis nad seal kirjeldavad, mismoodi neid hirmust lahti saama harjutatakse, või pigem treenitakse. Kosmoses ei saa keegi endale paanikat lubada.

        • Minu jaoks pigem on selline pisike hirm, mis manitseb ettevaatusele, ja halvav hirm, mis ei lase tegutseda – seda esimest astet sina ilmselt nimetadki siis lihtsalt ettevaatuseks.

        • Mul on seda teist päris palju esinenud, varem rohkem, nüüd vanemast peast üha vähem (võimalik, et aitab see hormoonide stabiliseerumine, mis fertiilsuse langusega tuleb). Või siis olen õppinud selle tulemist paremini ära tundma ja ennetama, nii et mind ei taba pauhti halvav hirmuatakk, vaid tajun juba enne ära, et varsti läheb jamaks, nii et panen endale rangema mõistusliku kontrolli peale ja saan kuidagi tegutsetud – liigun küll nagu läbi vati, aga liigun.

          Aga mul ei ole sellist riskide või ehmatustega spordiala, mul juhtub see pigem inimestega seoses. kui keegi tänaval liiga pikalt selja taga käib näiteks.

        • Ja vahel on sellist õudustunnet aidanud maha võtta lihtsalt söömine, nii et asi võib olla ka madalas veresuhkrus. Aga õigel ajal söömise tähtsusest pole sulle, va sportlasele, vist vaja rääkidagi.

          Teiseks olen elu jooksul aru saanud, et need atakid tulevad eriti kergesti magamata peast (selle avastamine aitas endale mõistuslikku kontrolli peale panna – räägin endale, et “rahu, rahu, sa pole lihtsalt maganud”). No ja ka magamise tähtsusest pole sulle vist mõtet rääkidagi.

        • Kusjuures see on üks stressifaktor, mida ma ei arvestanud sisse – tookord tabas mind ootamatult see, et laev läks tund aega varem (Cyrus ostis piletid ja ütles mulle õhtul kell 11, et btw, ärkama peab nüüd kell 5, mitte kell 6, nagu varem, sest graafikumuutus), nii et olin unisem ja vähem maganud ka kui muidu.

        • Ja siis küsin veel oma kogemuse pealt: oled sa kindel, et teed hirmul ja lihtsalt kurnatusel-iiveldusel-seedehäiretel vahet? mina alati ei tee. Ma kahtlustan, et ma tunnen magamatuna ärevus- ja hirmuhooge, sest sees keerab siis täpselt samamoodi nagu hirmu tundes ja aju emotsioonidega haldav osa ei viitsi põhjuse-tagajärje suhete suunda korralikult jälgida ja teeb loogikavigu.

          Nt täna oli linna peal käies kahtlaselt õudne olla, imestasin, et mis mu psüühikaga ometi juhtunud on, ja hiljem kodus selgus, et ahah, kõhuviirus.

      • tehniline küsimus: kas mu kommentaaridest on ka eelmised näha, mitte ainult see seedehäirete ja hirmu seose oma? külgribal ei näita, aga ma ise lugeda näen, huvitav, kas ainult mina näengi.

        • Olid spämmi läinud, nüüd on kõik näha.

  5. Mu meelest on (mägi)ronijad hirmuatakkidest üsna palju kirjutanud, ja sellest, kuidas nad neis olukordades toime on tulnud. Sa oled ju ka kindlasti lugenud. Kas sealt poleks miskit kõrva taha panna, mõni hea nipp, mis sinugi puhul aitaks?

    • Põhiasi ikka harjutamine – kukkuda, kukkuda ja kukkuda igast asendist, kuni aju ära harjub. Täna kukkusin julgelt 15 korda, ükski neist polnud ebameeldiv, nii et kui seda tihti teha, aju harjub. Inimene teatavasti harjub ka poomisega. 😁

      No ja siis muidugi hingamisele keskendumine, alati ühe liigutuse veel tegemine jne nõksud, mida ma ka kasutada proovin.

  6. Surnuks kukkumise elamus. 🙂

    • See on siiski VÄGA mõõdetud risk – statistiliselt on oht teel cragi autoõnnetuses surma saada suurem kui surnuks kukkuda, aga autosõiduga oled harjunud, sest seda ohtlikku tegevust teed iga päev. No ja ronija oskab potentsiaalset kukkumist, selle faktorit jne hinnata.

  7. Mul on kõrgusekartus järjest süvenenud, st aina madalamalt võtab jala võdisema. Kunagi põnnina sai puulatvades ronitud, ehitustelt alla liivahunnikutesse karatud, hiljem ka muretult vaatetornides ja majakates käidud, tornmajade rõdudel kõõlutud, aga nüüd mõned aastad tagasi avastasin enda hämminguks, et vaatetornis oli õudne. Reielihased tõmbas nii kangeks, et järgmine päev olid lausa valusad. Nüüdseks ongi juba asi nii kaugel, et isegi paari meetri kõrgusel on ebameeldiv, varem ei tulnud sellel tasandil mingit hirmumõtetki. Sama tendentsi jätkudes pean varsti roomates liikuma.

    • Eks sellega harjuks, kui igapäevaselt vaja oleks. Ma tavalist kõrgust ka kardan, kui köies olen, siis mitte, sest seda nii palju ette tulnud.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad