Mul on lausa mitu imelist uudist. Esiteks sain ma oma praktika kaitstud, nii et lõpuks ometi võime ausalt öelda, et mul on pool kraadi käes. Kusjuures naljakal kombel läks see kaitsmine mulle maksma selle ühe hamba – kaitsmise päeval helistati ja pakuti varasemat opiaega. Poleks ma juba Tartu bussis olnud, oleksin vist vastu ka võtnud, nüüd pean ikka veel veidi kannatama.
Teiseks – ja see on tegelikult see MEGAuudis, ma olen täiega sillas – ma sain tasuta kohale!!! Proovisin kevadel uuesti sisse astuda, alguses jäin just joone alla, aga tundub, et keegi loobus, sest helistati ja pakuti tasuta kohta. Täiesti imeline, tuhat eurot nagu maast leitud. Iseasi, et eelmise aasta õppekava meeldib mulle natuke rohkem, nii et pean mõtlema, mis ma teen. Aga taas kord jõuab iga vandenõuteooria tagasi samasse alguspunkti, antud hetkel siis hammaste juurde. Nimelt öeldi, et selle väljatõmmatava hamba kõrvale tuleb kroon panna, mis maksab juhuslikult just sama palju, kui ma tasuta kohal kokku hoian. Coincidence? I think not!
Ma ise paneksin ausalt öeldes parema meelega juba proteesid. Ühekordne väljaminek, igalt poolt saab puhastada, ööseks klaasi likku ja asi tahe. 😁 Aga no seda võimalust ei pakutud, mis ma ära teen.
Kolmandaks harjutasin ma terve nädalavahetuse usinalt kukkumist, sest nagu peiks tabavalt märkis, kukkumistega saab ometi ka Instagramis laike. (Ma ei tea, kas selle jutu peale, aga igatahes nägin ma unes, et Kardashianid õpetasid mulle, kuidas catwalkil kõndida.) Nädalavahetuse eesmärk oli kas kolmas klipp ära teha või vähemalt klippimisasendist kukkuda. Ja see eesmärk sai täidetud – videost ei ole aru saada, aga see viimane kukkumine on selle pärast, et vasak jalg värises nii hullult all, et selle pealt polnud lihtsalt võimalik normaalselt edasi minna ja vasak käsi ei jõudnud õige koha peale. Aga sellest kohast alates olen ma mitu korda altjulgestuses kõik ära teinud (st sellest poldist ankruni), nii et nüüd, mil ma tean, et see klipp on mulle tehtav, on ka rada tehtav. Täna jäi asi eelkõige selle taha, et suutsin mingi pisikese lihase vasakus käes veits ära tõmmata, aga tulevik on helge.
Muide, need kukkumised on kõik nö päris kukkumised, st ma ei kukuta end meelega, vaid üritan tõesti liigutust teha. Ja tõesti sai iga kord parem, sest aju sai aru, et me vist ikka ei tulegi nägumööda mööda kivi alla, nii et võib rahulikult võtta. Lõpuks ajas kukkumine ainult närvi, hirmu enam üldse ei olnud. (Vanaema, ära sina vaata seda videot, sa kardad selliseid asju.) Kogemus ütleb, et päris samast kohast ma ilmselt järgmine kord ei alusta, sest kipub nii olema, et kui teed sellega trennis kolm sammu edasi, siis järgmiseks korraks on aju siiski ühe sammu tagasi astunud, aga tundub, et vähemalt paanikaosakond on selleks korraks möödas.
P.S. Hästi huvitav oli teie lugusid lugeda, eriti ratsutamise oma – see on ju just see asi, kus EI tohi valel hetkel kartma hakata, muidu on pupus. Nii et aitäh jagamast.
Pärdikute päevaraamat 
Isegi video avapilt on kole, mulle piisas 😁😈Kartmisega ongi nii, et vajalikul sirge tegutsemise hetkel sul silmalaug väratab, gaasijalg annab milllimeetri järele või läheb sõrm NATUKENE krampi, ja sellest on kyllalt, et midagi juhtuks. Hirmu allaneelamine on hirmus ja nõuab tõesti kõva trenni, aga kõva trenni asjus oled sa palju kõvem tegija kui mina, ebajärjekindel tõbras. Mis asju ma täpselt kardan, ei hakka täpsustama, neid on õige mitu.
Hambahäda lahendus on kergendus.
Õnne ja rõemu õppekoha puhul!
Krt, see ronimine on ju lausa kaunis!
Aww, aitäh! ❤
Võtab heaks. Rõõmustame. Meitel on veel see, et kui oled sadulast alla potsatand ja sind ei ole kanderaamiga minema lohistatud, siis ronid uuesti sadulasse ja sõidad edasi. Või teed veel mõned hüpped. Peaasi, et trennist minnes oleks nii ratsanikul kui ka hobusel edukogemus, mitte valu ja ebaõnnestumine. Siis võib järgmises trennis alguses vaid pisult kõhe olla. Mu 75 aastane treener rääkis, kuidas neil treenerikoolitusel oli vaja teha 1.50, 1.60 hüppeid ja tal oli hirmus hirm. Ta ongi meil ise selline 1.60 jupike vanamutt. Lõpuks sai kuidagi üle, hea meel, et hing sees. Ja siis oli koolitaja öelnud, et nüüd läheme veel 5 korda… Pärast viiendat korda olla hirm ära kadund. Harjutamine ongi võti. Ega ainult raamatust päris asju tegema ei õpi.🙃
Nojah, meil on selles mõttes selge eelis, et kukkumine pole pea kunagi PÄRISELT valus. Mõni kriim siin-seal, aga enamasti mitte sedagi. Ratsutamises on ikka karmimad ohud.
Ja ka mina proovin üldiselt seda teha, et lõpetan trenni eduelamusega. Siin oli õnneks see kolmas klipp ise eduelamus, aga no kui parajasti projektida, siis iga kord pole võimalik. On inimesi, kes teevad oma projekti kuid (mõni hull isegi aastaid), nii et eduelamus ongi üks uus liigutua ja ka seda ei juhtu mitte sugugi iga kord. Siis tuleb seda positiivset tagasisidet mujalt otsida. Mina üldiselt ei tee väga midagi, mida üle nädala projektima peaks, seda enam, et ega kehale ka see järjest samade liigutuste tegemine mokkamööda ei ole (nagu see valutav lihaski näitab).
Tõsi ta on. Inimesed (ja ka loomad) on nii erinevad ja üks vorm, viis, tee ei sobi iseenesestmõistetavalt kõigile. Tulebki leida enesele sobiv moodus, tagasilöögid kuuluvad asja juurde nagunii ja mõni päev lihtsalt asjad ei õnnestu, järgmine kord paremini. Elu. Hea on lugeda ja näha teiste kogemusi, sest ühe spordiala vms vaatenurk võib anda huvitavaid ideid hoopis mingis teises valdkonnas.